30.6.17

Ilmar Tomusk "Triinu tomat"

Ilmar Tomusk on taaskord hakkama saanud ühe vahva lasteraamatuga, mille peategelaseks on viieaastane Triin. Seega on raamat mõeldud pere pisematele lastele. Samas jagub põnevat lugemist ka suurematele lastele ja täiskasvanutele. 
Viieaastasel Triinul on oma tuba. No mitte küll päris oma tuba, sest aeg-ajalt käivad seal ema ja isa ka. Triinule meeldib oma tuba väga, sest seal on rõdu, kus on peaaegu sama soe kui toas. Isa ütleb selle kohta, et Triinu rõdu on nagu kasvuhoone ja seal võiks tomateid ja kurke kasvatada. 
Triinul on kaks kõige armsamat mänguasja: mängukaru Onu Rein ja pehmest plastmassist mänguauto Tädi Maarika. Kui Triinu õhtul magama läheb, paneb ta Onu Reinu ühele poole patja ja Tädi Maarika teisele poole patja. Niimoodi on hea rahulik magama jääda. Triinul on ka sõbrad - Liisu ja Oliivia. 
Liisu emale meeldib hirmsasti lobiseda. 
Kõigepealt räägib ta õpetajale pika jutu sellest, mida Liisu süüa ei tohi: mannaputru, vorsti, pähkleid, kommi, juustu, tomateid, maasikaid, porgandeid, apelsine, mandariine, margariini, riisi, herneid, ube, muna, kala ja kartuleid. Ja pärast lisab juurde, et mitte mingil juhul ei tohi Liisu süüa saia ega juua piima, sest Liisul on allergia. 
Tegelikult pole Liisul mingit allergiat, sest kui ema on oma jutu lõpetanud ja ära läinud, sööb Liisu kõike ja tal pole häda mitte midagi.
Ühel hommikul, kui Triinu ema on tomatit hammustanud nii, et kõik on tomatiseemnetega koos, uurib Triinu ema ja isa käest, miks tomatil üldse seemneid vaja läheb. 
"Nendest seemnetest kasvavad väikesed tomatid," vastas isa. "Väikesed tomatid on nagu väikesed lapsed," lisas ema. "Alguses on nad pisikesed, aga pärast kasvavad suureks." Triinu arvates oli see väga põnev.  
Oma kuuendal sünnipäeval otsustas Triinu tomatiseemned kasvama panna. Koos isaga käisid nad poes ja ostsid sealt suure rõdukasti ja kaks kotti mulda. Selleks, et tomatiseemned saaks kavama panna oli vaja rõdukast kruvidega rõdu seina külge kinni kruvida. 
Triinu vajutas trelli lülitit. See hakkas taas kõva häälega mürisema ja plärisema. Mida kõvemini Triinu puuri vastu seinasurus, seda kõvemat plärinat see tegi. Triinu värises üle terve keha ja pidi isegi suu lahti tegema, sest kui suu kinni oli, plagisesid ülemised hambad alumiste vastu ja Triinu kartis, et hambad kukuvad suust välja. 
Ta oli kindla peale ainuke tüdruk lasteaias, kes ise seina sisse augu oli puurinud.
Tomatid hakkasid kasvama...

Mulle meeldis see raamat just seetõttu, et seal on ilusasti seletatud koostegemise rõõme kui ka muresid. Lastele saab kenasti selgeks ka see, et tomateid ei saa ainult poest ja nende kasvamine ja kasvatamine võtab aega. 

29.6.17

Andres Laan „Tehisintellekt: loomadest ja masinatest”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/853/701/thumbnails/big/87a41bd8326862e27fbbe21055b94101c70c6e21/tehisintellekt-loomadest-ja-masinatest.jpg
Viimastel kümnenditel on inimesed roboteid arendanud järjest võimsamaks ja võimekamaks, kuid inimesele võrdväärse intelligentsusega masinat pole siiani olemas – pole loodud ei „Tähesõdade” kõnelevaid roboteid ega Michael Knighti autot KITT. Miks on taolised tehisintellektid jäänud ulmefilmide ja -kirjanduse valdkonda, sellest on väga huvitavalt ja põnevalt kirjutanud Andres Laan raamatus „Tehisintellekt: loomadest ja masinatest”.

Autor selgitab tehisintellekti toimimist igapäevaeluliste seadmete abil ja toob näiteid nii ajaloost kui ka tänapäeva elust. Autor vastab raamatus paljudele küsimustele, näiteks:
  • Kas õhukonditsioneer on millegi poolest elusolendile sarnane?
  • Kuidas aitab kassi aju neuronite uurimine isejuhtivat autot nägema õpetada?
  • Kuidas saame üldse väga erinevate süsteemide intelligentsust võrrelda?
  • Kuidas mõjutab tehisintellekt ja arvutustehnoloogia inimkonna vaimset ja majanduslikku heaolu?

