Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2018 postitused

Fredrik Backman "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust"

Pole ammu midagi nii mõnusat lugenud. Raamat on kirjutatud sama humoorikalt, kui autori eelmine romaan „Mees nimega Ove“, kuid ka seekord pole tegu kaugeltki mitte naljalooga. Raamat räägib 7-aastasest Elsast, kel on oma vanaemaga eriline suhe. Eriline juba seetõttu, et nad mõlemad on ühed erilised kujud. Elsa on oma vanuse kohta erakordselt nutikas – „oma vanuse kohta küps“, nagu ütlevad täiskasvanud, kellele ta oma targutustega „hullult närvidele käib“. Vanaema aga oli mässumeelne naine, kes julges järgida oma kutsumust ning tegi elus valikuid, mis kõigi „normaalsete ja korralike“ inimeste arvates olid hullud ja kohatud, sest ta oli ju naine, ema jne. jne. Nii tekib nende kahe vahel eriline side koos oma salakeele ja muinasjuttudega.  Ühel päeval aga vanaema sureb. Elsa satub olukorda, kus tal tuleb hakata edastama arvukaid vanaemapoolseid vabanduskirju majanaabritele. Selle käigus õpib Elsa tundma majaelanikke, avastab nendevahelisi seoseid ning saab teada nii mõndagi uut om

Kersti Kivirüüt "Värav"

"Värav" on täiesti eesti oma kodumaine koolja/zombi õuduslugu. Tegevus toimub Peipsi lähedal asuvas väikeses maalilises Meerapalu külakeses. Unisel pisikülal on aga täiesti oma sajandeid vana õudne saladus - pimeduse saabudes avaneb küla lähedal raske roostes hingedega raudvärav, õhk muutub ootamatult külmaks ja veider udu roomab metsa alt küla poole ning ringi hakkavad liikuma kooljad/zombid. Külarahvas varjab ennast majades, sest kelle zombid kätte saavad, viivad kaasa ja elavast hingest saab zombiarmee uus liige. Lugu saab alguse, kui kaduma läheb pealinna peaspetsialist ja asja hakkavad uurima värvikad tegelased piirivalvur Andres ja pisikese viinaveaga kohalik võmm Virve. Tihe tegevusliin ja palju humoorikaid kirjeldusi. Lisaks ajalooline lähenemine kooljaprobleemile ja kristliku mütoloogiaga seotud lõpp. Raamat, mida ei ole piinlik lugeda, kõik on ladus ja kaasakiskuv ja väga vaimukas. Ei ole mõeldud ainult ulme/fantaasia/õudukafännidele, vaid on mõnus lugemine

Jüri Kolk "Esimene malbe päev sel aastal"

Vahel on vähe aega ja tahaks ometi midagi lugeda või jälle enne magamaminekut millegi üle mõtiskleda, et tuleks hea uni: sellisel juhul on selle kogu erineva pikkusega novellid just parajad. No näiteks hakkad hommikul uksest välja astuma, on veel minut aega ja loed siis miniatuuri “Kelluke”: “Panin endale kellukese külge. See heliseb kui ma liigutan. Helina järgi saan teada, kus ma olen.”- ja ongi hea tuju tööle lipata. Või “Rantjee elu”: “Rantjee, nagu te kindlasti teate, peab tõusma enne kukke ja koitu. Kui emb-kumb, kas kukk või koit, söandab ennast enne rantjeed üles ajada, siis selliseks puhuks tunneb rantjee vajalikke inimesi. Rantjee helistab vajalikele inimestele, ehk teeb koguni põgusa visiidi, ja kukk või koit (kumb iganes oli antud konkreetsel juhul patune) peab oma etteruttamist kibedasti kahetsema. Esimesena tõuseb ikkagi rantjee, nii need asjad käivad. Erinevalt kukest ei hakka rantjee kisendama, et ta on nüüd ärkvel, tõusku ka kõik teised. Erinevalt koidust ei hak

Martin Algus „Midagi tõelist“

Sündmused jooksevad paralleelselt jutustatuna kahe mehe poolt. Üheks neist on keskealine, argielust väsinud ja netiporno sõltuvuses Leo ning teine värskelt vanglast vabanenud Karl. Mõlemaid ühendab soov kogeda lõpuks ometi midagi tõelist – tõelist naist, tõelist peret, kohta ühiskonnas.  Raske lapsepõlvega Karli suur soov on muuta elu paremaks – eelkõige enda oma –, kuid nagu öeldakse „põrgutee on sillutatud heade kavatsustega!“. Elamata jäänud elu tuleb teha tasa ning seda võimalikult kiiresti ja vahendeid valimata. Nii siis peagi kahe mehe teed ristuvad ning elud pöörduvad pahupidi.  Lugu räägib sõltuvusest, erinevatest inimesi vaevavatest ihadest, inimloomusest. Põhjustest ja tagajärgedest. Isegi kõige võikamad teod võivad inimese enda silmis leida õigustust. Kas ja kui palju inimesed õpivad oma vigadest, suudavad nad muutuda? Selles raamatus on näiteid ja vastuseid.  Raamat mida tõesti soovitan! Põnev, hästi kirjutatud ja mõtlemisainet pakkuv. Kuna autor on eelkõig

