Otse põhisisu juurde

Parimad raamatud 2017: EESTI ILUKIRJANDUS

Möödunud aastal loetud raamatutest valisid raamatukogutöötajad välja neile enam meeldinud raamatud. Tulemuseks on mitmekesine raamatuvalik, mida soovime blogikülastajatega jagada.
Kuna raamatute valik on lai ja alati ei ole soovitud teost võimalik koheselt laenutada, ei ole eesmärgiks edetabeli koostamine, vaid pigem loetu tutvustamine raamatuhuvilistele.  
Eesti autorite raamatutest osutus loetuimaks Erni Kase "Leikude".

EESTI ILUKIRJANDUS

Erni Kask „Leikude” 
Viie inimese poolt lugemiselamust pakkuvaks tunnistatud raamat, mille kohta arvatu on allpool kirja pandud.
"Armsalt ülestähendatud lapsepõlvemälestused eelmise sajandi 80-ndatest Lääne-Virumaal. Erni Kask oskab jutustada, tekivad kujutluspildid ja äratundmine. Olenemata asupaigast, olid inimesed ja eluolu sel ajal sarnased. Tehti tööd, osati ka puhata, pidutseda ja nalja teha. Lastel oli lisaks koolile tegemisi ja mänge, mis alati vanemate mõistmist ei leidnud ja mida oligi põnev salaja teha. Samas märgati täiskasvanute tegusid ja omavahelist suhtlemist, avastati maailma. Ja nagu Erni Kask ütleb, ei lõppenud töö Lembit Pärna nimelises kolhoosis kunagi. Noorus on ikka ilus aeg, olenemata eluolust või riigikorrast." 

 "Muhedad lapsepõlvemeenutused. Minu jaoks muutis raamatu põnevamaks ehk ka see, et tegu on mingil määral minu kodukandiga. Raamat on meeldinud ka kõigile, kellele seda soovitanud olen."

"Lapsepõlv saadab meid kogu elu. Harjumuspäraselt saab tagasivaade lapsepõlve raamatu kaante vahele vanemas eas. Seekord siis väga noore mehe lapsepõlvelood. Hämmastaski see, et leidsin nii palju seoseid enda lapsepõlvega ehkki vanusevaheks pea 20 aastat. Järelikult püsis maaelu Eestimaal muutumatuna väga pikka aega. Sooja südamega kirjutatud lugudes leidus nii nalja kui kurbust. Lihtne, aga mõnus lugemine."


""Leikude" on rahva lemmik, nii raamat ise, kui tema sümpaatne autor, kelle lapsepõlvest leiab igaüks siin-seal äratundmisrõõmu, pakuksin, et Kase põlvkonna "Kevade". Rõõm on lugeda raamatut, mis teeb hinge soojaks veel tükiks ajaks, ega neid nii palju polegi."

"Üllatas, et nii noor mees hakkas äkki mälestusi kirjutama. Huvitav, kui palju erineks see juba pika elu äraelanud Erni kirjapanekust, kui elutäis muid sündmusi, kohtumisi, läbielamisi, elukogemust oma mõjudega autoril kukil oleksid. Aga ka sellisena oli raamatut huvitav lugeda. Oli äratundmist, huvitavaid märkamisi, värvikas seltskond tegelasi. Tea, kas autor on saanud kohalikelt sõnakamatelt prototüüpidelt ka porisemist kuulda?"
Raamatust saab lugeda ka Leelo postitusest

 Urmas Vadi "Neverland"
"Üllatas "Neverland" - sellega, et oli huviga loetav, kunagi ei olnud miski etteennustatav, põnevust jagus crazy lõpuni. Neverland-eikunagimaa või imemaa, milleks Eestit võib pidada (mäletate Isemajandavat Eestit) on siin siiski päris imesid täis, sest köögikapist annab nõu Viplala asemel Mäger. Tegelased on elulised, meeldejäävad, verd ja liha küllaga kontidel, et panna endale kaasa elama, eriti eestivenelasest patrioot ja kaitseliitlane ning segiminev vanadusnõder näitlejanna. On mõtlemapanevaid inimestevahelisi suhteid, raskusi tavaelu ja lähedastega hakkamasaamisega ning välgub ka kirves."  

