18.3.16

Arthur Golden "Memoirs of a Geisha" (1997) / "Geiša memuaarid" (1998)

https://d.gr-assets.com/books/1347249291l/523928.jpg
Viimaste aastate jooksul olen killukeste kaupa tundma õppinud jaapani kultuuri ja jaapani ajalugu: vaadanud üksikuid jaapani mängufilme, aga ka dokumentaal- ja animafilme, maitsnud erinevaid sushi'sid ja käinud jaapaniteemalisel perepäeval, kus tutvusin sumoga, nägin, kuidas sushi't tehakse, üritasin jaapani keeles nimesid kirjutada ja tütar sai origamis kätt proovida. Aga siiani kõige rohkem on mulle jaapani kultuuri ja ajalugu avanud raamat Arthur Goldeni "Memoirs of a Geisha".

Samanimelist filmi olin umbes aasta enne lugemist näinud, lugu oli enam-vähem meeles, kuid nähtud pildid olid hajunud, seega lugedes maalis pildi mu oma kujutlusvõime. Mõnda rõivaeset või kommet oli siiski keeruline ette kujutada, seega uuesti filmi vaatamine oli samas jälle abiks. Kuigi siis ei vastanud näitlejad mu ettekujutusele, aga see pole hetkel nii tähtis. Pigem raamat ja film täiendavad üksteist. Film tekitab huvi ja kutsub raamatut lugema.

Lugesin raamatut inglise keeles, originaalis meeldis mulle seda lugu rohkem lugeda, aga vahepeal otsisin selgitusi ka eestikeelsest tõlkest, kus on mõisteseletused; samuti osad kommete ja traditsioonide kirjeldused said emakeeles lugedes arusaadavamaks.

Raamatu peategelaseks on naine, kes räägib, kuidas temast sai geiša – Jaapani meelelahutajanna. Ta meenutab, kuidas vanemad ta maha müüsid, kuidas ta orvuks jäi, teenijana töötas, armus ja ühel päeval taas geišaõpinguid alustas. Geišaõpilasena õppis ta erinevaid pille mängima, laulma, tantsima, peeneid maneere, sündsat käitumist, teetseremooniat. Lisaks on raamatus veel juttu rivaalitsemisest, erinevatest tseremooniatest, enampakkumisel süütuse müümisest, dannadest, sõprusest jne. On põnevaid ja šokeerivaid kohti, samuti seiku, mis tekitavad kummastust.

Olgugi, et Arthur Golden on ameeriklane mitte jaapanlane, mees mitte naine, ta on ikkagi suutnud oma raamatuga väga hästi edasi anda jaapanlaste loodusega samastumist ja ühe jaapanlanna habrast olemust. Autor on teinud ära suure töö, et tuua päevavalgele geišade varjatud maailma, seejuures tutvustades ka neid inimesi, kelle meelt geišad lahutasid.

Geišad olid väga ebausklikud. Igal geišal oli oma almanahh, mille keerulisi tabeleid ja iseäralikke sümboleid uurides leidsid nad kõigeks õige aja ja koha. Ei langetatud ühtki otsust ilma almanahhiga aru pidamata. Nad arvasid, et "peavad kasutama kõikvõimalikke meetodeid, et mõista ümbritseva universumi liikumist, ning ajastama oma tegusid, et mitte sõuda vastuvoolu, vaid lasta voolul end kanda."

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/517/584/thumbnails/big/3f8a5bc49d733def79ee8ad12ec6159116aad0b6/geisa-memuaarid.jpgRõivastumisel oli geišadel palju erinevaid detaile: koshimaki, kimonoalussärk, alusrüü, siidikrae, tabi'd, obi. Kõik kimonod olid ühepikkused ja ülearune osa volditi vöö alla. Kimono kandmise viis kõneles selget keelt. Algajad geišad kandsid palju rohkem ehteid, kirevamaid rõivaid, uhkemaid kangaid, aga ka pikemaid obi'sid kui vanemad naised.

Erinevatel soengutel olid nimed ja tähendused. Näiteks geišaõpilase soengut nimetati lõhestatud virsikuks.

