28.12.16

Reeli Reinaus "Kuidas mu isa endale uue naise sai"

Reeli Reinaus on valmis kirjutanud uue raamatu "Kuidas mu isa endale uue naise sai". Ühtlasi on tegemist ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ning Tänapäeva korraldatud lastejutuvõistluse "Minu esimene raamat" võidutööga. 

Raamat räägib loo 12-aastasest Kaisast, kes elab oma isa Steni ja retriiver Frediga. Tüdruku ema suri, kui Kaisa oli veel väike. Ühel päeval teatab isa, et ta kavatseb uuesti abielluda. Selgub, et naist, kellega isa abielluda kavatseb veel pole ning sellele järgneb rida soovitusi ja koomilisi vahejuhtumeid õige naisekandidaadi otsimisel. 

Kõigepealt tuleba Kaisa isal koostada nimekiri, milline üks õige naine tema jaoks peaks olema. Nii Kaisa kui ka ta isa jõuavad järeldusele, et naine peaks olema sama ilus kui Galadriel - Haldjakuninganna "Kääbikust" ja "Sõrmuste isandast" või siis nagu Mirtel Pohla. 

Kaisa isa teeb endale tutvumisportaali konto, kuid peagi selgub, et tutvumisportaalides kasutatakse endast palju nooremaid pilte ning tegelikult kubiseb see kullakaevajatest (on huvitatud ainult rahast ja varandusest) ja puukidest (seab end kaaslase juurde sisse elama ja siis elabki ainult tema kulul). Seetõttu otsustab Kaisa isa, et hakkab hoopis rohkem väljas käima, näiteks kunstimuuseumis ja kohvikutes. Kaisa isa kohtub väga paljude erinevate naistega, kuid tundub, et neil kõigil on mingi kiiks või viga küljes, mõnikord on see isegi päris hirmutav. Päris palju toimub ka erinevaid vahejuhtumeid.

"Kuidas sa suhtud füüsilisse karistamisse?" küsis ta isalt. Isa kehitas õlgu. "Ma ei poolda seda, aga ükskord, kui ta alles väike oli ja mu uued kingad ära nätsutas, sain ma küll vihaseks ja andsin talle nende samade kingadega paar tutakat vastu jalgu," seletas isa. "Sellest oli muide kasu ka." Reet naeratas. "Jaa, see on õige. Mina pooldan ka karmi kätt. Aga ma poleks küll arvanud, et ta kingi nätsutas. Kas enam selliseid probleeme ei esine?" Ma panin tähele, et Reet heitis äreva pilgu esiku poole, kus ta kingad olid ja vaatas seejärel... minule otsa. Isa oli Fredi ketti pannud, mida ta teeb ainult erandjuhtudel, kuid võimalik, et praegu oligi erandjuhtum, sest nii nagu mulle, ei olnud Reet ka Fredile meeldinud. Ainult selle vahega, et mina ei olnud Reeda peale pööraselt haukuma hakanud. 
Isa raputas pead. "No eks ta ole juba vanem ja targem ka. Ja nad vist närivad rohkem siis, kui neil hambad vahetuvad." Reet noogutas. "Mitmendas klassis ta sul käib juba?" Isa hakkas naerma ja lõi käega. "Oh ei, ta ei käi koolis. Ma pole viitsinud sellega jamama hakata. Lihtsamaid asju ta oskab ja kui ta siinsamas kodu juures jookseb, pole muud vast vajagi. Pealegi on ta üldiselt sõnakuulelik."
"Ei käi koolis?" imestas Reet ja jõllitas isale otsa. "Aga, kas sa siis mingit trahvi ei ole sellepärast saanud?" "Trahvi?"imestas nüüd omakorda isa. "Just nimelt trahvi!" sõnas Reet. "Pealegi, kas sa siis üldse tulevikule ei mõtle? Teda ei võeta ju hiljem kusagile töölegi, kui tal mingit haridust ei ole!"
"Mul ei olnudki plaanis teda kuhugi tööle panna," sõnas isa aeglaselt.
Ma taipasin et ta sai alles nüüd aru, keda Reet terve see aeg silmas oli pidanud.
"Mul oli tegelikult plaan ta paari aasta pärast üldse maha müüa," jätkas isa, kes tahtis nüüd näha, kuidas Reet reageerib. 
Reet oleks üllatusest peaaegu kahvli alla neelanud. Ta pungitas silmi, köhatas paar korda, võttis siis prillid eest ja hakkas neid salvrätikuga närviliselt nühkima.

Ühel hetkel otsustab Kaisa isa üldse alla anda, sest kõik suuremad üritamised ja proovimised on luhta läinud. Ta on küll üsna kurb, kuid otsustab hoopis koos Kaisaga rohkem aega veetma hakata.
Ja siis kohtab Kaisa isa ühte naist...


2.12.16

Maarja Kangro "Klaaslaps"


"Sügavas pasas ujuma peab igaüks ise. See oli minu kogemus. Ma ei eitanud üldse, et kedagi teist sai selles aidata. Et päris paljusid sai. Aga mina pidin oma elupasaga kohtumise ise lahendama. See oli ainus võimalus."

Nüüd on üks eesti naiskirjanik, laiemale üldsusele peamiselt tuntud luuletajana, kirjutanud teose, mis peaks üles raputama kõik kirjanduskriitikud. Raamat keerleb järglaste saamise ümber, viljatus, lastetus, emakaväline rasedus, emakaväline viljastamine ja abort on teemad, mis jäävad tavaliselt avalikkuse eest varjatuks, või kui siis sositatakse sellest inimeste selja taga. Ent Kangro avab enda isikliku elu valusaimate ja tõelisemate hetkede ja üleelmiste ukse oma lugejatele ausalt ja tsenseerimata ning filosoofiliselt arutledes. Seda raamatut peab lugema. Uskuge mind.


"Algas vaikne, erkpunane, peaaegu oranž verejooks. Veri nirises mööda sääri alla, valgetesse sünteetilisest kangast haiglasussidesse, moodustades valgel kangal ideaalselt ümmarguse kujutise. See oli nüüd lõplik, siit ei olnud enam tagasiminekut. Lapse surm oli alanud."

"Kui lootekest lapse ümbert ära tuli, nägin ma, kui filigraanselt viimistletud inimene ta oli. Nagu oleks 3D printer ta välja trükkinud, peenelt väljatöötatud sõrmeliigeste, luude ja kõrvadega. Päris inimese rinnakorv. Ilusa kujuga käed, õlad ja rangluud. Ja kahtlemata oma näojooned. Ta oli oma isa nägu. Lõug, nina ja silmade paigutus. Tema näoilme hämmastas mind. See oli keskendunud ja üldse mitte etteheitev. Süvenenud, omas maailmas, arusaaja."

Raamatut on Vikerkaares arvustanud  Kaur Kender: http://www.vikerkaar.ee/archives/20189