30.1.17

Peter Stjernström „Liblikapoiss“

Raamatu kaanele kirjutatu „üks õudne lugu“ on veidi eksitav. Õudusromaanist on asi siiski kaugel, minu meelest on tegemist ulmesugemetega põnevikuga. Sünge lugu sõprusest, teadusest, ja võimust, mis viib inimesed julmuse, teiste ärakasutamise ja allkäigu teele. Lugu on läbipõimitud nii tänapäevast kui minevikust. 
Metsast leitakse veritsev tätoveeringuga imik. Ta elu suudetakse päästa. Jonas saab endale armastavad kasuvanemad, kuid ta tunneb, et on teistsugune kui tavalised lapsed. Täiskasvanuna hakkab ta üha enam huvi tundma enda päritolu vastu. Miks tema päris vanemad ta sellisel võikal moel hülgasid? Mis tal viga on? Kas ta peaks oma tugevat intuitsiooni järgima või hoopis varjama? Töötanud aastaid Rootsi maksuametis värvatakse ta salapärasesse firmasse Apisec, mille omanikud näivat teadvat Jonase kohta rohkem kui ta ise. Eriti ajab Jonast segadusse veider lähedusetunne ühe Apiseci juhi Nelly Josefssoniga. Koos oma hea sõbra Björnega hakkavad nad jälgi ajama ning pusletükid asetuvad ükshaaval oma kohale.


20.1.17

Enne film, pärast raamat, siis mõlemad väga head

Üks mu lemmikhobisid on filmide vaatamine. Kui mõni raamatul põhinev film mind köidab, siis enamasti lisan raamatu endale lugemisplaani. Ja mulle selline järjekord sobib, siis saan nii hea filmi- kui ka raamatuelamuse.

Allpool mõned näited väga headest lugudest, mida tasub esmalt vaadata ja siis lugeda.

Veiko Õunpuu „Sügisball” (2007) ja Mati Unt „Sügisball” (2009)

Veiko Õunpuu „Sügisball” on minu meelest üks parimaid eesti filme. Käisin seda kinos vaatamas. Enne kinoskäiku olin osaliselt raamatu sisuga tuttav, kuid ma polnud raamatut lugenud. Pärast filmi tekkis aga minus uudishimu, mida Õunpuu raamatust välja noppis, mida ta on 1970ndate Mustamäe inimestest ja tegemistest toonud Lasnamäele, kuidas ta raamatust inspiratsiooni ammutas. Aga siiski lükkus raamatu lugemine edasi ja alles 2016. aastal lugesin seda.

Mulle väga meeldis raamatust otsida neid kohti, mis tõenäoliselt olid Õunpuule inspiratsiooniallikateks. Mati Undi loodud üksildaste inimeste tardunud elutants sügistuultes võiks inspireerida igaüht, kes armastab sõnamängu. Raamatu kaudu on võimalik ka saada aimu Mati Undi mõttemaailmast ja elust, eriti kui lugeda ka Udo Uibo järelsõna.

https://d.gr-assets.com/books/1347249291l/523928.jpg
Rob Marshall „Memoirs of a Geisha” (2005) ja Arthur Golden „Memoirs of a Geisha” (2001) / “Geiša memuaarid” (1998)

Film „Memoirs of a Geisha” (2005) tekitab huvi Arthur Goldeni raamatu vastu ja kutsub lugema. Minu meelest raamat ja film täiendavad üksteist. Samas ei tasu raamatut kohe pärast filmi lõputiitreid kätte võtta, parem lasta filmi emotsioonidel settida ja mõne kuu või aasta pärast raamatu juurde asuda. Selle raamatu puhul olen täiesti kindel, et kui oleksin raamatut enne lugenud, siis oleksin väga heast filmielamusest ilma jäänud, sest raamatus kulgeb lugu väga sügavuti ja kõike seda pole võimalik ühte mängufilmi ära mahutada.

Pikemalt kirjutasin “Geiša memuaaridest” selles postituses.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/416/833/thumbnails/big/fd0fc831fcd7798710704f421ab3e298561050b5/lepitus.jpg
Joe Wright „Atonement” (2007) ja Ian McEwan „Lepitus” (2003)

Filmi vaatasin kinos ja raamatut lugesin umbes aasta hiljem. See on üks kurb ja lootusetu lugu, aga meeldejääva moraaliga: üks hetk ja ühe lapse eksimus/valetõlgendus võib paljude inimeste elusid muuta. Film annab seda lugu piltide, valguse, helide keeles väga hästi edasi ja raamatus kannavad seda lugu ideaalselt voolavad laused.

Nii filmis kui ka raamatus on mul üks ja sama lemmikkoht (mis koht see on, seda ma täpsustada ei soovi, siis igaüks ehk leiab endale oma lemmikkoha): mäletan, et raamatut lugedes ootasin seda kohta põnevusega, tahtsin teada, kuidas McEwan seda kirjeldab, ja ma ei pettunud, olin vaimustuses.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/031/541/thumbnails/big/2b1aacce4061a322b038486124c68f22f81a5c8e/koduabiline.jpg
Tate Taylor „The Help” (2011) ja Kathryn Stockett „Koduabiline” (2010)

Lugu mustanahaliste koduabiliste suhetest valgete naiste ja nende lastega. Film haaras kaasa ja läks hinge, sama teeb raamat. Eriti läheb hinge ja teeb kurvaks see, kuidas lapsed jäävad ilma oma ema hellusest ja hoolitsusest ning tunnevad suuremat lähedust oma hoidjaga.

Loo põhitegevus toimub 1960ndate alguses Mississipi osariigis, kus väga jõuliselt piirati afroameeriklaste õigusi. Aga vabadust ei saanud tunda ka valgenahaline naine, sest ka neile oli seatud reeglid, kuidas nad peavad elama ja teistega suhtlema. Niisiis see on lugu naistest, kes on surutud teatud piiridesse, millega nad on sunnitud leppima. Aga kui piirid muutuvad väljakannatamatuks, ühendavad kolm naist oma jõud ja hakkavad oma õiguste eest seisma.