"Tolleaegsete geišade keerukad soengud olid nii vaevarikkad ja kulukad, et juuksuris käidi ainult kord nädalas ning selleks ajaks ei aidanud isegi parfüümid ebameeldivat lõhna varjata." Juuksuri juures käimine oli tõeline piin: juuksur küüris küüntega peanahka, katkus puukammiga pusasid, kammis juustesse vaha jms. Selleks, et viimistletud soengut hoida, ei kasutanud geišad magades patja, vaid toetasid kaela takamakura'le, st puualusele, milles oli polsterdatud süvend kaela toetamiseks. Selleks, et geišaõpilane harjuks öö läbi takamakura'le toetuma, kasutati näiteks sellist nippi: takamakura kõrvale pandi mattidele kandikutäie riisijahu, "alati, kui pea unes paigast nihkus, vajusid juuksed riisijahusse, mis kleepus vaha külge ja rikkus kogu soengu. Rikutud soenguga pidi geiša taas juuksuri juures oma piinamisjärjekorda ootama."

Aga see on vaid geišade välimusse puutuv, raamatus on veel kõike muud huvitavat põimitud põneva loo juurde. 

Raamat on saanud kriitikat ja Artur Golden on käinud selle raamatu pärast kohtus. Mineko Iwasaki on avaldanud biograafia, kus pidavat geiša elu hoopis teises valguses kirjas olema. Kuid ma ise seda veel kindlalt ei tea. Eks siis näis, kui ükskord "Geisha: elu" lugema asun.

Viio Aitsam "Putukafriigi päevaraamat"

Vaatasin korraks üht selle kevade esimest aiaraamatut ja ei suutnud enam käest ära panna. Ajakirjanik Viio Aitsam on oma suvetalus peenraid tehes avastanud putukad, neid pildistama ja määrama hakanud ja saagiks saanud "Putukafriigi päevaraamatu".

Imelik küll, ma pole kunagi putukaid märganud, noh, lepatriinu, lutikas marja peal, erepunane sametlest, ja see on ka kõik. Teaduslik kirjandus polekski huvi tekitanud, aga selline päevikuvormis avastamine oli just parajalt jõukohane. Näiteks: "Vägev kohtumine oli lehtlas. Käisin seal vahepeal niisama kõõlumas ja selga sirutamas. Järsku nägin, et mingi tolmukübeke liigub kiiresti ja sihipäraselt mööda lehtla laudäärist. Selgus, et oli raamatutes palju kirjeldatud, kuid mul veel nägemata kiilassilma vastne, kel koorem seljas – väike koibadega ussike suurte lõugadega ja suure pahmakaga turjal. Ta on nii väike, et koormat üksikasjalikult ei näe, aga teoreetiliselt on tal seal söödud lehetäide kestad ja muud jäätmed. Vastne kogub need selga, et kaitsta end vaenlaste eest ja lehetäid ära petta. Täid võtavad teda selle ümmarguse kuju tõttu endasuguse pähe ja siis on tal mõnus täikoloonias söömas käia."

6. oktoobril leidis autor ühe kiilassilma vastse linnakorterist ukerdamast, transportis ta aknalauale, kust too kuhugi põgenes ning alles 31. detsembril üles leitud sai: "Päeval kastsin köögi aknalaual olevaid toalilli ja olin ära pühkimas imelikku prahti, mis oli takerdunud seina ja aknaraami vahelisse peenikesse prakku. Äkki märkasin, et see pole mingi praht, vaid kellegi koivad. Sellised pikad ja väikeste küünistega, kuid peenikese tolmuga kaetud. Kui ühte koiba veidi kergitasin, kukkus see tolksti tagasi – omanik prao vahel kas magab talveund või on surnud. Veidi kõrgemal paistis aga veel üks koivake, õieti koiva ots, puhas, ilus ja elus. Kas tõepoolest õnnestus kiilassilma vastsel siin kõht täis süüa, nukkuda ja end talvituma seada?! No ei tule midagi välja minu talveunest, kui peab teiste koibi valvama."

Autor pildistas aias kõik mutukad üles, pärast määras liigi, lisaks tegeles aiatöödega: külvas meetaimi putukate meelitamiseks, katsetuseks läätsi ja ajaloolist jaanirukist, tegi hoidiseid ja hoidis looduses silmi lahti. Ja pani väga põnevalt päevikusse kirja. Kui ma ka ise mõnda tigu või parmu aias taga ajama ei hakka, siis vähemalt tean nüüd, mismoodi nende elu käib. No lõpetuseks veel: "Varsti hakkas kasvuhoone juurde kärbsenäppe kogunema. Neid liikus justkui siin ja seal, aga siis üks ema lapsega, hall-kärbsenäpp ja tema poeg, maandusid kõrvalpeenra kõrgele laudäärisele. Poeg jäi sinnasamasse kükitama, ema hakkas talle toitu kätte kandma. Lihtsalt tegi lühikesi lendusid ja noppis kasvuhooneklaasilt sipelgaid. Poeg muudkui sõi ning kuidagi korralikult murti sipelgal tiivad ära – tiivahunnik poja kõrval laual aina kasvas." Kas tõesti toimub ka minu aias midagi sellist??? Väga silmiavav raamat.