"Ma tahan mängida! : Ellen Liiger 100"

Sarja ELAVIK XX raamat pealkirjaga „Ma tahan mängida!“ Eesti Vabariigi 100.sünniaastal möödub 100 aastat ka näitleja Ellen Liigeri sünnist. Eesti Teatri- ja Muusikamuusemi raamatusari Elavik põhineb muuseumi kogudes leiduvatel ajaloolistel arhiivmaterjalidel. Väga sümpaatne sari möödunu meenutamiseks. Ellen Liiger on näide harvaesinevast näitlejannast, kes oli laval lapseeast kuni elu lõpuni. Lapsnäitlejana tegi ta kaasa Estonia lavastustes. „Ma olin viieteistkümne aastane, kui lavastusega „Robinson ei tohi surra „ tähistati minu 10 aasta lavategevuse juubelit”. Peale Tütarlaste Gümnaasiumi lõpetamist asus ta panka tööle. Kuigi matemaatikat ei ole Ellen kunagi armastanud . „Tegin oma tööd piinliku hoolega, aga siis juhtus õnnetus-olin eksinud. Revisjon tuli sisse ja selgus, et kaks senti on puudu. Kaks päeva otsisime seda kahte senti, see oli nii õudne, ma jäin kõhnaks, kui öösel seal küürutasin. Suure sendiotsimise hoos aga ei pannud tähelegi, et teatrikool avatakse

Katrin Pauts "Minu Muhumaa : lühike libahuntide ajalugu"

Kahjutegemise pärast püütakse tihti libahunti kaotada.  Muhus peeti korra libahundi peale kaheksa päeva jahti.   Matthias Johann Eisen Muhumaa oli eduka krimikirjaniku Katrin Pautsi emale tõotatud maa, millest unistada ühe Pärnumaa küla, Kikerpera, tantsuõhtutelt koju minnes ja sõbrannadega tolleaegset lööklaulu „Muhumaa” lauldes. Imeilus ja salapärane väike Muhu aga jäigi kättesaamatuks, kuigi saatus viis ta saarele elama nüüd juba neljakümneks aastaks. Kodusaareks pidi Muhu saama ka tema neljale lapsele, kes küll sügavate hingehaavadega sealt esimesel võimalusel põgenesid. Kurjakuulutav oli juba mandrilt tulnuka – massaka – vastuvõtt külaelanike poolt. Ei mingit soola-leiba või ameeriklaste õunapiruka welkammi – hoopis virtsatsistern hakkas oma sisu nende aia taha tühjendama, rikkudes kaevuvee ja lämmatades haisuga. Seasitavedu lõppes alles siis, kui auto püdelasse mutta kinni jäi. Ärevil olid külanaised, kindlana, et meheta massakas on saarel nende mehi varastamas. Muhula

Piret Raud "Initsiaal purjeka ja papagoiga"

Piret Raua jutustus “Initsiaal purjeka ja papagoiga” on oma venna Rein Raua romaani “Kell ja haamer” väike sõsar: põnevusttekitav kujundus kisub lugema. Sisus on pikkust ja põnevust vähem, aga ikkagi huvitav, kuidas intriigivedru lõpus end sirgu laseb ja elule laia vaadet ja arusaamist võimaldab. Peategelane on keskealine kirjakunstnik, kelle päevad mööduvad mõnusas kodus loomingulist tööd tehes. Kõrvaltegelasteks kunstnikud, kunstiõppurid, kõigil oma probleemid, mis peategelast rohkem või vähem puudutavad. Ja siis üks kunstitarbija, kes loomepalangu tulemusena sündinud tööd lihtsalt kui interjöörinupukest kasutab. Nojah, niisugune see elu juba kord on. Hea, et kunstnik seda teada ei saanud... Põhjalikumalt on raamatut arvustanud Andres Laiapea: https://blogi.kultuur.info/andres-laiapea-piret-raud-taiskasvanutele/

Karl Kello „SAAREMAA STONEHENGE”

Raamatu autor Karl Kello on Rakveres sündinud filmirežissöör, ajakirjanik ja Õpetajate Lehe toimetaja. Enamus eestlasi on elu jooksul käinud Saaremaal Kaali järve kaemas, kuid vaid vähesed teavad, et Põhja- Saaremaal Meiustes, Karja kiriku ja Panga panga vahepeal asub muinasobservatoorium. Kello kirjeldab oma raamatus detailselt seal asuvaid kiviringe ja kiviradu, terviseallikat, matusekohta ja muinassadamat. Võib arvata, et tegemist on päikese- ja kuuobservatooriumi ehk kalendrirajatisega. Autor otsib vastuseid küsimustele, kes ja millal selle rajasid ning kuidas ja milleks kasutasid. Kello ei ole ajaloolane ja raamat ei ole tõsiteaduslik uurimus. Autor pakub välja erinevaid teooriaid, otsib seoseid eesti pärimuse ja teiste rahvaste kultuuriloo vahel ja teeb pikki põikeid mütoloogiasse ja sümbolite maailma. Kello püüab meie eelkäijate püha paiga kohalt saladuseloori küll kergitada, kuid vastuseta küsimused jäävad. Selle raamatu lugemine on kui põnev seiklus,- fantaasiaks ruumi jä