Raamat on võrratult hästi üles ehitatud ning seda on põnev lugeda. Lugu jutustavad kolm minategelast. Lugedes minategelaste mõtteid on võimalik tunnetada nende hingeelu, sest nad kõnelevad oma juhtumustest, muljetest, kujutlustest varjamatult, tegelikkust ilustamata oma enese värvika sõnavaraga ja dialektiga, mida on osavasti ka tõlkes edasi antud.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/515/633/thumbnails/big/03548dcea63ede55cee4ad260f18425fdd7d57c7/ristiisa.jpg
Francis Ford Coppola „The Godfather” filmitriloogia (1972, 1974, 1990) ja Mario Puzo „Ristiisa” (2005)

Filmid, mida lihtsalt peab nägema, ja raamat, mida tuleb lugeda. Ja need kohustused ei osutu tüütuks ega igavaks, vaid väga põnevateks elamusteks. Lugu maffiast, võimust, võitudest, kaotustest ja kättemaksust. Olgugi, et Mario Puzo on öelnud, et raamat on puhas fiktsioon, võib siiski kindel olla, et taolisel kujul on organiseeritud kuritegevus ja korruptsioon 20. sajandi Ameerikas ja Sitsiilias aset leidnud. „Ristiisa” filmide stsenaariumid on samuti kirjutanud raamatu autor Mario Puzo. Kuna kolmas film ei lange enam üldse raamatuga kokku, vaid räägib ristiisast aastaid hiljem, saab raamatu lugemise võtta vahepalaks pärast teist filmi.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/045/441/thumbnails/big/5fdd23da4328f640a7ba29fdc9da9f2261abee8d/isemoodi-aastaajad.jpg
Frank Darabont „The Shawshank Redemption” (1994) ja Stephen King „Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus kogumikus „Isemoodi aastaajad” (2013)

Olen seda filmi vast paar-kolm korda näinud, aga aastaid tagasi, seega lugema hakates lugu väga täpselt ei mäletanud. Ja alguses oli kohti, kus mõtlesin: „Kõikidest vangla elu puudutavatest õudustest ei taha tegelt lugeda.” Aga õnneks see jutt ei kestnud kaua.

Poole lugemise pealt tuli loomulikult meelde: „Ahjaa, nii ta selle teoks teebki.” Aga põnevus jäi siiski õhku, sest detaile on selles loos nii palju ja see, kuidas Stephen King jutustuse sõnadesse on seadnud, on lihtsalt geniaalne. Mu lemmiktsitaat: „maakohas on ringiliduv hallis pidžaamas mees märgatav nagu tarakan pulmakoogil.”


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/590/043/thumbnails/big/d7f96586380720c04de180223f700c02991ba840/kadunud.jpg
David Fincher „Gone Girl” (2014) ja Gillian Flynn „Kadunud” (2014)

Põnevuslugudega on sageli nii, et kui emba-kumba enne teha, kas filmi vaadata või raamatut lugeda, siis teises vormis sama lugu uuesti jälgida enam pole nii põnev. Aga mulle tundub, et ikkagi tasub alustada filmist, sest siis saab võimsa intensiivse pildilise ja helilise põnevuse kätte ning pärast võib võtta endale aega, et sukelduda kirjandusse ja üksipulgi kaaluda iga sõna, analüüsida iga võtet ja vormi, millega on raamatus lugu üles ehitatud. Kui põnevusega raamat sisse ahmida, jääb palju märkamata.

“Kadunud” kuulub eelkirjeldatud põnevuslugude hulka. Mul vedas, et alustasin filmist, sain väga hea kino- ja raamatuelamuse. Mulle väga meeldis, kuidas David Fincher loo kinolinal pildikeeles esitas ja kuidas näitlejad oma rollidesse kehastusid. Raamatus oli aga huvitav jälgida, kuidas peategelaste mõttekäigud muutuvad ja kuidas nad oma käitumist põhjendavad.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/625/907/thumbnails/view/b04f6184058a18b4075b0b108f8da3f6fc81482e/metsik.jpg
Jean-Marc Vallée „Wild” (2014) ja Cheryl Strayed „Metsik: kaotatud ja leitud Pacific Crest Trailil” (2014)

Väga hea lugemiselamus, hoolimata sellest, et olin filmi paar kuud varem näinud. Lugedes elasin autori matkale kogu hingega kaasa.

Filmis on palju kauneid vaateid ja meeleolukas muusika. Mulle meeldis, et peaosa mängis Reese Witherspoon. Film ja raamat on sisult veidi erinevad, raamat on tõsielulisem.

Sellest lugemiselamusest kirjutasin siin.
https://www.antikvariaat.eu/images/print/intervjuu-vampiiriga-7195.jpg
Neil Jordan „Interview with the Vampire: The Vampire Chronicles” (1994) ja Anne Rice „Intervjuu vampiiriga” (1995/2008)

Üks mu lemmikraamatuid on „Intervjuu vampiiriga”, mida lugesin 2010. aastal. Kuna filmi olin varem juba mitu korda näinud, siis raamatut lugedes olid tegelased ikka sama nägu, Pitt mängis Louis’d, Cruise Lestat’d, Dunst Claudiat. Selles aga polnud midagi halba, sest filmis on nad väga hästi neid rolle esitanud. Armandi puhul aga hoidis raamatus Banderase näoga vampiir end rohkem vaos, filmis on ta liiga temperamentne.

Kõige enam meeldisid mulle selles raamatus kirjeldused. Meeldis see, kuidas autor on kirjeldanud kirge kõigest teada saada; looduse, asjade ja inimeste ilu; vihma lõhna; tähti, mis justkui tahavad puudutada laineid; kurbust, mis polnud valus ega ka kirglik, vaid midagi külluslikku ja magusat. Raamatut lugedes on kindlasti parem mõista tegelaste igatsust, valu, viha ja nälga.

Filmis on rõhuasetused muudel asjadel. Põhiline on põnevuse tekitamine ja selleks on – pildid, efektid, näitlejate grimm, muusika – kõik igati paigas. Raamat lõpeb teisiti kui film ja raamatu lõpp meeldib mulle rohkem. Aga üldiselt, nende võimaluste piires, kus on raamat ja kus on film, on nad mõlemad väga head.

17.1.17

Anne-Marie O'Connor "Daam kullas"

Gustav Klimti meistriteose, Adele Bloch-Baueri portree erakordne lugu.

Raamat algab Gustav Klimti sünnist ja lõpeb Klimti kuulsama maali müümisega 2006. aastal. Raamatus on põnevalt edasi antud Gustav Klimti ja Adele Bloch-Baueri elulood sünnist surmani.
Juutidest intelligentsi saatus II Maailmasõja päevil ja pärast seda, natside kunstiröövid, Hitleri kujunemine kunstifanaatikuks. Raamatu autoril on põnev vaatenurk: raamat kunstist ja holokaustist.
Kuuskümmend aastat pärast natside kunstirööve põhjustas Adele Bloch-Baueri portree kümneaastase kohtuvaidluse Austria valitsuse ja Bloch-Bauerite pärijate vahel. Vähe on räägitud juutide olukorrast pärast II maailmasõda. Ehmatas see, et Ausria riik ei tagastatud neile sõjas konfiskeeritud varasid sugugi kergelt. Asjaajamine tekitas palju kohtuvaidlusi ja pikki aastaid ootamist.

Kes oleks võinud arvata, et Viini ajalugu hakkavad jutustama Klimti maalid?

Igal röövitud maalil oli oma lugu ja iga lugu tekitas tungivaid kõlbelisi küsimusi. Tagastamised andsid neile maalidele võimsa sõnastamatu psühholoogilise mõõtme.
Kunstiteoste päriolu ei tähendanud enam lihtsalt Viini kunstiaarete ehtsuse uurimist – see oli mineviku taasavastamine.

Parimad lugemiselamused 2016: parimad raamatud

Taas soovitame raamatuid, mis aasta jooksul meie raamatukogu töötajaid kõige enam köitsid. Lisaks jagame muusikasoovitusi.

Muutsime veidi meie iga-aastast parimate raamatute väljaselgitamise traditsiooni. Eelmisel viiel aastal koostasime edetabeli parimatest uutest raamatutest. Kuid kuna uued raamatud alati kohe meie lugemisvarasse ei jõua, soovitame sel aastal ka raamatuid, mis on ilmunud varem, aga mida lugesime 2016. aastal.

Meie raamatukogu töötajad valivad lugemiseks raamatuid väga erinevatest žanritest, seega jagame lugemiselamusi igale maitsele. Samas kuna meie eelistused on nii erinevad, ei ole meil ette näidata põnevat parimate uute raamatute edetabelit.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/833/705/thumbnails/big/c63691ac520754250c288768e3139fc5ea673f67/klaaslaps.JPG
Siiski on üks 2016. aasta lõpus ilmunud raamat, mis tõusis kolme häälega esile. See on Maarja Kangro autobiograafiline romaan „Klaaslaps”.

„Nii hästi kirjutatud raamat, et valutad kogu hingega kaasa. Ja kui juba loost lahti lasta ja avaramalt mõelda suudad, siis suudad ehk ka maailma teritatud tunnetega tajuda.”

„See, et üks Eesti kirjanik on oma teoses julgenud olla niivõrd aus ilma midagi tsenseerimata, on suurt tunnustust väärt.”

„Ükskõikseks see lugu kindlasti kedagi ei jäta.”

Pikemalt on jagatud raamatu „Klaaslaps” lugemiselamusi selles mälestusi ja elulugusid käsitlevas postituses. Ühtlasi on Leigi tutvustanud seda teost siin.

Oli veel mõni raamat, millele anti kaks häält. 2016. aasta raamatutest kiideti Mihkel Raua autobiograafiat „Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” ja Ilmar Taska romaani „Pobeda 1946”. Põnevat elamust pakkusid kriminaalromaanid Katrin Pauts „Politseiniku tütar”, Jussi Adler-Olsen „Patsiendikaart nr 64” ja Michel Bussi „Leidlaps lumetormist” ja Clare Mackintoshi psühholoogiline põnevusromaan „Ma lasen sul minna”. Varem ilmunud raamatutest sai kaks häält Marian Suitso noorteromaan „Hobusehullud” (2013).

Kõikidest 2016. aasta lugemiselamustest saab lugeda järgmistest postitustest:

Viie eelneva aasta parimad raamatud: 2015, 2014, 2013, 2012 ja 2011.

Muusikasoovitusi jagas sel aastal peamiselt meie muusikatoa raamatukoguhoidja Rita. CD-de nimekiri on siin.

Meenutuseks ka 2015. a kirjutatud postitus „Meie lemmikmuusika”. Seal soovitasime oma lemmik-CD-sid, mida saab meie raamatukogu muusikatoast laenutada.

Parimad lugemiselamused 2016: mälestused ja elulood

Mälestused

2016. aasta parim uus raamat on meie raamatukogu töötajate meelest Maarja Kangro autobiograafiline romaan viljatusest ja lastetusest.

https://2.bp.blogspot.com/-P2b_Yji3nSI/WEFNRH4Pe7I/AAAAAAAAAI0/ULHvPAFiL3cO1hkx-nUPqjWtWsloIAQ2QCEw/s1600/klaaslaps.JPG
Maarja Kangro „Klaaslaps” (2016)

„See on minu arvates tähelepanuväärseim romaan viimase aja eesti kirjanduses. Harvaesinevalt ehe enesesse vaatamine, lõikavalt valus isikliku traagika kujutamine, lootused ja lootusetus saatuse kaalukausil, arutlused surmast. Palju verd – nii Maidanil kui palatis. Isiklik tragöödia saab avarama mõõte. Vahet pole, mis on valu allikas. Valu on valu. Peaaegu ema valu on ikka ema valu. Kui need vanemad, kelle lastel on olnud õnn sündida, oskaksid oma maimukesi sellise sügavuse ja süvenemisega kirjeldada, nagu seda väikese klaasneiu (kes midagi ei aimanud ja ema etteheitva näoga ei vaadanud) ema seda suudab. Sisimas emaks saanu mõttevestlused oma sündimata jäänud lapsega kraabivad lugeja tõsiselt marraskile. Asetleidnuga leppimatus ja saatusele alistumine pääsevad võidule vaheldumisi, heitlike-meeleheitlike tundepursete ja kaine arutluse-vaatluse vahel haigutab kuristik.
Nii hästi kirjutatud raamat, et valutad kogu hingega kaasa. Ja kui juba loost lahti lasta ja avaramalt mõelda suudad, siis suudad ehk ka maailma teritatud tunnetega tajuda.”

„Ükskõikseks see lugu kindlasti kedagi ei jäta. Ise ma oma kurbust selliselt maailmale ei kuulutaks, aga kui peategelane sellest oma murele leevendust saab, siis miks mitte.”

„See, et üks Eesti kirjanik on oma teoses julgenud olla niivõrd aus ilma midagi tsenseerimata, on suurt tunnustust väärt. Väga dramaatilisi, isiklikke läbielamisi edasi andev raamat.  Sobib neile, kes ei karda detailset lähenemist nii öelda tabuteemadele, nagu viljatus, kehaväline viljastamine, väärarengud ning abort.”