Raamatusari „Meritsi maailma läinud eestlaste lood“

Tiit Lääne ja Enn Hallik on kogunud kokku nende inimeste lood, kes peamiselt 1944.aasta suvel ja sügisel pealetungivate Nõukogude vägede eest Eestist meritsi lahkusid ning kodumaast kaugel uut elu alustasid.
Suureks põgenemiseks nimetatud väljarände ajal lahkus Eestist erinevatel andmetel 70 000 – 80 000 inimest, kellest kaugeltki mitte kõigil ei õnnestunud ellu jääda: oli merre jäänuid, oli sõjakeerises hukkunuid. Siiski leidus palju neid, kes vintsutustest hoolimata õnnelikult pääsesid ja võõrsil oma elu üles ehitasid. Seepärast polegi raamatute lood vaid minekulood, vaid olulisel kohal on ka paguluses taas jalgele tõusmine.
Meritsi lahkuti toona peamiselt Rootsi, Soome ja Saksamaale, kuid eelkõige Saksamaalt reisiti tihti edasi ning võib öelda, et uut elu alustasid eestlased peamiselt Kanadas, Austraalias, USAs, Rootsis ja mujal. Uue elu rajamine võõrsil ei olnud lihtne: üldjuhul ei osatud ei keelt, ei ametit, kohalikud põlgasid põgenikku kui sissetrügijat. Ja ometi löödi tänu töökusele ja visadusele läbi.
Sarja esimene raamat on „Kõnnin või merre", mis sai pealkirja Brisbanes elavalt legendaarselt Eesti iseseisvuse eest võitlejalt Tiina Taemetsalt, kes omal ajal kodumaalt lahkudes ütles – siia venelaste kätte ma ei jää, kõnnin või merre.
Raamatusarja esimene osa ilmus aastal 2012 ja viimane osa peaks ilmuma 2018. aastal kui Eesti Vabariik tähistab 100. sünnipäeva. Sarja autorite soov oli, et igal aastal ilmuks üks raamat ning seni on see ka õnnestunud, kokku on ilmunud neli raamatut:
„Kõnnin või merre“
„Põlevat Eestit jättes“
„Läksime vaid korraks“
„Viimase laevaga vabadusse“


14.3.16

Miika Nousiainen "Vaarikalaevukesepõgenik"

Pole juba ammu lugenud raamatut, mis sõna otseses mõttes naeruturtsatusi põhjustab.  Nii jabura idee põhjal, nagu rahvustransvestiitlus (kas selline sõna üldse on ametlikult olemas?!) annab head raamatut kirjutada, kuid ometigi on see Miika Nousiainenil oma debüütromaanis "Vaarikalaevukesepõgenik" õnnestunud. Raamatus on kuhjaga äratundmisrõõmu, kuna paljudel eestlastel on kindlasti isiklikke kokkupuuteid mõlema rahvusega. Peategelaseks on soome mees Mikko Virtanen, kes tunneb, et on sündinud valesse kodakondsusesse ning tahab hullupööra saada rootslaseks. 

"Ma ei jaksa enam olla soome mees. Soome mees - kõige halvem võimalik sõimusõna. Eriti veel, kui sellel lisada sõna tüüpiline. Tüüpiline soome mees, just nimelt, see aus mees. Tegelikult nimetavad soome meest tunnustavalt ausaks või üldse kellekski üksnes need soome naised, kes on liialt inetud selleks, et endale välismaalasest meest leida".