"Eesti tunne"

Doris Kareva koostatud luulekogu "Eesti tunne" sisaldab viimase 150 aasta jooksul ilmunud isamaalisi tekste. Esindatud on üle saja Eesti autori läbi ajaloo. Siin on laule, mida teatakse peast ning ka vähem tuntud luuletusi. See on Eesti lugu erinevatel aegadel. Üle saja aasta tagasi alles unistati oma riigist. Juhan Liiv kirjutas aastal 1909: Sa oled kui salanaine, mu kallis kodumaa; ja seda küll avalikult ei tohi nimeta. Kui vahest nagu vargsi mõte su poole käis: siis panevad seda nad pahaks, kõik ilm sest siis kisa täis. Eestil on olnud paremaid ja raskemaid aegu. Autorid on väljendanud nii rõõmu kui südamevalu, looduse ilu ja armastust. Täna on võimalik tagasi vaadata, meenutada ja leppida. Samas on tulevik olnud üle aegade aimamatu ja alles saladus. Ernst Enno kirjutas aastal 1920: Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees, mis oli, see on läinud, mis tuleb alles ees. ... Luule, mis on laulu sisse pandud, on tuntuks saanud ja oma elu elama hakanu

Anti Saar "Mina, Milda ja meister Michel"

Kirjanik Anti Saare ja illustraator Urmas Viigi lasteraamat ,,Mina, Milda ja meister Michel“ jutustab toreda loo sellest kuidas õde ja vend enda jaoks kuulsa Revalist pärit kunstniku avastasid. Mattias ja Milda on kümne aastased kaksikud, kes vanemate reisi ajal elavad onu Teedu juures. Onu Teedu kodus ei ole arvutit, televiisorit ega lasteraamatuid. Lapsed ootavad unejuttu, kunstiajalugu õppival Teedul tuleb mõte rääkida lastele rahvusvaheliselt kuulsamast Eestist pärit kunstnikust Michel Sittowist (u 1469-1525). 1484. aastal lahkus 15. aastane Michel Revalist Bruggesse, linn asub praeguses Belgias. Raamatu teksti laiendavad mõnusalt laste küsimused. Kuidas ta Bruggesse läks? Võib olla läks ta lennukiga? Taksoga? Purjelaevaga? Mööda maad või mööda merd, hobuste või laevaga, aga igatahes jõudis noor Michel kuulsa Brugge maalikunstniku Hans Memlingi töökotta. Memling oli tuntud ja hinnatud kunstnik, temalt oli palju õppida. Sel kaugel ajal tuli ise kivimeid jahvatada ja segad

Karl Adami "Metsasosinad"

Raamatu autor on loodushuviline noor mees, kes on maast madalast küll üksi ja küll koos oma vanaisaga uidanud mööda metsi. Ta on kuulanud ja nautinud kõike, mida meie rikkalikul loodusel pakkuda on nii hääles kui ka pildis. Vaatamata oma noorusele on ta juba üles astunud keskkonnasaates “Osoon” ning tema fotosid on avaldatud ajakirjas “National Geographic”. Raamatus rändab autor läbi nelja aastaaja ja kirjeldab looduse muutumist üleminekul ühest aastaajast teise. Kirjeldab eluslooduse- lindude, loomade ja putukate tegemisi oma loomulikus elukeskkonnas. Tähtsa osa kirjeldustes hõlmavad metsa hääled ehk autori väljenduse kohaselt metsasosinad. Alati ei ole häälte allikaks elusolendid vaid ümbritsev floora- küll külma käes ägavad või praksuvad puud ning ka tuul ja vihm annavad helidesse oma osa. Kirjeldades lindude poolt tekitatud helisid on autor juurde lisanud ka hääletekitajate fotod. Selline fotode ja maaliliste-mõtlike kirjelduste sümbioos on väga meeldivalt kokku seotud ja pane

Tuomas Kyrö „Kõike head, toriseja!“

Raamatu peategelaseks on eakas soome mees, kes on eluaeg rasket tööd teinud, koos abikaasaga poja üles kasvatanud ning nüüd, mil abikaasa juba hooldekodus elab, asjalikult endagi jäädavaks lahkumiseks valmistub. Lihtne ja väga praktilise meelega mees on iseendale järelehüüde kirjutanud, kirstu meisterdanud ning ülikonnagi valmis hankinud. Elus aga ei lähe asjad sugugi alati nii, nagu mõeldud või plaanitud ning nii satub Torisejagi ootamatutesse olukordadesse ja väga erineva maailmavaatega inimestega suhtlema. Kõige selle taustal on tal aga võimalus ka enda elule tagasi vaadata ning tal tuleb nentida, et kuigi vanasti oli taevas sinisem ja rohi rohelisem, on tänapäevalgi üht-teist põnevat pakkuda. Suure osa raamatust moodustavadki vana mehe raudsest talupojaloogikast lähtuvad mõtisklused – muhedad ja mõtlemapanevad. Paar näidet ka: „Küll ajab hinge täis, kui oma poeg ei oska sugugi mõelda nii, nagu mõtlen mina. Kui palju lihtsam oleks maailm, kui kõik mõtleksid täpselt nii n