Leigi on sellest raamatust kirjutanud siin.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/745/526/thumbnails/big/9c42dfcac9786944bd4ef9010803a2b46c6b859a/kuidas-minust-sai-hapkomah.jpg
HAPKOMAH „Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood nihilist.fm'ist” (2016)
„HAPKOMAH-i teos šokeeris mind tõeliselt. Raamatut ei soovitaks lugeda inimestel, kes tahavad elada edasi illusioonis, et Eestis ei ole narkomaaniaga probleeme, mis sest, et 10 000 süstivat fentanüülisõltlast meie hulgas elavad. HAPKOMAH-i kirjutamisoskus toob tema igapäevase agoonia ja „süstla otsas olemise” sulle nii lähedale, et sa hakkad iseenda tavalist elu tunduvalt rohkem hindama.”

Sellest raamatust juttu ka Iivi postituses.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/768/524/thumbnails/big/78c239337379f92da69bea34481413d77ed0f40a/seitsme-nimega-t%C3%BCdruk-p%C3%B5hja-korea-%C3%BClejooksiku-lugu.jpg
Hyeonseo Lee „Seitsme nimega tüdruk” (2016)
„Tõsielul põhinev lugu Põhja-Koreas üles kasvanud tüdrukust, kes otsustab põgeneda vabasse maailma. Tema teekonna ohtlikkusest, elamisest erinevate nimede ja pideva hirmu all, kus kedagi ei võinud usaldada, muretsemisest koju jäänud ema ja venna pärast, tema teekonnast tagasi nende päästmiseks.
Hyeonseo Lee jutustab oma elust lapsepõlves, oma kujunemisest, oma perekonnast. Raamat annab aimu Põhja-Koreas valitsevast isikukultusest, režiimi kontrolli ja hirmu all elamisest. Meenub seik, kus isa päästis põlevast majast ainsana riigijuhi portree, kuna selle rikkumine võis kaasa tuua karistuse.”

Tiina S. on kirjutanud samast raamatust selle postituse.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/607/584/thumbnails/big/8844dc782d53bdaa4a3e05b581d7f5ed01173a56/l%C3%B5ika-mind-vabaks.jpg
Leah Vincent „Lõika mind vabaks” (2014)
„Juudi ema hülgab oma tütre, kui tütar üritab end lahti rebida usu kammitsatest, perekonna tõekspidamistest. Masendav ja mõtlemapanev raamat.”

Siin postituses on võrreldud seda raamatut Jennifer Clementi romaaniga „Palved röövitud tüdrukute eest”.






https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/755/148/thumbnails/big/9b770c8a1a905a11ce56935d85fc504f42b7b0ff/madame-picasso.jpg
Anne Girard „Madame Picasso” (2016) ja Marina Picasso „Vanaisa: Pablo Picasso: 1881-1973” (2004)
„Need raamatud moodustavad minu meelest omavahel mõttelise paari. Kaks nii erinevat raamatut ühest suurest geeniusest. 
Anne Girardi tõsielul põhinevas romaanis „Madame Picasso” on ilus armastuslugu noor naise ja suure kunstniku vahel. Picasso on pühendunud noorele muusale. Helge ja soe raamat. 
Aga Marina Picasso on raamatuks kirjutanud oma lapselapse mälestused vanaisast, mis tekitasid lapsele trauma (armastuse puudumine) pikaks ajaks. Hoolimatu ja despootlik suhtumine lastesse ja lastelastesse, kõik lapse pilgu läbi.”

http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/9/7/9789949984435.jpg
Ülle Ulla „Ma armastasin Estoniat” (2016)
„Armastatud tantsija ja näitleja mälestused kaasteelistest Estonia teatris. Südamlik ja ilus raamat.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/783/209/thumbnails/big/b8b7043850e82abd0de2cdd75319da600daaff63/maltale-elu-suurel-kivil.png
Neile, kes soovib vahelduseks reisikirju lugeda, soovitab Lada raamatukogust laenutada Mariliis Reis Rosina „Maltale: elu Suurel Kivil” (2016):
„Saare eluolu, loodust, vaatamisväärsusi ning juhtumusi kirjeldab autor niivõrd värvikalt, et tundub nagu viibiksid ise selles keskkonnas.” 

Pikemalt on Lada kirjutanud oma lugemiselamusest siin.



https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/833/659/thumbnails/big/b49158d5acc7f9edf9da1e34205059aa1adbe85f/kilbaverest-siberisse.jpg
Ajaloost ja nõukogude režiimist soovitame lugeda Helgi Vihma raamatut „Kilbaverest Siberisse” (2016)
„Eestlaste 1941. küüditamine Tomski oblastisse. Ma imetlen selle aja inimesi, nende vaprust. Need on südantliigutavad lood vapratest naistest, kes vaatamata raskustele leiavad endas ikka jõudu uskuda ja loota paremale tulevikule.”


Autobiograafiad


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/830/776/thumbnails/big/bb739a2d1520e40ed2cde492c1f78467e3166f20/kus-ma-olen-ja-kuidas-sina-v%C3%B5id-palju-kaugemale-j%C3%B5uda.jpg
Mihkel Raud „Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” (2016)
„M. Raud tituleerib raamatut kui eluloolist eneseabiraamatut, kus ta tutvustab nippe, mida kasutas, nagu raamatu pealkirigi ütleb, selleks, et jõuda sinna, kus ta praegu on.
Minu jaoks oli raamat humoorikas ja ladus lugemine – Raud on (enese)kriitiline, vahetu, aus ja otsekohene ning oskab kirjutada nii, et nõustud sa temaga mingis küsimuses või mitte, raamatut käest ära ikka ei pane :)
Lisaväärtusena leidsin raamatust mitmeid viiteid järgmisele raamatutele, mille lugemisnimekirja panin.”

