24.4.16

Lasteraamat reisijuhiks: ette lugemas kaunis Eestimaa paigas

Lasteraamatust võib leida väga toreda reisiidee. Aga mõtlen siinkohal juturaamatuid, mitte päris reisijuhte.

Juba ette loetud

https://www.antikvariaat.eu/images/print/trips-traps-trull-ja-teised-13844.jpg
Marta Sillaots "Trips, Traps, Trull ja teised"
2014. aasta kevadel lugesin oma tütrele Marta Sillaotsa raamatut „Trips, Traps, Trull ja teised”. Kui olin jõudnud looni, kus poisid linnuse juures Valget Daami ootasid, tuli idee, et võiks perega minna Haapsallu: teha linnuse juures piknik, lugeda taas ette seda sama lugu ja pärast mängida mänguplatsil. Ja me viisimegi selle idee ellu. Ühtlasi käisime ka Paralepa rannas, seal läheduses lugesin samuti kolmikute seiklustest. 
Kusjuures raamatus on juttu ka Tallinna Nõmme linnaosast. Sinna tasuks samuti koos raamatuga minna. Kuna meie elasime tol ajal Tallinnas, siis sel hetkel see mõte nii ahvatlev ei tundunud, aga paari aasta pärast ehk läheme siiski Nõmmele samuti seda raamatut lugema. 
Mulle isiklikult on see raamat huvitav ka selle poolest, et seal on teistmoodi keelekasutus – kuna Marta Sillaots on need lood kirjutanud 1930-ndatel, siis annab see aimu sellest, kuidas tol ajal kõneldi.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/766/376/thumbnails/big/8c6a11548885e39309676fcf8e78c23a206e562b/une-mati-rannak%C3%BClas.jpg
Dagmar Normet "Une-Mati rannakülas"
2014. aasta suvel tuli ka idee minna Käsmu. Mu abikaasale meeldisid lapsena väga Dagmar Normeti Une-Mati raamatud, aga ta ei olnud kunagi Käsmus käinud. Ilusal soojal suvepäeval võtsime „Une-Mati rannakülas” kaasa ja sõitsimegi Käsmu. Jalutasime küla vahel ringi, lugesime rannas raamatut ja sulistasime vees, käisime vaatetornis jms. 
Sel suvel tahaks taas selle raamatuga Käsmu minna, otsida üles kivihunnikud, lugeda ette, kuidas kivikujud loomadeks kehastuvad, kuidas Ussikuningas s-i susistab või kuidas Prunta-Prull asfaltteel rulluiskudega kihutab.


Plaanid selleks suveks

Edgar Valter "Pokuraamat"
Tahtsin juba möödunud suvel minna perega Lõuna-Eestisse Pokumaale. Võrtsjärve lähedusse jõudsime, kuid Võrumaale me ei sõitnud ja raamatuga pokusid tuvastama me ei läinud. Sel suvel tahaks aga ikka Pokumaal ära käia. Noorem tütar on just selles vanuses – ta saab juunis 3-aastaseks –, et tal oleks väga põnev kuulata, kuidas pokud endale uut elukohta otsivad, kuidas pokude kih-kih-kih ja Puuko kõh-kõh-kõh kokku kõlavad, kes on Eku ja Sooru, ja vaadata Edgar Valteri illustratsioone ning siis uurida loodust kujutledes, kuidas mättad pokudeks kehastuvad.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/649/033/thumbnails/big/af017e589186bd2fc3a94155777c1c4cb87749a9/%C3%B5hulossivanaisa.jpg
Ivar Soopan "Õhulossivanaisa"
See raamat on 4-aastasest Sonjast, kes on Haapsalus vanaisa juures. Oleme veidi juba Sonja ja tema vanaisa unistamisest lugenud, ja praegu tundub, et selle raamatuga oleks väga tore Haapsalu Promenaadile minna: jalutada, valida üks valge pink, kuhu istuda, ja lugeda ette lugusid Sonjast ja tema vanaisast ning pärast seda käia mänguplatsil ja kohvikus.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/422/003/thumbnails/big/f0c208f0d6332ddd85bbfd6beb3bcd4fe2b30af2/roosi-saaremaa-suvi.jpg
Meelike Saarna "Roosi Saaremaa suvi"
Tahaks suvel Saaremaale minna. Leidsin ette lugemiseks raamatu 6-aastasest Roosist, kes on oma vanematega suvel Saaremaal. Roosiga juhtub seal põnevaid asju, mida mandri peal ilmaski ette ei tule. Saaremaal ta jääb koos issi-emmega lossivangiks, ajab vigurijuttu onu Rongaga ja esineb luuletusega pargi kõlakoja laval.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/010/908/thumbnails/big/443ac4b08002416f8f1503529b9a544efd821486/juku-kalle-ja-kotermann-tallinnas.jpg
Leelo Tungal "Juku, Kalle ja kotermann Tallinnas"
Seda linnaretke koos raamatuga ei peaks ju tingimata suvel ette võtma, võiks ju ka soojal kevad- või sügispäeval lugeda Juku ja Kalle seiklustest koos ühe laevahaldjaga ning tutvuda Tallinna vanalinnaga. Millal selle idee ellu viin, seda praegu ei tea, aga usun, et seda mõtet edasi arendada tasub.








Ideealged järgmisteks suvedeks

Käiks Viitna järve ääres matkamas ja loeks Ilmar Tomuski raamatut "Pöörane puhkus Parakatkus"
Võib-olla Elss Järvi "Lapsepõlvelood" juhatavad meid huvitavatesse Pärnu ajaloolistesse paikadesse. 

Praegu loobusin

Raamatuid otsides, lugesin diagonaalis ka järgmisi raamatuid, kuid nendest loobusin.

Heiki Raudla "Väike Albert"
Tegevus toimub Viljandimaal, mõnes loos võib ära tunda Suure-Jaani. (Muide, ühes loos mainitakse ka Rakvere Palermot.) Aga nendest kohtadest on kirjutatud vaid põgusalt ja selle raamatuga retke Viljandimaale praegu ei plaani. Kuid ette lugemiseks tundub see siiski tore raamat.

Ilon Wikland "Pikk-pikk teekond"
Haapsallu võiks ka Ilon Wiklandi raamatuga minna, aga praegu tundub see veidi nukker raamat. Aga kodus ette lugemiseks olen selle siiski juba laenutanud.

Veel sirvisin Siiri Metsamägi raamatut "Nurrikud Pärnus", Heiki Vilepi "Jõksi rännakud Jõgevamaal", Pavel Varunini "Rääbu: Peipsiveere muinasjutuveeretus", Jaan Tangsoo "Kotermann Juko imeline reis läbi Eestimaa", aga ühel või teisel põhjusel loobusin. Ära mainida vast tasus neid siiski, ehk keegi teine leiab nendest mõne huvitava paiga, kus oleks tore raamatut ette lugeda.

21.4.16

Vladimir Lapin "Peterburi lõhnad ja helid"

On ilu ajalugu ja inetuse ajalugu, aga lõhnade ajalugu, huvitav.

Ajaloodoktor Vladimir Lapini "Peterburi lõhnad ja helid" kompileerib erinevate teadustööde, mälestuste, ilukirjanduse, luule põhjal kolme sajandi lõhna- ja helifooni üle kahe sajandi Venemaa pealinn olnud Peterburile.

"Lõhnad ja helid" stimuleerivad mälestusi. Antud juhul sundisid andmed lõhnade ja helide allikate muutustest tuletama ajaloolast meelde kõike, mida ta oli ammutanud erisugustest materjalidest, töötades aastaid raamatukogudes ja arhiivides. Lõhnade ja helide ühendamine ühte uurimusse tundus õige ja sihipärane, sest neil on palju ühist teabekandjatena ning need on emotsioonidest lahutamatud. Lõhnad ja mürad mängivad erilist rolli varasel sotsialiseerumise perioodil, mil laps ei omasta sõnalist informatsiooni. Seetõttu, mõeldes lapsepõlvele, avab mälu suurel hulgal mälestusi lõhnadest ja helidest. Mälestuste taastamist lõhnade alusel hakati nimetama "Prousti fenomeniks" ja sellest sai kirjanduslik võte, individuaalsete variatsioonide lõputu allikas paljude autorite puhul.

Peterburile oli iseloomulik kevadel akende topeltraamide eemaldamisega ruumidesse tungivad tänavahääled, kaubitsejate hõiked, munakivide kolin, meritindi kurgilõhn, gaasilaternate hais, talvised tänavalõkked, leierkastimuusika, kahurisaluudid, paraadid, trummidega marssimine, kanalisatsiooni ja veevärgi puudumine ja sellest tulenev mustus ja prügi.

"Linna elama asunud talupojad tõid endaga koos muude maaelule omaste külakultuuri elementidega kaasa traditsioonilised töö- ja tavandilaulud. Küla siseelus puudus konkreetne piir töö ja puhkuse vahel. See lahknemine on omane tööstuslikule tootmisele. Ketraja manufaktuuris ja ketraja tare akna all elasid erinevat elu. Linna saabunud endised taluinimesed muutusid linnas ajapikku "tummaks". Pole mingi juhus, et Inglismaa tööstusliku tootmise keskkonnast saabunud inimene oli rõõmsalt üllatunud, puutudes kokku "... vene inimeste lõputu laulmisihaga". Niipea kui voorimees istub oma istmele, alustab ta kohe laulmist, mis ei vaiki mitme tunni jooksul. Küüdimees laulab kogu jaamadevahelise tee, maaharija laulab ka kõige raskema töö ajal. Vaja läks tervet põlvkonnavahetust, enne kui maalt linna tulnud inimesed jätsid maha omad maalt kaasavõetud harjumused."
Raamat jõuab läbi revolutsiooni- ja blokaadihäälte välja päris kaasaega, mis aga ei ole nii põnev kui eelnenud sajandid, kus suurlinnu oli vähe ja inimesed alles õppisid neid majandama.

15.4.16

Susanne Schäfer „Tähed, õunad ja kumer klaas: minu elu autismiga“

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/590/182/thumbnails/big/f52daf215dc9cdd0ff8dc85e873a550b2a00855d/t%C3%A4hed-%C3%B5unad-ja-kumer-klaas-minu-elu-autismiga.jpg
Arsti poolt kirjutatud sedel: „Susannel on autism. Ta ei ole vaimuhaige ega ka narkootiliste ainete mõju all. Laske tal rahus rongi oodata.“
Leian, et tegemist on erilise raamatuga – see on kirjutatud autismispektri häirega naise poolt ning on lisaks toimetamata. Väga huvitav on lugeda, kuidas Susanne maailma näeb ja tunnetab. Raamatust saab väga hea ülevaate sellest, mida autism endast kujutab. Susanne tunneb end hästi üksinda olles ning rõõmu tekitavad tähed (astronoomia), õunte korjamine ja söömine ning kumer klaas (läätsed).
Susanne Schäferile pandi diagnoos alles 25-aastasena ning pärast seda tundis ta ennast paremini, kuna sai teada, miks ta teistest aru ei saa ja miks nemad temast aru ei saa. Lapsepõlves ta püüdis olla selline nagu teised, aga see ei õnnestunud. „Olen alati pidanud etendama normaalset inimest. See on nii kohutavalt pingutav. Ma ei jaksa seda pidevalt teha... Jah, kindlasti on mul midagi vajaka, mingi meel, äkki see, mida Gillberg nimetab „empaatiaks“. Aga ma ei tea, kuidas on olla teistmoodi, ma ei saa tajuda millegi sellise kaotust, mida mul ei ole olnud.“
Meeldib väga, et raamat on ausalt ja kohati ka vaimukalt kirjutatud. Vaimukus tekitas minus millegi pärast üllatust – kas ma tõesti eeldasin, et autismiga inimesed ei või vaimukad olla.

Wendy Lower „Hitleri fuuriad. Saksa naised natslikel tapatalgutel“

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/523/993/thumbnails/view/e26a1416831e8e7817669c2becf99faa394bc9c0/hitleri-fuuriad-saksa-naised-natslikel-tapatalgutel.jpg
Ei saa lubada, et tegemist on meeldiva lugemismaterjaliga. Huvitava küll, aga mitte meeldivaga. Raamatu autor avastas erinevates arhiivides säilinud dokumente ja toimikuid uurides, et itta saadetud saksa naistel oli üsna suur osa natsirežiimil toimepandud kuritegude juures ning ta hakkas leitud juhtnööre lähemalt uurima. Saksa naisi värvati Ukrainasse, Poola, Valgevenesse ja Baltimaadesse. Naistele oli see hea võimalus eneseteostuseks ja karjääriks, enam nad ei pidanud leppima vaid koduperenaise rolliga. Paljud noored saksa naised (medõed, sekretärid, õpetajad, abikaasad) töötasid holokausti masinavärgi sees ja olid tunnistajaks erinevatele õudustele. Kuid tihti nad ei olnud pelgalt tunnistajaks, vaid aitasid genotsiidi ka läbi viia. „Kuidas saab naine nii käituda? Et näiliselt emalik, hoolitsev olevus lohutab ühel hetkel õrnalt ja järgmisel hetkel vigastab või isegi tapab, oli ja on üks kõige segadusttekitavamaid külgi naiste käitumises selle sõja ajaloos.“ Raamatus on kirjeldatud itta suundunud saksa naiste tegevusi sõja ajal ja püütud otsida põhjuseid naise äärmiselt vägivaldsele käitumisele ning viimases peatükis antakse ülevaade, mis neist pärast sõda sai.