28.4.17

Svetlana Aleksijevitš „Sõda ei ole naise nägu“

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/810/547/thumbnails/big/e73f8874733bc52a5024bef67097348fc9ee4f18/s%C3%B5da-ei-ole-naise-n%C3%A4gu.jpg
Jälle sattus kätte sõjaga seotud raamat. Esimest korda raamatu pealkirja nähes teadsin kohe, et selle loen ma läbi. Raamatus on kirjeldatud paljude nõukogude naiste kogemusi II maailmasõjas (nn Suur Isamaasõda). Oli naisi, kes ei suutnud/tahtnud/julgenud oma mälestustest rääkida, kuid oli ka väga avameelseid inimesi, kes leidsid, et enam karta ei ole midagi. Selles sõjaraamatus ei ole sõda kirjeldatud üldsõnaliste faktidena ega üleliia ülistatud suurt võitu. Väga palju on räägitud valust ja emotsioonidest. See on õudne, kuidas suur viha ja kättemaksuiha inimest käituma paneb. Tihti peeti võitlemist oma kodumaa eest tähtsamaks kui oma lähedaste heaolu. Nii mõneski mälestuses ohverdati  võidu nimel oma lapsi. Päris paljud loetud seigad panid ahhetama.  Isamaa-armastus oli ülimalt suur - noored tüdrukud laulsid patriootilisi laule, lasid oma pikad patsid maha lõigata ja haarasid pikemalt mõtlemata relvad. Sõdides oli neil väga raske oma naiselikkust maha jätta, näiteks unistati kleidi kandmisest. Sõjas viibiti paratamatult palju meeste seltskonnas ja tuli ette ka armumisi. Oli neid, kes ütlesid, et sõjategevuses mehed kaitsesid ja hoidsid neid ja vähemalt ühes mälestuses julges üks naisterahvas välja öelda ka selle, et tuli ette ka naiste väärkohtlemist meeste poolt. Võimalik, et paljud jätsid sellest rääkimata, kuna tuntakse häbi ja Suurt Isamaasõda ei kaunistaks see kuidagi.  Oli neid, kes ülistasid nõukogude võimu ja oli ka neid, kes julgesid juba kriitilised olla. Võiks arvata, et pärast sõda neid hinnati ja oldi nende naiste üle uhked, aga tegelikkuses oli rindetüdruk midagi häbiväärset ja tihti neid pigem mõnitati. Tundlikumatel inimestel ei soovita ma seda raamatut enne magama minekut lugeda.
"Juhtub, et kuulen muusikat... Või laulu... Naishääl... Ja sealt leian selle, mida ma tookord tundsin. Midagi sarnast... Aga vaatan sõjafilmi – see on vale, loen raamatut – vale. No ei ole see... Midagi muud tuleb välja. Hakkan ise rääkima – ka ei ole see. Ei ole nii hirmus ja ei ole nii ilus. Teate, kui ilus võib olla sõjas hommik? Enne lahingut... Sa vaatad ja tead, et see võib olla sul viimane. Maa on nii ilus... Ja õhk... Ja päike..."

25.4.17

Karl Martin Sinijärv „KMSX: kuidas öelda“

Luulet ilmub Eestis palju ja küllap ka igasugusele maitsele. Kuna ma end väga suureks luulelembiks ei pea, siis ilmuva hulgast enda loomulaadile sobivat leida ei olegi alati niisama lihtne. Tihti näib see mulle kas liiga morbiidne, depressiivne, küüniline, lausa rõve või üleliia sentimentaalne. Siis on eriti tore, kui leiad luulet lehitsedes positiivseid üllatusi ning see luulekogu oli kahtlemata üks suuremaid neist.  
„Seda, mida öelda, ei ole ju palju. Suur osa asjalikest asjadest on ammu ära öeldud. Seda olulisem aga näib, kuidas noid mõtteid aina ja üksnes uuesti ütelda,“ on autor luulekogu ja selle pealkirja valikut ise kommenteerinud.

Seega mis siin ikka rohkem öelda, kui ei tea, kuidas öelda – lugege ja nautige, see on seda väärt!

22.4.17

Frances Hardinge "Valede puu"

Raamat räägib põlu alla sattunud looduloo- ja kivististeuurija reverend Erasmus Sunderly väidetavast ootamatust enesetapust ning kuidas, tema tütar Faith üritas tõestada et, armastatud isa ei teinud seda. Tegevus toimus kuninganna Victoria aegsel Inglismaal Vane'i saarel. Perekonnale teadaolevalt lahkusid nad Kentist, kuna reverend kutsuti uurima Vane'i saare koobastest leitud fossiile. Tegelikult jõudis, aga loodusteadlaste ringkonnani teave, et paljud tema poolt leitud kivistised olid võltsingud. 
Viktoriaanlikul ajastul oli levinud arvamus, et mehed on naistest intelligentsemad, kuna nende aju suurem, seega ei olnud otse loomulikult naised üldse võimelised mõtlema ega tegutsema meeste tasemel, nad pidid meestele alluma, tegelema laste ja majapidamisega. Faith oli aga uudishimulik ja taibukas ning oma isa kõrvalt palju õppinud, kuid vaatamata sellele tuli tal oma tarkust varjata ja pigem hoolitseda ja õpetada oma 6-aastast venda Howardit, kes muidugi pidi isa elutöö kunagi üle võtma. Faith küll ühtepidi mõistis, mida ema ja ühiskond temalt ootasid, kuid ta keeldus elamast teisejärgulist elu. Faith uuris välja, et isa moonutas fossiile ning oli temas kohutavalt pettunud. Vahetult enne hukkumist võttis reverend Sunderly tütre kaasa ohtlikule paadisõidule ning siis sai Faith teada, mille nimel isa kõigega riskis. Kohaliku kogukonna arvates tegi reverend Sunderly suurest häbist enesetapu ja seega, keeldusid nad teda pühitsetud mulda matmast. Faithil ei jäänudki muud üle kui asuda isa mõrvalugu uurima, et perekonna au taastada. Faith kasutas valede puud manipuleerimaks inimestega ning jõudis vähehaaval keeruka kättemaksuskeemi jälile. 
Tegemist on noortele mõeldud teosega, kuid nauditav ka neile täiskasvanutele, kes armastavad lugeda ajaloolise taustaga romaane.
Raamatut on soovitanud ka Peeter Helme:
http://kultuur.err.ee/315682/peeter-helme-raamatusoovitus-frances-hardinge-valede-puu