„Ei ole küll ilmselt eriti originaalne valik, aga minule see raamat tõesti meeldis. Raamatule on viidatud kui eluloolisele eneseabiraamatule, sealt võib leida nii mõtteid väga erinevatel teemadel kui ka näiteid ja seiku autori elust. Soovitaksin lugeda neil, kellele Mihkel Raud inimesena sümpatiseerib.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/729/439/thumbnails/big/46e3a5cd15cab16d9f174cd69481084217f99749/minu-kennedy.jpg
Stig Rästa „Minu Kennedy” (2015)
„Lõpuks on kirjutatud tõeliselt hea ja huvitav elulooraamat ka nooremale generatsioonile. Kuigi autor ise raamatut elulooromaaniks ei pea, samas seda ka kusagile teise kategooriasse ei anna samuti paigutada. Mulle meeldis raamatus ka põhjalik Lasnamäe-elu kirjeldus, kuna olen ka ise Lasnamäel üles kasvanud, siis oli tuttavaid hetki ja kohti päris palju.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/788/819/thumbnails/big/951e6678782253e1eed418daccee6f53bc12b8d3/ma-armastasin-eestlast.jpg
Cornelius Hasselblatt „Ma armastasin eestlast” (2016)
„Mind ajendas raamatut lugema huvi selle vastu, miks üks mitte-eestlane (Hasselblatt sündis Saksamaal) tunneb huvi eesti kirjanduse ja laiemalt kogu kultuuri vastu, millest see on alguse saanud. Ja miks see huvi on nii suur, et ta on eesti kirjandust tutvustanud nii Hollandis kui Saksamaal, pidanud ülikoolides loenguid, välja andnud ajakirja Estonia ja kirjutanud saksakeelse  „Eesti kirjanduse ajaloo”, mis ilmus juba 2006. a, sel aastal ka eesti keeles?
Raamat räägibki selle huvi tekkimisest, süvenemisest, on täis meenutusi kohtumistest erinevate eesti kultuuritegelastega ja kõik see on väga huvitavalt kirja pandud.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/590/182/thumbnails/big/f52daf215dc9cdd0ff8dc85e873a550b2a00855d/t%C3%A4hed-%C3%B5unad-ja-kumer-klaas-minu-elu-autismiga.jpg
Susanne Schäfer „Tähed, õunad ja kumer klaas: minu elu autismiga” (2014)
„Raamatu on kirjutanud autismispektri häirega naisterahvas. Siiras nägemus maailmast tema silme läbi ning hakkama saamine igapäevase eluga. Asjad ja emotsioonidest arusaamine, mis meie jaoks on lihtsalt ja iseenesest mõistetavad, pakuvad talle tihti väljakutset.” 

Tiina S. jagas oma lugemiselamust siin

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/840/396/thumbnails/big/ab8e3a09fc7b48842e2a4310e4e4aa128bcaa47e/oran%C5%BE-on-uus-must-minu-aasta-naistevanglas.jpg
Piper Kerma „Oranž on uus must: minu aasta naistevanglas” (2016)
„Oleme harjunud lugema, et vangla on julm koht, kus ellujäämine on igapäevane võitlus, siis see raamat on palju helgem. Tegemist on naistevanglaga ja siin puudub otsene vägivald, režiimgi tundub leebem olevat. Kindlasti on vangil kergem karistust kanda, kui on palju heasoovlikke sõpru ning armastav kihlatu.”

Parimad lugemiselamused 2016: erialakirjandus

Loodus

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/754/681/thumbnails/big/1f08265628fdc18aa7a139e3a5f5edacd7b996fb/putukafriigi-p%C3%A4evaraamat.jpg
Viio Aitsam „Putukafriigi päevaraamat” (2016)
„Erilisena mõjus mulle Viio Aitsami „Putukafriigi päevaraamat”. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on võimalik huvi tunda mõne ussikese eluringi vastu ja teda lausa luubiga aasta otsa jälgida ja siis veel osata ta elukommete kohta järeldusi teha ja talle aias mõnusaid elutingimusi luua. On ikka olemas omapäraseid inimesi. Mina olen ainult liblikaid püüdnud, ära kuivatanud, määranud ja karpi talletanud.” 

Leelo postitus.



Toit

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/844/343/thumbnails/big/078bde59491591b3eed7e5c357ee4fcf017886fa/101-eesti-toitu-ja-toiduainet.jpg
„101 eesti toitu ja toiduainet” (2016)
„Raamat on väga ülevaatlik ning hõlmab eri ajastuid. Huvitav oli teada saada, et lisaks kartulile ja teraviljatoitudele, söödi Eestis piirkondlikult väga erinevalt. Tutvustamist leiab, kuidas eestlaste talupoeglik kasin toidukultuur sai eelkõige mõjutusi baltisakslastelt, mida tõi kaasa nõukogude aeg ning kuidas on toidu ja selle tarbimisega kaasajal.  Hariv ajaviitelugemine nii kokanduse- kui ka ajaloohuvilisele.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/836/558/thumbnails/big/08a16f4fba647e919697702581af9ce02e36c553/hullult-head-valge-suhkruta-magustoidud-retseptid-loomingulisele-inimesele.png
Pamela Mara „Hullult head valge suhkruta magustoidud” (2016)
„Magustoite armastame me ju kõik ja kui leidub mõni hea retsept, kus pole suhkruga patustatud, siis mis saab selle vastu olla.”










Tervis

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/828/092/thumbnails/big/8274a3ab3978fe3247efbd8729f004bd40b12f62/maailm-paksude-ma-tta-otsast.jpg
Kairi Kuur ja Fausto Gobbi „Maailm paksude mätta otsast” (2016)
„Humoorikalt kirjutatud ja samas väga mõtlema panev. Oleme ümbritsetud ajakirjandusest ja meediast, mis näitavad meile vahet pidamata, millised me välja nägema peaksime ja mida kõike me sööma peaksime ja mida kindlasti mitte, et saledad olla. Vaid saledad on edukad. Saledusest on saanud paljudele kinnisidee. Ja kahjuks saledatele vastandeid peetakse vähemväärtuslikeks, kellele võib öelda, mida hing ihaldab. Raamatut võiksid lugeda peenikesed, lühikesed, paksud, pikad, noored ja vanad,  kandilised, lillelised jne.”




Koristamine

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/697/408/thumbnails/big/1b459f7e6d9d7268d4e430a7259dc65c462bf1fb/jaapani-korrastuskunst-korrastamise-elumuutev-v%C3%A4gi.jpg
Marie Kondo „Jaapani korrastuskunst” (2015)
„Mõjus väga innustavalt. Oleks vabu päevi, loobuks ma kohe paljudest asjadest. Ja just tema meetod – kõik igalt poolt kokku koguda ja siis otsustada, mis tundega sa seda asja vaatad, kas visata minema või mittesee mulle väga meeldis. Fotode ja raamatute äraviskamisest keeldun ma aga resoluutselt, need pole asjad, vaid juured.”







