Enno Tammer „Ilon Wikland. Elu pildid“ /Lastekirjanikud 2/

Lastekirjanike elulooraamatute lugemist alustasin Tove Janssoni raamatust (postitust saab lugeda siin), seekord lähemalt Enno Tammeri raamatust. 

Iloni kaasahaarava elukäigu on Enno Tammer kirja pannud haaravalt ja soojalt, meenutuste vahele on pikitud vanade dokumentide koopiaid, fotosid ja Iloni illustratsioone.

Iloni lapsepõlv oli keeruline – kolmele rahulikule ja õnnelikule lapsepõlveaastale Tartus vanaema juures järgnesid üksildased aastad Tallinnas, kus hõivatud lapsevanematel oma ainsa tütre jaoks aega ei jätkunud. Ilon on arvanud, et isa teda algusest peale ei soovinud ning seetõttu ei tekkinud neil mingit emotsionaalset sidet. Vanemate keerulised suhted päädisid lahutusega, misjärel Ilon ootamatult kaheksa aastasena jalust ära Haapsallu vanaema ja vanaisa juurde saadeti. Iloni meelest oli see parim, mis temaga juhtuda sai, sest Haapsalus algas Iloni helge lapsepõlv. Kahjuks lõppes idüll sama äkitselt, kui see oli alanud – järgnes põgenemine Rootsi. Oma lapsepõlvepilte on Ilon kujutanud muuhulgas raamatutes „Minu vanaema majas“, „Pikk-pikk teekond“, Sammeli, Epp ja mina“, „Kullake“.

Kuid alati elus hakkama saav Ilon kohanes, õppis, lõi pere ja kohtus Astridiga. Nagu Ilon on öelnud: „Minu elus määras palju, et kohtasin Astrid Lindgrenit“. Järgnesid maailmakuulsad illustratsioonid ja omaenda raamatud, taaskohtumine Haapsaluga ning Iloni Imedemaa sünd (mida soovitan Haapsallu sattudes kindlasti külastada!).

Enno Tammer on koostanud veel teisegi Ilonist kõneleva raamatu – 2007.aastal ilmus „Ilon Wiklandi maailm“, mis koondab kuulsa kunstniku töid, mälestusi ja fotosid.

Soovitan mõlemat raamatut kõigile, kes kunsti- ja kirjandusajaloo vastu huvi tunnevad.