11.4.17

Emma Cline "Tüdrukud"

Olen üsna järjestikku sattnunud lugema juba teist juhikultusest rääkivat raamatut (enne siis Peter Stjernströmi "Liblikapoiss").  Mõlemat lugu ühendab see, et karismaatilise liidri mõjuvõimu all olevad inimesed on võimelised korda saatma uskumatuid tegusid kahtlemata milleski. Kõige raskem oli lugeda Emma Cline romaani viimaseid peatükke, kuna kirjutatud on vägivallast, mis suunatud lapse vastu, samuti on läbivaks teemaks alaealiste manipuleerimine ja seksuaalne ärakasutamine laulja-laulukirjutaja ning sekti liidri Russelli poolt.
Emma Cline sai oma debüütromaani kirjutamiseks inspiratsiooni 60-ndate lõpul San Fransiscos ja Los Angeleses tegutsenud kultusliku rühmituse Family tegevusest ning nende liidri Charles Willis Mansoni kavandatud mõrvadest. Kirjastus pidas romaani niivõrd heaks, et talle maksti 2 miljonit dollarit ettemaksu.

60-ndate lõpp Californias- ikka veel rock'n'rolliseksi, narkootikumide ja vägivalla õitseaeg. 14-aastase Evie vanemad on äsja lahutanud, ta on riius oma sõbrannaga ning tunneb ennast üksildase, valesti mõistetuna ja kõrvalejäetuna. Pargis näeb ta tüdrukuid, kelle vaba ja muretu olek justkui hüpnotiseerib teda, eriti Suzanne. Suzanne viib Evie rantšosse, kohta, kus sektiliikmed koos elavad. Evie tunneb, et lõpuks pannakse teda tähele ja imetletakse ning see on kõik, mida ühele segaduses teismelisele vaja. Esmalt võtab Evie endale vaatleja rolli ning pendeldab kodu ja rantšo vahet, kuid Suzanne tähelepanu võitnuna satub ta juba täielikult võrku, millest pääsemine on lootusetu. 

7.4.17

Lauri Juursoo "Tähelepanekuid elust enesest: 500+ tähelepanekut"

Naljakuul soovitan raamatut, mis on ilmunud populaarse Facebooki lehekülje „Tähelepanekuid elust enesest” austajate nõudmisel, et päästa kuldaväärt ütlemisi unustusse vajumast ja jäädvustada need raamatu püsivate kaante vahel. Tähelepanekuid leidub kõikvõimalikel teemadel ja autoriteks on inimesed meie endi keskelt, kuigi mõned nendest ei ole just eriti tähendusrikkad, on enamik siiski äraütlemata andekad ja humoorikad.

Mõned tähelepanekud:
12. Meie aeg on piiratud, seega ära raiska seda kellegi teise elu elades.
27. Inimene on täiusele kõige lähemal siis, kui ta oma CV-d täidab.
39. Kohtle oma kallimat nagu oma nutitelefoni: puuduta teda hellalt ja sageli, vaata teda keskendunult ja pea teda enda elu tähtsaimaks varaks.
60. „Ma olen elust nii väga väsinud. Õpi ja õpi ja õpi. Nagu lollakas”. EDIK, 9-aastane.
64. Kui püüda kõikidele inimestele korraga meeldida, siis lõpus ei meeldi sa enam kellelegi. Kaasaarvatud iseendale.
72. Eksimine on inimlik. Mida rohkem eksid, seda inimlikum oled.
98. Eestis võib ju tööl käia, aga raha peab endal olema.
115. Inimest, kes kunagi ei naera, ei saa mitte kuidagi võtta tõsiselt.
145. Puhkepäevad on pärit justkui Hiinast, sest kestavad kuidagi liiga vähe.
181. Kui tahad eestlasest sõpra õnnelikuks teha, siis räägi talle, kui halvasti sul läheb.
193. Isegi arenenud huumorimeelega inimene ei soovi saada naeruväärset palka.
388. Pole mõtet hommikul silmi avada vaid selleks, et päev läbi vaeva näha.
389. Mõned inimesed on nagu pilved – kohe, kui nad on silmapiirilt kadunud, on päev palju säravam.

Raamatu võib kätte võtta nii kurbuse hetkedel kui ka seltskonnas ettelugemiseks ja hea tuju on kindlustatud.