17.8.17

Kate Eberlen "Igatsen sind"

 "Täna on sinu ülejäänud elu esimene päev". 1997.aasta augustikuus põrkavad Tess ja Gus vilksamisi kokku Itaalias Firenzes "idüllilisel" puhkusereisil olles. Mõlemad peaksid sügisel alustama ülikooliõpinguid. On see siis saatus, ettemääratus või lihtsalt juhus ent tulevik võib muutuda hetkega. Ootamatult sureb Tessi ema vähki ning tal tuleb enda unistused kõrvale jätta ning hakata hoolitsema oma väikese veidra õe Hope'i eest. Gus alustab õpinguid arstiteaduskonnas, kuid teda saadab tumeda varjuna mälestus edukast ja ideaalsest vennast, kes hukkus suusaõnnetuses. Tema ema ja isa lausa jumaldasid Rossi ning pidasid Gusi kaudselt venna surmas süüdlaseks. 
Mõlemad romaani peategelased elavad läbi leina, kogevad armastust ja reetmist ning tööalaaseid raskuseid. Kuigi Tessi ja Gusi teed ristuvad raamatus teineteise teadmata korduvalt, kohtuvad nad uuesti alles 16 aastat hiljem.  Romaan ei ole siiski üksnes romantiline teineteiseleidmise lugu, palju on kirjutatud raskustest aspergeri sündroomiga lapse kasvatamisel ning pidevas rinnnavähki haigestumise hirmus elamisest. 
Veidi sarnast lugemist: David Nicholls "Üks päev".

17.7.17

Keiti Vilms „@KEITIVILMS“

Paljudele Keiti Vilms ilmselt enam tutvustamist ei vaja, kuid kes temast veel kuulnud ei ole, siis Keitit võiks nimetada ka „säutsupääsukeseks“ või „meie aja Aavikuks“, kes Twitteris ja Facebookis oma säutsude ja kalambuuridega tuntuks on saanud.
Värske raamat „@KEITIVILMS“ sisaldab valikut Keiti parimatest säutsudest, kuid juba ette teades, et lugedes kasvab huvi, tasub pilk peale visata ka Keiti Vilmsi Facebooki ja Twitteri kontodele.
Ja lõpetuseks mõni teaser (tõlgituna sobiks ehk „huviärataja“) ka:

Maalril on värvid läbi.

Rumakartlik.

Kevadega algab ka kohustuslik aiateenistus.


11.7.17

Kate Atkinson "Lõpetamata juhtumid"

Kui te olete rõõmsameelne, elluuskuv inimene, siis lugege Kate Atkinsoni raamatut "Lõpetamata juhtumid" - see kärbib teie tiibu tuntavalt. Masenduses, inimestes pettunud lugejale võib see mõjuda aga kahtemoodi - ta muutub veelgi depressiivsemaks või hoopiski enesekindlamaks, sest valitud inimesivältiv elu on olnud õigem ja ohutum.

...pärast seda polnud ohutut aega ei valges ega pimedas...
...õnne pole olemas, ainult tühjus...
...keegi ei lahku siitilmast elavana...

Kas üldse soovitada raamatut, mis teeb su tuju halvaks, olemise närviliseks ja ärevaks, jättes paratamatuse ning võimetuse tunde? Sa kahtled näiliselt ohututes veidrikes, kes püüavad su tähelepanu, isades, kellel on imelikud tütred, emades, kes enam ei jõua ja hooligi (mahatallatud naised teel närvivapustuse ja surmani). Sa mõtled nende ohvritest ennastpiinaval moel, sest raamatus kannatavaid ja surevaid tüdruklapsi sa aidata ei saa. Kas saab eluski?  Kõike ei saa ette näha ja ära hoida ka oma last väga armastav ema-isa. Kas parem maailm on olemas või peame leppima sellega, milles elame?

"Mitte ainult parim romaan, mida sellel aastal lugesin, vaid kümnendi parim müsteerium."
Stephen King

6.7.17

Reet Made "Peidust välja"

Lugu saab alguse kõige tavalisemast prügikoti ära viskamisest. Nimelt leiab 13-aastane Maret (õige nimega Pia-Maret) prügikastist erilise käevõru, või õigemini ilusa sametkarbi. Ta küll teab et prügikastis sobrada ei tohi ja üleüldse on see rõve, aga siiski paelub karp Maretit nõnda, et ta võtab selle endale. Kes küll on nii ilusa karbi koos käevõruga minema visanud? 
Kogu lugu võtab üsna müstilise pöörde, kui Maret avastab kodus käevõru lähemalt uurides sealt nime "Pia" koos enda sünnikuupäevaga. See ei saa ju võimalik olla?!? Peale seda on Maret kindel, et käevõru kuulub just talle endale. Tundub, et käevõru mõjutab teda kuidagi. Üsna pea ilmutabki Maretile tema nii öelda alter ego ehk teine mina - Pia. 
Maret elab koos oma isaga. Lisaks isale on Maretil ka vanaema, memme ja sõbranna Meelika. Neile ei taha Maret alguses käevõru saamise loost küll rääkida, kuid lõpuks tuleb tal seda siiski teha, sest muidu tuleb tal liigse valetamisega juba pahandusi. 
Pia-Maret on küll proovinud isa ja memme käest uurida oma ema kohta, aga nad ei taha talle eriti midagi rääkida. Nimelt on Maretit juba peaaegu sünnist saadik kasvatanud ainult isa. Ema oli Maretist loobunud juba paar päeva pärast sündi. Miks? See oligi Maretile pannud pähe kinnisidee välja uurida, mis tegelikult juhtunud oli.
Käevõru leidmisest alates hakkas nagu doominoefektis üks sündmus teiseni viima ning juhtus palju kummalisi asju. 
Maret otsustas oma ema üles otsida.

Lugu on äärmiselt põnev ja paeluv, raamatut on raske käest panna. Ainuke miinus on selle raamatu puhul see, et kiri on väike ja natuke raske on lugeda, kuid loo ülesehitus on nii huvitav, et lõpuks ei pane peenikest kirja tähelegi. Lugu on küll kergete fantastikasugemetega, aga samas toimub ka päriselus vahest selliseid asju, mida ei oska seletada. 
Soovitan!

5.7.17

Haruki Murakami „Kafka mererannas”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/791/385/thumbnails/view/9d7fa14bedac0815da8660bd07abb2af58424c1d/kafka-mererannas.jpg
Haruki Murakami raamatute lugemist olen alati nautinud ning nii läks ka seekord. Lugemine läks üsna ladusalt, nii et üsna ootamatult olid kõik ligi 600 lehekülge läbi loetud. Algul oli harjumatu, et paralleelselt oli kirjeldatud erinevaid lugusid. Hiljem hakkasid otsad kokku minema ja sai selgeks, et erinevad lood on omavahel seotud. Üsna palju on müstikat ja fantaasiat. Kirjeldatud loos on ka palju sümboleid, peidetud motiive. Ütlen ausalt, et kõigest ei saanud ma aru. Arvatavasti peaks raamatut rohkem kui ühe korra lugema, et võimalikke varjatud sõnumeid taibata. Isegi kui ei saa igast seosest aru, siis sellegi poolest on meeldiv end kirjeldatud olustikku sisse elada. Huvitav oli lugeda peategelase ja tema töökaaslasest sõbra Oshima-sani omavahelisi sügavamõttelisi vestlusi. Raamatus kohtab nii lääne kui ka jaapani kultuuri ja meelsust.

30.6.17

Ilmar Tomusk "Triinu tomat"

Ilmar Tomusk on taaskord hakkama saanud ühe vahva lasteraamatuga, mille peategelaseks on viieaastane Triin. Seega on raamat mõeldud pere pisematele lastele. Samas jagub põnevat lugemist ka suurematele lastele ja täiskasvanutele. 
Viieaastasel Triinul on oma tuba. No mitte küll päris oma tuba, sest aeg-ajalt käivad seal ema ja isa ka. Triinule meeldib oma tuba väga, sest seal on rõdu, kus on peaaegu sama soe kui toas. Isa ütleb selle kohta, et Triinu rõdu on nagu kasvuhoone ja seal võiks tomateid ja kurke kasvatada. 
Triinul on kaks kõige armsamat mänguasja: mängukaru Onu Rein ja pehmest plastmassist mänguauto Tädi Maarika. Kui Triinu õhtul magama läheb, paneb ta Onu Reinu ühele poole patja ja Tädi Maarika teisele poole patja. Niimoodi on hea rahulik magama jääda. Triinul on ka sõbrad - Liisu ja Oliivia. 
Liisu emale meeldib hirmsasti lobiseda. 
Kõigepealt räägib ta õpetajale pika jutu sellest, mida Liisu süüa ei tohi: mannaputru, vorsti, pähkleid, kommi, juustu, tomateid, maasikaid, porgandeid, apelsine, mandariine, margariini, riisi, herneid, ube, muna, kala ja kartuleid. Ja pärast lisab juurde, et mitte mingil juhul ei tohi Liisu süüa saia ega juua piima, sest Liisul on allergia. 
Tegelikult pole Liisul mingit allergiat, sest kui ema on oma jutu lõpetanud ja ära läinud, sööb Liisu kõike ja tal pole häda mitte midagi.
Ühel hommikul, kui Triinu ema on tomatit hammustanud nii, et kõik on tomatiseemnetega koos, uurib Triinu ema ja isa käest, miks tomatil üldse seemneid vaja läheb. 
"Nendest seemnetest kasvavad väikesed tomatid," vastas isa. "Väikesed tomatid on nagu väikesed lapsed," lisas ema. "Alguses on nad pisikesed, aga pärast kasvavad suureks." Triinu arvates oli see väga põnev.  
Oma kuuendal sünnipäeval otsustas Triinu tomatiseemned kasvama panna. Koos isaga käisid nad poes ja ostsid sealt suure rõdukasti ja kaks kotti mulda. Selleks, et tomatiseemned saaks kavama panna oli vaja rõdukast kruvidega rõdu seina külge kinni kruvida. 
Triinu vajutas trelli lülitit. See hakkas taas kõva häälega mürisema ja plärisema. Mida kõvemini Triinu puuri vastu seinasurus, seda kõvemat plärinat see tegi. Triinu värises üle terve keha ja pidi isegi suu lahti tegema, sest kui suu kinni oli, plagisesid ülemised hambad alumiste vastu ja Triinu kartis, et hambad kukuvad suust välja. 
Ta oli kindla peale ainuke tüdruk lasteaias, kes ise seina sisse augu oli puurinud.
Tomatid hakkasid kasvama...

Mulle meeldis see raamat just seetõttu, et seal on ilusasti seletatud koostegemise rõõme kui ka muresid. Lastele saab kenasti selgeks ka see, et tomateid ei saa ainult poest ja nende kasvamine ja kasvatamine võtab aega. 

