15.12.17

Loone Ots "Kuulsad ja naljakad eestlased"

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul on ilmunud mitmeid koguteoseid ja ajalugusid, isikute elulugusid, näiteks TEA entsüklopeedia „Eesti Vabariik 100”, Mart Laari suur ajaloo mälumäng „Eesti Vabariik 100”, Allan Espenbergi „Esimene Eestis 1918-2017” või Jaak Juske „100 põnevat lugu Eesti vabariigist”.
Mina lugesin Loone Otsa kogumikku „Kuulsad ja naljakad eestlased: 250 tõestisündinud lugu”.
Autor on 250 eesti kultuuritegelase elust leidnud naljakaid-puändikaid juhtumisi, alates 16. saj. algul elanud Simon Wanradtist, esimese säilinud eestikeelse raamatu autorist kuni Gerli Padari tegemisteni Lotte-muusikalis.
Leonid Lentsman valib laulu: „Eesti NSV kommunistliku partei ideoloogiasekretär, pärast ka keskkomitee sekretär, oli krimmieestlane Leonid Lentsman. Kord 1970. aastail osalenud Lentsman järjekordsel labrakal, kus joodi palju viina ja hinged avanesid. Sel puhul selgus ikka, et sisimas on kõik kommunistid kanged eestlased, aga kaine peaga unustasid nad selle jälle ära. Sel korral läinud asi samamoodi ja veel kaugemalegi. Pärast patriootlikke avaldusi tulnud punaparuneil nimelt kange isu isamaalisi laule laulda. Küsimus oli ainult – mida? „Nu mjehed!” ajanud Lentsman end püsti. „Meie laulame see, et „Ern jeepik – kus ljaks?” Kui rahvas kohe ei mõiganud, ütles Lentsman veel suurema rõhuga, lausa nõudlikult: „Jeepik, nu! Jeepik, kuhu tema ljaks?” Alles siis saanud üks kainem ja terasem mees aru, et ideoloog mõtleb ilusat laulu, mis algab sõnadega „Õrn ööbik, kuhu tõttad sa...””
Theodor Lutsu suur pauk: „Aastal 1927 hakkas noor filmimees, Oskar Lutsu vend Theodor Luts väntama eepilist Vabadussõja-filmi „Noored kotkad”. Muuhulgas oli seal ette nähtud suur lahingustseen. Appi võeti Tartu malevkonna kaitseliitlased, Värska sõjaväelaagris manöövritel olijad ja nii palju vabatahtlikke, kui kohapealt oli võimalik saada. Esimese duubli filmimine õnnestus suurepäraselt. Paraku selgus läbivaatusel, et stseen tuleb uuesti üles võtta. Nimelt olid kõik osalejad kinotegemisest vaimustuses ega mallanud seda kaamera ees varjata, vaid jäid keset kõige ägedamat sõjamöllu seisma ja naeratasid laialt kaadrisse. Pommide tagant paistsid nende süütajad. Võis isegi näha, kuidas äsja surma saanud laip kaamera lähenedes end rõõmsalt üles ajas ja lehvitas.
Luts luges meestele sõnad peale ja käsutas „Võte!” Ühise eesmärgi nimel andsid nüüd kõik oma parima, elasid rollidesse sisse ja unustasid isikliku edevuse. Filmi pärast Poola ja Saksamaale müües imetlesid ostjad just esialgu äpardunud sõjastseeni. Isegi praegu, 90 aastat hiljem tundub uskumatu, et üks mees üheainsa kaameraga nii võimsa ja usutava lahingu kaadrisse on püüdnud.”
Kahesaja viiekümne juhtumuse seast võib leida nii unustatud vanu kui täiesti ennekuulmatuid, tuletada meelde erinevaid tegelasi ajaloost, tekitada huvi midagi juurde lugeda ja naerda saab ka kindlasti.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar