28.11.16

Juri Lotman „Filmisemiootika” ja Jarmo Valkola „Filmi audiovisuaalne keel”

Filmihuvilistel soovitan lugeda kaht väga huvitavat teost: Juri Lotmani „Filmisemiootikat” ja Jarmo Valkola raamatut „Filmi audiovisuaalne keel”. Kumbki ei eelda filmialast haridust, neid tasub lugeda kõigil, kelle hobiks on filmide vaatamine ja kellele meeldib nähtud filme analüüsida.

Kes pole harjunud vanu filme vaatama või kes seni on neid kategooriliselt vältinud, neil tasub samuti mõlemat lugeda, vaadata nendes raamatutes analüüsitud filme ja siis järele mõelda, kas tasub end filmiklassikaga kurssi viia.

Tänu nendele raamatutele jõudsin mina veendumuseni, et vanu filme tasub vaadata, sest nende kaudu on 1) võimalik laiendada oma ajaloolisi teadmisi (poliitilised sündmused, tehnika areng, rõivamood jms); 2) tutvuda teiste kultuuridega; 3) jälgida, kuidas filmid aegade jooksul on arenenud; 4) üllatuda, et ka vana võib olla uudne.

Juri Lotman „Filmisemiootika” (2004)


http://www.varrak.ee/files/1/523
Filmikeelega esmaseks tutvumiseks väga sobiv teos. Semiootiku ja kultuuriloolase Juri Lotmani ladus, huvitav ja haarav keelekasutus muudab filmidest lugemise väga nauditavaks.

Filmikunsti iseloomustab semiootiline keerukus. Selleks, et filmikunstis põimuvaid märgisüsteeme mõista, tasub seda raamatut lugeda ja tutvuda semiootika põhimõistetega. Samas rõhutab Lotman, et see raamat pole filmikeele aluste süstemaatiline sõnastus, filmikunsti grammatika, vaid eesmärk on harjutada vaatajat filmikeelest mõtlema, seda valdkonda jälgima ja selle üle mõtisklema.

„Juri Lotman on näidanud, et filmikeeles on olemas kaks tendentsi: üks põhineb elementide kordamisel või igapäevastel või kunstilistel kogemustel, mis kinnitavad ootusi, ning teine, mis rikub seda ootuste süsteemi, toob välja semantilisi kogumeid tekstis. Veel enam, Lotmani järgi leiame me filmi mõtte aluseks olevat kõrvalekalde, tavapärase korra, faktide või objektide välisilme muutumise.” **

Lotman analüüsib filmikunsti erinevaid tahke kaadrist, montaažist, näitlejatööst kuni filmijutustuse olemuse ja struktuurini. Iga kujutis ekraanil osutub märgiks ja kannab informatsiooni. Ühelt poolt need kujutised taasloovad reaalse maailma esemeid, mille vahel tekivad semantilised suhted. Teisest küljest võivad valgustus, montaaž, mäng plaanidega, kiiruse muutmine anda ekraanil olevatele kujutistele ootamatuid sümbolistlikke, metafoorseid vm lisatähendusi. Kogenud filmivaatajal, kes on harjunud filmikeelt jälgima ja analüüsima, on suurem tõenäosus lisatähendusi märgata. „Kinofilm on mitmekihiline, selle kihid on organiseeritud erineva keerukuse astmega. Erineva ettevalmistusega vaatajad “võtavad välja” erinevaid tähenduslikke kihte.” *

Raamatus on viiteid mitmele huvitavale filmile, mida Lotman ka lühidalt või pikemalt analüüsib. Näiteks Michelangelo Antonioni filmi „Blow-Up” (1966) kohta on väga põhjalik analüüs. Soovitan enne film ära vaadata ja siis lugeda.

Jarmo Valkola „Filmi audiovisuaalne keel” (2015)


http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/9/7/9789985319383.jpg
Balti Filmi- ja Meediakooli dotsent Jarmo Valkola raamat võimaldab filmikunsti keelt sügavamalt mõista. Autor vaatleb filmi kui ulatuslikku visuaalset süsteemi ja teda huvitab, kuidas film tähendusi loob.

Selle raamatu tutvustuses on öeldud, et see filmiuuringute-teemaline raamat sobib nii õppematerjaliks filmi- ja ajalookursustele kui ka silmaringi avardavaks lugemiseks asjahuvilistele. Aga arvan, et see sobib eelkõige ikka neile filmihuvilistele, kes on tuttav filmiterminitega ja kellele on harjumuspärane lugeda filmidest arutlusi, artikleid, uurimusi ja teaduslikke tekste. Mina pigem ei ole harjunud, aga siiski närisin kuidagi nendest arutlustest läbi, mida ma absoluutselt ei kahetse, kuid arvan, et peaksin tulevikus osasid arutlusi uuesti lugema, et kõigest 100% aru saada.

Õnneks pole see teos ka läbinisti keeruline ja nii sain filmiajaloost palju selgema pildi. Kõige suurem väärtus sellel raamatul on minu jaoks see, et sain väga hea ülevaate liikumistest ja lainetest filmikunsti ajaloos alates saksa ekspressionismist ja nõukogude montaažist kuni itaalia neorealismi ja Nouvelle Vague'ini.

Püüdsin lugemisele paralleelselt vaadata ka osasid filme, mida raamatus on analüüsitud, ja kõige rohkem avaldasid muljet kaks filmi:
1) saksa ekspressionistlik film „M” (1931) – köitev süžee; ootamatud ja huvitavad kaamera võttenurgad; heli ja heliefektid filmis olemas, kuid puudus taustamuusika, selle asemel oli vilistamine; põnevalt oli lahendatud ka see, et ülaltvaated olid vaikuses. Film andis ajendi laenutada raamatukogust Bertolt Brecht'i näidend „Kolmekrossiooper”, mille süžees on kasutatud sarnaseid motiive ja mida ma live'is laval näinud ei ole;
2) ühe Nouvelle Vague’i režissööri Alain Resnais’ film „Hiroshima mon amour” (1959) – üdini poeetiline film; Marguerite Duras' kirjutatud stsenaarium; meeldis kuulata luuleliselt kõlavat prantsuse keelt; inimese hingeelu häving peegeldusena ühiskondlik katastroof; mäletamine ja unustamine, illusioon ja reaalsus. Kõigile vaatamiseks ei sobi, kuna seal on õõvastavaid kaadreid. “De même que dans l’amour cette illusion existe, cette illusion de pouvoir ne jamais oublier. De même, j’ai eu l’illusion devant Hiroshima que jamais je n’oublierais, de même que dans l’amour.” (Tsitaat filmist.)

Raamatus „Filmi audiovisuaalne keel” leiavad eraldi käsitlemist õudusfilmi, komöödia, muusikali, film noir’ ja vesterni žanrid. Esmapilgul mõtlesin seda loetelu vaadates, et need pole küll mu lemmikžanrid. Muusikalid on minu jaoks ebaloomulikud, liiga palju laulmist ja vähe tegevust. Samas kui vaatasin raamatus käsitletud filmi „42nd Street” (1933), pidin tõdema, et visuaalselt on Busby Berkeley lavastatud show-numbreid tõesti huvitav vaadata. Õudusfilme ma väldin. Olgugi, et olen nii mõnegi ära vaadanud, olen pigem veendunud, et mul pole vaja neid vaadata, sest mul pole vaja end uute hirmudega toita, hirme on mu elus piisavalt. Samas õudusfilmide arengust lugeda oli ikkagi huvitav.

Jarmo Valkola annab raamatus väga hea ülevaate Alfred Hitchcocki loomingust.
  • „Hitchcocki stiil oli ekstsentriline segu õudusest, koomikast, elegantsist, teravalt loodud karakteritest ja stuudiotöö kunstlikkusest.” **
  • „Hitchcocki maailmas on palju kahekordistusi nagu vasturääkivused kollektiivsete ja privaatsete ideede vahel, legaalsed ja illegaalsed probleemid, kord ja kaos, minevik ja tulevik, süütus ja süü, ratsionaalsus ja irratsionaalsus.” **
  • Hitchcocki filmide tegelaskuju prototüüp „on ebakindel oma identiteedis selles peadpööritavas varjude ja iseenda peegelduste maailmas. Sel viisil muutub tegelase võime tegutseda moraalselt ja otstarbekalt võimatuks.” **
Alfred Hitchcocki loomingust tasub enne lugemist vaadata: „Rear Window” (1954), „Vertigo” (1958) ja „Psycho” (1960), „The Birds” (1963).


Nende raamatute lugemine pole kindlasti kerge ajaviitmine, pigem nõuab aja varumist, järele mõtlemist, uuesti lugemist. Aga mõlemad on seda vaeva väärt, sest tekstid avavad väga põneva maailma. Väga laiaulatusliku, mitmekihilise ja sügava maailma. Tunnen, et olen praegu alles alguses ja mul on väga palju filmiuurimusi ja -analüüse lugeda ning silmaringi laiendavaid ja erinevaid emotsioone pakkuvaid filme vaadata, et veel sügavamalt filmikunsti keelt mõista.

* Lotman, Juri. (2004). „Filmisemiootika”. Tallinn: Varrak, lk 156
** Valkola, Jarmo. (2015). „Filmi audiovisuaalne keel”. Tallinn: Varrak, lk 27, 354, 359, 361

24.11.16

Holger Kaints „Uinuv maa“

Romaani peategelaseks on noor ja poliitikakauge tütarlaps Rilma, kes abiellub vanglast vabanenud kommunistiga ja satub sel moel inimeste sekka, kes oma ahvatlevaid ideid õnnelikust ühiskonnast tegelikkuseks loodavad muuta. Kuna ta on pärit optantide perest, on tema vanemad kommunistide tegusid revolutsioonijärgsel Venemaal juba kord tunda saanud ja see määrab nende suhtumise. Nii ongi Rilma pidevalt justkui kahe tule vahel  ja üritab suhteid hoida nii oma pere kui abikaasaga.
Abikaasa Jaagup on aga ülimalt põhimõttekindel ja kompromissitu – ühest küljest Rilma teda just nende iseloomuomaduste pärast imetleb, teisest küljest aga teab, et nii mõndagi tuleb abikaasa eest varjata, sest kommunismidee on alati olulisem kui enda või lähedaste heaolu.

Romaani koosneb kolmest osast – esimese osa tegevus toimub suvel 1938, mil Eesti vabariik on veel iseseisev, kuid Rilma kommunistist abikaasa koos oma kaasvõitlejatega otsib aktiivselt liitlasi kommunismiideede levitamiseks; teises osas on tegevusajaks kevad 1941 ning Rilma abikaasast Jaagupist on saanud tuntud parteitegelane ning raamatu viimase osa tegevus leiab aset sügisel 1946, mil sõda on läbi ning Rilma pöördunud tagalast tagasi purukspommitatud Tallinnasse.

Raamatu autor on teinud head tööd: dialoogid kõlavad ajastukohaselt, karakterid on selged ja olustikukirjeldused detailsed. Ja põnevust jätkub samuti.


Soovitan! 

15.11.16

Emmi Itäranta „Vesi mäletab“

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/491/791/thumbnails/big/21713a258c972f4898748facdd707f34365d98cd/vesi-m%C3%A4letab.jpg
Nagu pealkirigi reedab on raamatus läbivaks teemaks vesi, eelkõige selle puudumine. Üsna palju on räägitud sellest, et veepuuduse tõttu võidakse tulevikus sõdu pidada. 
Raamatus on kirjeldatud maailma tulevikus ja meie praegust maailma, mida nimetatakse endismaailmaks, meenutavad vaid prügilad, plastikarjäärid, mis on täis plastikut, kilekotte, endisaegset lagunenud tehnikat, mille otstarbest üldjuhul enam aru ei saada. Ja loomulikult on ka kliimasoojenemine juba nii kaugel, et näiteks lumi on midagi, millest võib vaid üksikutest säilinud paberraamatutest lugeda. "Kunagi, kui maailmas oli veel talvi, talvi, millesse võis mähkuda ja millel libastuda ja kust võis astuda sooja tuppa, kõndisid inimesed kristalliseerunud vee pinnal ja nimetasid seda jääks." Peaaegu kõik allikad on kuivanud ja ülejäänud on sõjaväe valduses. Raamatu peategelane, Noria, on teemeistri tütar ja tulevane teemeister ning pärast isa surma peab ta hakkama peidetud allika eest hoolt kandma ja saladust hoidma nii kaua kui võimalik. Puhta vee varjamine on aga suur kuritegu.
Raamatus kirjeldatud tuleviku maailm tundub praeguse raiskamise juures ja tarbimishulluses vägagi reaalne olevat.

14.11.16

Marian Suitso "Hobusehullud" ja "Hobusehullud Ameerikas"

Raamat "Hobusehullud" räägib koolitüdruk Johannast, kes ei ole just kõige populaarsem. Raamat on kirjutatud päevikuversioonis, seega on selle lugemine ka üsna ladus.
Johanna ja tema pinginaabrist sõbranna ei kuulu klassis populaarsete hulka ja on tõrjutud, seetõttu ei taha ka kumbki 1. septembril kooli minna. Johanna pinginaaber Eliis suudab juba teisel koolipäeval haigeks jääda ja Johanna peab koolipäevad suutma üksinda üle elada. Kuid siis juhtub midagi ootamatut...
Johannale helistab klassi kõige populaarsem poiss - Marko ning küsib Johanna käest õppimist (ta ei ole seda kunagi varem teinud), samuti kutsub ta Johanna koos teiste poppidega õhtuks kaubamajja hängima. Kuna Johanna jaoks on see olnud eluunistus, siis ta loomulikult läheb sinna.
Kahjuks selgus see, et Johanna oli kaasa kutsutud ainult sellepärast, et ta "poppide" kodused ülesanded ära lahendaks. Johanna sai sellest ise alles tükk aega hiljem aru, sest ta lootis veel viimase minutini, et on lõpuks ometi populaarne.
Ühel päeval helistab Eliis Johannale ja teatab et leidis ajalehest kuulutuse. Nimelt toimub ühes hobusetallis lahtiste uste päev. Päevast, mil nad hobusetalli satuvad kuuluvad nende südamed hobustele. Nad leiavad omale uue hobi - ratsutamise ning hobused. Uue hobiga kaasnevad uued väljakutsed, hulk seiklusi, sõpru ja vaenlasi ning isegi ootamatu armumine.

"Hobusehullud" pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil teise koha.


Raamat "Hobusehullud Ameerikas" räägib juba suuremaks kasvanud Johannast, kes on otsustanud suveks Ameerikasse lastelaagrisse kasvatajaks minna. Noorel inimesel on üsna raske minna kodust ja sõpradest pikaks ajaks eemale. Johannal algas Ameerikasse sõit konarlikult, sest lend lükati edasi ja kuna tema lend Ameerikasse toimus ümberistumisega, siis järgmisele lennule jõudmine läks praktiliselt üle noatera. Lõpuks aga laabuvad kõik asjad ja Johanna jõuab ilusasti Ameerikasse. 

Istusin Tallinna lennujaamas lahkuvate lendude ootesaalis ja mängisin veidi närviliselt oma veepudeli korgiga. Nüüd see siis oligi käes - aeg asuda teele tundmatusse. 
Vahetevahel tundus mulle, et pidin ikka pöörane olema, et sellise asja ette võtsin. Kuidas saan hakkama kodust kaugel vvõõras keskkonnas, võõraste inimeste seas ja võõra tööga, mis on pealegi minu esimene tõsiseltvõetav töökoht? Võib-olla ma ei oska piisavalt hästi inglise keelt ja jään suheldes hätta? Kas ma ikka tulen lastega toime? 

Marian Suitso raamat "Hobusehullud Ameerikas" saavutas kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2015. aasta noorteromaani võistlusel III koha.
Mõlemat raamatut oli väga põnev lugeda. Hea oli see, et peatükid olid lühikesed, seega õhtuseks lugemiseks sobisid mõlemad raamatud väga hästi.

2.11.16

Tõnis Tootsen "Esimene päev"

 „Esimene päev“ on raamat, mis esimest korda siin blogis annab põhjust kommenteerida pigem vormi kui sisu. Viimase juurde pole tõtt tunnistades veel jõudnud ning pole päris kindel, kas sirvimisest kaugemale kunagi üldse jõuan. 

Väljanägemine on kauavalminud teosel tõesti muljetavaldav. Raamat näeb välja kui kunstiteos. Kaanelgi ütleb autor, et iga eksemplar on läbinud tunniajase järeltöötluse. Tõepoolest, raamatule on lisatud kõiksugu põnevaid vidinaid – järjehoidjaks padrunikest, käsitsi kleebitud detailid (nt autori foto tagakaanel), kõrvetatud servadega raamatulehed, tempel ja allkiri dokumendil jpm. Kahte täiesti ühesugust eksemplari ei leiduvat.

www.rahvaraamat.ee/ 
Kuigi raamat on tõesti väga ilus ja kunstipärane, teeb kirjastiil ja mõned suri-muri mustal taustal leheküljed lugemise pisut raskeks ja takistavad tekstile keskendumist. Loodetavasti on sellega nii, et rohkem lugedes silm harjub.

Et raamatu sisust pisut aimu anda jagan siinkohal raamatu annotatsiooni ning loodan, et mõne aja pärast saame seda täiendada mõne omapoolse kommentaariga isiklikust lugemiskogemusest. 

www.rahvaraamat.ee/

„Esimene Päev“ on käsitsi kirjutatud ja rikkalikult illustreeritud filosoofiline fantaasiaromaan Eesti elust anno Domini 2034. 

Meeleheitel teeline on läbi kaosesse kaduva riigi riismete jala Revaliasse rännanud, lootes leida – nagu me kõik – Midagi Paremat. Kas leitu väärib paigale jäämist ja kodukülla ootama jäänud ema kohale aitamist? Eesti kohale ehitatud Kupli all tiksub aeg vägevate ja võrdsete vastasseisude priginal ning valguse hääbudes ähmastuvad piirid punktiirideks. Maailm ähvardab kokku sulada...