29.6.17

Andres Laan „Tehisintellekt: loomadest ja masinatest”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/853/701/thumbnails/big/87a41bd8326862e27fbbe21055b94101c70c6e21/tehisintellekt-loomadest-ja-masinatest.jpg
Viimastel kümnenditel on inimesed roboteid arendanud järjest võimsamaks ja võimekamaks, kuid inimesele võrdväärse intelligentsusega masinat pole siiani olemas – pole loodud ei „Tähesõdade” kõnelevaid roboteid ega Michael Knighti autot KITT. Miks on taolised tehisintellektid jäänud ulmefilmide ja -kirjanduse valdkonda, sellest on väga huvitavalt ja põnevalt kirjutanud Andres Laan raamatus „Tehisintellekt: loomadest ja masinatest”.

Autor selgitab tehisintellekti toimimist igapäevaeluliste seadmete abil ja toob näiteid nii ajaloost kui ka tänapäeva elust. Autor vastab raamatus paljudele küsimustele, näiteks:
  • Kas õhukonditsioneer on millegi poolest elusolendile sarnane?
  • Kuidas aitab kassi aju neuronite uurimine isejuhtivat autot nägema õpetada?
  • Kuidas saame üldse väga erinevate süsteemide intelligentsust võrrelda?
  • Kuidas mõjutab tehisintellekt ja arvutustehnoloogia inimkonna vaimset ja majanduslikku heaolu?

Ta esitab ka mõistatusi: kui varaste tänaval on üheksa varast üksteisele majanaabrid, kas viienda maja varas võib rahuliku südamega poodi minna? Vastuse leiab samuti raamatust.

Andres Laan tutvustab nelja tehisintellekti valkonna mõistet: negatiivne tagasiside, innustusõpe, treenitavad närvivõrgud ja kollektiivne intelligentsus. Neid mõisteid tutvustab ja võtab kokku järgnev tsitaat: „inimeste intelligents pole ühe protsessi tulemus, vaid koosneb mitmest komponendist. Meie kehade hapnikuvarustust ja meie lihaste positsioone hoiavad stabiilsena negatiivsele tagasisidele rajatud refleksid. Innustusõppe süsteemide abil õpime me kõndima ja jalgpalli mängima. Iseõppivad närvivõrgud aitavad meil ümbritsevas piltide ja helide maailmas selgust leida. Kollektiivina tegutsedes suudame enda piiratud maailmavaatest kõrgemale tõusta ja kultuurina ühiselt arenedes üha kiireneva tempoga edasi liikuda.” 

Siit koorub välja inimese intelligentsuse keerukus ja laiahaardelisus, aga neid valdkondi eraldi uurides ja uusi teadmisi inimeste ja ka loomade intelligentsusest masinatel rakendades, arendatakse järjest põnevamaid roboteid. Näiteks tänu innustusõppele on metsloomade imiteerimisel väga kaugele jõutud: firma Boston Dynamics robotkoerad, -kirbud, -gepardid ja -inimesed liiguvad takistusi täis maastikul ringi sama graatsiliselt nagu nende looduslikud inspiratsiooniallikad (vt YouTube'ist).

Ja lõpetuseks veidi meelelahutust. Testige juturobotit (http://www.cleverbot.com/). Talle võib ka eesti keeles kirjutada, aga pikemaid vestlusi saab temaga pidada ikka inglise keeles. Aga ärge ära ehmatage, ta võib vahel olla üsna ebaviisakas.

22.6.17

Jeanette Winterson "Sel pikal ajal"

„Sel pikal ajal“ on avateos uuele raamatusarjale, kus tuntud kirjanikud on võtnud oma romaani aluseks mõne südamelähedase Shakespeare’i näidendi. Jeanette Winterson romaani aluseks on Shakespeare’i „Talvemuinasjutt“.
Winterson on oma teoses üle võtnud Shakespeare’i süžee ning raamatutegelaste nimedki sarnanevad algtekstiga, kuid tegevus on toodud kaasaega.
Lugejatele, kes „Talvemuinasjuttu“ lugenud ei ole (näiteks nagu mina), on raamatu alguses ka originaalteksti lühikokkuvõte.
Wintersoni uusversioon on arusaadav ja nauditav lugemine, sest tekst on niivõrd oskuslikult kirja pandud, et tihti lugesin lauseid ja lõike korduvalt üle. Näiteks järgnev lõik, mille juurde raamatus kordi tagasi pöördusin:

Ja maailma tõttab edasi, hoolimata rõõmust või meeleheitest või ühe naise saatusest või ühe mehe kaotusest. Ja me ei saa tunda teiste inimeste elu. Ja me ei saa tunda meie enda elu rohkem kui üksikasjades, mida oskame hallata. Ja asjad, mis meid igaveseks muudavad, juhtuvad, ilma et me teaksime, et need juhtuvad. Ja hetk, mis paistab olevat nagu kõik ülejäänud, on see üks, mil südameid murtakse või parandatakse. Ja aeg, mis kulgeb nii ühetasa ja kindlalt, tormab väljaspool kelli metsikult. Nõnda vähe aega on vaja terve elu muutmiseks ja selle muutuse mõistmiseks kulub terve elu.

Raamatust on kirjutatud ka blogides Bukahooliku märkmed, Rabarberibulvar ja Sõber Raamat.

Soovitab Kaili

16.6.17

Liina Metsküla "Nutika reisimise ABC"

Liina Metsküla raamat sattus mulle kätte juhuslikult, peale põgusat sirvimist leidsin, et ma tahan seda kindlasti lugeda.
Raamat on ülesehituselt loogiline. Esimeses peatükis jagab autor muuhulgas soovitusi, miks üldse reisile minna, millal reisile minna, kust osta lennupileteid, mida silmas pidada reisikindlustuse tegemisel, kuidas valida majutus. Kasutan sõna "muuhulgas" seetõttu, et käsitletavaid teemasid on tõesti väga palju, siin väljatoodu on vaid väike osa. Teisest peatükist võib leida soovitused, kuhu võiks reisida. Inimeste eesmärgid, ajalised ja rahalised võimalused on ju erinevad, seega ei sobi iga sihtkoht kõigile. Välja on toodud näiteks odavad sihtkohad nii Euroopas kui väljaspool Euroopat, ägedad rannareiside sihtkohad ja palju muud. Kolmas peatükk keskendub üksi reisimisele. Autor kirjeldab üksinda reisimise plusse, miinuseid ja ohtusid. Neljandast peatükist võib saada aimu, millele pöörata tähelepanu pikalt reisides, alustades lähedastele plaanist teatamisest ja rahaga majandamisest kuni koduigatsuseni.
Meeldis, et autor ei keskendu vaid enda kogemusele, vaid vahele on pikitud ka teiste reisilugusid. Viimane peatükk keskendub erinevate inimeste välismaal elamise/töötamise kogemustele.
Algajale reisijale on raamat kindlasti heaks abimeheks, sest ise ju kõige peale ei pruugi tulla, millega reisi planeerimisel arvestama peab.
Hoiatus: lugedes võib tulla vastupandamatu soov kusagile minna, eriti kui hinges on reisihimu juba varem kummitamas.

13.6.17

Roberta Rich „Veneetsia ämmaemand”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/835/645/thumbnails/view/1a69eef4ab85ff6b4122170c5287a3e885d6520b/veneetsia-%C3%A4mmaemand.jpg
Hanna oli noor juudi ämmaemand 16 sajandi Veneetsias. Tal oli alati olnud raske keelduda teisi abistamast, olgu abivajajaks haavatud lind või sünnitusvaludes naine. Emade ja laste päästmiseks  kombineeris Hanna kahest lusikast sünnitustangid. Need küll päästsid elusid, aga olid vastuolus usuga. Ühel pimedal õhtul tuleb Hanna juurde rikas kristlane, kes palub abi rikka proua sünnitusele.
„Räägitakse, et te suudate kõik kiuslikud beebid emade kõhust välja meelitada.” Veneetsia parim ämmaemand – nii kristlaste kui ka juutide seas.
Senini on Hanna olnud korralik juudi naine. On kuuletunud oma mehele ja rabile, aga seekord otsustab ta, et Jumalal ei saa midagi selle vastu olla, kui ta päästab ilmsüüta lapse.
Kuna juutidel on keelatud kristlastele arstiabi anda, seisab noore naise ees võimatu valik: kas rikkuda seadust ning päästa inimelu teades, et ta võib oma üleastumisega ohtu seada kõigi getoasukate elu, või jääda kuulekalt koju ja elada teadmisega, et ta on jätnud hädasolija abita. Hanna kuulab oma südant, pakib sünnitustangid, ning astub öhe. Sünnitus on raske ja pikk ja krahv lubab lapse päästmise korral Hannale heldelt tasuda. Noor ämmaemand päästab proua ja tema lapse. Raha on ka üks argumente, miks Hanna seab ohtu terve geto ja läheb rikkale prouale appi. Raamatu teine tegevusliin toimub Maltal, kus on vangis Hanna mees Iisak, kelle päästmiseks ongi raha tarvis. Hoolimata kõigist muredest ja probleemidest, mis Hannal tuleb ületada, püsib tal ikkagi siht silme ees. Pääseda Maltale suunduvale laevale ja mees sealt vabaks osta.
Selles raamatus põrkuvad juudi ja kristluse kultuurid 16. sajandi Veneetsias.
Ajalooline raamat, millest leiate armastust, usku ja ka mõrvu.

2.6.17

Emma Healey "Elizabeth on kadunud"

Maud on eakas ja tugevate mäluhäirete all kannatav inglise vanaproua, kellele ühel hetkel hakkab tunduma, et tema sõbranna Elizabeth on kadunud. Mõte ei anna talle rahu ja vanadaam alustab detektiivitööd, mis pole üldse lihtne olukorras, kus ta andes naabrite ukse taga kella, ei mäleta selle avanemisel enam, miks ta seda tegi. Küll aga toob see otsingusaaga kusagilt mälusopist esile hoopis ühe teise kadumise loo sõjajärgsest ajast, mil Maud oli alles noor tüdruk ja tema täiskasvanud õde ühel päeval enam koju ei tulnud. 
Raamatus on osavalt põimitud olevik minevikuga ja lõpuks leiavad mõlemad juhtumid ka lahenduse. Omaette kogemuse saab lugemise ajal viibides inimese nahas, kes kõik pidevalt ära unustab: ta teeb tassi teed, aga unustab seda juua, mistõttu vedeleb kõikjal majas joomata teetasse,  hakkab kuhugi minema, aga poolel teel ei mäleta ta enam kuhu ja miks ning eksib ära, lõpuks elab ta naise juures, kes „meenutab talle ta oma tütart“. Kogu Maudi maailm on üles ehitatud arvukatele sedelitele, mida leidub kõikjal ja mis tuletavad talle meelde, et ta pole Elizabethiga juba ammu ühendust saanud.

EMMA HEALEY (sünd 1985) on Briti kirjanik. „Elizabeth on kadunud“ on tema esikromaan, mis võitis 2014. aastal Costa auhinna debüütromaani eest.

Raamatu andis välja kirjastus Pegasus  2016.a 

29.5.17

Erni Kask "Leikude"

Inimesed, kirjutage oma mälestused üles. Ei ole vara kolmekümneselt, ei neljakümneselt, ei viiekümneselt. Sest pärast te lihtsalt enam ei mäleta. Mälust kaovad nimed, detailid, kõik muutub ühtlaseks kisselliks. Aastate pärast ei tea enam, kes täpselt mida ütles, mis sündmused kuidas toimusid. Vähemalt oma laste jaoks tasuks lapsepõlvelood kirja panna, et detailid ei ununeks. Esiteks, lapsed armastavad end vanematega võrrelda ja teiseks, aja möödudes on juba põnev lugeda, kuidas vanal ajal elu käis. Mina näiteks lugesin huviga ühe sugulase mälestusi, kuidas kartulikasvatus nende peres alguse sai, siis kui inimesed veel naerist sõid ja kartuli vastu võitlesid.

Julgemad avaldavad oma mälestused ka raamatuna ja siis saavad ka teised piiluda, kuidas sinu peres elati, mis koolis tehti, kuidas küla või linn minevikus välja nägi ja oma mälestustega võrrelda. Need on muuseas kõigil erinevad ja äratundmisrõõmu või vaidlushimu jätkub kauemaks.
Erni Kask on oma raamatus kasutanud ka inimeste perekonnanimesid, mis on mõnevõrra riskantne, sest nagu öeldud, on kõigi mälestused erinevad ja solvumine (või kohtuskäik) kerge tulema. Kui aga eelluure ütleb, et kõik on nõus, siis miks mitte, lausa ajalooline dokument.
Seekord siis: Kadrina-lähedase Lembit Pärna nimelise kolhoosi Leikude osakond, kes seal elasid ja mida tegid 1980-ndate aastate alguses (ja natuke isegi Rakvere õhustikku).

20.5.17

Raamatud Marokost

Aprillikuus puhkasin Marokos. Enne reisi ja Marokos olles lugesin mitmeid raamatuid araabia kultuurist, Marokost ja Marokos elavatest inimestest.

Reisile minnes olin valmis selleks, et seal on vaid pealetükkivad kaubitsejad – jah, paljud araablased on osavad kauplejad ning eestlastele on selline kauplemisviis võõras ja tüütu. Aga seal olles mõistsin, et kui piirduda turismipiirkondade ja turgudega, võib jääda sealsetest inimestest vale mulje, sest nendes paikades ei paista välja, millised inimesed marokolased tavaelus tegelikult on. Õnneks ma liikusin rohkem ringi ja kohtasin mitmeid marokolasi, kes olid väga toredad ja sõbralikud. Lisaks oli mul ja mu reisikaaslasel rõõm tutvuda kohaliku lihtsa maroko perekonnaga. Nimelt alguses tutvusime selle pere pojaga, kes meid reisi lõpus endale külla kutsus. Need siirad ja südamlikud inimesed avasid meile oma kodu ukse ja pakkusid imehead lõunasööki.

Pärast reisi olin Maroko lummuses veel nädalaid, lugedes ikka ja jälle Marokost. Otsisin lugemisvarasse raamatuid, mis tekitaksid seda meeleolu, mida seal olles tundsin, aitaksid meenutada ilu, mida seal nägin, ja tuletaksid meelde lihtsa maroko inimese headust ja hingelaadi.

Järgnevalt mõned raamatud, mida soovitan lugeda neil, kellel on soov Marokoga tutvuda.


Kätlin Hommik-Mrabte „Minu Maroko, ehk, Maailma teistpidi vaatamise õpik” 

Enne reisi lugesin Kätlin Hommik-Mrabte „Minu Marokot”. See on kerge lugemine ja põhjalikku ülevaadet marokolastest ei anna, aga midagi siiski saab teada elust, mida tänapäeval Marokos elatakse ja mis tunne on inimesel, kes on Marokosse elama asunud väljaspoolt araabia kultuuri, olles valinud islami usu.






http://www.varrak.ee/files/2/2291
Antoine de Saint-Exupéry „Inimeste maa” 

Agadiris puhates lugesin Antoine de Saint-Exupéry autobiograafilist teost „Inimeste maa”. Antoine de Saint-Exupéry oli lendur. Postilennukiga Toulouse'i ja Dakari vahet lennates jäid talle teele Maroko linnad – Casablanca, Agadir jt –, külad ja kõikvõimas kõrb.

Selles raamatus on autor väga huvitavalt kirjutanud üle öise kõrbe lendamisest, kõrbes viibimisest nii kuumal päeval kui ka külmal ööl, piinavast janust ja lootust andva miraaži nägemisest. „Taamal paistab kõige ilusam linn maa peal. [---] Tean väga hästi, et see on miraaž. Mind juba ei peta! Aga kui mulle meeldib miraaži taga ajada? Kui mulle meeldib loota? Kui mulle meeldib armastada seda hambuliste müüridega linna päikesesäras? Kui mulle meeldib minna kiirete sammudega otse edasi, sest ma ei tunne enam väsimust, sest ma olen õnnelik...”


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/517/268/thumbnails/big/5db842fdf6f5cea6ff092d7c7134b8da0fad91ae/reisikirjad.jpg
Friedebert Tuglas „Reisikirjad” 

Pärast Maroko reisi lugesin katkendeid Friedebert Tuglase „Reisikirjadest”. Tuglase rännakust Põhja-Aafrikas lugedes meeldisid mulle väga kirjeldused Fesist ja Marrakechist.

Kõige enam aga vaimustas mind see, kuidas Tuglas kirjeldas Bahia paleed. Marrakechis olles oli mul nii kahju, et me sellest paleest lihtsalt läbi tormasime, oleksin tahtnud võtta seal olemiseks aega, jalutada rahulikult, imetleda seda uskumatut ilu. Hiljem oli mul aga suur rõõm lugeda, kuidas Tuglas on suutnud selle ilu sõnadesse seada. Ta on Bahia paleed kirjeldanud kui idamaise arhitektuuri viimset unistust, tuhande ja ühe öö fantastilist nägemust:
„Nagu enamasti ikka idamaa hiigelehitised, nii ei ärata temagi väljastpoolt mingit tähelepanu. Kuid kohe sisse astudes satutakse ta võlu võimusesse. [---] Lemmiknaise saal on maurikunsti kõrgeim näide. Uste maalid, seinte ornamendid ja värvilised aknad on teostuselt viimse võimaluseni peened ning diskreetsed. Sammudes ühest ruumist teise, võib imestleda kuldseid, siniseid, rohelisi ning punaseid ornamente, puunikerdiste peenust, kipsarabeskide ja portselanpaneelide värvirikkust ning valguse vaheldust fantastiliste akende kaudu. Kõigest kõneleb idamaa peen värvi- ja joonemeel. Kokkuvõttes mõjub see ilu rahustavalt, nagu muinasjutt, mille tõelisust ei tarvitse uskuda.”


https://www.raamatuvahetus.ee/et/img/9985660757.jpg
Leonora Peets „Maroko taeva all” 

Selleks, et saada aimu, kuidas mõtlesid ja elasid marokolased eelmise sajandi keskpaigas, millised olid nende kombed, milline oli nende hingelaad, kui suurt rolli nende elus mängis usk ja kuivõrd palju oli hirmu ja harimatuse tõttu nende ellu põimunud ebausk, tasub lugeda Leonora Peetsi raamatut „Maroko taeva all”.

Sellesse raamatusse on autor kokku kogunud erinevad lood Marrakechist 1930ndatest kuni 1970ndani. Leonora Peets nägi sel perioodil sündmusi, mis enamasti jäid eurooplaste silmade eest varjatuks, aga kuna tema abikaasa oli arst ja nad mõlemad valdasid vabalt araabia keelt, avanesid neile paljude marokolaste akendeta majade uksed, muldonnist kuni kuningalossini.

Huvitav oli lugeda, kuidas autor Marrakechis ja külades liikudes ümbritsevat ja inimesi vaatas, jälgis ja nägi. Ta imetles ruskeid ja hambulisi linnamüüre, lamedate katustega linnakärge. Ta tõdes, et araabia kodudes on eluvormid „teised ning tihti arusaamatud ja kus mõtted inimeste laupade taga tunduvad keerukad nagu joonised nende vaipadel või kipsist lõigatud arabeskid seinal.” Ta oli lagunevas lossis vastamisi lossidaamidega, kelle hinge oli „pugenud käärimine, rahulolematus endisega ja igatsus uue järele”. Ühes teises kaiidi lossis puutus Leonora kokku ühe orjatariga, kes temasse väga umbusklikult suhtus – orjatari kirjeldas autor väga kujundlikult, üks näide: „Orjatari nägu oli ilmetu nagu raudplekiga kaetud uks.”

Maroko kohta seni loetud raamatutest meeldis mulle Leonora Peetsi teos kõige enam. Olen nõus raamatu saatesõnas Rein Taagepera kirjutatud sõnadega: „Asjaliku sügavuse, etnograafilise täpsuse ja ühe võõra kultuuri seestpoolt mõistmise poolest pole [---] võrreldavat Nora Peetsi raamatule.”

1984. aastal anti Leonora Peetsile novellikogu „Maroko taeva all” eest Henrik Visnapuu kirjandusauhind.


Veel mõned raamatud, mida olen sirvinud ja katkendlikult lugenud:
  • „Maroko: Silmaringi reisijuht” 
  • Juune Holvandus „Arabesk, vesipiip ja umma” 
  • Margaret K. Nydell „Kuidas mõista araablasi: teejuht edukaks suhtlemiseks” 
  • Araabia muinasjutud „Tuhat üks ööd: valitud lugusid” (2 köidet) 
  • „Maroko muinasjutte”

18.5.17

Sara Zarr „Ühe tüdruku lugu”

Denna oli kolmteist, kui isa tabas ta Tommyga parklas seksimas. Kolm aastat oli Denna Lamberti elu nii koolis kui ka kodus olnud õudusunenägu. Toeks olid ainult sõbrad: Jason ja Lee, vend Darren ja venna elukaaslane.

