28.12.16

Reeli Reinaus "Kuidas mu isa endale uue naise sai"

Reeli Reinaus on valmis kirjutanud uue raamatu "Kuidas mu isa endale uue naise sai". Ühtlasi on tegemist ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ning Tänapäeva korraldatud lastejutuvõistluse "Minu esimene raamat" võidutööga. 

Raamat räägib loo 12-aastasest Kaisast, kes elab oma isa Steni ja retriiver Frediga. Tüdruku ema suri, kui Kaisa oli veel väike. Ühel päeval teatab isa, et ta kavatseb uuesti abielluda. Selgub, et naist, kellega isa abielluda kavatseb veel pole ning sellele järgneb rida soovitusi ja koomilisi vahejuhtumeid õige naisekandidaadi otsimisel. 

Kõigepealt tuleba Kaisa isal koostada nimekiri, milline üks õige naine tema jaoks peaks olema. Nii Kaisa kui ka ta isa jõuavad järeldusele, et naine peaks olema sama ilus kui Galadriel - Haldjakuninganna "Kääbikust" ja "Sõrmuste isandast" või siis nagu Mirtel Pohla. 

Kaisa isa teeb endale tutvumisportaali konto, kuid peagi selgub, et tutvumisportaalides kasutatakse endast palju nooremaid pilte ning tegelikult kubiseb see kullakaevajatest (on huvitatud ainult rahast ja varandusest) ja puukidest (seab end kaaslase juurde sisse elama ja siis elabki ainult tema kulul). Seetõttu otsustab Kaisa isa, et hakkab hoopis rohkem väljas käima, näiteks kunstimuuseumis ja kohvikutes. Kaisa isa kohtub väga paljude erinevate naistega, kuid tundub, et neil kõigil on mingi kiiks või viga küljes, mõnikord on see isegi päris hirmutav. Päris palju toimub ka erinevaid vahejuhtumeid.

"Kuidas sa suhtud füüsilisse karistamisse?" küsis ta isalt. Isa kehitas õlgu. "Ma ei poolda seda, aga ükskord, kui ta alles väike oli ja mu uued kingad ära nätsutas, sain ma küll vihaseks ja andsin talle nende samade kingadega paar tutakat vastu jalgu," seletas isa. "Sellest oli muide kasu ka." Reet naeratas. "Jaa, see on õige. Mina pooldan ka karmi kätt. Aga ma poleks küll arvanud, et ta kingi nätsutas. Kas enam selliseid probleeme ei esine?" Ma panin tähele, et Reet heitis äreva pilgu esiku poole, kus ta kingad olid ja vaatas seejärel... minule otsa. Isa oli Fredi ketti pannud, mida ta teeb ainult erandjuhtudel, kuid võimalik, et praegu oligi erandjuhtum, sest nii nagu mulle, ei olnud Reet ka Fredile meeldinud. Ainult selle vahega, et mina ei olnud Reeda peale pööraselt haukuma hakanud. 
Isa raputas pead. "No eks ta ole juba vanem ja targem ka. Ja nad vist närivad rohkem siis, kui neil hambad vahetuvad." Reet noogutas. "Mitmendas klassis ta sul käib juba?" Isa hakkas naerma ja lõi käega. "Oh ei, ta ei käi koolis. Ma pole viitsinud sellega jamama hakata. Lihtsamaid asju ta oskab ja kui ta siinsamas kodu juures jookseb, pole muud vast vajagi. Pealegi on ta üldiselt sõnakuulelik."
"Ei käi koolis?" imestas Reet ja jõllitas isale otsa. "Aga, kas sa siis mingit trahvi ei ole sellepärast saanud?" "Trahvi?"imestas nüüd omakorda isa. "Just nimelt trahvi!" sõnas Reet. "Pealegi, kas sa siis üldse tulevikule ei mõtle? Teda ei võeta ju hiljem kusagile töölegi, kui tal mingit haridust ei ole!"
"Mul ei olnudki plaanis teda kuhugi tööle panna," sõnas isa aeglaselt.
Ma taipasin et ta sai alles nüüd aru, keda Reet terve see aeg silmas oli pidanud.
"Mul oli tegelikult plaan ta paari aasta pärast üldse maha müüa," jätkas isa, kes tahtis nüüd näha, kuidas Reet reageerib. 
Reet oleks üllatusest peaaegu kahvli alla neelanud. Ta pungitas silmi, köhatas paar korda, võttis siis prillid eest ja hakkas neid salvrätikuga närviliselt nühkima.

Ühel hetkel otsustab Kaisa isa üldse alla anda, sest kõik suuremad üritamised ja proovimised on luhta läinud. Ta on küll üsna kurb, kuid otsustab hoopis koos Kaisaga rohkem aega veetma hakata.
Ja siis kohtab Kaisa isa ühte naist...


