29.5.17

Erni Kask "Leikude"

Inimesed, kirjutage oma mälestused üles. Ei ole vara kolmekümneselt, ei neljakümneselt, ei viiekümneselt. Sest pärast te lihtsalt enam ei mäleta. Mälust kaovad nimed, detailid, kõik muutub ühtlaseks kisselliks. Aastate pärast ei tea enam, kes täpselt mida ütles, mis sündmused kuidas toimusid. Vähemalt oma laste jaoks tasuks lapsepõlvelood kirja panna, et detailid ei ununeks. Esiteks, lapsed armastavad end vanematega võrrelda ja teiseks, aja möödudes on juba põnev lugeda, kuidas vanal ajal elu käis. Mina näiteks lugesin huviga ühe sugulase mälestusi, kuidas kartulikasvatus nende peres alguse sai, siis kui inimesed veel naerist sõid ja kartuli vastu võitlesid.

Julgemad avaldavad oma mälestused ka raamatuna ja siis saavad ka teised piiluda, kuidas sinu peres elati, mis koolis tehti, kuidas küla või linn minevikus välja nägi ja oma mälestustega võrrelda. Need on muuseas kõigil erinevad ja äratundmisrõõmu või vaidlushimu jätkub kauemaks.
Erni Kask on oma raamatus kasutanud ka inimeste perekonnanimesid, mis on mõnevõrra riskantne, sest nagu öeldud, on kõigi mälestused erinevad ja solvumine (või kohtuskäik) kerge tulema. Kui aga eelluure ütleb, et kõik on nõus, siis miks mitte, lausa ajalooline dokument.
Seekord siis: Kadrina-lähedase Lembit Pärna nimelise kolhoosi Leikude osakond, kes seal elasid ja mida tegid 1980-ndate aastate alguses (ja natuke isegi Rakvere õhustikku).

20.5.17

Raamatud Marokost

Aprillikuus puhkasin Marokos. Enne reisi ja Marokos olles lugesin mitmeid raamatuid araabia kultuurist, Marokost ja Marokos elavatest inimestest.

Reisile minnes olin valmis selleks, et seal on vaid pealetükkivad kaubitsejad – jah, paljud araablased on osavad kauplejad ning eestlastele on selline kauplemisviis võõras ja tüütu. Aga seal olles mõistsin, et kui piirduda turismipiirkondade ja turgudega, võib jääda sealsetest inimestest vale mulje, sest nendes paikades ei paista välja, millised inimesed marokolased tavaelus tegelikult on. Õnneks ma liikusin rohkem ringi ja kohtasin mitmeid marokolasi, kes olid väga toredad ja sõbralikud. Lisaks oli mul ja mu reisikaaslasel rõõm tutvuda kohaliku lihtsa maroko perekonnaga. Nimelt alguses tutvusime selle pere pojaga, kes meid reisi lõpus endale külla kutsus. Need siirad ja südamlikud inimesed avasid meile oma kodu ukse ja pakkusid imehead lõunasööki.

Pärast reisi olin Maroko lummuses veel nädalaid, lugedes ikka ja jälle Marokost. Otsisin lugemisvarasse raamatuid, mis tekitaksid seda meeleolu, mida seal olles tundsin, aitaksid meenutada ilu, mida seal nägin, ja tuletaksid meelde lihtsa maroko inimese headust ja hingelaadi.

Järgnevalt mõned raamatud, mida soovitan lugeda neil, kellel on soov Marokoga tutvuda.