Ta esitab ka mõistatusi: kui varaste tänaval on üheksa varast üksteisele majanaabrid, kas viienda maja varas võib rahuliku südamega poodi minna? Vastuse leiab samuti raamatust.

Andres Laan tutvustab nelja tehisintellekti valkonna mõistet: negatiivne tagasiside, innustusõpe, treenitavad närvivõrgud ja kollektiivne intelligentsus. Neid mõisteid tutvustab ja võtab kokku järgnev tsitaat: „inimeste intelligents pole ühe protsessi tulemus, vaid koosneb mitmest komponendist. Meie kehade hapnikuvarustust ja meie lihaste positsioone hoiavad stabiilsena negatiivsele tagasisidele rajatud refleksid. Innustusõppe süsteemide abil õpime me kõndima ja jalgpalli mängima. Iseõppivad närvivõrgud aitavad meil ümbritsevas piltide ja helide maailmas selgust leida. Kollektiivina tegutsedes suudame enda piiratud maailmavaatest kõrgemale tõusta ja kultuurina ühiselt arenedes üha kiireneva tempoga edasi liikuda.” 

Siit koorub välja inimese intelligentsuse keerukus ja laiahaardelisus, aga neid valdkondi eraldi uurides ja uusi teadmisi inimeste ja ka loomade intelligentsusest masinatel rakendades, arendatakse järjest põnevamaid roboteid. Näiteks tänu innustusõppele on metsloomade imiteerimisel väga kaugele jõutud: firma Boston Dynamics robotkoerad, -kirbud, -gepardid ja -inimesed liiguvad takistusi täis maastikul ringi sama graatsiliselt nagu nende looduslikud inspiratsiooniallikad (vt YouTube'ist).

Ja lõpetuseks veidi meelelahutust. Testige juturobotit (http://www.cleverbot.com/). Talle võib ka eesti keeles kirjutada, aga pikemaid vestlusi saab temaga pidada ikka inglise keeles. Aga ärge ära ehmatage, ta võib vahel olla üsna ebaviisakas.

22.6.17

Jeanette Winterson "Sel pikal ajal"

„Sel pikal ajal“ on avateos uuele raamatusarjale, kus tuntud kirjanikud on võtnud oma romaani aluseks mõne südamelähedase Shakespeare’i näidendi. Jeanette Winterson romaani aluseks on Shakespeare’i „Talvemuinasjutt“.
Winterson on oma teoses üle võtnud Shakespeare’i süžee ning raamatutegelaste nimedki sarnanevad algtekstiga, kuid tegevus on toodud kaasaega.
Lugejatele, kes „Talvemuinasjuttu“ lugenud ei ole (näiteks nagu mina), on raamatu alguses ka originaalteksti lühikokkuvõte.
Wintersoni uusversioon on arusaadav ja nauditav lugemine, sest tekst on niivõrd oskuslikult kirja pandud, et tihti lugesin lauseid ja lõike korduvalt üle. Näiteks järgnev lõik, mille juurde raamatus kordi tagasi pöördusin:

Ja maailma tõttab edasi, hoolimata rõõmust või meeleheitest või ühe naise saatusest või ühe mehe kaotusest. Ja me ei saa tunda teiste inimeste elu. Ja me ei saa tunda meie enda elu rohkem kui üksikasjades, mida oskame hallata. Ja asjad, mis meid igaveseks muudavad, juhtuvad, ilma et me teaksime, et need juhtuvad. Ja hetk, mis paistab olevat nagu kõik ülejäänud, on see üks, mil südameid murtakse või parandatakse. Ja aeg, mis kulgeb nii ühetasa ja kindlalt, tormab väljaspool kelli metsikult. Nõnda vähe aega on vaja terve elu muutmiseks ja selle muutuse mõistmiseks kulub terve elu.

Raamatust on kirjutatud ka blogides Bukahooliku märkmed, Rabarberibulvar ja Sõber Raamat.

Soovitab Kaili

16.6.17

Liina Metsküla "Nutika reisimise ABC"

Liina Metsküla raamat sattus mulle kätte juhuslikult, peale põgusat sirvimist leidsin, et ma tahan seda kindlasti lugeda.
Raamat on ülesehituselt loogiline. Esimeses peatükis jagab autor muuhulgas soovitusi, miks üldse reisile minna, millal reisile minna, kust osta lennupileteid, mida silmas pidada reisikindlustuse tegemisel, kuidas valida majutus. Kasutan sõna "muuhulgas" seetõttu, et käsitletavaid teemasid on tõesti väga palju, siin väljatoodu on vaid väike osa. Teisest peatükist võib leida soovitused, kuhu võiks reisida. Inimeste eesmärgid, ajalised ja rahalised võimalused on ju erinevad, seega ei sobi iga sihtkoht kõigile. Välja on toodud näiteks odavad sihtkohad nii Euroopas kui väljaspool Euroopat, ägedad rannareiside sihtkohad ja palju muud. Kolmas peatükk keskendub üksi reisimisele. Autor kirjeldab üksinda reisimise plusse, miinuseid ja ohtusid. Neljandast peatükist võib saada aimu, millele pöörata tähelepanu pikalt reisides, alustades lähedastele plaanist teatamisest ja rahaga majandamisest kuni koduigatsuseni.
Meeldis, et autor ei keskendu vaid enda kogemusele, vaid vahele on pikitud ka teiste reisilugusid. Viimane peatükk keskendub erinevate inimeste välismaal elamise/töötamise kogemustele.
Algajale reisijale on raamat kindlasti heaks abimeheks, sest ise ju kõige peale ei pruugi tulla, millega reisi planeerimisel arvestama peab.
Hoiatus: lugedes võib tulla vastupandamatu soov kusagile minna, eriti kui hinges on reisihimu juba varem kummitamas.