Tema armastus Rootsi vastu sai alguse vanematega tehtud laevareisilt Rootsi. Hiljem toimusid Mikko nõudmisel kõik perereisid Rootsi - täpsemalt 127 korda. Mikko alustas teadlikult rootslaseks saamise ettevalmistustega 7. klassis, kui ta sai hakata õppima rootsi keelt (rootsi keele õpetaja oli ta esimene armastus). Täiskasvanuna elas enda loodud "rootsi maailmas": sõi rootsi päritolu toitu, tähistas rootsi pühasid, vaatas telesaateid, hoidis ennast kursis rootsi uudiste, poliitika ja kõige muuga. Oma koju püstitas ta altari Olof Palmele, kuningaperele, Anna Lindhile jt silmapaistvatele rootslastele. Tema iga-aastaseks tipphetkeks oli soojamaareis Taisse, kuhu saabus puhkma ka palju idüllilisi rootsi perekondi, kellega ta tihedasti suhtles. Aastate jooksul rootsi perekondade kohta kogutud informatsioon oli sisestatud Exceli tabelisse. Ent Mikko tahtis, aga rootslaseks olemist veelgi sügavamalt uurida ning paigaldas nende majakestesse pealtkuulamisseadmed.

"Üldiselt on kahelapselistes rootsi peredes poiss ja tüdruk. Nii on idüll kõige täiuslikum. Lapsed saavad ettekujutuse mõlemast sugupoolest ja õpivad juba varakult võrdõiguslikkusest aru saama. Peaaegu kõikidel peredel on poeg ja tütar. Põhiseadusesse pole seda kirja panud, aga nii lihtsalt kujuneb."

Sammukese rootsi unistusele lähemale jõudis ta siis, kui sattus kokku rootslasega, kes kavatses ennast ära tappa. Mehed jõudsid kokkuleppele, et Mikko saab endale Mikael Anderssoni identiteedi peale rahvustransvestiidi rootslaseks saamise koolituse läbimist ning Mikaeli surma...

2.3.16

Oscarid 2016

Veebruari lõpus oli taas filmimaailma suursündmus: Ameerika Filmikunsti ja -teaduste Akadeemia tunnustas silmapaistvaid filmiloojaid. Ja taas oli Oscari nominentide ja võitjate hulgas mitmed filme, mis põhinevad raamatul.

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/731/133/thumbnails/big/87384450bdb4f643e58b34bac4480f7e69c97dbb/mees-kes-j%C3%A4i-ellu.jpg
Film "Mees, kes jäi ellu" ("The Revenant") oli 12 Oscari nominent ja võitis nendest kolm. Alejandro González Iñárritu sai parima lavastaja Oscari ja Leonardo Dicaprio võitis kauaoodatud Oscari parima meespeaosatäitmise eest. Lisaks võitis film parima kaameratöö Oscari. Film oli nominent ka järgmistes kategooriates: parim film, parim meeskõrvalosa, parim filmitöötlus, parimad kostüümid, parim jumestus, parim heli, parim helitöötlus, parimad eriefektid, parim kunstnikutöö.
Film põhineb osaliselt Michael Punke'i samanimelisel teosel. Filmi ja raamatu põhiidee on sama, kuid lood kulgevad erinevalt, seega soovitan kindlasti lugeda ka raamatut. Sellest romaanist on pikemalt juttu siin.

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/038/365/thumbnails/big/a94887ec3ba2844e3039b38a32ebed7aaddb6870/tuba.jpg
"Room" võitis ühe Oscari: Brie Larson nimetati parimaks naispeaosatäitjaks. Filmil oli veel kolm nominatsiooni: parim film, parim lavastaja, parim mugandatud stsenaarium.
Kahjuks Eestis pole selle filmi levitajat ja ma pole seda veel näinud, kuid sellest hoolimata hoidsin sellele väga pöialt, kuna mulle väga meeldib Emma Donoghue romaan "Tuba", mille põhjal see film on tehtud. Selles raamatus on lugu kujutatud 5-aastase poisi silme läbi. See raamat on põnev ja palju mõtteainet pakkuv. Autor on teinud väga põhjaliku eeltöö ja on loo väga osavalt kirja pannud. Sellest raamatust on Kaili kirjutanud postituse.



http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/687/807/thumbnails/big/56adc13942fb7fd790fe3abb1f045c7b3d786991/pahupidi-filmiraamat.JPG
Parima joonisfilmi Oscari võitis "Pahupidi" ("Inside Out"), mis oli ka parima originaalstsenaariumi nominent. See on väga südamlik animafilm 11-aastasest Rileyst ja tema tundeid juhtivatest tegelastest, kelle nimed on Rõõm, Kurbus, Viha, Vastikus ja Hirm. Kui Rõõm ja Kurbus kaotsi lähevad, on Rileyl väga raske oma uue eluga San Franciscos toime tulla. Soovitan kindlasti koos lastega vaadata, kuidas lugu laheneb. Pärast toredat filmielamust on lapsel võimalik oma lemmiktegelastest pilte vaadata ja lugu uuesti üle lugeda filmiraamatust "Pahupidi".

http://www.apollo.ee/marslane.html
"Marslane" ("The Martian") oli seitsme Oscari nominent: parima filmi, parima meespeaosa, parima mugandatud stsenaariumi, parima heli, parim helitöötlus, parimate eriefektide ja parima kunstnikutöö kategoorias. Film põhineb Andy Weiri romaanil. Lugu on mehest, kes on Marsil lõksus. Tal pole MAV-i ehk Marsilt õhkutõusmise moodulit ega kosmoselaeva, millega läbi maailmaruumi koju tagasi sõita. Ta ei saa kuidagi Maaga ühendust võtta. Stsenaariumeid saab olla mitmeid: ta võib lämbuda, plahvatada, surra janusse või nälga. Ja nii tal on variant, kas oodata kuni sureb või hakata lahendust otsima. Autor ise teenib oma elatist tegelikult hoopis programmeerimisega ja raamatus on palju tehnilist juttu, aga see on võimalikult lihtsalt kirja pandud. Raamatut on ehk huvitav lugeda ka füüsikutel ning keemikutel, kes saavad oma peas kaaluda kirjeldatu paikapidavust. Raamat on maailmas väga populaarne ja näiteks Goodreads'is on lugejad seda kõrgelt hinnanud.

http://www.apollo.ee/steve-jobs.html
Film "Steve Jobs" oli kahe Oscari nominent: parim meespeaosa ja parim naiskõrvalosa. Lugu põhineb endise CNN-i uudistekanali esimehe ja ajakirja Time tegevtoimetaja Walter Isaacsoni kirjutatud biograafial, kus on pärast filmi vaatamist palju lisalugemist "Steve Jobsi käänulisest eluteest; kõrvetavalt eredast isiksusest, kelle täiuseiha ja raevukas tegutsemistung tekitasid pöörde kuues tööstusharus: personaal- ja tahvelarvutite, animatsiooni, muusika, telefonide ning e-kirjastamise vallas." (Tsitaat raamatu tutvustusest.)





Parimate kostüümide nominentide hulgas oli film "Tuhkatriinu" ("Cinderella"). Charles Perrault poolt kirja pandud muinasjutu võib leida nii samanimelisest raamatust kui ka autori muinasjutukogumikest.

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/040/281/thumbnails/big/b142c30ce39c67006be4db86da283cdd9ccb82f8/saja-aastane-kes-h%C3%BCppas-aknast-v%C3%A4lja-ja-kadus.jpg
Parima jumestuse nominent "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" ("Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann") põhineb Jonas Jonassoni samanimelisel romaanil. Peategelasele Allan Karlssonile on vastumeelne tähistada vanadekodus oma saja-aastast sünnipäeva koos peole kohale tulnud valla volikogu esimehe ja kohaliku ajalehe esindajaga. Niisiis ta ronib toaaknast välja ja põgeneb. See romaan on tema sekeldustest, sellest, kuidas teda kuu aega läbi Rootsi taga aetakse, tema eluloost ja kuidas ta oma olemasoluga mõjutas 20. sajandi olulisemaid sündmusi.




Raamatud, mida pole eesti keelde tõlgitud (ja hetkel pole neid ka meie raamatukogus):

Raamat: Michael Lewis "The Big Short" (2010)
Film: "Suur vale" ("The Big Short")
1 Oscari võitja: parim mugandatud stsenaarium
4 Oscari nominent: parim film, parim lavastaja, parim meeskõrvalosa, parim filmitöötlus

Raamat: David Ebershoff "The Danish Girl" (2000)
Film: "The Danish Girl"
1 Oscari võitja: parim naiskõrvalosa
3 Oscari nominent: parim meespeaosa, parim kunstnikutöö, parimad kostüümid

Raamat: Patricia Highsmith "The Price of Salt" (1952) / "Carol"
Film: "Carol"
6 Oscari nominent: parim naispeaosa, parim naiskõrvalosa, parim mugandatud stsenaarium, parim kaameratöö, parimad kostüümid, parim muusika

Raamat: Colm Tóibín "Brooklyn" (2009)
Film: "Brooklyn"
3 Oscari nominent: parim film, parim naispeaosa, parim mugandatud stsenaarium