"Julie Hagen-Schwarz. Eesti esimene naiskunstnik = the first Estonian female artist : die erste Künstlerin Estlands"

Tartu Kunstimuuseumi poolt välja antud nii kunsti-, eluloo- ja ajalooraamat üheskoos äratas mu tähelepanu mitte ainult huvitava pealkirja (teemaga), vaid ka kauni köite tõttu.  Kas te teadsite, kes oli Eesti esimene naiskunstnik? Kui ei, siis nüüd on võimalus temast lugeda ja tutvuda raamatu vahendusel tema loodud kunstiga.  Julie Hagen-Schwarz on meie kunstiajaloos ainukordne naiskunstnik. Kuna 19. sajandil Eestis tegutsenud naiste vastu on ikka huvi üles näidatud ja neist rohkem teada tahetud, siis Julie Hagen-Schwarzi käekäik pakub huvi mitte ainult kunstiajalooliselt, vaid ka ajaloolises mõttes laiemalt.  Raamatust saame aimu, millised võimalused olid 19. sajandil hariduse omandamisel sakslastest vähemuse hulka kuulunud naistel. Kuidas suhtuti naiste kunstiõpingutesse ja mida eeldati tolle aja tütarlastelt arvestades nende positsiooni.  Julie Hagen-Schwarzi loo muudabki erakordseks see, kuidas ta sai jagu ühiskondlikest, kultuurilistest ja poliitilistest takistustest o

Gertrud Talvik „Minu Lõuna-Aafrika vabariik. Katse-eksitusmeetod”

Olen küll reisinud ja elanud mõnda aega välisriikides, kuid põhiliselt ikkagi Euroopas ja seda Minu- sarja raamatut lugedes tekkis aeg-ajalt kahetsus, miks ma küll ei läinud kuhugi kaugemale eksootilisemasse kohta, kus oleks eredamaid mälestusi koguda saanud. Minu meelest on raamatu autor väga julge naisterahvas. Eriti arvestades seda, et üsna pikaks ajaks Lõuna-Aafrika Vabariiki elama ja õppima suundudes oli ta veel küllaltki noor (20-aastane). Samas tõsiasi on, et nooremad ongi tihtilugu julgemad ja ei mõtle veel palju erinevate võimalike ohtude peale või ei lase neist end liigselt segada. Väga huvitav oli lugeda autori kaasahaaravalt kirjeldatud kogemusi selles kauges riigis ning meeldis, et ta analüüsis ka palju LAV-s praegu asetleidvaid sündmusi ja nende seost riigi ajalooga. Näiteks on puudutatud teemasid nagu suur lõhe rikaste ja vaeste vahel, rassism, kaootilisus, vägivald, kuid samas on leitud ka palju positiivset LAV-s nagu loodus, inimeste sõbralikkus, paindlikkus. Igatah

Mary Ann Shaffers ja Annie Barrows „Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts”

Pean mainima, et enne raamatu lugemist ma lihtsalt vaatasin ja imetlesin raamatu kaanekujundust, eelkõige värvide kombinatsiooni ning hiljuti kuulsin, et see on silma jäänud ka teistele. Alguses tekitas raamatu lugemine kerget segadust, kuna see koosneb ainult kirjadest ning veidi võttis aega, et aru saada kes on kes. Väga kiiresti muutus kirjade lugemine hoopis nauditavaks. Kirja teel inimesed väljendavad end veidi teisiti ja tundub, et nad lähevad rohkem sügavuti ja isiklikumaks. Vajaka ei jää ka vaimukusest. Peategelaseks on kirjanik teise maailmasõja aegsest ja järgsest Londonist, kes on otsimas teemat oma järgmise raamatu jaoks. Tegevus hakkab hargnema kui ta satub juhuslikult kirjavahetusse Inglismaa Guernsey saarel elava mehega ja edasi juba sealsete teiste elanikega, kes kuuluvad Guernsey Kirjandus- Ja Kartulikoorepiruka Seltsi. Lõpuks tekib suur kogum erinevaid põnevaid karaktereid, kes edastavad oma kogemusi sõjaaegsest Guernsey saarest, mis oli natside poolt okupeeritud. P

Sandra Heidov „Ema, kes armastas kaua magada”

