Otse põhisisu juurde

Thomas Glavinic "Öötöö", Joyce Graham "Vaikiv maa" ja Armin Kõomägi "Lui Vutoon"

Kõik, kes on lapsena lugenud „Palle üksi maailmas” ja tundnud igatsust midagi sellist ometi ka ise kogeda - mõtle: võid igale poole minna, kõike proovida, keegi ei näe ega keela, saavad nüüd täiskasvanuna seda taas läbi elada. 2006. aastal (eesti keeles 2011) ilmus saksa kirjaniku Thomas Glavinici „Öötöö”. Peategelane ärkab, astub õue - ja kedagi ei ole, ka loomi, linde ega putukaid.

2010 (eesti keeles 2016) näeb ilmavalgust inglise kirjaniku Graham Joyce`i „Vaikiv maa”: paar jääb suusakuurordis laviini alla ja pääsedes leiavad end lõksus tühjas mägikülas. Eestlasele Armin Kõomägile on see olukord vist samuti fantaseerimismõnu pakkunud, sest tema romaani „Lui Vutoon” (2015) sündmustik algab täpselt samal päeval - 4. juulil, kui Glavinicil, kuid temal on loomariigi esindajad Maa peale alles jäänud, nii et peategelane ei pea päris hääletuses elama.

Tuba on soe, parimad toidud, sissepääs kauplustesse: tee, mida tahad. Võid käia võõrastes korterites, majades ja lossides, keelatud kohti ei eksisteeri.
„Vaikivas maas” : „Restoranid ja supermarketid olid sööki ja jooki tuubil täis. Nad võisid poodidest võtta vabalt ükskõik mida, ükskõik millise kvaliteediga. Veelgi enam, nad ei pidanud isegi tööd tegema, et seda rikkuse peadpööritavat taset hoida.” Muidugi, ajapikku jääb toit vanaks, elekter lõpeb, talvel on külm. Kui selline olukord kestab, läheb jälle vaja vanaaja inimese ellujäämisoskusi.

Probleeme veel: „Küsimus, mida ajaga peale hakata, surus peale.” „Ma pidin midagi tegema. Mida teeb üks noor mees, kes avastab end ühel suvepäeval tühjast linnast? Ta läheb otsima teisi. Ükskõik, kas omasuguseid või täiesti teistsuguseid. Inimene ei saa olla päris üksi.” „Öötöö” tegelane otsib paaniliselt elu märke, kihutab autoga mööda Euroopat. Lui Vutoon leiab asenduseks kumminaise, mängib sellega kodu ja paistab, et on eluga rahul. Eestlane on ikka eraklik tüüp, milleks meile kaaslasi, kellega võib äkki tülli pöörata. Kokkuvõttes on „Lui Vutoon” neist kolmest kõige humoorikam, fantaseeriks kohe või isegi.

Kommentaarid