Töörahulolu

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/837/903/thumbnails/big/0b5a90cb9333f5b9f6162a9d483c65421cfb9608/t%C3%B6%C3%B6ga-%C3%B5nnelikuks.jpg
Tiina Saar-Veelmaa „Tööga õnnelikuks” (2016)
„Möödunud aasta lõpus ilmunud Tiina Saar-Veelmaa raamat „Tööga õnnelikuks” avab tööõnne ja eneseteostuse teemad. Autor jagab oma kogemusi, vahendab kohtumisi ja intervjuusid ning pakub välja ka nn eneses kaevamise harjutused. Need lubavad unistada, mõelda oma soovide ja huvide üle täpsemalt. Soovitatakse meenutada lapsepõlveaega – mänge ja tegevusi, mis siis meeldisid. See võib aidata ka täiskasvanuna ideid leida ja valikuid teha. Otsingud, vigade tegemine ja õppimine kuuluvad tööõnneni jõudmise juurde. Autor julgustab ühendust võtma, kui midagi jääb hinge kriipima või tekitab küsimusi. Ta on ühe e-kirja või telefonikõne kaugusel.”


Astroloogia

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/791/565/thumbnails/big/c150da203d9567e4da5a2dc8cb9275d45015d73f/pauksoni-astroloogiline-abimees-2017.jpg
Edda Paukson „Pauksoni astroloogiline abimees 2017”
„Aasta positiivsuse Oscari saab minu poolt Edda Paukson oma 2017. aasta astroloogilise abimehe eest. No on ikka hea lugeda, et aasta on täis erinevaid positiivseid sündmuseid (tähemärgile), et kõik läheb hästi jne.”








Väärkohtlemine

http://www.telegram.ee/wp-content/uploads/2016/10/poiss_keda_kasvatati_nagu_koera_150x210_A.png
Bruce D. Perry ja Maia Szalavitz „Poiss, keda kasvatati nagu koera” (2016)
„Ideaalses maailmas selliseid juhtumeid aset ei leiaks, aga tegemist on meie reaalsusega. Väga rängad ja emotsionaalselt raskesti mõistetavad teod, mis on alles arenevate inimestega ehk lastega toime pandud või mille tunnistajateks nad on pidanud olema ning mis mõju neil lastele on olnud. Üks raamatu autoritest on lastepsühhiaater, kes teeb oma tööd hingega.”





Fotod

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/825/309/thumbnails/big/cb76a4e3c827ca49cadacef379fc974fb55d9331/abandonia-eestimaa-mahaj%C3%A4etud-paigad.jpg
Rein Muuluka „Abandonia: Eestimaa mahajäetud paigad” (2016)
„Fotod Eesti eri ajastute õitsvatest kohtadest, mis nüüd varemetes. Kurb oli vaadata kohti, kus ka minu jalad kunagi astunud. Kui ruttu võib kõik muutuda...”








Nõukogude okupatsioon

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/592/444/thumbnails/big/49a5a94f77f904593006a5d1ad5cb81da51f9c4b/punatsensuur-m%C3%A4lestustes-tegelikkuses-reeglites.jpg

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/518/250/thumbnails/big/b602cf50ca67fdf36122d7610bc62084332d6034/n%C3%B5ukogude-unelaadne-elu.jpg
„Punatsensuur: mälestustes, tegelikkuses, reeglites” (2014) ja Kaljo-Olev Veskimägi „Nõukogude unelaadne elu: tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed” (1996)
„Mul oli sügisel erakordselt hea võimalus teha näitus raamatutest, mis on olnud Eestis erinevate võimude ajal keelatud. Uurides ja otsides keelatud raamatute nimekirju lugesin väga huvitavaid teoseid. „Punatsensuuri” on kokku kogutud dokumente ja nimekirju keelatud raamatutest ja neid on Enno Tammer täiendanud oma irooniliste ja teravate märkustega. „Nõukogude unelaadne elu” on väga ladusalt kirjutatud ja nii mõnedki absurdsed, jaburad, veidrad toimingud, kuidas raamatuid keelati, on selles teoses lahti kirjutatud, ära kirjeldatud.”


Võõrkeelte õppimine

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/764/263/thumbnails/big/5967e2780fc56b198f6bd9909987e7ea6c4bc9ed/kuidas-ma-keeli-%C3%B5pin-ehk-kuutteist-keelt-oskava-t%C3%B5lgi-m%C3%A4rkmed.jpg
Kató Lomb „Kuidas ma keeli õpin, ehk, Kuutteist keelt oskava tõlgi märkmed” (2016)
„Põnev lugemiselamus keelehuvilistele. Laenutasin raamatu ja koju kõndides asusin seda lugema, sest juba esimesed lehed haarasid kaasa – pole just sage vaatepilt, kuidas linnatänaval kõndija on nina raamatus. Ungarlanna Kató Lomb oli üks maailma esimesi sünkroontõlke. Selles teoses jagab ta oma huvitavaid kogemusi keeleõppija, -õpetaja ja tõlgina. Ta kirjutas selle raamatu tegelikult 1970. aastal ja alles nüüd avaldati see eesti keeles.”




Maalikunst

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/791/383/thumbnails/big/3fa496fa624cfd4319fbb9d620584758b55ff7fd/daam-kullas.jpg
Anne-Marie OʼConnor „Daam kullas: Gustav Klimti meistriteose, Adele Bloch-Baueri portree erakordne lugu” (2016)
„Kes oleks võinud arvata, et Viini ajalugu hakkavad jutustama Klimti maalid?
Igal röövitud maalil oli oma lugu ja iga lugu tekitas tungivaid kõlbelisi küsimusi. Tagastamised andsid neile maalidele võimsa sõnastamatu psühholoogilise mõõtme.
Kunstiteoste päriolu ei tähendanud enam lihtsalt Viini  kunstiaarete ehtsuse uurimist – see oli mineviku taasavastamine.”




Filmikunst

http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/9/7/9789985319383.jpg
Jarmo Valkola „Filmi audiovisuaalne keel” (2015) ja Juri Lotman „Filmisemiootika” (2004)
„Filmikunstist lugesin eelmisel aastal palju. Meeldis J. Aumont, A. Bergala, M. Marie ja M. Vernet „Filmiesteetika”, soovitan lugeda. Aga tõeliselt head raamatud on Jarmo Valkola „Filmi audiovisuaalne keel” ja Juri Lotmani „Filmisemiootika”. Neid tasub lugeda kõigil, kelle hobiks on filmide vaatamine ja kellele meeldib nähtud filme analüüsida. Pikemalt kirjutan selles postituses.”