2.12.16

Maarja Kangro "Klaaslaps"


"Sügavas pasas ujuma peab igaüks ise. See oli minu kogemus. Ma ei eitanud üldse, et kedagi teist sai selles aidata. Et päris paljusid sai. Aga mina pidin oma elupasaga kohtumise ise lahendama. See oli ainus võimalus."

Nüüd on üks eesti naiskirjanik, laiemale üldsusele peamiselt tuntud luuletajana, kirjutanud teose, mis peaks üles raputama kõik kirjanduskriitikud. Raamat keerleb järglaste saamise ümber, viljatus, lastetus, emakaväline rasedus, emakaväline viljastamine ja abort on teemad, mis jäävad tavaliselt avalikkuse eest varjatuks, või kui siis sositatakse sellest inimeste selja taga. Ent Kangro avab enda isikliku elu valusaimate ja tõelisemate hetkede ja üleelmiste ukse oma lugejatele ausalt ja tsenseerimata ning filosoofiliselt arutledes. Seda raamatut peab lugema. Uskuge mind.


"Algas vaikne, erkpunane, peaaegu oranž verejooks. Veri nirises mööda sääri alla, valgetesse sünteetilisest kangast haiglasussidesse, moodustades valgel kangal ideaalselt ümmarguse kujutise. See oli nüüd lõplik, siit ei olnud enam tagasiminekut. Lapse surm oli alanud."

"Kui lootekest lapse ümbert ära tuli, nägin ma, kui filigraanselt viimistletud inimene ta oli. Nagu oleks 3D printer ta välja trükkinud, peenelt väljatöötatud sõrmeliigeste, luude ja kõrvadega. Päris inimese rinnakorv. Ilusa kujuga käed, õlad ja rangluud. Ja kahtlemata oma näojooned. Ta oli oma isa nägu. Lõug, nina ja silmade paigutus. Tema näoilme hämmastas mind. See oli keskendunud ja üldse mitte etteheitev. Süvenenud, omas maailmas, arusaaja."

Raamatut on Vikerkaares arvustanud  Kaur Kender: http://www.vikerkaar.ee/archives/20189

28.11.16

Juri Lotman „Filmisemiootika” ja Jarmo Valkola „Filmi audiovisuaalne keel”

Filmihuvilistel soovitan lugeda kaht väga huvitavat teost: Juri Lotmani „Filmisemiootikat” ja Jarmo Valkola raamatut „Filmi audiovisuaalne keel”. Kumbki ei eelda filmialast haridust, neid tasub lugeda kõigil, kelle hobiks on filmide vaatamine ja kellele meeldib nähtud filme analüüsida.

Kes pole harjunud vanu filme vaatama või kes seni on neid kategooriliselt vältinud, neil tasub samuti mõlemat lugeda, vaadata nendes raamatutes analüüsitud filme ja siis järele mõelda, kas tasub end filmiklassikaga kurssi viia.

Tänu nendele raamatutele jõudsin mina veendumuseni, et vanu filme tasub vaadata, sest nende kaudu on 1) võimalik laiendada oma ajaloolisi teadmisi (poliitilised sündmused, tehnika areng, rõivamood jms); 2) tutvuda teiste kultuuridega; 3) jälgida, kuidas filmid aegade jooksul on arenenud; 4) üllatuda, et ka vana võib olla uudne.

Juri Lotman „Filmisemiootika” (2004)


http://www.varrak.ee/files/1/523
Filmikeelega esmaseks tutvumiseks väga sobiv teos. Semiootiku ja kultuuriloolase Juri Lotmani ladus, huvitav ja haarav keelekasutus muudab filmidest lugemise väga nauditavaks.

Filmikunsti iseloomustab semiootiline keerukus. Selleks, et filmikunstis põimuvaid märgisüsteeme mõista, tasub seda raamatut lugeda ja tutvuda semiootika põhimõistetega. Samas rõhutab Lotman, et see raamat pole filmikeele aluste süstemaatiline sõnastus, filmikunsti grammatika, vaid eesmärk on harjutada vaatajat filmikeelest mõtlema, seda valdkonda jälgima ja selle üle mõtisklema.

„Juri Lotman on näidanud, et filmikeeles on olemas kaks tendentsi: üks põhineb elementide kordamisel või igapäevastel või kunstilistel kogemustel, mis kinnitavad ootusi, ning teine, mis rikub seda ootuste süsteemi, toob välja semantilisi kogumeid tekstis. Veel enam, Lotmani järgi leiame me filmi mõtte aluseks olevat kõrvalekalde, tavapärase korra, faktide või objektide välisilme muutumise.” **