Denna ja Jason on sõbrad, Denna kirjeldab oma sõprust Jasoniga nii:

Jason ja mina võisime rahulikult ka vaikida. Ma arvan, et just nii saabki tegelikult teada, kas võid kedagi usaldada; kui ei pea kogu aeg rääkima, et talle ikka kindlasti meeldida, või siis selleks, et näidata, kui huvitavaid asju sul öelda on. Ma võisin veeta temaga terve päeva sõnagi lausumata. Ta on tagasihoidlik. Ta on lojaalne. Ta saab aru. Tegelikult, ainus asi, mis Jasoniga valesti on, et ta juhtus olema mu parima sõbra Lee poiss.

Denna arvates Lee erineb teistest tüdrukutest, keda huvitas ainult see, kuidas nad välja näevad, ja kes oma sõbradest halvasti rääkisid. Lee oskas hästi kuulata, ta ei sildistanud inimesi välimuse ega kuulujuttude järgi. Kõigil on mingeid värke, mida nad tahaksid muuta, lohutas Lee Dennat.

Denna ja ta vend Darren valmistasid emale-isale pettumuse. Darren sellega, et ta nii noorelt lapse sai, rääkimata sellest, et ta kuueteistaastasena marihuaanaga vahele jäi ja pidi selle jubeda kohtu värgi läbi tegema. Denna sellega, et keegi ei taha, et tema tütar oleks üle kooli lits, mis tegelikult pole tõsi. Isa teadis, et ta võiks süüdistuse esitada, kuid algusest peale oli selge, et seda ei juhtu, sest see oleks tähendanud asjast rääkimist. Aga isa poleks iial sellest rääkinud. Isa ainult süüdistab, pere omavahel ei räägi. Isa ei taha oma lapsi mõista, ta ei oska andestada, lapse eest välja astuda.

Dennal on nii raske on end kaitsta. Pole ju võimalik minna kooliraadiosse ja hakata seda väidet ümber lükkama.

Raamatu lõpus taipab Denna, et nii palju, kui tema isa alt vedas, vedas ka isa teda alt ja isa peaks olema see, kes paremini teab, kuidas leppida, eluga edasi minna.

Mõnikord on need tõesti just imeväikesed asjad, mida saab teha selleks, et öelda: anna andeks, kõik on hästi, ma andestan sulle. Imeväikesed avaldused, mis asetuvud üksteise järel kihtidesse, kuni su jalge all moodusatub kindel pinnas. Ja siis…. Ja siis Kes teab?

Mõtlemapanev raamat ammustest vigadest ja andestamise jõust. Soovitan lugeda.

13.5.17

Shari Lapena „Teisel pool seina”

Abielupaar Anne ja Marco jätavad kuuekuuse beebi Cora üksi koju, et minna naabrite juurde sünnipäevapeole. Nad käivad iga poole tunni tagant kontrollimas, kas lapsega on kõik korras, kuid öösel koju jõudes ei ole tüdrukut enda voodis. Asja hakkab uurima politsei.

Raamatu edenedes tulevad ilmsiks mitmedki asjaolud, mida kuidagi ette aimata ei oskaks. Justkui hakkab tunduma, et lahendus pole enam kaugel, siis tuleb ootamatu pööre. Ja nii korduvalt. Kõigil on saladused, igaüks varjab midagi. Lõpp on seejuures ikkagi väga ootamatu.

Minule meeldis, et erinevalt paljudest krimiromaanidest ei olnud selles raamatus peaaegu mitte ühtegi laipa (üks siiski oli, kuid see polnud raamatu põhiteemaks). Selline lähenemine on minu jaoks värskendav ja ühtlasi tähendab seda, et raamat võiks sobida ka neile, kes põnevust otsivad, aga veristest mõrvadest väga lugeda ei taha.

11.5.17

Mathura „Jääminek” ja Sarah Winmani „Imeliste sündmuste aasta”

Vana mehe ja vana naise elu lõpp. Mõlemad elavad mere ääres teistest inimestest eraldi- topelt üksindus: elukaaslasi-lapsi pole, tühi ümbrus võimendab üksindustunnet, järk-järgulist ihulist nõrgenemist ja vaimset vaibumist.

Olme ja söömine muutub teisejärguliseks, elujõud lahkub vaikselt.

Mõlemad panevad küünlaid-üks mahajäetud kirikusse, teine mahajäetud surnuaiale, käivad paadiga merel ja satuvad peaaegu uppumisohtu, sest jõud pole enam endine.

Mõlemad on vaikivad ja valivad sõnu, rohkem tunnetavad kui sõnastavad.

Vanade inimeste abitus, kui järsku on jõud kadunud ja tugisüsteemi pole.

„Ja järgmiselgi päeval ei jaksanud ta ennast püsti ajada, isegi mitte nii palju, et kartuleid koorida või solgiämbrit välja viia. Suure hädaga käis ta ühe korra sauna taga kemmergus, õhtupoole tegi tule ahju, aga jäi magama, enne kui jõudis siibri kinni panna ning hommikuks oli tuba jahedust ja rõskust täis. Ainult kahe paksu teki all oli tal soe... Päev möödus kiiresti, ent kõigist teistest erinevalt. Manivald vaatas läbi väikese aknaruudu taevasse, nägi triivivaid pilvi ning tundis, et selleski päevas oli peidus võimalus. Pikk elu jooksis tal silme eest mööda, pikk elu oli korraga nagu üürike, peagi juba tähtsusetu viiv.”

„Marvellous jättis kõigega jumalaga. See võttis aega, sest ta tundis metsa ja jõge nagu oma taskut ega tahtnud midagi vahele jätta.. See olnuks ebaviisakas. Ta oli alustanud noortest pajudest. Marvellous tänas oma elu eest ning iga lille, puu ja põõsa eest, mis olid näinud tema noorust, keskiga, igatsust, keha, kahetsust, naeru, plaane, väsimust ja kogu tema saatust. Siin oli tema teatrilava... Naine istub veel viimast korda sildumiskivile. Tal napib hingeõhku. Aeg on otsa saamas. Lendavate kajakate roosakad sulestikud. Aeg seisab paigal. Marvellous teab, et selles hetkes on kõik koos, sest see on ta viimane eluhetk, küllusehetk- ja ta teab, et see hetk ongi armastus.”

Ilusad ja helged raamatud.

8.5.17

Katja Millay „Vaikuse meri”

Raamatu peategelased jutustavad oma lugusid, saame vihjeid nende eelnenud elude kohta.

Nastja Kašnikov on pere juurest lahkunud, ta pole juba 452 päeva ühelegi elavale hingelisele sõnagi lausunud. Ta kirjutab oma kolm ja pool lehekülge oma kaustiku ja ronib voodisse teadmisega, kui lähedal on ta võimalusele, et 453. päeva ei tulegi.

Me saame teada, et ta on olnud kunagi väga lootustandev klaveritüdruk, aga midagi on temaga juhtunud ja see ei ole midagi head, vaid hoopis midagi väga kurja…

Nastjal oli kogu aeg plaanis tõtt rääkida. Ta tahtis vaid, et talle antaks natuke aega. Võimalus leida õiged sõnad ja julgus need välja öelda. Ta ei andnud endale mingit vaikimisvannet. Ta ei jäänud ühtäkki tummaks. Nastjal polnud vajalikke sõnu. Ühel päeval ta leiab õiged sõnad.

Josh Bennetit on kaotanud oma pere. Koolis ei tule keegi tema lähedalegi. Ise ütleb ta, et teda ümbritseb „surmatsoon”. Drew ja Josh on parimad sõbrad. Kui Joshi pereliikmed surema hakkasid ja ülejäänud inimesed talle selja pöörasid, siis Drew ei teinud seda. Ta tuli alati tagasi, ka siis, kui Josh üritas temast lahti saada.

See raamat räägib teise võimaluse unistusest ja võimalikkusest, oskusesest andestada ja elu helget poolt näha.

Urve Tinnuri „Kaks ööd mahajäetud majas”

Neljateistkümneaastane Hede saab ootamatult teada, et tema ema ja isa ei olegi tema bioloogilised vanemad, vaid ta on lapsendatud. Tüdruk on pettunud, et vanemad ei ole talle sellest rääkinud. 

Hede põgeneb kodunt ja kohtub Kristeriga. 

„Vaata neid kruuse!” müksas Krister Hedet küünarnukiga. 
„Need oleme meie. Kaks katkist maailma, mõlemad omaette, aga siiski nii lähestikku.” - „Jah,” nõustus tüdruk mõtlikult. „Aga kuule, mis värk sinuga õieti on? Oled nagu mingi paipoisi musternäide, aga käid erikoolis. 

Hede arvas varem, et erikoolis on ju eriliselt pahad poisid, pätid, noh, kes muud ei tee kui ropendavad, joovad, kaklevad ja tõmbavad kanepit. Kuid ta arvamus muutus peale kohtumist Kristeriga. Ka erikoolis on võimalik eriline olla, heas mõttes. Eriliseks jääda on igal pool võimalik, kui vaid ise tahad. 

„Mina tahaksin unustada kogu eelneva elu,” sõnas poiss vaikselt. „Sind häirib see, et su vanemad ei rääkinud sulle tõtt, aga nad kinkisid sulle ju ilusa ja turvalise lapsepõlve. Õnneliku. Õigus!” 

Raamat, mida soovitan lugeda nii vanadel kui noortel.

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?!”

Raamat algab sellega, et Heleni ema helistab Helenile kooli ja ütleb, et neil isaga on Helenile üks tähtis jutt. Mida nad nii tõsiselt rääkida tahavad? 

Äkki on ühel neist uus kallim? 
Äkki on ema rase! 
Äkki on ema raskelt haige! 
Tõde on hoopis teine. 

Miks nüüd? Miks pidi ema selle kõigega just nüüd välja tulema? Tema oli see, kes oli 13-aastane ja kelle elu on algamas ja kes peaks tegema uusi ja huvitavaid asju. Normaalsed emad saaksid sellest aru, et nad ei saa selliseid asju korraldada. Nemad on piisavalt vanad, et elada rahulikult. Aga ei, Jane ema ei võinud seda teha. Ja kui varem oli Janele meeldinud, et tema ema on kõike muud kui normaalne, ehk et temaga sai rääkida, muresid kurta ja õpetajate üle ilma karjumist kartmata viriseda, siis nüüd soovis ta igati, et ta ema oleks normaalne. 

Ema... tema ema on järsku nii võõras. Inimene, kellest ta ei tea midagi. Inimene, kes talle valetas. Inimene, kelle tõttu ta peab sõpradele valetama. 