Kätlin Hommik-Mrabte „Minu Maroko, ehk, Maailma teistpidi vaatamise õpik” 

Enne reisi lugesin Kätlin Hommik-Mrabte „Minu Marokot”. See on kerge lugemine ja põhjalikku ülevaadet marokolastest ei anna, aga midagi siiski saab teada elust, mida tänapäeval Marokos elatakse ja mis tunne on inimesel, kes on Marokosse elama asunud väljaspoolt araabia kultuuri, olles valinud islami usu.






http://www.varrak.ee/files/2/2291
Antoine de Saint-Exupéry „Inimeste maa” 

Agadiris puhates lugesin Antoine de Saint-Exupéry autobiograafilist teost „Inimeste maa”. Antoine de Saint-Exupéry oli lendur. Postilennukiga Toulouse'i ja Dakari vahet lennates jäid talle teele Maroko linnad – Casablanca, Agadir jt –, külad ja kõikvõimas kõrb.

Selles raamatus on autor väga huvitavalt kirjutanud üle öise kõrbe lendamisest, kõrbes viibimisest nii kuumal päeval kui ka külmal ööl, piinavast janust ja lootust andva miraaži nägemisest. „Taamal paistab kõige ilusam linn maa peal. [---] Tean väga hästi, et see on miraaž. Mind juba ei peta! Aga kui mulle meeldib miraaži taga ajada? Kui mulle meeldib loota? Kui mulle meeldib armastada seda hambuliste müüridega linna päikesesäras? Kui mulle meeldib minna kiirete sammudega otse edasi, sest ma ei tunne enam väsimust, sest ma olen õnnelik...”


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/517/268/thumbnails/big/5db842fdf6f5cea6ff092d7c7134b8da0fad91ae/reisikirjad.jpg
Friedebert Tuglas „Reisikirjad” 

Pärast Maroko reisi lugesin katkendeid Friedebert Tuglase „Reisikirjadest”. Tuglase rännakust Põhja-Aafrikas lugedes meeldisid mulle väga kirjeldused Fesist ja Marrakechist.

Kõige enam aga vaimustas mind see, kuidas Tuglas kirjeldas Bahia paleed. Marrakechis olles oli mul nii kahju, et me sellest paleest lihtsalt läbi tormasime, oleksin tahtnud võtta seal olemiseks aega, jalutada rahulikult, imetleda seda uskumatut ilu. Hiljem oli mul aga suur rõõm lugeda, kuidas Tuglas on suutnud selle ilu sõnadesse seada. Ta on Bahia paleed kirjeldanud kui idamaise arhitektuuri viimset unistust, tuhande ja ühe öö fantastilist nägemust:
„Nagu enamasti ikka idamaa hiigelehitised, nii ei ärata temagi väljastpoolt mingit tähelepanu. Kuid kohe sisse astudes satutakse ta võlu võimusesse. [---] Lemmiknaise saal on maurikunsti kõrgeim näide. Uste maalid, seinte ornamendid ja värvilised aknad on teostuselt viimse võimaluseni peened ning diskreetsed. Sammudes ühest ruumist teise, võib imestleda kuldseid, siniseid, rohelisi ning punaseid ornamente, puunikerdiste peenust, kipsarabeskide ja portselanpaneelide värvirikkust ning valguse vaheldust fantastiliste akende kaudu. Kõigest kõneleb idamaa peen värvi- ja joonemeel. Kokkuvõttes mõjub see ilu rahustavalt, nagu muinasjutt, mille tõelisust ei tarvitse uskuda.”


https://www.raamatuvahetus.ee/et/img/9985660757.jpg
Leonora Peets „Maroko taeva all” 

Selleks, et saada aimu, kuidas mõtlesid ja elasid marokolased eelmise sajandi keskpaigas, millised olid nende kombed, milline oli nende hingelaad, kui suurt rolli nende elus mängis usk ja kuivõrd palju oli hirmu ja harimatuse tõttu nende ellu põimunud ebausk, tasub lugeda Leonora Peetsi raamatut „Maroko taeva all”.

Sellesse raamatusse on autor kokku kogunud erinevad lood Marrakechist 1930ndatest kuni 1970ndani. Leonora Peets nägi sel perioodil sündmusi, mis enamasti jäid eurooplaste silmade eest varjatuks, aga kuna tema abikaasa oli arst ja nad mõlemad valdasid vabalt araabia keelt, avanesid neile paljude marokolaste akendeta majade uksed, muldonnist kuni kuningalossini.

Huvitav oli lugeda, kuidas autor Marrakechis ja külades liikudes ümbritsevat ja inimesi vaatas, jälgis ja nägi. Ta imetles ruskeid ja hambulisi linnamüüre, lamedate katustega linnakärge. Ta tõdes, et araabia kodudes on eluvormid „teised ning tihti arusaamatud ja kus mõtted inimeste laupade taga tunduvad keerukad nagu joonised nende vaipadel või kipsist lõigatud arabeskid seinal.” Ta oli lagunevas lossis vastamisi lossidaamidega, kelle hinge oli „pugenud käärimine, rahulolematus endisega ja igatsus uue järele”. Ühes teises kaiidi lossis puutus Leonora kokku ühe orjatariga, kes temasse väga umbusklikult suhtus – orjatari kirjeldas autor väga kujundlikult, üks näide: „Orjatari nägu oli ilmetu nagu raudplekiga kaetud uks.”

Maroko kohta seni loetud raamatutest meeldis mulle Leonora Peetsi teos kõige enam. Olen nõus raamatu saatesõnas Rein Taagepera kirjutatud sõnadega: „Asjaliku sügavuse, etnograafilise täpsuse ja ühe võõra kultuuri seestpoolt mõistmise poolest pole [---] võrreldavat Nora Peetsi raamatule.”

1984. aastal anti Leonora Peetsile novellikogu „Maroko taeva all” eest Henrik Visnapuu kirjandusauhind.


Veel mõned raamatud, mida olen sirvinud ja katkendlikult lugenud:
  • „Maroko: Silmaringi reisijuht” 
  • Juune Holvandus „Arabesk, vesipiip ja umma” 
  • Margaret K. Nydell „Kuidas mõista araablasi: teejuht edukaks suhtlemiseks” 
  • Araabia muinasjutud „Tuhat üks ööd: valitud lugusid” (2 köidet) 
  • „Maroko muinasjutte”

18.5.17

Sara Zarr „Ühe tüdruku lugu”

Denna oli kolmteist, kui isa tabas ta Tommyga parklas seksimas. Kolm aastat oli Denna Lamberti elu nii koolis kui ka kodus olnud õudusunenägu. Toeks olid ainult sõbrad: Jason ja Lee, vend Darren ja venna elukaaslane.

Denna ja Jason on sõbrad, Denna kirjeldab oma sõprust Jasoniga nii:

Jason ja mina võisime rahulikult ka vaikida. Ma arvan, et just nii saabki tegelikult teada, kas võid kedagi usaldada; kui ei pea kogu aeg rääkima, et talle ikka kindlasti meeldida, või siis selleks, et näidata, kui huvitavaid asju sul öelda on. Ma võisin veeta temaga terve päeva sõnagi lausumata. Ta on tagasihoidlik. Ta on lojaalne. Ta saab aru. Tegelikult, ainus asi, mis Jasoniga valesti on, et ta juhtus olema mu parima sõbra Lee poiss.

Denna arvates Lee erineb teistest tüdrukutest, keda huvitas ainult see, kuidas nad välja näevad, ja kes oma sõbradest halvasti rääkisid. Lee oskas hästi kuulata, ta ei sildistanud inimesi välimuse ega kuulujuttude järgi. Kõigil on mingeid värke, mida nad tahaksid muuta, lohutas Lee Dennat.