Lotman analüüsib filmikunsti erinevaid tahke kaadrist, montaažist, näitlejatööst kuni filmijutustuse olemuse ja struktuurini. Iga kujutis ekraanil osutub märgiks ja kannab informatsiooni. Ühelt poolt need kujutised taasloovad reaalse maailma esemeid, mille vahel tekivad semantilised suhted. Teisest küljest võivad valgustus, montaaž, mäng plaanidega, kiiruse muutmine anda ekraanil olevatele kujutistele ootamatuid sümbolistlikke, metafoorseid vm lisatähendusi. Kogenud filmivaatajal, kes on harjunud filmikeelt jälgima ja analüüsima, on suurem tõenäosus lisatähendusi märgata. „Kinofilm on mitmekihiline, selle kihid on organiseeritud erineva keerukuse astmega. Erineva ettevalmistusega vaatajad “võtavad välja” erinevaid tähenduslikke kihte.” *

Raamatus on viiteid mitmele huvitavale filmile, mida Lotman ka lühidalt või pikemalt analüüsib. Näiteks Michelangelo Antonioni filmi „Blow-Up” (1966) kohta on väga põhjalik analüüs. Soovitan enne film ära vaadata ja siis lugeda.

Jarmo Valkola „Filmi audiovisuaalne keel” (2015)


http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/9/7/9789985319383.jpg
Balti Filmi- ja Meediakooli dotsent Jarmo Valkola raamat võimaldab filmikunsti keelt sügavamalt mõista. Autor vaatleb filmi kui ulatuslikku visuaalset süsteemi ja teda huvitab, kuidas film tähendusi loob.

Selle raamatu tutvustuses on öeldud, et see filmiuuringute-teemaline raamat sobib nii õppematerjaliks filmi- ja ajalookursustele kui ka silmaringi avardavaks lugemiseks asjahuvilistele. Aga arvan, et see sobib eelkõige ikka neile filmihuvilistele, kes on tuttav filmiterminitega ja kellele on harjumuspärane lugeda filmidest arutlusi, artikleid, uurimusi ja teaduslikke tekste. Mina pigem ei ole harjunud, aga siiski närisin kuidagi nendest arutlustest läbi, mida ma absoluutselt ei kahetse, kuid arvan, et peaksin tulevikus osasid arutlusi uuesti lugema, et kõigest 100% aru saada.

Õnneks pole see teos ka läbinisti keeruline ja nii sain filmiajaloost palju selgema pildi. Kõige suurem väärtus sellel raamatul on minu jaoks see, et sain väga hea ülevaate liikumistest ja lainetest filmikunsti ajaloos alates saksa ekspressionismist ja nõukogude montaažist kuni itaalia neorealismi ja Nouvelle Vague'ini.

Püüdsin lugemisele paralleelselt vaadata ka osasid filme, mida raamatus on analüüsitud, ja kõige rohkem avaldasid muljet kaks filmi:
1) saksa ekspressionistlik film „M” (1931) – köitev süžee; ootamatud ja huvitavad kaamera võttenurgad; heli ja heliefektid filmis olemas, kuid puudus taustamuusika, selle asemel oli vilistamine; põnevalt oli lahendatud ka see, et ülaltvaated olid vaikuses. Film andis ajendi laenutada raamatukogust Bertolt Brecht'i näidend „Kolmekrossiooper”, mille süžees on kasutatud sarnaseid motiive ja mida ma live'is laval näinud ei ole;
2) ühe Nouvelle Vague’i režissööri Alain Resnais’ film „Hiroshima mon amour” (1959) – üdini poeetiline film; Marguerite Duras' kirjutatud stsenaarium; meeldis kuulata luuleliselt kõlavat prantsuse keelt; inimese hingeelu häving peegeldusena ühiskondlik katastroof; mäletamine ja unustamine, illusioon ja reaalsus. Kõigile vaatamiseks ei sobi, kuna seal on õõvastavaid kaadreid. “De même que dans l’amour cette illusion existe, cette illusion de pouvoir ne jamais oublier. De même, j’ai eu l’illusion devant Hiroshima que jamais je n’oublierais, de même que dans l’amour.” (Tsitaat filmist.)

Raamatus „Filmi audiovisuaalne keel” leiavad eraldi käsitlemist õudusfilmi, komöödia, muusikali, film noir’ ja vesterni žanrid. Esmapilgul mõtlesin seda loetelu vaadates, et need pole küll mu lemmikžanrid. Muusikalid on minu jaoks ebaloomulikud, liiga palju laulmist ja vähe tegevust. Samas kui vaatasin raamatus käsitletud filmi „42nd Street” (1933), pidin tõdema, et visuaalselt on Busby Berkeley lavastatud show-numbreid tõesti huvitav vaadata. Õudusfilme ma väldin. Olgugi, et olen nii mõnegi ära vaadanud, olen pigem veendunud, et mul pole vaja neid vaadata, sest mul pole vaja end uute hirmudega toita, hirme on mu elus piisavalt. Samas õudusfilmide arengust lugeda oli ikkagi huvitav.