Et sellest veel vähe oleks, hakkavad ka koolis juhtuma hirmsad asjad. Jane satub põlu alla, teda hakatakse jõhkralt kiusama, ta on jalgealust kaotamas… 

Selles raamatus on palju küsimusi, mis raamatu lõpus saavad vastuse… Raamatut lugedes saad teada, kuidas noor neiu leidis hingerahu ja oma eluga edasi läks.

Caleb Krisp "Ainult mitte Ivy Pocket"

Ivy Pocket on 12-aastane teenijatüdruk, kes on äärmiselt tähelepanuväärne isiksus. Ta on endast väga heal arvamusel ning see väljendub ka teiste inimestega suhtlemises. Ta on liigagi otsekohene ja käitub ilma mõtlemata, seega jooksevad kõik inimesed Ivy´st suure kaarega mööda. Igale uuele tuttavale jutustab Ivy oma päritolu kohta luiskeloo, mistõttu teavadki inimesed teda kui: kirstutegija tütar, postkontoriülema tütar, buda munk. mägismaa erak, rahusti mõju all olev lehm, arst vms. 
Krahvinna Carbunkle põgeneb Ivy juurest Lõuna-Ameerikasse ning jätab ta Pariisi maha. Ivyl pole ei raha ega ka kodu, kuhu minna.
Kuid siis kutsutakse Ivy Pocket Trinity hertsoginna surivoodile. 500-naelase tasu eest nõustub Ivy viima Inglismaale hertsoginna väärtuslikeima varanduse - Kellateemandi - ja panema selle Matilda Butterfieldile tema sünnipäeval kaela. 
Mida Ivy aga ei tea, on see, et Kellateemandit ihkavad paljud endale saada, seega satub Ivy omapärasesse ja kohati ka hirmutavasse olukordadesse, kust ei puudu kurjus, vägivald ega ka mõrv. 
Lugu on kaasahaarav ja põnev ning pakub lugemislusti nii keskmisele kui ka vanemale kooliaele, miks mitte ka täiskasvanutele.
Barbara Cantini humoorikate gooti stiilis illustratsioonidega raamatus „Ainult mitte Ivy Pocket” algab ühe tüdruku surmnaljakas teekond, mille kestel ta saab teada, kes ta tegelikult on.

28.4.17

Svetlana Aleksijevitš „Sõda ei ole naise nägu“

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/810/547/thumbnails/big/e73f8874733bc52a5024bef67097348fc9ee4f18/s%C3%B5da-ei-ole-naise-n%C3%A4gu.jpg
Jälle sattus kätte sõjaga seotud raamat. Esimest korda raamatu pealkirja nähes teadsin kohe, et selle loen ma läbi. Raamatus on kirjeldatud paljude nõukogude naiste kogemusi II maailmasõjas (nn Suur Isamaasõda). Oli naisi, kes ei suutnud/tahtnud/julgenud oma mälestustest rääkida, kuid oli ka väga avameelseid inimesi, kes leidsid, et enam karta ei ole midagi. Selles sõjaraamatus ei ole sõda kirjeldatud üldsõnaliste faktidena ega üleliia ülistatud suurt võitu. Väga palju on räägitud valust ja emotsioonidest. See on õudne, kuidas suur viha ja kättemaksuiha inimest käituma paneb. Tihti peeti võitlemist oma kodumaa eest tähtsamaks kui oma lähedaste heaolu. Nii mõneski mälestuses ohverdati  võidu nimel oma lapsi. Päris paljud loetud seigad panid ahhetama.  Isamaa-armastus oli ülimalt suur - noored tüdrukud laulsid patriootilisi laule, lasid oma pikad patsid maha lõigata ja haarasid pikemalt mõtlemata relvad. Sõdides oli neil väga raske oma naiselikkust maha jätta, näiteks unistati kleidi kandmisest. Sõjas viibiti paratamatult palju meeste seltskonnas ja tuli ette ka armumisi. Oli neid, kes ütlesid, et sõjategevuses mehed kaitsesid ja hoidsid neid ja vähemalt ühes mälestuses julges üks naisterahvas välja öelda ka selle, et tuli ette ka naiste väärkohtlemist meeste poolt. Võimalik, et paljud jätsid sellest rääkimata, kuna tuntakse häbi ja Suurt Isamaasõda ei kaunistaks see kuidagi.  Oli neid, kes ülistasid nõukogude võimu ja oli ka neid, kes julgesid juba kriitilised olla. Võiks arvata, et pärast sõda neid hinnati ja oldi nende naiste üle uhked, aga tegelikkuses oli rindetüdruk midagi häbiväärset ja tihti neid pigem mõnitati. Tundlikumatel inimestel ei soovita ma seda raamatut enne magama minekut lugeda.
"Juhtub, et kuulen muusikat... Või laulu... Naishääl... Ja sealt leian selle, mida ma tookord tundsin. Midagi sarnast... Aga vaatan sõjafilmi – see on vale, loen raamatut – vale. No ei ole see... Midagi muud tuleb välja. Hakkan ise rääkima – ka ei ole see. Ei ole nii hirmus ja ei ole nii ilus. Teate, kui ilus võib olla sõjas hommik? Enne lahingut... Sa vaatad ja tead, et see võib olla sul viimane. Maa on nii ilus... Ja õhk... Ja päike..."

25.4.17

Karl Martin Sinijärv „KMSX: kuidas öelda“

Luulet ilmub Eestis palju ja küllap ka igasugusele maitsele. Kuna ma end väga suureks luulelembiks ei pea, siis ilmuva hulgast enda loomulaadile sobivat leida ei olegi alati niisama lihtne. Tihti näib see mulle kas liiga morbiidne, depressiivne, küüniline, lausa rõve või üleliia sentimentaalne. Siis on eriti tore, kui leiad luulet lehitsedes positiivseid üllatusi ning see luulekogu oli kahtlemata üks suuremaid neist.  
„Seda, mida öelda, ei ole ju palju. Suur osa asjalikest asjadest on ammu ära öeldud. Seda olulisem aga näib, kuidas noid mõtteid aina ja üksnes uuesti ütelda,“ on autor luulekogu ja selle pealkirja valikut ise kommenteerinud.

Seega mis siin ikka rohkem öelda, kui ei tea, kuidas öelda – lugege ja nautige, see on seda väärt!

22.4.17

Frances Hardinge "Valede puu"

Raamat räägib põlu alla sattunud looduloo- ja kivististeuurija reverend Erasmus Sunderly väidetavast ootamatust enesetapust ning kuidas, tema tütar Faith üritas tõestada et, armastatud isa ei teinud seda. Tegevus toimus kuninganna Victoria aegsel Inglismaal Vane'i saarel. Perekonnale teadaolevalt lahkusid nad Kentist, kuna reverend kutsuti uurima Vane'i saare koobastest leitud fossiile. Tegelikult jõudis, aga loodusteadlaste ringkonnani teave, et paljud tema poolt leitud kivistised olid võltsingud. 
Viktoriaanlikul ajastul oli levinud arvamus, et mehed on naistest intelligentsemad, kuna nende aju suurem, seega ei olnud otse loomulikult naised üldse võimelised mõtlema ega tegutsema meeste tasemel, nad pidid meestele alluma, tegelema laste ja majapidamisega. Faith oli aga uudishimulik ja taibukas ning oma isa kõrvalt palju õppinud, kuid vaatamata sellele tuli tal oma tarkust varjata ja pigem hoolitseda ja õpetada oma 6-aastast venda Howardit, kes muidugi pidi isa elutöö kunagi üle võtma. Faith küll ühtepidi mõistis, mida ema ja ühiskond temalt ootasid, kuid ta keeldus elamast teisejärgulist elu. Faith uuris välja, et isa moonutas fossiile ning oli temas kohutavalt pettunud. Vahetult enne hukkumist võttis reverend Sunderly tütre kaasa ohtlikule paadisõidule ning siis sai Faith teada, mille nimel isa kõigega riskis. Kohaliku kogukonna arvates tegi reverend Sunderly suurest häbist enesetapu ja seega, keeldusid nad teda pühitsetud mulda matmast. Faithil ei jäänudki muud üle kui asuda isa mõrvalugu uurima, et perekonna au taastada. Faith kasutas valede puud manipuleerimaks inimestega ning jõudis vähehaaval keeruka kättemaksuskeemi jälile. 
Tegemist on noortele mõeldud teosega, kuid nauditav ka neile täiskasvanutele, kes armastavad lugeda ajaloolise taustaga romaane.
Raamatut on soovitanud ka Peeter Helme:
http://kultuur.err.ee/315682/peeter-helme-raamatusoovitus-frances-hardinge-valede-puu

11.4.17

Emma Cline "Tüdrukud"

Olen üsna järjestikku sattnunud lugema juba teist juhikultusest rääkivat raamatut (enne siis Peter Stjernströmi "Liblikapoiss").  Mõlemat lugu ühendab see, et karismaatilise liidri mõjuvõimu all olevad inimesed on võimelised korda saatma uskumatuid tegusid kahtlemata milleski. Kõige raskem oli lugeda Emma Cline romaani viimaseid peatükke, kuna kirjutatud on vägivallast, mis suunatud lapse vastu, samuti on läbivaks teemaks alaealiste manipuleerimine ja seksuaalne ärakasutamine laulja-laulukirjutaja ning sekti liidri Russelli poolt.
Emma Cline sai oma debüütromaani kirjutamiseks inspiratsiooni 60-ndate lõpul San Fransiscos ja Los Angeleses tegutsenud kultusliku rühmituse Family tegevusest ning nende liidri Charles Willis Mansoni kavandatud mõrvadest. Kirjastus pidas romaani niivõrd heaks, et talle maksti 2 miljonit dollarit ettemaksu.

60-ndate lõpp Californias- ikka veel rock'n'rolliseksi, narkootikumide ja vägivalla õitseaeg. 14-aastase Evie vanemad on äsja lahutanud, ta on riius oma sõbrannaga ning tunneb ennast üksildase, valesti mõistetuna ja kõrvalejäetuna. Pargis näeb ta tüdrukuid, kelle vaba ja muretu olek justkui hüpnotiseerib teda, eriti Suzanne. Suzanne viib Evie rantšosse, kohta, kus sektiliikmed koos elavad. Evie tunneb, et lõpuks pannakse teda tähele ja imetletakse ning see on kõik, mida ühele segaduses teismelisele vaja. Esmalt võtab Evie endale vaatleja rolli ning pendeldab kodu ja rantšo vahet, kuid Suzanne tähelepanu võitnuna satub ta juba täielikult võrku, millest pääsemine on lootusetu. 