Raamatu minategelane on õpetajana töötav Erika, kes soovib koolivaheajal aja maha võtta ja end lõpuks ometi korralikult välja magada. Reaalsus on see, et kõik siin elus ei lähe alati päris nii nagu soovid. Loo tegevus toimub nädala jooksul ja keskendub kahe lapse, ema ja isaga pere tegemistele. Pereringis tehakse ettevalmistusi tütre sünnipäevaks. Kõrvalepõikena on kirjeldatud õpetajatest kolleegide külaskäiku Erika juurde ja koolimajas toimuvat pisut veidra loomuga koolitust. Raamatu alguses leiab aset äpardus, mille tõttu saab tütre sünnipäevale kutse lasteaiakaaslane, kes sinna sugugi oodatud pole. Kohati häiris see, et soovimatu lapse sünnipäevale saabumise teemat on nii pikalt käsitletud. Ootasin, et pea terve loo vältel jutuks olnud sündmuse kulminatsiooniks peol tõepoolest midagi üllatavat juhtub, aga selles osas pidin pettuma. Tegelikult ei juhtunud. Kõlama jäi mõte, et hirmul on suured silmad ja lahendused tegelikkuses lihtsamad kui arvata oskame. Veidi imestama pani,

Elina Hirvonen "Kui aeg saab otsa"

Raamat algab stseeniga, kuidas Helsingi kesklinnas, ühelt maja katuselt, tulistab noor mees valimatult inimesi. Ta tahab, et maailm pööraks tähelepanu keskkonnaprobleemidele. Tema nimi on Aslak. Romaani siduvaks teemaks on keskonnaalane globaalne vastutus, mille teadvustamise nimel tegutseb ülikoolis töötav keskkonnaaktivistist Laura ning  ka tema mees- arhitektina töötav Eerik. Laura sünnitab kaheldes, üksnes vastu tulles oma mehe soovile, kuid tegelikult pelgab emadust tänu enda lapsepõlves kogetule. Autor kirjeldab peamiselt ema ja tütre silmade läbi, kuidas üks perekond teineteisest kaugeneb ning lapsed saavad küll tähelepanu, kuid vähe tuge probleemide tekkimisel. Õrnahingeline Aslak, kes on juba väikelapsena teistmoodi ning aktiivne, elurõõmus ja hiljem mässumeelne Aava, poeg ja tütar. Aslak saab teisemeeas depressiooni diagnoosi, kuid sobivat abi mitte, elab eraklikult ning suhteid loob vaid virtuaalselt, oma pere ta ignoreerib. Aava lahkub esimesel võimalusel kodust ning õp

Kersti Kivirüüt "Mäng mõisa peale"

Pean ütlema, et raamatut „Mäng mõisa peale“ kätte võttes oli Kersti Kivirüüt minu jaoks tundmatu nimi.   Vikipeediast võib lugeda tema kui kirjaniku kohta järgmist: Kirjanikuna esindab Kersti Kivirüüt etnohorrori žanri. Tema teostes toimuvad sündmused peamiselt tänapäeval. Moodsasse olmereaalsusesse põimuvad müstilised olendid ja paranormaalsed nähtused. Lävepiir selle ja tolle ilma vahel on Kersti Kivirüüdi teostes hägustunud. Loomingulist ainest ammutab Kersti Kivirüüt eesti rahvaluulest ja kohapärimusest. Kõnealune teos oli siiski midagi muud ja paranormaalsed nähtused ning   etnohorror jäävad tema teistesse teostesse („Okultismiklubi“, „Kakukabel ja teisi tondijutte“, „Värav“). „Mäng mõisa peale“ viib meid hoopis 19.sajandi Tartusse, kus veedab „jõudeelu nautiva aadliku väsitavat logelemist täis argipävi“ ennast krahvina esitlev iirlane Sean O`Donnell. Endisel Corki tänavate varaste krahvil on usalduslikud suhted nii kohaliku põlisaadli kui mittesakslaste esindajatega ning s

Nora Ikstena „Emapiim“

Lugesin raamatu järjest ühe päevaga läbi, kuna see lihtsalt haaras end endasse. Tihti loen ma paralleelselt erinevaid raamatuid, aga selle loo lugemise ajal ei tekkinud kiusatust vahepeal teise raamatu järele kätt ulatada. Autor on lätlane ja tegevus toimub Nõukogude Lätis. Lugemise ajal leidsin end mõttelt, et kui seda raamatut loeks inimene, kellel ei ole kogemusi või teadmisi Nõukogude Liidust, siis arvatavasti jääkisid tal mõned asja selgusetuks ja võibolla tekitaksid isegi huvi ajaloolist tausta uurida. Ühiskonnas toimuvaid sündmusi ei seletata otseselt lahti, näiteks vihjatakse Balti ketile, aga samas selle tagamaid ei avata ja nii on paljude erinevate nõukogude süsteemile iseloomulike tententsidega nagu pealekaebamine, jõulude keelamine, Nõukogude Liidu ülistamine, propaganda koolides jne. Eestlasena ei tekitanud taustast aru saamine ja süsteemile vastuhakk mingeid küsimusi. Romaan kulgeb kahe paralleelse jutustusena – ema ja tütre lugudena, kus suurt rolli mängis ka kolm

Pille Marmor "Valge kuuking"