""Neverland“ pakkus samuti mõnusat lugemisaega. Vadilikult veider, nukker ja samas nii armsalt (hale)naljakas seltskond toimetab oma tegemisi, püüdleb abitul moel välja suhete puntraist, mis suures osas ülemõtlemisest ja valestimõistmisest veel rohkem sassi lähevad."

Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat : kriminaalromaan vanast Tallinnast”
"Hargla ei petnud ootusi. Parajas vahekorras nii keskaegset elu-olu kui ka põnevust pakkuvat roimalugu. Tõsi küll: tegevusliinide, paikade ja nimede rohkus sundis pidavalt lehti tagasi lappama, et aru saada, kes on kes, kus ja mis asju ajab. Tasus ära."

"Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat“ oli minu suvine mõnulugemine, mida ootasin väga ja nautisin täiega. Hargla on ikka väga osav põnevuse doseerija. Kohati oli selles osas seda apteekrikunsti minu jaoks liiga detailselt antud, aga muus osas olin autoril täiesti konksu otsas."


Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“
"Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“ ongi ilmselt mu lõppenud aasta suurim lugemiselamus. Nii meisterlikku sõnaga ümberkäijat ei osanud Afanasjevist oodatagi. Terane autor on ta minu meelest alati olnud, ootamatusi ja itsitamishetki pakkuv samuti, aga selline võimas teos sünnib vaid paduandeka kirjamehe oskustest ja tahtel. Materjalivalik – Peipsiveere staroveride maailm selle sala- ja omapäras - on juba ise täistabamus. Aga mahutada raamatusse ühtaegu nii usu pühadus kui patt, värvikas tegelaste galerii nii elaval, ühtaegu uskumatul ja usutaval moel – no lihtsalt… božemoi! Muud ei oskagi kosta. Ühelt poolt selle rahvakillu kannatuste ja allakäigu lugu, teiselt poolt jälle nende kanguse, vägevuse, fanatismi ja erilisuse tundaandmine. Afanasjevi püssist saame ilmselt edaspidigi vägevaid pauke kuulda." 
 
Elin Toona Gottschalk „Pagulusse”
"Raamat kõneleb läbi noore Elin Toona silmade tema lapsepõlvest Haapsalus, teekonnast üle mere 1944. aastal, jõudmisest Saksamaale, sõja viimasest aastast Saksamaal ning hilisemast elust Inglismaal. See on karm ja aus, samas südamlik ja liigutav lugu neist rasketest aastatest, teise põlvkonna pagulaste probleemidest võõrsil ja lõpuks põgusamalt ka koju tagasi jõudmisest hulk aastaid hiljem, vabas Eestis. Ma austan ja imetlen neid vapraid eestlasi, kes olid sunnitud kaks kätt taskus üle mere põgenema ja kes suutsid vaatamata kõigele ennast võõrsil taas üles töötada.
Elin Toona (Elin-Kai Toona Gottschalk) on sündinud 12. juulil 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt vanaema Ella Enno ja tädi hoole all. Ta on luuletaja Ernst Enno lapselaps. Elin Toona ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid näitlejad. Saatus viis Elin Toona lõpuks Ameerikasse, Floridasse, kus ta ka praegu elab ja kirjutab. Elin Toonalt on raamatuid ilmunud nii inglise kui ka eesti keeles, paguluses ja ka Eestis. Romaani „Puuingel” eest sai ta 1966. aastal Kanadas asuva Henrik Visnapuu Fondi poolt välja antava Henrik Visnapuu kirjandusauhinna. Ta on Valgetähe V klassi teenetemärgi omanik."