7.4.17

Lauri Juursoo "Tähelepanekuid elust enesest: 500+ tähelepanekut"

Naljakuul soovitan raamatut, mis on ilmunud populaarse Facebooki lehekülje „Tähelepanekuid elust enesest” austajate nõudmisel, et päästa kuldaväärt ütlemisi unustusse vajumast ja jäädvustada need raamatu püsivate kaante vahel. Tähelepanekuid leidub kõikvõimalikel teemadel ja autoriteks on inimesed meie endi keskelt, kuigi mõned nendest ei ole just eriti tähendusrikkad, on enamik siiski äraütlemata andekad ja humoorikad.

Mõned tähelepanekud:
12. Meie aeg on piiratud, seega ära raiska seda kellegi teise elu elades.
27. Inimene on täiusele kõige lähemal siis, kui ta oma CV-d täidab.
39. Kohtle oma kallimat nagu oma nutitelefoni: puuduta teda hellalt ja sageli, vaata teda keskendunult ja pea teda enda elu tähtsaimaks varaks.
60. „Ma olen elust nii väga väsinud. Õpi ja õpi ja õpi. Nagu lollakas”. EDIK, 9-aastane.
64. Kui püüda kõikidele inimestele korraga meeldida, siis lõpus ei meeldi sa enam kellelegi. Kaasaarvatud iseendale.
72. Eksimine on inimlik. Mida rohkem eksid, seda inimlikum oled.
98. Eestis võib ju tööl käia, aga raha peab endal olema.
115. Inimest, kes kunagi ei naera, ei saa mitte kuidagi võtta tõsiselt.
145. Puhkepäevad on pärit justkui Hiinast, sest kestavad kuidagi liiga vähe.
181. Kui tahad eestlasest sõpra õnnelikuks teha, siis räägi talle, kui halvasti sul läheb.
193. Isegi arenenud huumorimeelega inimene ei soovi saada naeruväärset palka.
388. Pole mõtet hommikul silmi avada vaid selleks, et päev läbi vaeva näha.
389. Mõned inimesed on nagu pilved – kohe, kui nad on silmapiirilt kadunud, on päev palju säravam.

Raamatu võib kätte võtta nii kurbuse hetkedel kui ka seltskonnas ettelugemiseks ja hea tuju on kindlustatud.


17.3.17

Oliver Hilmes „Berliin 1936“

Kuigi pealkirja järgi võiks arvata, et tegu on spordiraamatuga, siis pigem on see ajalooraamat, sest sport on vaid üks teemadest, mida kuueteistkümne augustipäeva ajal luubi alla võetakse.
Berliinis toimuvate XI suveolümpiamängude ajaks on kogu maailma pilgud Saksamaa pealinnal ja natsionaalsotsialistlik partei soovib näidata, et tegemist on tõelise kosmopoliitilise metropoliga ning Saksamaa on tegelikult rahumeelne riik. Kõik, mis vähegi väliselt ilusat pilti rikkuda võiks, on peidetud:  näiteks mustlased on linnast välja kolitud, ajakirjandusele on antud selged käsud, kuidas teemasid käsitleda jne.
Raamatus põimuvad väga erinevate inimestele lood, olgu nad siis tavainimesed või kuulsused, sportlased, poliitikud või kunstiinimesed, kurjategijad või ohvrid.  Kirjelduste ja meenutuste (näiteks päevikukatkete) vahele on pikitud ka riikliku ilmateenistuse ilmaennustused, valitsuse pressikonverentsil antud igapäevased juhised, Berliini riikliku politseijaoskonna päevateated. Kõik kokku moodustab tõeliselt mõnusa ja ladusa lugemise. Soovitan!

16.3.17

Tiia Toomet "Vanaduse võlud"

Tiia Toomet kirjutas oma 70. sünnipäevaks raamatu „Vanaduse võlud”. Ehk suure numbri maagiast ülesaamiseks, teatud kokkuvõtete tegemiseks elatust.
Imelik, mis võlusid saab vanadusel olla. Keskealisena tööst väsinuna võib ju unistada : päevad läbi kodus, uued hobid, reisid, lugemine. Aga tegelikult? Kehvem nägemine, halvem mälu, aeglasem olek, tervisemured, üksindus. Sellest saan ma aru küll: vananedes jääb järjest vähemaks inimesi, kellega oma mälestusi jagada – kes mäletaks sind imikuna, koolilapsena, noorena jne.
Raamat on võrdlemisi õhuke ja hõre ja koosneb elu jooksul settinust: 1. elu kulgeb vananedes järjest kiiremini, 2. noored ei salli penskareid, kes võivad lihtsalt lulli lüüa, 3. kõik on juba nähtud, 4. kuhu panna kõik see kogutud kraam, 5. mälestused ei huvita noori, 6. lugemine ja raamatud ei huvita noori, 7. laste kaudu jõuame tulevikku, 8. mis juhtub peale surma.
Küll oleks hea, kui vananedes me liiga ei blaseeruks, vaid säilitaks oma uudishimu. „Kuni mõtted veel peas liiguvad, silmad löövad aeg-ajalt särama ja nali ajab naerma, on täiesti võimalik elatud aastate arvu vähemalt ajutiselt ignoreerida.”
Igatahes – tore mõtisklus elust ja elamisest üldse, kirjutaks kohe isegi midagi sellist.

2.3.17

Programmeerimise käsiraamatud lastele ja algajatele programmeerimishuvilistele

Programmeerimisega tasub tutvuda juba lapseeas, et hiljem oleks suurem valik erialasid, mille vahel sobivat ülikooli otsides valida. Programmeerimine arendab tehnilisi oskusi, loogilist mõtlemist ja loomingulisust.

Selleks, et koodi kirjutamata programmeerimise loogikat tundma õppida, on välja mõeldud programm Scratch, aga ka näiteks Construct 2 ning Stencyl. Nendes kõigis saab mängude ja animatsioonide tegemiseks kasutada visuaalseid elemente. Kui selliste programmeerimiskeeltega on tutvust tehtud, on juba palju lihtsam õppida koodi kirjutama keerulisemates programmeerimiskeeltes, nagu Python, Java, C++, Ruby või mõni teine.

Mul on hea meel, et programmeerimise käsiraamatuid lastele ja algajatele on hakatud välja andma eesti keelde tõlgituna.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/776/023/thumbnails/big/868b1dddcf2308ecb1dd7f95c10755f766267c11/avasta-arvutid-ja-programmeerimine.jpg
Alustan raamatust, mis on mõeldud kõige noorematele arvutihuvilistele. Rosie Dickinsi raamatut „Avasta arvutid ja programmeerimine” (2016) võiks lapsevanem juba eelkooliealisele lapsele ette lugeda. Raamatus on võimalik piltlikult öeldes piiluda arvuti sisse ja uurida, kuidas riistvara komponendid töötavad. Samuti saab koos lapsega tutvuda arvuti loomise ajalooga.

Üldiselt aga eeldab programmeerimine ikkagi lugemis- ja kirjutamisoskust. Seda kohta, kus selles raamatus põgusalt Scratchi tutvustatakse, tasub vaadata alles siis, kui lapsel on lugemisoskus omandamisel või juba selge. Et laps saaks Scratchis programmeerimist katsetada, peaks ta suutma vähemalt veerida, mida on skriptide plokkidele kirjutatud. Aga kindel on see, et kui laps lugema õppides hakkab ka Scratchis toimetama ja kui on keegi vanem, kes teda juhendab ja suunab, hõlbustab Scratch ka lugemis- ja kirjutamisoskuse omandamist.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/825/928/thumbnails/big/2675505bb2c9ef73722f2c6c3a2e907347f6d395/noor-progeja-%C3%BCksikasjalik-programmeerimis%C3%B5pik.jpg
Max Wainewrighti raamatus „Noor progeja: üksikasjalik programmeerimisõpik” (2016) räägitakse väga arusaadavalt ja lihtsalt erinevatest programmeerimiskeeltest nagu Scratch, Logo ja Python, HTML ja JavaScript. Raamatus on mitmeid ülesandeid uute teadmiste kinnistamiseks. Neid lahendades saab kontrollida, kas ülesanne on õigesti tehtud.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/660/941/thumbnails/big/80b1b539dd3c2f5d2ce8992fc8f9bc0962dc7457/%C3%B5pime-%C3%BCheskoos-programmeerima.jpg
Carol Vordermani „Õpime üheskoos programmeerima: visuaalne teejuht algajale kahendkoodist kuni mängude koostamiseni” (2015) on minu meelest siinsetest raamatutest kõige põhjalikum ja asjalikum käsiraamat Scratchi ja Pythoni õppimiseks.

Seda raamatut julgen soovitada nii lastele kui ka täiskasvanutele, kes otsustavad programmeerimisega algust teha. Samuti tudengitele, kes on võib-olla ülikoolis Java keeles programmeerimisega hädas ja tunnevad, et vaid ingliskeelsele õpikule toetudes jääb midagi vajaka. Tõenäoliselt on programmeerimise baasteadmised puudu ja siis tasubki see raamat kätte võtta. Olen kindel, et siis muutub programmeerimise loogika arusaadavamaks.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/636/567/thumbnails/big/4f2bb647d2272f1fc8cb9add1c472743e95d0bc6/%C3%B5pi-ise-programmeerima.jpg
Pythoni keele kohta on ilmunud ka Carol Vordermanilt „Õpi ise programmeerima!: esimesed sammud programmeerimise põnevas maailmas” (2015). Selles on mitmeid harjutusi, mida on soovitav Pythonit õppides läbi teha.









Nende raamatutega tutvudes võib jõuda arusaamiseni, et programmeerimine on tõesti lihtne ja seda võib õppida igaüks.

28.2.17

Oscarid 2017

Ka sel aastal oli Oscarite jagamisel nominentide hulgas mitmeid filme, mis põhinevad romaanil, jutustusel või näidendil. Paraku aga enamikku neist kirjandusteostest pole eesti keelde tõlgitud. Õnneks kolm teost, millest nüüd juttu tuleb, on eesti keeles olemas ja soovitan neid lugeda.


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/649/025/thumbnails/big/750750d4dec39b9ac6cc75e76b1380a3a4f4a926/d%C5%BEungliraamat.jpg
Mul on hea meel, et Rudyard Kipling „Džungliraamat” inspireerib ikka jätkuvalt filmitegijaid. „Džungliraamat” on Rudyard Kiplingi klassikaks saanud loomajuttude kogumik, millest ühe osa moodustavad lood Mowglist, inimlapsest, kes kasvab üles huntide seas, on musta pantri Bagheera järelvalve all ja kellele jagab õpetusi karu nimega Baloo.

Isiklikult pole ma veel 3D filmide austajaks saanud, kuid ikkagi mind rõõmustab, et Jon Favreau lavastatud film „The Jungle Book” (2016) võitis Oscari parimate eriefektide eest. Lood Mowglist püsivad meeles, kui ikka ja jälle temast filme, animafilme ja -sarju tehakse. Samuti tänu sellele ei vaju unustusse ka Nobeli kirjandusauhinna võitnud Rudyard Kipling.

