Jaan Tätte mõtiskleb erinevate teemade üle – vaikus, loodus ja inimene, üksildus, maa vs linn, õnn, märgid, hingerahu, hingevalu jm. Usun, et paljud leiavad siit teemasid, mis neid kõnetavad. Vaikust peab autor väga oluliseks. Seda ei olegi nii lihtne leida ja ta ei ole kindel kas päris vaikust ongi kunagi kuulnud. Ta leiab, et tihti inimesed kardavad vaikust. Müra aitab neil põgeneda enda mõtete eest.
Mõned mõtted autorilt:
Mõned mõtted autorilt:
"Igast aparaadist tuleb informatsiooni, mida me eluks üldse ei vaja, aga miskipärast on läinud nii, et see tundub meile ülioluline ja tundub, et sellest koosneb meie elu, sest tänu sellele informatsioonile me kuulume kuhugi ja meil on millestki teistega rääkida."
"Ja kindlasti on minu jaoks püha loodus. Elu kui niisugune. Looduses sa tunned, kuidas pead temaga suhtlema. See ei ole õpitud tarkus, see on teadmine. Terve vaimuga inimene ei suuda loodusesse prahti maha visata."
"Meri on nagu naine. Ta paneb endasse armuma, hellitab, paitab... ükskord on ta sile ja ilus, sa lased end sellest kaasa viia... siis korraga ta märatseb, lõhub, laamendab, uputab."
Raamat sattus kuidagi õigel ajal mu kätte, kuna viimasel ajal on tunne, et upun mürasse. Sain jälle kinnitust, et on vaja rohkem looduses käia ning aeg on meediadieedile jääda. See viimane on üsna keeruline, aga mõjub hästi.
Suurepärane raamat ja postitus.
VastaKustuta