Raimond Kaugver „Viimse meheni”
"Jällegi lugemistväärt ajalooline raamat ja pealegi oma kodukandist. Meie oma „Wikmani poisid“ ja „Nimed marmortahvlil“ ühes raamatus, kui nii võib öelda. Ma nüüd võib-olla üldistan, kuid minu põlvkonnale, kelle lapsepõlveiga möödus nõukogude ajal ning teismeiga algas uues Eesti riigis, jääb esimese Eesti Vabariigi aeg alati huvi pakkuma, kui midagi salapärast ja kauget ning meie vanavanemate sosinal räägitud meenutusi elustavadki just sarnased raamatud nagu Kaugveri koolipoiste lugu. Üks endast lugu pidav rakverelane peaks selle raamatu lisaks Jaan Krossi „Rakvere romaanile“ kindlasti läbi lugema ja muidugi ka Odette Kirsi „Rakvere ajalugu : kõige vanemast ajast kuni 1944.aastani“." 

Raamatust saab lugeda ka Kaili postitusest

Mathura „Jääminek“
Mathura proosateos „Jääminek” ilmus küll juba 2016. aasta lõpus, kuid kuulutati Virumaa kirjandusauhinna laureadiks 2017. aasta veebruaris. Seetõttu kujunes raamatust möödunud aastalgi armastatud lugemisvara.

"„Jääminekut“ lugedes on hea võtta aeg maha ja tõesti keskenduda olustiku kirjeldusse ja mingil hetkel hakkad ette kujutama, kus ja kuidas raamatu peategelane Manivald mahajäetud külas elab ja oma mõtteid mõlgutab. Otseselt tegevust palju ei ole, kuid ega ei peagi alati olema. Raamat köidab ja paneb kaasa elama ja mõtlema."
"Vana mees Manivald on jäänud ihuüksi elama jõeluha taga asuvasse külla. Tema elu kulgeb kooskõlas loodusega. Manivaldi päevi täidavad argised toimetamised, saatjaks minevikumälestused. Mehele ei ole jäänud enam kedagi, kellega oma mõtteid jagada. Nüüd tunneb ta, et temale elamiseks antud aeg hakkab otsa saama, et rohkem aastaaegu pole talle vist enam antud. Võrratute looduskirjeldustega üdini armas ning südamlik lugemine."

Raamatust saab lugeda ka Leelo postitusest


Kaupo Meiel „Lühistu koosolek"
Taskuformaadis raamatuke toob lugejani autori poolt viimastel aastatel kirja pandud epigrammid, dialoogid, tähelepanekud ja mikrovärsid. Raamat sisaldab luuletsükli "Eesti elulood" täiendatud versiooni.
"Üks vahva hea tuju raamat. Keelemängulised lühivormid ehk kalambuurid Eesti elust. Humoorikas, teravmeelne, värske ja nauditav. Soovitan soojalt.!"

"Raamat pakkus naudingut sõnaosavusest ja terasest mõttest."

"Eestid, mida ei olnud. Ulmeantoloogia"
 Raamatu on koostanud Indrek Hargla. Ulmevõtmes kirjutatud lood on kirja pandud peale koostaja veel seitsme tuntud Eesti kirjaniku poolt.

"Eesti alternatiivajaloo antoloogia, mis koosneb kaheteistkümnest jutust, igaüks oma vaatenurgaga, milliseks oleks võinud kujuneda Eesti, kui ajaloos oleks läinud mõned asjad teisiti.
Huvitav lähenemine Eesti ajaloo ja saatuse kujunemisele."



Kristiina Ehin „Kohtumised“
Kristiina Ehini luulekogu sisaldab luulet aastatest 2012-2016.

"Tema elutundlikkuses ei pea kunagi pettuma. See on eksimatu olulise märkamises. Võrdväärset sõnatäpsust tunnetatu luuleks vormimisel annab otsida. Õrnalt haldjalik on samas jõuline ja asjalik. Kõike temasse ka mahub!"

Luuletaja proosaraamatust "Paleontoloogi päevaraamat" saab lugeda Imbi postitusest


 
Ketlin Priilinn. „Kommionu”
"Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja” (2015) ja „Kas keegi kuuleb mind?” (2017).

Tallinnas lähevad kaduma kaks teismelist tüdrukut. Uurija Rebecca Lindebergil pole ühtki jälge millest lähtuda. Kui kaob kolmas tüdruk, jõutakse arusaamisele, et tegemist võib olla sarimõrvariga. Eesti autori kohta üllatavalt põnev ja tempokas sari."


Kommentaarid