Filmis lauldakse uuesti laule, mis kõlasid 1967. aasta Walt Disney animatsioonis. Lauluga „The Bare Necessities” kandideeris see animatsioon 1968. aastal ka Oscarile.


Filmid „Mees nimega Ove” (2016) ja „Vaikus” (2016) olid Oscari nominentide seas, kuid kumbki neist Oscarit ei võitnud.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/766/455/thumbnails/big/662745c2cc49cacd6fb3e2f6a093a9323d5dc9d2/mees-nimega-ove.jpg
„Mees nimega Ove” oli Oscari nominent kahes kategoorias: parim võõrkeelne film ja parim jumestus. Film põhineb Fredrik Backmani samanimelisel romaanil.  

„Mees nimega Ove” on lugu 59-aastasest mehest, kellel on vankumatud põhimõtted, kindel rutiin ja lühike närv. Mõne aasta eest suri ta abikaasa, keda ta taga igatseb ja kelle kõrval ta tahaks puhata. Kuid iga päev on midagi, mis hoiab teda ikka elus: vaja kontrollida, et kodutänaval oleks kõik korras, et naabrid ei rikuks korda jne.

Ühel päeval kolib tema kõrvalmajja noor paar kahe tütrega, kolmas laps tulekul. Nad on väga sõbralikud, heatahtlikud ja jutukad inimesed, kes soovivad Ovet paremini tundma õppida. Ootamatu sõprus uute naabritega hakkab tooma Ove ellu rõõmu ja naeru, mis avavad pealtnäha kibestunud ja tigeda vanamehe suure südame ja kurva eluloo.

Ma asusin raamatut lugema pärast filmi. Aga enne filmi olin eelarvamusel, et ju see on taoline lugu nagu „Toriseja” (2014. aasta soome film „Mielensäpahoittaja”), aga selgus, et see on rohkem elulisem. („Torisejat” soovitan samuti vaadata, hoolimata sellest, et filmis on kohti, mis on liiga üle võlli ja võivad häirima jääda, peegeldab see film siiski ka meie igapäeva elu.) Rootsi filmis „Mees nimega Ove” ei jäänud mind mitte miski häirima. See lugu üllatas siiralt ja läks väga hinge. Film on minu jaoks pigem kurb, aga raamat ajab nii naerma kui ka nutma, sest see on lihtsalt võrratult hästi kirjutatud.

Leelo on ka kirjutanud sellest romaanist, tema postitus on siin


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/843/039/thumbnails/big/34bb9a1d2e2d0b0061958a740299461e88e124a4/vaikus.JPG
Martin Scorsese lavastatud film „Vaikus” oli parima kaameratöö Oscari nominent. Film põhineb Shūsaku Endō romaanil.

„Vaikuse” peategelaseks on Portugali jesuiidipreester Rodrigues. Isa Rodrigues läheb 1640ndatel salaja Jaapanisse kavatusega aidata tagakiusatud jaapani kristlasi. Aga tema missioon ei kesta kaua, sest ta võetakse kinni. Vangistuses on ta sunnitud pealt vaatama, kuidas jaapani kristlasi piinatakse ja tapetakse. Preestril kästakse valida, kas loobub oma elust või oma Jumalast, aga selle valikuga mõjutab ta ka oma kaaslaste elusid. Inimesed kannatavad ja surevad, aga Jumal vaikib, ning isa Rodrigues on kaotamas usku endasse ja Jumalasse.

Selle raamatu teema ei pruugi olla eriti intrigeeriv uskmatutele ja ateistidele, kuid arvan, et eelarvamustesse ei tasu kinni jääda ja selle raamatu lugemine ei ole kindlasti ajaraiskamine, sest pakub mõtteainet küllaga.


Lisaks on meie raamatukogus lastele kaks animatsiooni järgi tehtud raamatut „Trollid” ja „Vaiana”.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/821/359/thumbnails/big/65ac243344530c89095b8a1e82c5c9b3cc279d4e/trollid-filmiraamat.jpg
Animatsioon „Trollid” kandideeris parima laulu Oscarile Justin Timberlakeʼi lauluga „Canʼt Stop the Feeling”.

„Trollid” räägib ülevoolavalt optimistlikest trollidest ja koomiliselt pessimistlikest bergenitest. Trollid laulavad ja pidutsevad palju, bergenid aga on kogu aeg õnnetud, neid teeb rõõmsaks vaid see, kui saavad mõne trolli ära süüa.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/830/699/thumbnails/big/6dd2343c7bd4b44afd5787cc38c2717bb034fecb/vaiana-filmiraamat.jpg
Parim joonisfilmi ja parima laulu nominent „Vaiana” („Moana”) on lugu noorest tütarlapsest Vaianast ja pooljumalast Mauist, kes on sunnitud koos teele asuma, et muuta Vaikne ookean meresõitjatele taas turvaliseks. Vaiana on kartmatu ja vapper, aga Maui on väga isekas, ta on üks paras kelm, kes trikitab pidevalt. See sobimatu paar suudab ühel hetkel siiski koostööd teha, seejuures Vaiana leiab iseenda ja Maui õpib märkama ka teisi enda ümber.







Kirjandusteosed, mida pole eesti keeles ilmunud (ja hetkel pole ka ingliskeelseid meie raamatukogus):

Jutustus: Ted Chiang „Story Of Your Life”
Film „Arrival”
7 Oscari nominent: parim film, parim lavastaja, parim mugandatud stsenaarium, parim kaameratöö, parim filmitöötlus, parim heli, parim kunstnikutöö
1 Oscari võitja: parim helitöötlus

Näidend: August Wilson „Fences”
Film: „Fences”
3 Oscari nominent: parim film, parim meespeaosatäitja, parim mugandatud stsenaarium
1 Oscari võitja: parim naiskõrvalosatäitja

Memuaar: Saroo Brierley „A Long Way Home”
Film: „Lion”
6 Oscari nominent: parim film, parim meeskõrvalosatäitja, parim naiskõrvalosatäitja, parim mugandatud stsenaarium, parim kaameratöö, parim muusika

Romaan: Margot Lee Shetterly „Hidden Figures”
Film: „Hidden Figures”
3 Oscari nominent: parim film, parim naiskõrvalosatäitja, parim mugandatud stsenaarium

Romaan: Austin Wright „Tony and Susan”
Film: „Nocturnal Animals”
1 Oscari nominent: parim meeskõrvalosatäitja

15.2.17

Thomas Glavinic "Öötöö", Joyce Graham "Vaikiv maa" ja Armin Kõomägi "Lui Vutoon"

Kõik, kes on lapsena lugenud „Palle üksi maailmas” ja tundnud igatsust midagi sellist ometi ka ise kogeda - mõtle: võid igale poole minna, kõike proovida, keegi ei näe ega keela, saavad nüüd täiskasvanuna seda taas läbi elada. 2006. aastal (eesti keeles 2011) ilmus saksa kirjaniku Thomas Glavinici „Öötöö”. Peategelane ärkab, astub õue - ja kedagi ei ole, ka loomi, linde ega putukaid.

2010 (eesti keeles 2016) näeb ilmavalgust inglise kirjaniku Graham Joyce`i „Vaikiv maa”: paar jääb suusakuurordis laviini alla ja pääsedes leiavad end lõksus tühjas mägikülas. Eestlasele Armin Kõomägile on see olukord vist samuti fantaseerimismõnu pakkunud, sest tema romaani „Lui Vutoon” (2015) sündmustik algab täpselt samal päeval - 4. juulil, kui Glavinicil, kuid temal on loomariigi esindajad Maa peale alles jäänud, nii et peategelane ei pea päris hääletuses elama.

Tuba on soe, parimad toidud, sissepääs kauplustesse: tee, mida tahad. Võid käia võõrastes korterites, majades ja lossides, keelatud kohti ei eksisteeri.
„Vaikivas maas” : „Restoranid ja supermarketid olid sööki ja jooki tuubil täis. Nad võisid poodidest võtta vabalt ükskõik mida, ükskõik millise kvaliteediga. Veelgi enam, nad ei pidanud isegi tööd tegema, et seda rikkuse peadpööritavat taset hoida.” Muidugi, ajapikku jääb toit vanaks, elekter lõpeb, talvel on külm. Kui selline olukord kestab, läheb jälle vaja vanaaja inimese ellujäämisoskusi.

Probleeme veel: „Küsimus, mida ajaga peale hakata, surus peale.” „Ma pidin midagi tegema. Mida teeb üks noor mees, kes avastab end ühel suvepäeval tühjast linnast? Ta läheb otsima teisi. Ükskõik, kas omasuguseid või täiesti teistsuguseid. Inimene ei saa olla päris üksi.” „Öötöö” tegelane otsib paaniliselt elu märke, kihutab autoga mööda Euroopat. Lui Vutoon leiab asenduseks kumminaise, mängib sellega kodu ja paistab, et on eluga rahul. Eestlane on ikka eraklik tüüp, milleks meile kaaslasi, kellega võib äkki tülli pöörata. Kokkuvõttes on „Lui Vutoon” neist kolmest kõige humoorikam, fantaseeriks kohe või isegi.

30.1.17

Peter Stjernström „Liblikapoiss“

Raamatu kaanele kirjutatu „üks õudne lugu“ on veidi eksitav. Õudusromaanist on asi siiski kaugel, minu meelest on tegemist ulmesugemetega põnevikuga. Sünge lugu sõprusest, teadusest, ja võimust, mis viib inimesed julmuse, teiste ärakasutamise ja allkäigu teele. Lugu on läbipõimitud nii tänapäevast kui minevikust. 
Metsast leitakse veritsev tätoveeringuga imik. Ta elu suudetakse päästa. Jonas saab endale armastavad kasuvanemad, kuid ta tunneb, et on teistsugune kui tavalised lapsed. Täiskasvanuna hakkab ta üha enam huvi tundma enda päritolu vastu. Miks tema päris vanemad ta sellisel võikal moel hülgasid? Mis tal viga on? Kas ta peaks oma tugevat intuitsiooni järgima või hoopis varjama? Töötanud aastaid Rootsi maksuametis värvatakse ta salapärasesse firmasse Apisec, mille omanikud näivat teadvat Jonase kohta rohkem kui ta ise. Eriti ajab Jonast segadusse veider lähedusetunne ühe Apiseci juhi Nelly Josefssoniga. Koos oma hea sõbra Björnega hakkavad nad jälgi ajama ning pusletükid asetuvad ükshaaval oma kohale.