Valget Kuukinga peetakse lilleriigi üheks jumalannaks, kes kannab endaga kaasas armastuse ja puhtuse energiat aga ta võib olla ka salakaval jääkuninganna. Seega võib ainuüksi pealkirja järgi arvata, et tegemist ehk armastusromaaniga. Hotelli sviidis saavad kokku kaks võhivõõrast inimest, kes on juhtumisi mõlemad broneerinud sellesama numbritoa ja plaanivad siin veeta 5 nädalat. Sara on seotud abielulahutuse kokkuleppega, mis sunnib teda terve kuu elama just nimelt selles toas ja ühtlasi peab ta ka hoiduma igasugusest intiimsemat laadi suhtlusest. Vastasel juhul kaotab ta nelikümmend üheksa miljonit naela. Matthew on valinud selle toa rõdu pärast ja ei taha samuti loobuda. Kuna sviidis on kaks magamistuba, siis otsustavad nad selle kuu siiski mõlemad samas veeta. Tasapisi hargneb Sara ja tema eksabikaasa Georgi lugu, ka abivalmi ja toetava Matthew elu pole alati olnud südamevalust vaba. Kas ja kuidas probleemid lahenevad selgub nagu ikka raamatu lõpulehekülgedel. "Armsad lug

Martin Kukk „Röövitud pioneeri juhtum. Krolli teine juurdlus“

„Röövitud pioneeri juhtum” on järg raamatule „Reeturlik metsavend”. Ka peategelane, riikliku julgeoleku uurija Endel Kroll, on mõlemas raamatus sama. Tegu on küll kahe täiesti erineva looga, ega eelda eelmise osa lugemist.  Tegevus toimub 1959. alguse Eestis. Uurija Krolli ülesanne on selgitada välja natsionalistliku grupeeringu liikmed, kes maalivad tänavatele Eesti Vabariigi sümboleid ja levitavad nõukogudevastaseid lendlehti. Selleks saadetakse ta Kose-Lükati pioneerilaagrisse vanempioneerijuhiks. Nagu tollele ajale omane, pidi kogu aeg kartma ja kahtlustama, kas keegi on just see, kellena ta end esitleb. Kokku saab sellest üks ajaloolise taustaga krimilugu, mille puhul on raske otsustada, mis on olulisim – krimiloole omane põnevus, nõukogude ajale omase olustiku ja õhustiku suurepärane edasiandmine või hoopis lugu eestimeelsuse alalhoidmisest sellel keerulisel ajal.  Peab tunnistama, et kuigi lugu ise oli huvitav, ei olnud raamat minu jaoks sama ladus ja hästi loetav kui

Annika Lõhmus „Passist reispassini: käsiraamat”

Suvi on teadagi reisimise ja rändamise kõrgaeg. Eks ole meist mõnedki vaevanud enne reisile minekut pead, et mis, kus ja kuidas. Eesti Filharmoonia Kammerkooris üle 15 aasta laulnud Annika Lõhmus on kaante vahele pannud hulgaliselt reisinippe ja näpunäiteid tavareisijale. Lahedas stiilis kirjutatud raamat annab juhiseid alates puhkuse planeerimisest, käsitleb asjaajamist, reisidokumente, reisiks ettevalmistusi (näiteks kohvri pakkimine), lendamist, majutust jne. Ära ei ole unustatud ka kojujääjaid, kellele tuleb enda äraolekuks juhtnööre jagada. Lisaks asjalikule infole on autor peatükkide vahele pikkinud absurdseid ja naljakaid lugusid elust enesest... . „Toanaabri norskamise korral on soovitatud proovida kuuldavale tuua veidraid hääli (keelega või huultega naksutamine näiteks), see pidavat mõjuma nii, et inimene lõpetab norskamise. Paraku ei pruugi see alati soovitud tulemust anda. Kahel Fila kammerkoori meeslauljal juhtunud ükskord nii, et mees, kes alati norskas, ärkas öösel mil

Vahur Sepp „Karu. Eesti looduslood”

Väga tore raamat nii noorematele kui ka vanematele. Raamatu autor on Eesti loodusega väga hästi kursis. Meeldib, et ei ole kirjeldatud ainult fakte, vaid välja on toodud ka erinevaid tõestisündinud juhtumisi, kus karud ja inimesed on kokku saanud ja nii mõnigi seik pani muigama. Lisaks on raamatus rohkesti vahvaid fotosid karudest. Eestis on üsna palju karusid (umbes 650 karu) ja nad on kindlasti väärt seda, et me neist rohkem teaksime. Raamatust saab teada karude pulmadest, poegimisest, talvitumisest, toidust, omavahelisest konkureerimisest ja muidugi ka nende suhetest inimestega. Karude ainsad vaenlased on inimesed. „ Hull aeg kõigile metsaasukatele on uusaasta öö. Aastavahetuse paugutamise ja tulemöllu peale antakse jalgadele valu. Oled sa nirk või põder, aga kujutletava katastroofi eest tuleb põgeneda. Paljud karudki hülgavad magamisaseme. 1. jaanuaril võib metsateedel näha hulgaliselt põgenevate metsloomade jälgi. Ei taha uskuda, et meie, inimesed, kunagi nii targaks saame,

Andra Teede "Pikad mehed, pikad elud"