Denna ja ta vend Darren valmistasid emale-isale pettumuse. Darren sellega, et ta nii noorelt lapse sai, rääkimata sellest, et ta kuueteistaastasena marihuaanaga vahele jäi ja pidi selle jubeda kohtu värgi läbi tegema. Denna sellega, et keegi ei taha, et tema tütar oleks üle kooli lits, mis tegelikult pole tõsi. Isa teadis, et ta võiks süüdistuse esitada, kuid algusest peale oli selge, et seda ei juhtu, sest see oleks tähendanud asjast rääkimist. Aga isa poleks iial sellest rääkinud. Isa ainult süüdistab, pere omavahel ei räägi. Isa ei taha oma lapsi mõista, ta ei oska andestada, lapse eest välja astuda.

Dennal on nii raske on end kaitsta. Pole ju võimalik minna kooliraadiosse ja hakata seda väidet ümber lükkama.

Raamatu lõpus taipab Denna, et nii palju, kui tema isa alt vedas, vedas ka isa teda alt ja isa peaks olema see, kes paremini teab, kuidas leppida, eluga edasi minna.

Mõnikord on need tõesti just imeväikesed asjad, mida saab teha selleks, et öelda: anna andeks, kõik on hästi, ma andestan sulle. Imeväikesed avaldused, mis asetuvud üksteise järel kihtidesse, kuni su jalge all moodusatub kindel pinnas. Ja siis…. Ja siis Kes teab?

Mõtlemapanev raamat ammustest vigadest ja andestamise jõust. Soovitan lugeda.

13.5.17

Shari Lapena „Teisel pool seina”

Abielupaar Anne ja Marco jätavad kuuekuuse beebi Cora üksi koju, et minna naabrite juurde sünnipäevapeole. Nad käivad iga poole tunni tagant kontrollimas, kas lapsega on kõik korras, kuid öösel koju jõudes ei ole tüdrukut enda voodis. Asja hakkab uurima politsei.

Raamatu edenedes tulevad ilmsiks mitmedki asjaolud, mida kuidagi ette aimata ei oskaks. Justkui hakkab tunduma, et lahendus pole enam kaugel, siis tuleb ootamatu pööre. Ja nii korduvalt. Kõigil on saladused, igaüks varjab midagi. Lõpp on seejuures ikkagi väga ootamatu.

Minule meeldis, et erinevalt paljudest krimiromaanidest ei olnud selles raamatus peaaegu mitte ühtegi laipa (üks siiski oli, kuid see polnud raamatu põhiteemaks). Selline lähenemine on minu jaoks värskendav ja ühtlasi tähendab seda, et raamat võiks sobida ka neile, kes põnevust otsivad, aga veristest mõrvadest väga lugeda ei taha.

11.5.17

Mathura „Jääminek” ja Sarah Winmani „Imeliste sündmuste aasta”

Vana mehe ja vana naise elu lõpp. Mõlemad elavad mere ääres teistest inimestest eraldi- topelt üksindus: elukaaslasi-lapsi pole, tühi ümbrus võimendab üksindustunnet, järk-järgulist ihulist nõrgenemist ja vaimset vaibumist.

Olme ja söömine muutub teisejärguliseks, elujõud lahkub vaikselt.

Mõlemad panevad küünlaid-üks mahajäetud kirikusse, teine mahajäetud surnuaiale, käivad paadiga merel ja satuvad peaaegu uppumisohtu, sest jõud pole enam endine.

Mõlemad on vaikivad ja valivad sõnu, rohkem tunnetavad kui sõnastavad.

Vanade inimeste abitus, kui järsku on jõud kadunud ja tugisüsteemi pole.

„Ja järgmiselgi päeval ei jaksanud ta ennast püsti ajada, isegi mitte nii palju, et kartuleid koorida või solgiämbrit välja viia. Suure hädaga käis ta ühe korra sauna taga kemmergus, õhtupoole tegi tule ahju, aga jäi magama, enne kui jõudis siibri kinni panna ning hommikuks oli tuba jahedust ja rõskust täis. Ainult kahe paksu teki all oli tal soe... Päev möödus kiiresti, ent kõigist teistest erinevalt. Manivald vaatas läbi väikese aknaruudu taevasse, nägi triivivaid pilvi ning tundis, et selleski päevas oli peidus võimalus. Pikk elu jooksis tal silme eest mööda, pikk elu oli korraga nagu üürike, peagi juba tähtsusetu viiv.”