Mälestused ja elulood on eraldi postituses

Parimad lugemiselamused 2016: ilukirjandus

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/778/397/thumbnails/big/fb4d7e317a78266cfb070017cc2ed5347da08e9d/uinuv-maa.jpg
Ilmar Taska „Pobeda 1946” (2016) ja Holger Kaints „Uinuv maa” (2016)
„Paigutasin raamatud kokku, sest mõlemad romaanid käsitlevad sama ajajärku meie ajaloos – nõukogude okupatsiooniaega 1940ndate Eestis. Tegelasteks eestlased, kuid igaühel siiski erinevad maailmavaated, eesmärgid ja tõekspidamised. Ja nagu igal ajastul, leidub raamatutegelaste hulgas neid, kes valitsevast korrast kasu lõikavad (või seda lõigata soovivad), kui ka neid, kes süütult (või otsitud süüga) kannatama peavad. 
Holger Kaints on teinud head tööd: dialoogid kõlavad ajastukohaselt, karakterid on selged ja olustikukirjeldused detailsed. Ja põnevust jätkub samuti.”


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/768/206/thumbnails/big/59c93d1c41872f67b1233309ceee51e5f800270b/pobeda-1946.jpg
Kaili on Holger Kaintsi romaani „Uinuv maa” tutvustanud siin.

Reedale meeldis ka Ilmar Taska romaan „Pobeda 1946” (2016), millest ta kirjutas siia.


http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/9/7/9789985337004.jpg
Meelis Friedenthal „Inglite keel” (2016)
„Mingi seletamatu lummus loetust on jäänud tänaseni mällu. Nüüd siis on põhjust oletada, et ehk on just selleks salakeeleks inglite keel.”

Pikemalt siin.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/759/807/thumbnails/big/e536d47cc6a6da75ed5b7d2c42894f91943133f2/linnade-p%C3%B5letamine.jpg
Kai Aareleid „Linnade põletamine” (2016)
„Aareleid on hea olustiku edasiandja. Vähemasti kõik tundub olevat ajastukohaselt usutav. Sõnadega autor ei priiska, pigem on tunda võimalikult täpse sõna leidmise taotlust. Väga ilusas eesti keeles kirjutatud raamat.”

Rohkem saab lugeda siit.



https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/823/515/thumbnails/big/2a1c347895459fe693262997aee492df76fd0c2c/litsid-naiste-s%C3%B5da-ii-raamat.jpg
Mart Sander „Litsid: naiste sõda. Teine raamat” (2016)
„Väga litsid ajad on romaanis kätte jõudnud. Multimees Sander jätkab teises osas ikka väga stiilselt aegade muutumise kujutamist. Tema teab juba, kuhu järjega välja tüürib. Lugejana tahaks ka kohe kolmanda raamatuga jätkata, aga kus sa siis saad. Üks väga peenekoeline ajalootõlgendus, hoolimata petlikust pealkirjast. Kõige hullemad litsid tegutsevad alati hoopis tähtsamates majades, kui seda on üks väike bordell. Seda ilmselt kahjuks ka igal ajal.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/781/512/thumbnails/big/894aaa8a8d21143ec9cfc6de63e11066fba7bc4f/gogoli-disko.jpg
Paša Matšinov / Paavo Matsin „Gogoli disko” (2015)
„No nüüd tuleb vist küll viljandlasi õnnitleda, et nad on saanud sellise kreisi minevikulise tulevikuvisiooni. Ei jõudnud lugedes ära ahhetada, ohhetada ja itsitada Matsini pööraseid ja ilmselt põhjatuid fantaasiavarusid. Kui tunneks paremini Viljandi olusid-inimesi, oleks ilmselt veelgi enam oianud. Maramantšiku ja mõne veel hammustasin muidugi läbi. Tegelaste kirev galerii on ikka hullumeelselt rikkalik. Stiililise ühtluse nimel peaks vist lõppu kirjutama, et nii arvab Rjeetuška.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/756/824/thumbnails/big/6a3c2c207b3c1d8b26f714c137a194767f62fa55/unistuste-tappev-kasvamine.JPG
Novellidest soovitame lugeda Mehis Heinsaare raamatut „Unistuste tappev kasvamine” (2016).
„Head muinasjutud, ja just need nad ongi, sest tegelikus elus midagi sellist ei toimu. Aga sa võid muidugi õpetusiva otsida, seda muidugi. Võtad õhtul ühe ette: peategelane hakkab Suislepa poe eest astuma, no nii 8-9 km Kärstna suunas minna, kõik on täitsa harilik, ja kus siis hakkab ära keerama: võlumetsad, nõiamoorid ja mis kõik ette tuleb. Mõtled, et oeh, no mida, aga siis lõpeb kõik ilusti praekartulite söömise või töötukassa külastamisega.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/810/552/thumbnails/big/352ad100744fcbbb73f66e4790696b7f533b6266/unelindude-rasked-saapad.jpg
Rein Raud „Unelindude rasked saapad” (2016)
„Minu jaoks lõppenud aasta mõjuvaim luulekogu, lisaks veel Asko Künnapi poolt imeliselt kujundatud. Rahulikult elutark lihtsate ja inimlikult nii oluliste tõdemuste sõnastamine.”

Reet kirjutas sellest luulekogust siin.








