29.9.16

Terhi Pääskylä-Malmström „Minu Tallinn: kalevitüdruku kroonika”


Olen lugenud mitmeid Minu sarja raamatuid kaugematest maadest ja linnadest. Nüüd jäi pilk peale raamatule Minu Tallinn.

See on raamat soomlannast, kes varateismelisena armus Eestisse ja elu kujunes nii, et ta on jäänudki Helsingi ja Tallinna vahet pendeldama. „Kalevitüdruk” kahe linna lõksus.

2003. aastal tutvus noor neiu Tartu Ülikooliga ja asus põhjalikumalt eesti keelt õppima. Koos keeleõpingutega tuli sügavam huvi eesti ühiskonna ja kultuuri vastu, armastus Eesti ja Tallinna vastu, armastus eestlaste vastu. Et keel selgeks saada ja mõista paremini rahvast, on parim viis õppida ja töötada sellel maal, nii otsustas ka Terhi Pääskylä.

Autor jutustab Tallinna mägedest ja vanalinna käikudest, ilusatest majadest ja käänulistest tänavatest. Vanalinn on eksootika soomlaste jaoks -  Helsingis pole midagi sellist.  Laulupidudest, mis eriti hinge poevad ja pisaragi silma toovad. Muljet avaldas ka avastus, et autori perekonnanimi Pääskylä on väga sarnane linnaosa nimega Pääsküla, rääkimata tänavast, prügilast ja rabast. Ka oma tulevase abikaasa Attega kohtus Terhi laeval Tallinnast Helsingisse sõites.

Suurim erinevus kahe rahvuse vahel on autori meelest ajataju. Eestlastel on vene ajast päritud ,,tulekustutusmentaliteet”. Tulenevalt ajaloost on eestlased pidanud olema väga leidlikud, et elus hakkama saada ja püsima jääda. Otsustamisel on eestlased kiired ja spontaansed, soomlased venitavad ja mõtlevad pikalt. Autori käest on küsitud mitmeid kordi, miks on tema lemmiklinnaks Tallinn, aga siiani pole ta vastust leidnud küsimusele, aga  miski vägi tõmbab teda ikka ja jälle Tallinna.

Lugege ja mõelge, kas teie arvamus Tallinna ja eestlaste kohta ühtib autoriga.
Mulle meeldis positiivselt ja ladusalt kirjutatud raamat. 


22.9.16

Anna Sundberg, Jesper Huor "Ma armastasin terroristi. 16 aastat sõjakate islamistidega"



Raamat on aus autobiograafiline jutustus Anna Sundbergi abielu(de) aegsest perioodist. Anna on rootslanna, kes elab ja töötab praegu Rootsis ning vaatab tagasi oma eluperioodile, kus ta elas islamis. Iseenesest pole selles midagi erilist, et kirjutatakse raamat tagasivaatena oma elust, seda tehakse sageli. Kuid Anna Sundbergi lugu puudutab kõiki tänapäeva eurooplasi, kes elavad praegusel rahutul, terrorismiohtlikul ja ebaõnnestunuks loetud multikulti ajastul.

Anna Sundberg jutustuse kohta võiks isegi öelda armastuse lugu. Lugu sellest, kuidas armumine toob naise ellu islami ja koos sellega kõik sinna juurde käiva: kombed, sõbrad, varasemast elust lahti ütlemise. Kusjuures Anna ei tundnud end sugugi halvasti niqabi kandes, (raamatus öeldakse „loor”) ta pidas seda normaalseks. Ka ei olnud alandlikkus ja alistumine tema jaoks probleemiks. Ta elas islamis ja pühendus sellele täielikult. Tunnistan, et minus tekitas raamatu lugemine tahtmist vestelda psühholoogiga peategelase mõttemaailma ja käitumise teemadel. Suures usus võid sa ju õppida koraani, luua suhtlusportaale selgitamaks teistele euroopa noortele islami väärtusi, see käib justkui asja juurde, aga keelata ära lastele muusika! Eurooplasena? Rootslasena? No ma ei tea.

Igatahes tema islamis elamise õnnetu kokkusattumus seisnes selles, et ta teistkordne abielu sai teoks mehega, kelle John F. Kerry, USA välisminister, oli kuulutanud rahvusvaheliseks terroristiks. Anna ehk ei teadnud täpselt oma mehe tegevuse haaret, kuid sõjalised ettevalmistuslaagrid, finantskuriteod, vargused uskmatutelt (mis muide on mingi isehakanud islamiseaduse väljaandja poolt moslemitele lubatud) – neist teadis ta küll, kuid pigistas silma kinni. Mis sel naisel ikka öelda, kui mehed tegutsevad "õilsa" eesmärgi nimel ...

Raamat on objektiivne kirjeldus möödanikust, millest peategelane on välja astunud. Iseasi, kuivõrd on sellest lõpuni võimalik välja astuda. Ütles ta ju isegi 21. septembril (2016) „Pealtnägija” saate intervjuus Mihkel Kärmasele, et tõenäoliselt soovitakse tema surma, sest reetis islami. Hetkel elab ja töötab ta salastatud aadressidel.

Taolisi raamatuid, kus kristlikust kultuuriruumist naine hakkab koos elama moslemiga ning tema elus põrkuvad kahe täiesti erineva kultuuri arusaamad, on ilmunud mitmeid. Kuid nende tegevus toimub kusagil kaugel Saudi-Araabias või mõnes Aafrika riigis. Selles raamatus tunneb lugeja end osalisena, ma ütleksin isegi ümberpiiratuna terroristlikest salasepitsustest ja õigustamatust pahameelest meie ehk uskmatute vastu.

Lugedes tekkis mul palju küsimusi Anna elu ja mõtete kohta eurooplasena, kristlasena, naisena, emana, aga vastuseid raamat ei anna. Mõtteainet aga küll. Parimal juhul kuuleme või loeme peategelasest veel midagi edaspidi, ehk tema järgmise eluetapi jutustuses.

13.9.16

Ulf Nilsson ja Anna-Clara Tidholm "Hüvasti, härra Muffin"

"Aeg kaob, süda taob.
Suu matsub, kuni jalg tatsub."

Kuna mul on kodus väike tüdruk, kelle lemmikuteks on kaks merisiga, kõnetas raamat juba kaanepildi järgi mind kohe. Uskusin, et ilmselt väärib raamat oma lapsele soovitamist. Näib, et vaist ei eksinud, sest selgus, et laps on selle isegi riiulilt üles leidnud ja juba läbi lugenud :)

Raamat on mõeldud eelkooliealistele ja algklasside lastele. Sama kaalukas kui tekst, on selles raamatus pildid.
Lugu räägib pika ja õnneliku elu elanud ning nüüd juba vanaks saanud lemmikloomast, meriseast Muffinist. Raamat aitab lapsele jutustada vananemisest ja surmast nii nagu see on päriselt. Loom on elusolend, kellega tuleb hellalt ringi käia ja tema eest hoolitseda. Ta ei ärka uuesti ellu nagu tegelane arvutimängus.

Raamat on küll nukker, kuid küllap on ka neid tundeid lapsele arenemiseks ja maailma mõistmiseks vaja. Pealegi on merisea noorusmeenutused päris toredad ja teevad sellest kokkuvõttes siiski helge raamatu. "Hüvasti, härra Muffin" on ilus ja südamlik raamat, mida soovitan lugeda, pilte vaadata ja arutleda koos lapsega.

2002.a. sai Ulf Nilsson koos illustraatori Anna-Clara Tidholmiga raamatu eest Rootsi kõige prestiižikama ehk Augustpriseti kirjandusauhinna. Raamat valiti rootslaste poolt ka 2002.a. parimaks lasteraamatuks. Eesti keeles ilmus raamat 2014.a.
"Kunagi oli härra Muffin noor ja tugev merisiga, kes suutis tassida pirakaid kurke. Nüüd on ta vana, väsinud ja hall. Mandlit näksides mõtleb härra Muffin elatud elule. Ühel kolmapäeval hakkab tal järsku kõht valutama ..."

10.9.16

Tõnu Raid "Harjumaa ristimine 1219-1220"

Meie kartograafia guru Tõnu Raid on ilmutanud huvitava ja ilusa raamatu ristiretkedest Eestimaa pinnal. Taanlaste ristirännakud on ära toodud peamiselt Harjumaal, kuid jõuavad ka otsaga Virumaale.

Kas teadsite, et Harjumaa ja kogu Eesti teedevõrgu algus ulatub ristimiseelsesse aega? Me oleme üsna reaalselt ja meie esivanemate liikumisradu arvestades siiani füüsiliseltki seotud oma muinasajaga. Kas pole lummav?

Raamatus on kasutatud Rootsi ajal tehtud kaarte, kuid see ei sega maa ristimisest ligi 470 aastat hiljem valminud kaartide põhjal ristimiskäikude pikki lõike taastada. Huvitav fakt, mis küll otseselt ristiretki ei puuduta, on see, et Rootsi ajal kaardile paigutatud teed vastasid 95% ulatuses 1950. aastateni. Harju- ja Virumaal on vedanud, kuna nende ulatuses on võimalik kasutada 13. sajandist pärit teksti mitmesuguste teemade uurimisel, eriti aga ristimisel käidud teede, kohanimede ja asustuse ajaloo osas. Kui lugeja on mingil moel seotud mõne külaga Harjumaal, siis on ju huvitav heita pilk peale 400 aasta tagusele kaardile ja näha, kustkaudu taanlased esivanematele uut usku tõid.

Kogu seda süstematiseeritud kaardistikku juhatab sisse huvitav ajaloo ülevaade, kus on endistele aegadele lähenetud objektiivselt ja kindlatele allikatele toetudes. Aga on ka asju, mida me kindlalt ei tea, kuid mida me võime oletada, kasutades kainet mõistust ja praegusi teadmisi ajaloost. Kirjutatud on taanlaste tulekust Eestimaale, ristimisprotsessist ja tolleaegsest eesti ühiskonnast. Raamat sisaldab huvitavaid tähelepanekuid taanlaste liikumiskiiruse ja logistika kohta. Ka eestlaste kohta, kes tõenäoliselt abistasid taanlasi ja oskasid (vähemalt mõned) olukorda ära kasutada elatise teenimiseks. Eestlane polnud tol ajal midagi nii tohmakas, et oleks võinud tekkida „Kolumbuse-aegse Ameerika situatsioone, kus pärismaalastele määriti kulla ja hõbeda eest pähe peeglikildusid ja värvilisi nööpe” (lk 30).

Raamat viib meid 800 aasta tagusesse aega. Palju me eestlaste ristimisest üldse teame?

Soovitan lugeda!

9.9.16

Cecile Huguenin "Mangode hooaeg"

Prantslanna Cecile Huguenini „Mangode hooaeg”, väike mõjuv romaan kultuuride kokkupõrkest. Hästi kirjutatud, teraste tähelepanekutega ja sobib isegi leinateraapiaks.
Praegu me ju liigume maailmas enneolematus ulatuses ringi, käime vabatahtlikuks ja töötame, armume ja abiellume, saame lapsed ja kohaneme või igatseme koju tagasi. Peale põnevuse on võõras kultuuris elamine siiski ka ohtlik, sa ei tunneta ohtu õigesti, paistad liiga välja ja satud ohvriks. Või siis ei suuda täielikult sisse elada ja jäädki mööda maailma rändama või kripeldab alati väike rahulolematus. Eestlasele sobib vist öelda, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika, või „tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt...”

Loe, mis juhtus ühe perekonnaga.

Raamatu sisu leiab tutvustamist ka järgnevates blogides:

7.9.16

Lucy Clarke "Laev nagu sinine unelm"

Juhuse tahtel satuvad kaks sõbrannat, Kitty ja Lana, seilama jahil nimega Blue mööda Vaikset ookeani. Seltskond on seitsmeliikmeline ning kui algul on elu jahil üsna muretu, siis ajapikku see muutub. Üks meeskonnaliikmetest kaob salapäraselt ja selle tulemusel tekivad konfliktid teiste vahel. Lisaks tuleb välja saladus minevikust, mis Lana ja Kitty sõpruse proovile paneb. Kõige selle tulemusena lahkub Lana Blue'lt ja mõned kuud hiljem satub jaht merel õnnetusse. Romaan on üles ehitatud selliselt, et kirjeldatakse vaheldumisi nii minevikku kui tänapäeva.

Minu jaoks oli raamat köitev, süžee oli põnev. Tegemist ei ole tavapärase ajaviiteromaaniga, samas ei liigitaks ma seda ka kriminulliks. Minul oleks see raamat märkamata jäänud, kuna tegin seda, mida kunagi teha ei tohiks: hindasin raamatut kaane järgi ning see ei ole minu jaoks eriti pilkupüüdev. Soovituse peale ma selle raamatu siiski lugemiseks võtsin ja õigesti tegin!

Lucy Clarke raamatutest on eesti keelde tõlgitud ka romaan "Üksainus hingetõmme", mille ma ilmselt samuti õige pea ette võtan.