„Marvellous jättis kõigega jumalaga. See võttis aega, sest ta tundis metsa ja jõge nagu oma taskut ega tahtnud midagi vahele jätta.. See olnuks ebaviisakas. Ta oli alustanud noortest pajudest. Marvellous tänas oma elu eest ning iga lille, puu ja põõsa eest, mis olid näinud tema noorust, keskiga, igatsust, keha, kahetsust, naeru, plaane, väsimust ja kogu tema saatust. Siin oli tema teatrilava... Naine istub veel viimast korda sildumiskivile. Tal napib hingeõhku. Aeg on otsa saamas. Lendavate kajakate roosakad sulestikud. Aeg seisab paigal. Marvellous teab, et selles hetkes on kõik koos, sest see on ta viimane eluhetk, küllusehetk- ja ta teab, et see hetk ongi armastus.”

Ilusad ja helged raamatud.

8.5.17

Katja Millay „Vaikuse meri”

Raamatu peategelased jutustavad oma lugusid, saame vihjeid nende eelnenud elude kohta.

Nastja Kašnikov on pere juurest lahkunud, ta pole juba 452 päeva ühelegi elavale hingelisele sõnagi lausunud. Ta kirjutab oma kolm ja pool lehekülge oma kaustiku ja ronib voodisse teadmisega, kui lähedal on ta võimalusele, et 453. päeva ei tulegi.

Me saame teada, et ta on olnud kunagi väga lootustandev klaveritüdruk, aga midagi on temaga juhtunud ja see ei ole midagi head, vaid hoopis midagi väga kurja…

Nastjal oli kogu aeg plaanis tõtt rääkida. Ta tahtis vaid, et talle antaks natuke aega. Võimalus leida õiged sõnad ja julgus need välja öelda. Ta ei andnud endale mingit vaikimisvannet. Ta ei jäänud ühtäkki tummaks. Nastjal polnud vajalikke sõnu. Ühel päeval ta leiab õiged sõnad.

Josh Bennetit on kaotanud oma pere. Koolis ei tule keegi tema lähedalegi. Ise ütleb ta, et teda ümbritseb „surmatsoon”. Drew ja Josh on parimad sõbrad. Kui Joshi pereliikmed surema hakkasid ja ülejäänud inimesed talle selja pöörasid, siis Drew ei teinud seda. Ta tuli alati tagasi, ka siis, kui Josh üritas temast lahti saada.

See raamat räägib teise võimaluse unistusest ja võimalikkusest, oskusesest andestada ja elu helget poolt näha.

Urve Tinnuri „Kaks ööd mahajäetud majas”

Neljateistkümneaastane Hede saab ootamatult teada, et tema ema ja isa ei olegi tema bioloogilised vanemad, vaid ta on lapsendatud. Tüdruk on pettunud, et vanemad ei ole talle sellest rääkinud. 

Hede põgeneb kodunt ja kohtub Kristeriga. 

„Vaata neid kruuse!” müksas Krister Hedet küünarnukiga. 
„Need oleme meie. Kaks katkist maailma, mõlemad omaette, aga siiski nii lähestikku.” - „Jah,” nõustus tüdruk mõtlikult. „Aga kuule, mis värk sinuga õieti on? Oled nagu mingi paipoisi musternäide, aga käid erikoolis. 

Hede arvas varem, et erikoolis on ju eriliselt pahad poisid, pätid, noh, kes muud ei tee kui ropendavad, joovad, kaklevad ja tõmbavad kanepit. Kuid ta arvamus muutus peale kohtumist Kristeriga. Ka erikoolis on võimalik eriline olla, heas mõttes. Eriliseks jääda on igal pool võimalik, kui vaid ise tahad. 

„Mina tahaksin unustada kogu eelneva elu,” sõnas poiss vaikselt. „Sind häirib see, et su vanemad ei rääkinud sulle tõtt, aga nad kinkisid sulle ju ilusa ja turvalise lapsepõlve. Õnneliku. Õigus!” 

Raamat, mida soovitan lugeda nii vanadel kui noortel.

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?!”

Raamat algab sellega, et Heleni ema helistab Helenile kooli ja ütleb, et neil isaga on Helenile üks tähtis jutt. Mida nad nii tõsiselt rääkida tahavad? 

Äkki on ühel neist uus kallim? 
Äkki on ema rase! 
Äkki on ema raskelt haige! 
Tõde on hoopis teine. 

Miks nüüd? Miks pidi ema selle kõigega just nüüd välja tulema? Tema oli see, kes oli 13-aastane ja kelle elu on algamas ja kes peaks tegema uusi ja huvitavaid asju. Normaalsed emad saaksid sellest aru, et nad ei saa selliseid asju korraldada. Nemad on piisavalt vanad, et elada rahulikult. Aga ei, Jane ema ei võinud seda teha. Ja kui varem oli Janele meeldinud, et tema ema on kõike muud kui normaalne, ehk et temaga sai rääkida, muresid kurta ja õpetajate üle ilma karjumist kartmata viriseda, siis nüüd soovis ta igati, et ta ema oleks normaalne. 

Ema... tema ema on järsku nii võõras. Inimene, kellest ta ei tea midagi. Inimene, kes talle valetas. Inimene, kelle tõttu ta peab sõpradele valetama. 

Et sellest veel vähe oleks, hakkavad ka koolis juhtuma hirmsad asjad. Jane satub põlu alla, teda hakatakse jõhkralt kiusama, ta on jalgealust kaotamas… 

Selles raamatus on palju küsimusi, mis raamatu lõpus saavad vastuse… Raamatut lugedes saad teada, kuidas noor neiu leidis hingerahu ja oma eluga edasi läks.

Caleb Krisp "Ainult mitte Ivy Pocket"

Ivy Pocket on 12-aastane teenijatüdruk, kes on äärmiselt tähelepanuväärne isiksus. Ta on endast väga heal arvamusel ning see väljendub ka teiste inimestega suhtlemises. Ta on liigagi otsekohene ja käitub ilma mõtlemata, seega jooksevad kõik inimesed Ivy´st suure kaarega mööda. Igale uuele tuttavale jutustab Ivy oma päritolu kohta luiskeloo, mistõttu teavadki inimesed teda kui: kirstutegija tütar, postkontoriülema tütar, buda munk. mägismaa erak, rahusti mõju all olev lehm, arst vms. 
Krahvinna Carbunkle põgeneb Ivy juurest Lõuna-Ameerikasse ning jätab ta Pariisi maha. Ivyl pole ei raha ega ka kodu, kuhu minna.
Kuid siis kutsutakse Ivy Pocket Trinity hertsoginna surivoodile. 500-naelase tasu eest nõustub Ivy viima Inglismaale hertsoginna väärtuslikeima varanduse - Kellateemandi - ja panema selle Matilda Butterfieldile tema sünnipäeval kaela. 
Mida Ivy aga ei tea, on see, et Kellateemandit ihkavad paljud endale saada, seega satub Ivy omapärasesse ja kohati ka hirmutavasse olukordadesse, kust ei puudu kurjus, vägivald ega ka mõrv. 
Lugu on kaasahaarav ja põnev ning pakub lugemislusti nii keskmisele kui ka vanemale kooliaele, miks mitte ka täiskasvanutele.
Barbara Cantini humoorikate gooti stiilis illustratsioonidega raamatus „Ainult mitte Ivy Pocket” algab ühe tüdruku surmnaljakas teekond, mille kestel ta saab teada, kes ta tegelikult on.