20.1.17

Enne film, pärast raamat, siis mõlemad väga head

Üks mu lemmikhobisid on filmide vaatamine. Kui mõni raamatul põhinev film mind köidab, siis enamasti lisan raamatu endale lugemisplaani. Ja mulle selline järjekord sobib, siis saan nii hea filmi- kui ka raamatuelamuse.

Allpool mõned näited väga headest lugudest, mida tasub esmalt vaadata ja siis lugeda.

Veiko Õunpuu „Sügisball” (2007) ja Mati Unt „Sügisball” (2009)

Veiko Õunpuu „Sügisball” on minu meelest üks parimaid eesti filme. Käisin seda kinos vaatamas. Enne kinoskäiku olin osaliselt raamatu sisuga tuttav, kuid ma polnud raamatut lugenud. Pärast filmi tekkis aga minus uudishimu, mida Õunpuu raamatust välja noppis, mida ta on 1970ndate Mustamäe inimestest ja tegemistest toonud Lasnamäele, kuidas ta raamatust inspiratsiooni ammutas. Aga siiski lükkus raamatu lugemine edasi ja alles 2016. aastal lugesin seda.

Mulle väga meeldis raamatust otsida neid kohti, mis tõenäoliselt olid Õunpuule inspiratsiooniallikateks. Mati Undi loodud üksildaste inimeste tardunud elutants sügistuultes võiks inspireerida igaüht, kes armastab sõnamängu. Raamatu kaudu on võimalik ka saada aimu Mati Undi mõttemaailmast ja elust, eriti kui lugeda ka Udo Uibo järelsõna.

https://d.gr-assets.com/books/1347249291l/523928.jpg
Rob Marshall „Memoirs of a Geisha” (2005) ja Arthur Golden „Memoirs of a Geisha” (2001) / “Geiša memuaarid” (1998)

Film „Memoirs of a Geisha” (2005) tekitab huvi Arthur Goldeni raamatu vastu ja kutsub lugema. Minu meelest raamat ja film täiendavad üksteist. Samas ei tasu raamatut kohe pärast filmi lõputiitreid kätte võtta, parem lasta filmi emotsioonidel settida ja mõne kuu või aasta pärast raamatu juurde asuda. Selle raamatu puhul olen täiesti kindel, et kui oleksin raamatut enne lugenud, siis oleksin väga heast filmielamusest ilma jäänud, sest raamatus kulgeb lugu väga sügavuti ja kõike seda pole võimalik ühte mängufilmi ära mahutada.

Pikemalt kirjutasin “Geiša memuaaridest” selles postituses.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/416/833/thumbnails/big/fd0fc831fcd7798710704f421ab3e298561050b5/lepitus.jpg
Joe Wright „Atonement” (2007) ja Ian McEwan „Lepitus” (2003)

Filmi vaatasin kinos ja raamatut lugesin umbes aasta hiljem. See on üks kurb ja lootusetu lugu, aga meeldejääva moraaliga: üks hetk ja ühe lapse eksimus/valetõlgendus võib paljude inimeste elusid muuta. Film annab seda lugu piltide, valguse, helide keeles väga hästi edasi ja raamatus kannavad seda lugu ideaalselt voolavad laused.

Nii filmis kui ka raamatus on mul üks ja sama lemmikkoht (mis koht see on, seda ma täpsustada ei soovi, siis igaüks ehk leiab endale oma lemmikkoha): mäletan, et raamatut lugedes ootasin seda kohta põnevusega, tahtsin teada, kuidas McEwan seda kirjeldab, ja ma ei pettunud, olin vaimustuses.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/031/541/thumbnails/big/2b1aacce4061a322b038486124c68f22f81a5c8e/koduabiline.jpg
Tate Taylor „The Help” (2011) ja Kathryn Stockett „Koduabiline” (2010)

Lugu mustanahaliste koduabiliste suhetest valgete naiste ja nende lastega. Film haaras kaasa ja läks hinge, sama teeb raamat. Eriti läheb hinge ja teeb kurvaks see, kuidas lapsed jäävad ilma oma ema hellusest ja hoolitsusest ning tunnevad suuremat lähedust oma hoidjaga.

Loo põhitegevus toimub 1960ndate alguses Mississipi osariigis, kus väga jõuliselt piirati afroameeriklaste õigusi. Aga vabadust ei saanud tunda ka valgenahaline naine, sest ka neile oli seatud reeglid, kuidas nad peavad elama ja teistega suhtlema. Niisiis see on lugu naistest, kes on surutud teatud piiridesse, millega nad on sunnitud leppima. Aga kui piirid muutuvad väljakannatamatuks, ühendavad kolm naist oma jõud ja hakkavad oma õiguste eest seisma.

Raamat on võrratult hästi üles ehitatud ning seda on põnev lugeda. Lugu jutustavad kolm minategelast. Lugedes minategelaste mõtteid on võimalik tunnetada nende hingeelu, sest nad kõnelevad oma juhtumustest, muljetest, kujutlustest varjamatult, tegelikkust ilustamata oma enese värvika sõnavaraga ja dialektiga, mida on osavasti ka tõlkes edasi antud.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/515/633/thumbnails/big/03548dcea63ede55cee4ad260f18425fdd7d57c7/ristiisa.jpg
Francis Ford Coppola „The Godfather” filmitriloogia (1972, 1974, 1990) ja Mario Puzo „Ristiisa” (2005)

Filmid, mida lihtsalt peab nägema, ja raamat, mida tuleb lugeda. Ja need kohustused ei osutu tüütuks ega igavaks, vaid väga põnevateks elamusteks. Lugu maffiast, võimust, võitudest, kaotustest ja kättemaksust. Olgugi, et Mario Puzo on öelnud, et raamat on puhas fiktsioon, võib siiski kindel olla, et taolisel kujul on organiseeritud kuritegevus ja korruptsioon 20. sajandi Ameerikas ja Sitsiilias aset leidnud. „Ristiisa” filmide stsenaariumid on samuti kirjutanud raamatu autor Mario Puzo. Kuna kolmas film ei lange enam üldse raamatuga kokku, vaid räägib ristiisast aastaid hiljem, saab raamatu lugemise võtta vahepalaks pärast teist filmi.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/045/441/thumbnails/big/5fdd23da4328f640a7ba29fdc9da9f2261abee8d/isemoodi-aastaajad.jpg
Frank Darabont „The Shawshank Redemption” (1994) ja Stephen King „Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus kogumikus „Isemoodi aastaajad” (2013)

Olen seda filmi vast paar-kolm korda näinud, aga aastaid tagasi, seega lugema hakates lugu väga täpselt ei mäletanud. Ja alguses oli kohti, kus mõtlesin: „Kõikidest vangla elu puudutavatest õudustest ei taha tegelt lugeda.” Aga õnneks see jutt ei kestnud kaua.

Poole lugemise pealt tuli loomulikult meelde: „Ahjaa, nii ta selle teoks teebki.” Aga põnevus jäi siiski õhku, sest detaile on selles loos nii palju ja see, kuidas Stephen King jutustuse sõnadesse on seadnud, on lihtsalt geniaalne. Mu lemmiktsitaat: „maakohas on ringiliduv hallis pidžaamas mees märgatav nagu tarakan pulmakoogil.”


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/590/043/thumbnails/big/d7f96586380720c04de180223f700c02991ba840/kadunud.jpg
David Fincher „Gone Girl” (2014) ja Gillian Flynn „Kadunud” (2014)

Põnevuslugudega on sageli nii, et kui emba-kumba enne teha, kas filmi vaadata või raamatut lugeda, siis teises vormis sama lugu uuesti jälgida enam pole nii põnev. Aga mulle tundub, et ikkagi tasub alustada filmist, sest siis saab võimsa intensiivse pildilise ja helilise põnevuse kätte ning pärast võib võtta endale aega, et sukelduda kirjandusse ja üksipulgi kaaluda iga sõna, analüüsida iga võtet ja vormi, millega on raamatus lugu üles ehitatud. Kui põnevusega raamat sisse ahmida, jääb palju märkamata.

“Kadunud” kuulub eelkirjeldatud põnevuslugude hulka. Mul vedas, et alustasin filmist, sain väga hea kino- ja raamatuelamuse. Mulle väga meeldis, kuidas David Fincher loo kinolinal pildikeeles esitas ja kuidas näitlejad oma rollidesse kehastusid. Raamatus oli aga huvitav jälgida, kuidas peategelaste mõttekäigud muutuvad ja kuidas nad oma käitumist põhjendavad.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/625/907/thumbnails/view/b04f6184058a18b4075b0b108f8da3f6fc81482e/metsik.jpg
Jean-Marc Vallée „Wild” (2014) ja Cheryl Strayed „Metsik: kaotatud ja leitud Pacific Crest Trailil” (2014)

Väga hea lugemiselamus, hoolimata sellest, et olin filmi paar kuud varem näinud. Lugedes elasin autori matkale kogu hingega kaasa.

Filmis on palju kauneid vaateid ja meeleolukas muusika. Mulle meeldis, et peaosa mängis Reese Witherspoon. Film ja raamat on sisult veidi erinevad, raamat on tõsielulisem.

Sellest lugemiselamusest kirjutasin siin.
https://www.antikvariaat.eu/images/print/intervjuu-vampiiriga-7195.jpg
Neil Jordan „Interview with the Vampire: The Vampire Chronicles” (1994) ja Anne Rice „Intervjuu vampiiriga” (1995/2008)

Üks mu lemmikraamatuid on „Intervjuu vampiiriga”, mida lugesin 2010. aastal. Kuna filmi olin varem juba mitu korda näinud, siis raamatut lugedes olid tegelased ikka sama nägu, Pitt mängis Louis’d, Cruise Lestat’d, Dunst Claudiat. Selles aga polnud midagi halba, sest filmis on nad väga hästi neid rolle esitanud. Armandi puhul aga hoidis raamatus Banderase näoga vampiir end rohkem vaos, filmis on ta liiga temperamentne.

Kõige enam meeldisid mulle selles raamatus kirjeldused. Meeldis see, kuidas autor on kirjeldanud kirge kõigest teada saada; looduse, asjade ja inimeste ilu; vihma lõhna; tähti, mis justkui tahavad puudutada laineid; kurbust, mis polnud valus ega ka kirglik, vaid midagi külluslikku ja magusat. Raamatut lugedes on kindlasti parem mõista tegelaste igatsust, valu, viha ja nälga.

Filmis on rõhuasetused muudel asjadel. Põhiline on põnevuse tekitamine ja selleks on – pildid, efektid, näitlejate grimm, muusika – kõik igati paigas. Raamat lõpeb teisiti kui film ja raamatu lõpp meeldib mulle rohkem. Aga üldiselt, nende võimaluste piires, kus on raamat ja kus on film, on nad mõlemad väga head.