Andra Teede on eesti luuletaja, dramaturg, ajakirjanik, kriitik. Hetkel kirjutab Teede lisaks muudele töödele stsenaariumit ka teleseriaalile “Õnne 13”. Veidi aega enne luuleraamatu “Pikad mehed, pikad elud” ilmumist olin sattunud kuulama taskuhäälingut, kus Andra Teede osales. Ma ei olnud tema luuletusi varem lugenud, kuid kui raamat raamatukogusse jõudis, siis loomulikult vaatasin sisse. Kuigi raamatukoguhoidjal vaevalt sobib nii öelda, siis ma ei ole väga suur luulelugeja, kuid seda raamatut sirvides midagi köitis. Ilmselt oli tegu sellega, et autor on minuga üsna üheealine, seega oli huvitav piiluda teistsuguse eluga naisterahva mõtetesse… Ei saa just öelda, et oleksin end kõigega samastanud, kuid nii mõnigi mõte tekitas siiski äratundmise. Igatahes mina sain “julgust” juurde teinekordki käsi mõne luuleraamatu järgi sirutada. Luuleraamat ilmus sarjas “Jumalikud ilmutused”

Jaak Urmet. Diskursus

Jaak Urmet (s. 1979) portreteerib vanemate põlvkondade kirjanikke – Ralf Parve, Enn Vetemaa, Andres Ehin, Sass Suuman, Johnny B. Isotamm jt – ning keskseid kujusid eakaaslaste hulgast – Jürgen Rooste, Contra. Eraldi püüab ta sõnadesse tabada õppejõu, luuletaja ja kirjandusteadlase Toomas Liivi isiksust. Tallinna noorte kirjanike ja Peda eesti filoloogia üliõpilaste tegemistest aastatel 1998–1999 annab aimu autori tollal peetud päevaraamat, millest on ära toodud mahukas valik katkendeid. See pole kuiv ülevaade kirjanike eluloost, vaid isiklike kokkupuudete najal kirja pandud mälestused. Ilmub sarjas „Kirjanikud omavahel“. See on raamatusari, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu loojate omavaheliste suhete kaudu. See on sari andekatest ja omanäolistest Eesti inimestest. Huvitavad isiksused, kes on aegade jooksul omavahel põrkunud, armastanud, vihanud ja leppinud. Erakud ja suhtlejad, riigimehed ja katlakütjad, loojad ja nende muusad, kostitajad

David Foenkinos "Henri Picki müsteerium"

Henri Pick oli pitsameister ja nüüdseks juba surnud, kuid ühel päeval selgub, et ta on kirjutanud raamatu, kuigi keegi, kaasaarvatud pereliikmed, polnud kunagi näinud Henrit üldse midagi kirjutamas, isegi mitte lugemas. Aga käsikirjal seisab tema nimi ja raamatust saab menuk, ning inimeste elud hakkavad muutuma…   „Henri Picki müsteerium“ peaks südame soojaks tegema kõikidel raamatukoguhoidjatel, sest raamatus on selle elukutse esindajat kujutatud kui väga pühendunud ja suure südamega inimest. Henri Picki käsikiri leitaksegi ühest raamatukogust, kuhu on kokku kogutud käsikirjad, mida pole kunagi avaldatud.   Kas pitsameister tegelikult selle raamatu kirjutas, selgub lõpus ka, kuid sellel teekonnal on mitu tegelast jõudnud selgusele kas oma minevikus või olevikus ja nii mõnelegi terendab hoopis uus algus. Raamatu on välja andnud kirjastus Tänapäev 2017.a

Heili Reinart "Õrnad ja tugevad. Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost"

Raamat tutvustab 35 lühemat elulugu Eestiga seotud naistest, kes siin sündinud, kasvanud, elanud või surnud. Kogumikus on ajaloolisi naisi erinevalt elualadelt, erinevatest rahvustest ja ajastutest,  on draamat, traagilisi, uskumatuid ja imetlusväärseid lugusid ning lugusid, mis põimitud rahvapärimusega. Need naised on olnud ambitsioonikad või hoopis tagasihoidlikud, ajastu ohvrid või ühiskonnaelus aktiivsed kaasarääkijad, õnnetutes-õnnelikes armusuhetes, kõrgetasemelised näitlejad, lauljad, lendurid, õpetajad, emad, abikaasad, armukesed ning sõbrad. Nii mõnedki elulood on laiemale üldsusele juba tuntud, nagu Maria Laidoneri, Miliza Korjuse, Siima Škopi, Käbi Laretei jt, kuid on hulganisti nö avastamata pärleid. Raamatusse on valitud ka üks Rakverest pärit ajalooliline isik: Erika Viirsalu (sünd Erika Eugenie Veidenbaum 28.jaan 1909 Rakveres), kes oli Eesti Ringhäälingu esimene naisdiktor raadios. Sobib hästi lugemist armastavale emale või vanaemale emadepäeva kingituseks!

Ruth Hogan "Kaotatud asjade hoidja" ja Sofia Lundberg "Punane aadressiraamat"

Eesti Raamat alustas uue sarjaga „Tõlkes leitud”. Mõlemad seni ilmunud raamatud olid huvitavad, tundub, et on algus ühele toredale sarjale.  Anthony Peardew on Kaotatud Asjade Hoidja. Mees kaotas nelikümmend aastat tagasi mälestuseseme, mille oli tema hoolde usaldanud ta armastatud mõrsja. Naine suri ootamatult samal päeval. Leinav Anthony hakkas lohutust otsima kaotsi läinud – inimeste poolt käest pillatud, kogemata valesse kohta pandud või maha unustatud – asju päästes ja nende kohta lugusid kirjutades. Nüüd, olles oma elus lõpusirgele jõudnud, hakkab Anthony muretsema, et pole suutnud oma ülesannet täita ja asju nende omanikega uuesti kokku viia. Ta pärandab oma koos kõigi selles peituvate aaretega, rahutu kummitus kaasa arvatud, oma mitte midagi aimavale assistendile Laurale, tehes naisele ülesandeks oma pooleli jäänud töö jätkamise. Traumeerivast lahutusest toibuv Laura on samuti mingil moel üks Anthony kaotatud asjadest. Kui üksildane naine suurde majja kolib, leiab ta o

Jaan Aru „Ajust ja arust”

Raamatu autor on Tartu Ülikooli ajuteadlane ja psühholoog. Mulle jättis raamat hea mulje ning sain üht teist uut aju kohta teada. Meeldis, et pakutud on erinevaid teooriaid ja autor ei ütle, et see on lõplik tõde, vaid vastupidi, on avatud võimalusele, et aja möödudes võidakse kõik variandid ümber lükata ja tuleb välja midagi hoopis uut. Aju on väga keeruline mehhanism oma saja miljoni närvirakuga ja omavaheliste ülipisikeste ühendustega ning aju jäädakse veel pikaks ajaks uurima. Raamatus on käsitletud teadvuse teemat ja lahatakse küsimust, kas teadvus (meie vaimne olemus) on seotud ajuga või on midagi täiesti eraldiseisvat. Hetkel usub teadus pigem esimest varianti. Hetkel on veel puudu ka ühine definitsioon teadvusele, millega kõik teadlased nõus oleksid. Põnev oli lugeda ka aju arengut ja laste mõttemaailma. Tuleb arvestada, et lapsed ei mõtle samamoodi nagu meie. Mulle tundub, et paraku paljud täiskasvanud ei ole sellest teadlikud. Autor edastab ka tehisintellekti arenguid

Kersti Kivirüüt "Tuulte linn"

Noor ajakirjandustudeng Anneliis on Euroopa Noorte programmi kaudu vabatahtlikuks Aserbaidžaanis Bakuus. Ta aitab ühes kohalikus haiglas sisse seada laste mängutuba. Vaba aega veedab Anneliis sageli kohaliku noormehe Rufati seltsis, kellega ta tutvus Saksamaal noortevahetuses. Ühel päeval tuuakse haiglasse raskes seisus põletushaavadega poisike Orhan, kelle peal on läbi viidud, mingi imelik riitus, ning kes ei ole võimeline sõnagi rääkima. Laps on millegipärast väga oluline naftafirma Kvasiroili juhtkonnale. Nad üritavad igal moel Orhani haiglast kätte saada. Kohalikus politseis töötav Rufati sugulane Tale palub  Anneliisil ja Rufatil toimetada poisike turvalisse kohta, kuna politsei ei suuda tema julgeolekut enam tagada.  Nende esmane plaan, aga kukub läbi ning kannatada saab seetõttu ka Anneliisi töökaaslane Fazilya. Ent õnneks leiavad nad endale ootamatu liitlase, kelle toel loodavad noored Orhani kaugele Khinaligi viia. Romaani on huvitavalt põimitud nii ajalugu, tänapäev kui ii

Toomas Valter Huik "Katkenud lapsepõlv"

Toomas-Valter Huik kolis Rakverre üheaastasena, 1932.aastal, kui tema isa, kirurg Valter Huik, sai Vene tänaval asunud vastvalminud linnahaigla juhataja koha. Käbi ei kuku kännust kaugele- juba viiesena ajalehti lugeva ja igale poole kaasa võtmise tõttu kiirelt areneva poisikese mälestusi saame nüüd lausa raamatust lugeda. Võsul suvitamas käies satuti peale, kui piirivalve mootorpaat salapiiritusevedajate oma taga ajas. Rakvere Saksa Gümnaasiumi heategevuslikul koolipeol tehti 1939.aastal Hitleri propagandat, koolipoisid laulsid ja igal võimalikul juhul kargasid heil-tervitusega püsti. Ka Rakveres tõstis pead esialgu illegaalne Eestimaa Kommunistlik Partei ja propaganda tulemusel pääses viimastel vabadel Riigikogu valimistel Rakvere ringkonnast 1940.aastal volikokku tundmatu Tallinna laevalossija Voldemar Jaanus. Välja jäi näiteks linnapea Aviksoo. „Mina mäletan Heinrich Aviksood kui reibast rõõmsameelset vanahärrat. Kevadeti ja sügiseti nägin teda mõnikord linna vahel jalgratas