https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/731/135/thumbnails/big/7c07a53f061d2411d7386f19662bf90e29ac2c43/meie-v%C3%B5imalikud-elud.jpg
Laura Barnett „Meie võimalikud elud” (2015)
„Romaan algab kahe üliõpilase kohtumisega 1958. aastal Cambridge’is ning kirjeldab kolme erinevat võimalust, kuidas oleksid võinud noorte elud edasi minna.
Raamatut lugedes tabasin end mitu korda mõttelt, et kuivõrd oluline roll meie elus on teadlike otsuste kõrval ka juhuslikkusel: pealtnäha ebaolulised asjad või sündmused võivad meie ellu niivõrd palju muutusi tuua. Usun, et igaühel meist on olnud olukordi, millele tagasi vaadates mõtleme, et mis oleks juhtunud kui...?”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/837/142/thumbnails/big/8758e87ec41e2e9a7a1e1520f207b659100713ca/usaldusalune.jpg
Helene Gremillon „Usaldusalune” (2016)
„Raamatu tutvustusest: „On aasta 1975. Camille on äsja ema kaotanud. Kaastundeavalduste seas on kummaline kiri, mil pole saatja aadressi. Kirjad muudkui saabuvad ja toovad päevavalgele aastatel 1938-1943 aset leidnud traagilise armastusloo, mille keskmes on oma tahtest sõltumatult tema, Camille. Realistlikult ajastutruul taustal on autor suutnud luua haarava, mitmetasandilise ja sügavalt mõtlemapaneva loo emaarmastusest, vihkamisest, reetmisest, hullumeelsusega piirnevast kirest ja meeleheitest.”
Selline tutvustus tundus huvitav ja ma ei pettunud. Oli väga põnev lugemine. Mulle meeldis raamatu ülesehitus. Lugu jutustati kirjade kaudu. Ja mõlema peategelase vaatevinklist nähtuna.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/835/615/thumbnails/big/865ad0b959d400572984cb189094507673f209c4/tagasitulek.jpg
Victoria Hislop „Tagasitulek” (2016)
„Olin lugenud Hislopi kahte eelmist romaani „Saar” (2013) ja „Elulõng” (2015), mis mulle mõlemad väga meeldisid. Seetõttu võtsin lugeda ka „Tagasituleku”. Nagu eelmiste on ka selle raamatu tegevus seotud konkreetsete ajaloosündmustega (seekord Hispaania kodusõda), mille taustal vaadatakse ühe perekonna aja- ja elulugu. Kes veel pole lugenud eelmisi raamatuid, tasub ka need kätte võtta. Perekonnalood on huvitavad.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/761/899/thumbnails/big/f36750fd554e97f68168e4e5c566140744714785/siiski-veel-alice.jpg
Lisa Genova „Siiski veel Alice” (2016)
„Alice on ülikooli psühholoogiaprofessor, kes saab viiekümnenda eluaasta lävel Alzheimeri diagnoosi. Haigus süveneb ajapikku ning see teekond ei ole kerge ei Alice'ile ega ka tema perele. Kuigi võiks arvata, et teema tõttu on raamat sünge ja masendav, siis minule raamat sellisena meelde ei jäänud.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/741/933/thumbnails/big/efadc7834837c76293240c6cc4ad8e1f4c1ac38b/m%C3%B5rvade-ja-armastuse-retseptid.jpg
Sally Andrew „Mõrvade ja armastuse retseptid: Tannie Maria mõistatus” (2016)
„Lõuna-Aafrikas, Väike-Karoo looduskaitsealal elava kirjaniku ja keskkonnaaktivisti Sally Andrew raamat on peale tõsiseid teemasid lahe puhkus, lohutustoit, mida pakuvad ka mitmed armuasjade ja toidusoovituste eksperdi Tannie Maria retseptid. Hakkaja keskealise lese lahendada on alguses lehelugejate südamemured, edasi aga ka juba segased mõrvalood.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/738/013/thumbnails/big/4dc05f2f262b415aebe44c8f4f7de1f7ef239c10/kahju-olnud-asjadest.JPG

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/752/266/thumbnails/big/dea0c3fb3693995cf2a57bb17ae8f804bcc145b4/%C3%A4ra-armasta-mind-enam.jpg
Dimitri Verhulst „Kahju olnud asjadest” (2015) ja Tea Lall „Ära armasta mind enam” (2016)
„2016. a oli üsna masendav aasta ja masendavad on ka Lalli ja Verhulsti raamatud, eriti Tea Lalli noorteromaan. Lapsepõlv Belgias ja lapsepõlv Eestis. Miks üks õnnelikumaks ajaks peetav eluetapp on nii jube? Kui Verhulsti raamatus on veel huumorit, irooniat ja ootamatult positiivne lõpplahendus peategelase jaoks, siis Tea Lalli raamat kriibib hinge verele nende laste pärast, kes jäävad või ei jää ellu mitte tänu oma vanematele vaid nende kiuste. Täiskasvanud on oma elu elamisega nii ametis, et lapsed jäetakse hingeliselt, vaimselt ja füüsiliselt üksinda eludžunglisse, kust õrnemad välja rabeleda ei jõua.”

Tea Lalli noorteromaanist „Ära armasta mind enam” on juttu ka siin. Samuti soovitame seda ja teisi noorteromaane selles postituses.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/607/584/thumbnails/big/8844dc782d53bdaa4a3e05b581d7f5ed01173a56/l%C3%B5ika-mind-vabaks.jpg

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/733/585/thumbnails/big/7903806c1e5719ad56221d0f728e222aa89e5969/palved-r%C3%B6%C3%B6vitud-t%C3%BCdrukute-eest.jpg
Leah Vincent „Lõika mind vabaks: patt ja lunastus pärast ultraortodoksset lapsepõlve” (2014) ja Jennifer Clement „Palved röövitud tüdrukute eest” (2015)
„Mõlemad raamatud räägivad noortest tüdrukutest, kes peavad võitlema eluga, et olla ja jääda olema. Kahest erinevast rahvusest tütarlapsed, pisut sarnase saatusega, füüsilist vägivalda kannatanud. Kaks erinevat suhtumist vanemate poolt. Raamatus „Lõika mind vabaks” hülgab juudi ema oma tütre, kui tütar üritab end lahti rebida usu kammitsatest, perekonna tõekspidamistest. Aga raamatus „Palved röövitud tüdrukute eest” teeks ema kõik, et kaitsta oma last kurja ja julma maailma eest. Mehhikos sündinud tüdrukute emade suur mure laste ellujäämise pärast, emade valmisolek kaitsta oma lapsi väga erinevatel viisidel.
Masendavad ja mõtlemapanevad raamatud noorte neidude läbielamistest. Soovitan lugeda noortel inimestel.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/766/679/thumbnails/big/8ce067754246eea6fdb2de7d1ba28cfa7dceeaca/raamatuklubi.JPG
Mary Alice Monroe „Raamatuklubi” (2016)
„Raamat räägib viiest erinevast naisest, kes on teinud endale raamatuklubi. Üks osa on raamatute lugemine ja nende üle arutamine, kuid lisaks on see ka koht, kus saada tuge eluraskustega ja muutustega toimetulekul.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/811/464/thumbnails/big/eadc09eac557b50646bdb6a7348a8a6e964c50b6/m%C3%B5rtsuk-anders-ja-tema-s%C3%B5brad-sekka-ka-m%C3%B5ni-vaenlane.jpg
Jonas Jonasson „Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane)” (2016)
„Lugu on kogu oma absurdsuse juures üdini positiivse hoiakuga – ka kõige suuremast jamast on alati väljapääs ja ka kõige paadunumad kurjategijad muudavad meelt. Samuti on iga jabura ja koomilise situatsiooni taga peidus tükike reaalset elu ja päris probleeme. Läbi huumoriprisma on neid palju mõnusam vaadata.” Tiina K. kirjutas sellest raamatust siin.





Ilukirjandus eraldi postitustes: