Terhi Pääskylä-Malmström „Minu Tallinn: kalevitüdruku kroonika”

Olen lugenud mitmeid Minu sarja raamatuid kaugematest maadest ja linnadest. Nüüd jäi pilk peale raamatule Minu Tallinn.

See on raamat soomlannast, kes varateismelisena armus Eestisse ja elu kujunes nii, et ta on jäänudki Helsingi ja Tallinna vahet pendeldama. „Kalevitüdruk” kahe linna lõksus.

2003. aastal tutvus noor neiu Tartu Ülikooliga ja asus põhjalikumalt eesti keelt õppima. Koos keeleõpingutega tuli sügavam huvi eesti ühiskonna ja kultuuri vastu, armastus Eesti ja Tallinna vastu, armastus eestlaste vastu. Et keel selgeks saada ja mõista paremini rahvast, on parim viis õppida ja töötada sellel maal, nii otsustas ka Terhi Pääskylä.

Autor jutustab Tallinna mägedest ja vanalinna käikudest, ilusatest majadest ja käänulistest tänavatest. Vanalinn on eksootika soomlaste jaoks -  Helsingis pole midagi sellist.  Laulupidudest, mis eriti hinge poevad ja pisaragi silma toovad. Muljet avaldas ka avastus, et autori perekonnanimi Pääskylä on väga sarnane linnaosa nimega Pääsküla, rääkimata tänavast, prügilast ja rabast. Ka oma tulevase abikaasa Attega kohtus Terhi laeval Tallinnast Helsingisse sõites.

Suurim erinevus kahe rahvuse vahel on autori meelest ajataju. Eestlastel on vene ajast päritud ,,tulekustutusmentaliteet”. Tulenevalt ajaloost on eestlased pidanud olema väga leidlikud, et elus hakkama saada ja püsima jääda. Otsustamisel on eestlased kiired ja spontaansed, soomlased venitavad ja mõtlevad pikalt. Autori käest on küsitud mitmeid kordi, miks on tema lemmiklinnaks Tallinn, aga siiani pole ta vastust leidnud küsimusele, aga  miski vägi tõmbab teda ikka ja jälle Tallinna.

Lugege ja mõelge, kas teie arvamus Tallinna ja eestlaste kohta ühtib autoriga.

Mulle meeldis positiivselt ja ladusalt kirjutatud raamat.