13.6.17

Roberta Rich „Veneetsia ämmaemand”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/835/645/thumbnails/view/1a69eef4ab85ff6b4122170c5287a3e885d6520b/veneetsia-%C3%A4mmaemand.jpg
Hanna oli noor juudi ämmaemand 16 sajandi Veneetsias. Tal oli alati olnud raske keelduda teisi abistamast, olgu abivajajaks haavatud lind või sünnitusvaludes naine. Emade ja laste päästmiseks  kombineeris Hanna kahest lusikast sünnitustangid. Need küll päästsid elusid, aga olid vastuolus usuga. Ühel pimedal õhtul tuleb Hanna juurde rikas kristlane, kes palub abi rikka proua sünnitusele.
„Räägitakse, et te suudate kõik kiuslikud beebid emade kõhust välja meelitada.” Veneetsia parim ämmaemand – nii kristlaste kui ka juutide seas.
Senini on Hanna olnud korralik juudi naine. On kuuletunud oma mehele ja rabile, aga seekord otsustab ta, et Jumalal ei saa midagi selle vastu olla, kui ta päästab ilmsüüta lapse.
Kuna juutidel on keelatud kristlastele arstiabi anda, seisab noore naise ees võimatu valik: kas rikkuda seadust ning päästa inimelu teades, et ta võib oma üleastumisega ohtu seada kõigi getoasukate elu, või jääda kuulekalt koju ja elada teadmisega, et ta on jätnud hädasolija abita. Hanna kuulab oma südant, pakib sünnitustangid, ning astub öhe. Sünnitus on raske ja pikk ja krahv lubab lapse päästmise korral Hannale heldelt tasuda. Noor ämmaemand päästab proua ja tema lapse. Raha on ka üks argumente, miks Hanna seab ohtu terve geto ja läheb rikkale prouale appi. Raamatu teine tegevusliin toimub Maltal, kus on vangis Hanna mees Iisak, kelle päästmiseks ongi raha tarvis. Hoolimata kõigist muredest ja probleemidest, mis Hannal tuleb ületada, püsib tal ikkagi siht silme ees. Pääseda Maltale suunduvale laevale ja mees sealt vabaks osta.
Selles raamatus põrkuvad juudi ja kristluse kultuurid 16. sajandi Veneetsias.
Ajalooline raamat, millest leiate armastust, usku ja ka mõrvu.

2.6.17

Emma Healey "Elizabeth on kadunud"

Maud on eakas ja tugevate mäluhäirete all kannatav inglise vanaproua, kellele ühel hetkel hakkab tunduma, et tema sõbranna Elizabeth on kadunud. Mõte ei anna talle rahu ja vanadaam alustab detektiivitööd, mis pole üldse lihtne olukorras, kus ta andes naabrite ukse taga kella, ei mäleta selle avanemisel enam, miks ta seda tegi. Küll aga toob see otsingusaaga kusagilt mälusopist esile hoopis ühe teise kadumise loo sõjajärgsest ajast, mil Maud oli alles noor tüdruk ja tema täiskasvanud õde ühel päeval enam koju ei tulnud. 
Raamatus on osavalt põimitud olevik minevikuga ja lõpuks leiavad mõlemad juhtumid ka lahenduse. Omaette kogemuse saab lugemise ajal viibides inimese nahas, kes kõik pidevalt ära unustab: ta teeb tassi teed, aga unustab seda juua, mistõttu vedeleb kõikjal majas joomata teetasse,  hakkab kuhugi minema, aga poolel teel ei mäleta ta enam kuhu ja miks ning eksib ära, lõpuks elab ta naise juures, kes „meenutab talle ta oma tütart“. Kogu Maudi maailm on üles ehitatud arvukatele sedelitele, mida leidub kõikjal ja mis tuletavad talle meelde, et ta pole Elizabethiga juba ammu ühendust saanud.

EMMA HEALEY (sünd 1985) on Briti kirjanik. „Elizabeth on kadunud“ on tema esikromaan, mis võitis 2014. aastal Costa auhinna debüütromaani eest.

Raamatu andis välja kirjastus Pegasus  2016.a