Jarmo Valkola annab raamatus väga hea ülevaate Alfred Hitchcocki loomingust.
  • „Hitchcocki stiil oli ekstsentriline segu õudusest, koomikast, elegantsist, teravalt loodud karakteritest ja stuudiotöö kunstlikkusest.” **
  • „Hitchcocki maailmas on palju kahekordistusi nagu vasturääkivused kollektiivsete ja privaatsete ideede vahel, legaalsed ja illegaalsed probleemid, kord ja kaos, minevik ja tulevik, süütus ja süü, ratsionaalsus ja irratsionaalsus.” **
  • Hitchcocki filmide tegelaskuju prototüüp „on ebakindel oma identiteedis selles peadpööritavas varjude ja iseenda peegelduste maailmas. Sel viisil muutub tegelase võime tegutseda moraalselt ja otstarbekalt võimatuks.” **
Alfred Hitchcocki loomingust tasub enne lugemist vaadata: „Rear Window” (1954), „Vertigo” (1958) ja „Psycho” (1960), „The Birds” (1963).


Nende raamatute lugemine pole kindlasti kerge ajaviitmine, pigem nõuab aja varumist, järele mõtlemist, uuesti lugemist. Aga mõlemad on seda vaeva väärt, sest tekstid avavad väga põneva maailma. Väga laiaulatusliku, mitmekihilise ja sügava maailma. Tunnen, et olen praegu alles alguses ja mul on väga palju filmiuurimusi ja -analüüse lugeda ning silmaringi laiendavaid ja erinevaid emotsioone pakkuvaid filme vaadata, et veel sügavamalt filmikunsti keelt mõista.

* Lotman, Juri. (2004). „Filmisemiootika”. Tallinn: Varrak, lk 156
** Valkola, Jarmo. (2015). „Filmi audiovisuaalne keel”. Tallinn: Varrak, lk 27, 354, 359, 361

24.11.16

Holger Kaints „Uinuv maa“

Romaani peategelaseks on noor ja poliitikakauge tütarlaps Rilma, kes abiellub vanglast vabanenud kommunistiga ja satub sel moel inimeste sekka, kes oma ahvatlevaid ideid õnnelikust ühiskonnast tegelikkuseks loodavad muuta. Kuna ta on pärit optantide perest, on tema vanemad kommunistide tegusid revolutsioonijärgsel Venemaal juba kord tunda saanud ja see määrab nende suhtumise. Nii ongi Rilma pidevalt justkui kahe tule vahel  ja üritab suhteid hoida nii oma pere kui abikaasaga.
Abikaasa Jaagup on aga ülimalt põhimõttekindel ja kompromissitu – ühest küljest Rilma teda just nende iseloomuomaduste pärast imetleb, teisest küljest aga teab, et nii mõndagi tuleb abikaasa eest varjata, sest kommunismidee on alati olulisem kui enda või lähedaste heaolu.

Romaani koosneb kolmest osast – esimese osa tegevus toimub suvel 1938, mil Eesti vabariik on veel iseseisev, kuid Rilma kommunistist abikaasa koos oma kaasvõitlejatega otsib aktiivselt liitlasi kommunismiideede levitamiseks; teises osas on tegevusajaks kevad 1941 ning Rilma abikaasast Jaagupist on saanud tuntud parteitegelane ning raamatu viimase osa tegevus leiab aset sügisel 1946, mil sõda on läbi ning Rilma pöördunud tagalast tagasi purukspommitatud Tallinnasse.

Raamatu autor on teinud head tööd: dialoogid kõlavad ajastukohaselt, karakterid on selged ja olustikukirjeldused detailsed. Ja põnevust jätkub samuti.


Soovitan! 

15.11.16

Emmi Itäranta „Vesi mäletab“

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/491/791/thumbnails/big/21713a258c972f4898748facdd707f34365d98cd/vesi-m%C3%A4letab.jpg
Nagu pealkirigi reedab on raamatus läbivaks teemaks vesi, eelkõige selle puudumine. Üsna palju on räägitud sellest, et veepuuduse tõttu võidakse tulevikus sõdu pidada. 
Raamatus on kirjeldatud maailma tulevikus ja meie praegust maailma, mida nimetatakse endismaailmaks, meenutavad vaid prügilad, plastikarjäärid, mis on täis plastikut, kilekotte, endisaegset lagunenud tehnikat, mille otstarbest üldjuhul enam aru ei saada. Ja loomulikult on ka kliimasoojenemine juba nii kaugel, et näiteks lumi on midagi, millest võib vaid üksikutest säilinud paberraamatutest lugeda. "Kunagi, kui maailmas oli veel talvi, talvi, millesse võis mähkuda ja millel libastuda ja kust võis astuda sooja tuppa, kõndisid inimesed kristalliseerunud vee pinnal ja nimetasid seda jääks." Peaaegu kõik allikad on kuivanud ja ülejäänud on sõjaväe valduses. Raamatu peategelane, Noria, on teemeistri tütar ja tulevane teemeister ning pärast isa surma peab ta hakkama peidetud allika eest hoolt kandma ja saladust hoidma nii kaua kui võimalik. Puhta vee varjamine on aga suur kuritegu.
Raamatus kirjeldatud tuleviku maailm tundub praeguse raiskamise juures ja tarbimishulluses vägagi reaalne olevat.

14.11.16

Marian Suitso "Hobusehullud" ja "Hobusehullud Ameerikas"

Raamat "Hobusehullud" räägib koolitüdruk Johannast, kes ei ole just kõige populaarsem. Raamat on kirjutatud päevikuversioonis, seega on selle lugemine ka üsna ladus.
Johanna ja tema pinginaabrist sõbranna ei kuulu klassis populaarsete hulka ja on tõrjutud, seetõttu ei taha ka kumbki 1. septembril kooli minna. Johanna pinginaaber Eliis suudab juba teisel koolipäeval haigeks jääda ja Johanna peab koolipäevad suutma üksinda üle elada. Kuid siis juhtub midagi ootamatut...
Johannale helistab klassi kõige populaarsem poiss - Marko ning küsib Johanna käest õppimist (ta ei ole seda kunagi varem teinud), samuti kutsub ta Johanna koos teiste poppidega õhtuks kaubamajja hängima. Kuna Johanna jaoks on see olnud eluunistus, siis ta loomulikult läheb sinna.
Kahjuks selgus see, et Johanna oli kaasa kutsutud ainult sellepärast, et ta "poppide" kodused ülesanded ära lahendaks. Johanna sai sellest ise alles tükk aega hiljem aru, sest ta lootis veel viimase minutini, et on lõpuks ometi populaarne.
Ühel päeval helistab Eliis Johannale ja teatab et leidis ajalehest kuulutuse. Nimelt toimub ühes hobusetallis lahtiste uste päev. Päevast, mil nad hobusetalli satuvad kuuluvad nende südamed hobustele. Nad leiavad omale uue hobi - ratsutamise ning hobused. Uue hobiga kaasnevad uued väljakutsed, hulk seiklusi, sõpru ja vaenlasi ning isegi ootamatu armumine.

"Hobusehullud" pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil teise koha.


Raamat "Hobusehullud Ameerikas" räägib juba suuremaks kasvanud Johannast, kes on otsustanud suveks Ameerikasse lastelaagrisse kasvatajaks minna. Noorel inimesel on üsna raske minna kodust ja sõpradest pikaks ajaks eemale. Johannal algas Ameerikasse sõit konarlikult, sest lend lükati edasi ja kuna tema lend Ameerikasse toimus ümberistumisega, siis järgmisele lennule jõudmine läks praktiliselt üle noatera. Lõpuks aga laabuvad kõik asjad ja Johanna jõuab ilusasti Ameerikasse. 

Istusin Tallinna lennujaamas lahkuvate lendude ootesaalis ja mängisin veidi närviliselt oma veepudeli korgiga. Nüüd see siis oligi käes - aeg asuda teele tundmatusse. 
Vahetevahel tundus mulle, et pidin ikka pöörane olema, et sellise asja ette võtsin. Kuidas saan hakkama kodust kaugel vvõõras keskkonnas, võõraste inimeste seas ja võõra tööga, mis on pealegi minu esimene tõsiseltvõetav töökoht? Võib-olla ma ei oska piisavalt hästi inglise keelt ja jään suheldes hätta? Kas ma ikka tulen lastega toime? 

Marian Suitso raamat "Hobusehullud Ameerikas" saavutas kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2015. aasta noorteromaani võistlusel III koha.
Mõlemat raamatut oli väga põnev lugeda. Hea oli see, et peatükid olid lühikesed, seega õhtuseks lugemiseks sobisid mõlemad raamatud väga hästi.

2.11.16

Tõnis Tootsen "Esimene päev"

 „Esimene päev“ on raamat, mis esimest korda siin blogis annab põhjust kommenteerida pigem vormi kui sisu. Viimase juurde pole tõtt tunnistades veel jõudnud ning pole päris kindel, kas sirvimisest kaugemale kunagi üldse jõuan. 

Väljanägemine on kauavalminud teosel tõesti muljetavaldav. Raamat näeb välja kui kunstiteos. Kaanelgi ütleb autor, et iga eksemplar on läbinud tunniajase järeltöötluse. Tõepoolest, raamatule on lisatud kõiksugu põnevaid vidinaid – järjehoidjaks padrunikest, käsitsi kleebitud detailid (nt autori foto tagakaanel), kõrvetatud servadega raamatulehed, tempel ja allkiri dokumendil jpm. Kahte täiesti ühesugust eksemplari ei leiduvat.

www.rahvaraamat.ee/ 
Kuigi raamat on tõesti väga ilus ja kunstipärane, teeb kirjastiil ja mõned suri-muri mustal taustal leheküljed lugemise pisut raskeks ja takistavad tekstile keskendumist. Loodetavasti on sellega nii, et rohkem lugedes silm harjub.

Et raamatu sisust pisut aimu anda jagan siinkohal raamatu annotatsiooni ning loodan, et mõne aja pärast saame seda täiendada mõne omapoolse kommentaariga isiklikust lugemiskogemusest. 

www.rahvaraamat.ee/

„Esimene Päev“ on käsitsi kirjutatud ja rikkalikult illustreeritud filosoofiline fantaasiaromaan Eesti elust anno Domini 2034. 

Meeleheitel teeline on läbi kaosesse kaduva riigi riismete jala Revaliasse rännanud, lootes leida – nagu me kõik – Midagi Paremat. Kas leitu väärib paigale jäämist ja kodukülla ootama jäänud ema kohale aitamist? Eesti kohale ehitatud Kupli all tiksub aeg vägevate ja võrdsete vastasseisude priginal ning valguse hääbudes ähmastuvad piirid punktiirideks. Maailm ähvardab kokku sulada...

28.10.16

R.J. Palacio „Ime” ja „Auggie & mina: kolm lugu „Ime” tegelastest”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/530/821/thumbnails/big/78169916030ed8327b1aef7cb7e7380fc77748cc/ime.jpg
R.J. Palacio „Ime” on ühest moondunud näoga poisist nimega Auggie, tema perest ja sõpradest. Kui Auggie otsustatakse koduõppelt tavalisse kooli saata, mõjutab see nii Auggie’t kui ka tema klassi- ja koolikaaslasi (Jack, Charlotte, Julian, Summer jt), kes hakkavad pea igapäevaselt kohtuma Auggie’ga, kes välimuse poolest neist erineb, kuid kes sisimas on laps nagu iga teine.

Kui „Ime” 2012. aastal ilmus (eestikeelne tõlge 2014), sai sellest pea kohe väga loetud ja hästi hinnatud raamat (näiteks Goodreadsis on „Ime” hindeks 4.42). Seda loevad meelsasti nii lapsed ja noored kui ka täiskasvanud. Paljudes koolides kasutavad õpilased ja õpetajad seda iseloomukasvatuses. Selle raamatu kohta võib leida väga palju soovitusi üle maailma. Mõned eestikeelsed soovitused: Lugemissoovituse blog, SaaRaa ja loterii.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/789/956/thumbnails/big/0b70897f7291918455d1fec71f828e718bf8439b/auggie-mina.jpg
Nüüd on aga ilmunud ka „Auggie & mina: kolm lugu „Ime” tegelastest”. See ei ole „Ime” järg, vaid Auggie maailma edasiarendus. Lisaraamatu esimeses loos saab sõna Julian, kes kiusas Auggie’t, aga kes „Ime” raamatus oma vaatenurka avada ei saanud. „Ime” raamatu fännide seas sai temast väga põlatud isik: „Keep calm and don’t be a Julian.” Teised kaks lugu on samuti tegelastest, kelle elu Auggie mõjutas, aga kes „Imes” jäid tagaplaanile. Niisiis selleks, et Auggie lugu oleks terviklikum ja et ka teised osapooled saaksid sõna, nägi autor lisaraamatu vajalikkust.

Mõlema raamatu põhiteemaks on kiusamine


Kiusamist esineb meie ümber palju, kahjuks mitte ainult koolides, vaid ka kodudes, töö juures, internetis, tänaval, kõikjal. Kiusamine ei ole ainult laste seas, vaid on ka täiskasvanuid, kes suhtuvad osadesse inimestesse halvasti ja üleolevalt, neid solvates, vihates, tagakiusates. Kiusaja ise on enamasti veendunud, et tal endal pole midagi viga, viga on selles nõrgemas, kes on välja tõrjutud. Arvan, et tõenäoliselt käituvad nad sellepärast nii, et nendega pole lapsepõlves tegeletud. Neile pole lapsena selgeks tehtud, et üksteist tuleb hoida, üksteise vastu tuleb olla hea ja lahke. Auggie maailmas on nendeks täiskasvanuteks näiteks Juliani ema ja isa, kuigi arvan, et tema vanematesse ei saa ka suhtuda kui üdini halbadesse inimestesse, sest nemadki ühel hetkel saavad õppetunni ja mõtlevad olukorra üle järele.

Et kiusajaid jääks meie ümber vähemaks, tasuks neid raamatuid lugeda. Ja nende raamatute tegelasi analüüsides mõelda enese, oma laste ning meid ümbritsevate inimeste käitumisele.

Kiusamises on alati kaks või mitu poolt: kiusaja(d) ja see/need, keda kiusatakse


Naiivne on mõelda, et välimus määrab ära ka sisemuse - kui laps näeb teistsugune välja, siis ta on ka hingelt teistsugune, kuigi tegelikult on ta tõenäoliselt sisimas laps nagu iga teine, laps, kes vajab hoolt ja armastust ning vastab hoolele ja armastusele, headusele ja lahkusele samaga, kes on teadmishimuline, arukas, huvitav, humoorikas ja loominguline. „Ime” peategelane Auggie on hingelt just selline.

Naiivne on mõelda, et see laps, kes on teistest lastest erineva välimuse või käitumisega, on ise süüdi selles, et ta teiste hulka ei sulandu. Jah, sageli juhtub kõik asjade kokku langedes. Inimeste teed ristuvad. Lapsed, kes on millegi poolest sarnased, kellel on ühised huvid vms, hoiavad kokku. Aga see, kes erineb, teda ei võeta kampa, teda hakatakse taga rääkima, tõrjuma ja kiusama. Iga klassi- või koolikaaslane seisab valiku eest, kas liituda kambaga või õppida tundma seda, keda pole kampa võetud? Tundub, et lihtsam on liituda kambaga. Vahel õnnestub ka neutraalseks jääda, samas, kas see on alati õige valik, on iseküsimus. On vaja julgust, et tundma õppida seda, kes on tõrjutud. Ideaalne on aga see, kui kõik saavad omavahel läbi ja aktsepteerivad üksteise erinevusi. Samas tuleb olla realist, ideaalset pole olemas. Siiski leian, et tuleks ideaalse poole püüelda, mitte minna kergema vastupanu teed. Auggie maailmas on erinevaid kampasid: kiusamisega paistab silma Juliani seltskond, osad lapsed jäävad neutraalseks, aga on ka neid julgeid lapsi nagu Summer, kes õpivad tundma Auggie’t.

Naiivne on mõelda, et kiusaja on läbinisti õelust ja kurjust täis ning ta kiusab lihtsalt niisama oma lõbuks. Elu ei ole must-valge. Välimus on petlik. Kõik väline on petlik. Nagu eelnevalt juba mainitud üks põhjus, miks R.J. Palacio andis raamatule „Ime” välja lisaraamatu, oli see, et ta nägi vajadust selgitada, mis toimus Juliani elus ja hinges sel ajal, kui ta Auggie’t kiusas. Pealt näha ju tundub, et ta kiusas Auggie’t õelusest, kadedusest või lihtsalt oma lõbuks. Aga tegelikult oli selle taga midagi hoopis tõsisemat, mis koolis üldse välja ei paistnud. Ma meelega ei reeda seda põhjust, siiralt soovitan sellest lugeda. Väline on petlik.

Sellist mõtteainet pakkusid need raamatud mulle, aga nendes raamatutes peitub rohkemgi veel. Tõsistest teemadest hoolimata on need humoorikalt kirjutatud, nende tegelaste juhtumised lähevad hinge ja õpetavad meile igaühele midagi väärtuslikku.

„Kui sa saad valida selle vahel, kas sul on õigus või oled lahke, ole lahke.”

18.10.16

Hyeonseo Lee „Seitsme nimega tüdruk“


Raamatu sisu põhineb tõsielul. Raamatu autor on sündinud Põhja-Koreas ja ta on üks neist, kellel on õnnestunud sealt läbi raskuste põgeneda. Raamatu pealkiri „Seitsme nimega tüdruk“ viitab sellele, et ta on põgenemisel pidanud oma nime olude sunnil ja identiteedi varjamiseks seitsmel korral muutma.
Totalitaarsest Põhja-Koreast olin eelnevalt ühtteist kuulnud ja selle kohta dokumentaalfilme vaadanud, kuid pärast raamatu läbi lugemist sai siiski täpsema pildi selle sünge riigi kohta, kus teisiti mõtlejaid ootab suure tõenäosusega surm või midagi veel hullemat. Põhja-Koreas üles kasvades arvas raamatu autor, et sealne elu ongi normaalne ja mujal on veel hullem. Näiteks neile räägiti, et Lõuna-Koreas lapsed nälgivad ja on riietatud kaltsudesse ning et  „nad otsisid toitu prügihunnikutest ja kannatasid sadistliku julmuse käes, kui Ameerika sõdurid harjutasid nende peal täpsuslaskmist, sõitsid neist oma džiipidega üle ja panid oma saapaid viksima.“  Põhjakorealased on muust maailmast ära lõigatud ja tihti nad usuvad seda, mida neile riik ette söödab.
Pärast oma sünniriigist põgenemist ei pääse raamatu peategelane veel kurjast maailmast, kus kedagi usaldada ei tohi. Ta on aastaid Hiinas paguluses ja varjab oma identiteeti. Hiinas olles ei tohi ta paljastada, et on põhjakorealane, kuna vastasel juhul saadetaks ta tagasi Põhja-Koreasse.  Raamatut lugedes saab ülevaate sellest, mida paljud põgenikud suure tõenäosusega läbi elama on sunnitud – pidevad altkäemaksud, vahendajad, reetmised, prostitutsioon, perekonnast eemalolek, teadmatus, varjamine, pidev hirmu all olek. Ei julge mõeldagi kui paljude jaoks on see igapäevane reaalsus.

13.10.16

Frederik Backman "Mees nimega Ove"

Fredrik Backmani „Mees nimega Ove” - ometi üks hea raamat tavalistest inimestest. Ei seksi, ei kuritegusid, ei miljonäre ega seiklusi, aga nii põnev, et tuleb muudkui edasi lugeda.

Ove on inimene nagu paljud naabrid meie ümber: eelpensionär, lesk, korteriomanik, vallakodanik, no täitsa tavaline, aga autor oskab nii hästi kirjutada, et vahepeal naerad ja vahepeal nutad.

Raamat inimsuhete võlujõust.

„Inimesel on vajadus mingit funktsiooni täita, arvas Ove. Ja Ove on alati olnud funktsionaalne, seda ei saa keegi eitada. Ta on teinud kõike, mida see ühiskond on käskinud tal teha. Ta tegi tööd, ei olnud kunagi haige, abiellus, maksis laenu tagasi, maksis makse, täitis oma kohust, sõitis korraliku autoga. Ja kuidas ühiskond teda tänas? Ühiskond tuli tema kabinetti ja käskis tal koju minna, vaat mida see tegi. Ühel esmaspäeval ei olnud tal enam mingit funktsiooni.” Ovetaoline mees on meilegi nõukaajast tuttav eestlane: kõike teha oskav ja koduseinte vahele hoidev vaikselt teisi kritiseeriv töömees. „Nüüdsel ajal vahetasid inimesed oma asju nii tihti välja, et kõik teadmised selle kohta, kuidas asju õigupoolest ehitatakse, olid muutunud ülearuseks.”

Ove, kes peale naise surma ja töölt koondamist üksildusest enesetappu planeerib, ei saa sellega kuidagi toime, sest naabritel on teda äkki väga vaja. Käivitavaks jõuks on noore suhtlemisalti pärslanna (lõimumine!) Ove naabriks kolimine, kes nagu keeristorm tõmbab elu käima.

Raamat tekitas hea tuju ja ärgitas tähelepanelikkusele: ära ainult kaeba oma naabrite veidruste peale, vaid proovi neid ühisteks tegevusteks kaasa tõmmata või mine neile lihtsalt vahel appi.

29.9.16

Terhi Pääskylä-Malmström „Minu Tallinn: kalevitüdruku kroonika”


Olen lugenud mitmeid Minu sarja raamatuid kaugematest maadest ja linnadest. Nüüd jäi pilk peale raamatule Minu Tallinn.

See on raamat soomlannast, kes varateismelisena armus Eestisse ja elu kujunes nii, et ta on jäänudki Helsingi ja Tallinna vahet pendeldama. „Kalevitüdruk” kahe linna lõksus.

2003. aastal tutvus noor neiu Tartu Ülikooliga ja asus põhjalikumalt eesti keelt õppima. Koos keeleõpingutega tuli sügavam huvi eesti ühiskonna ja kultuuri vastu, armastus Eesti ja Tallinna vastu, armastus eestlaste vastu. Et keel selgeks saada ja mõista paremini rahvast, on parim viis õppida ja töötada sellel maal, nii otsustas ka Terhi Pääskylä.

Autor jutustab Tallinna mägedest ja vanalinna käikudest, ilusatest majadest ja käänulistest tänavatest. Vanalinn on eksootika soomlaste jaoks -  Helsingis pole midagi sellist.  Laulupidudest, mis eriti hinge poevad ja pisaragi silma toovad. Muljet avaldas ka avastus, et autori perekonnanimi Pääskylä on väga sarnane linnaosa nimega Pääsküla, rääkimata tänavast, prügilast ja rabast. Ka oma tulevase abikaasa Attega kohtus Terhi laeval Tallinnast Helsingisse sõites.

Suurim erinevus kahe rahvuse vahel on autori meelest ajataju. Eestlastel on vene ajast päritud ,,tulekustutusmentaliteet”. Tulenevalt ajaloost on eestlased pidanud olema väga leidlikud, et elus hakkama saada ja püsima jääda. Otsustamisel on eestlased kiired ja spontaansed, soomlased venitavad ja mõtlevad pikalt. Autori käest on küsitud mitmeid kordi, miks on tema lemmiklinnaks Tallinn, aga siiani pole ta vastust leidnud küsimusele, aga  miski vägi tõmbab teda ikka ja jälle Tallinna.

Lugege ja mõelge, kas teie arvamus Tallinna ja eestlaste kohta ühtib autoriga.
Mulle meeldis positiivselt ja ladusalt kirjutatud raamat. 


22.9.16

Anna Sundberg, Jesper Huor "Ma armastasin terroristi. 16 aastat sõjakate islamistidega"



Raamat on aus autobiograafiline jutustus Anna Sundbergi abielu(de) aegsest perioodist. Anna on rootslanna, kes elab ja töötab praegu Rootsis ning vaatab tagasi oma eluperioodile, kus ta elas islamis. Iseenesest pole selles midagi erilist, et kirjutatakse raamat tagasivaatena oma elust, seda tehakse sageli. Kuid Anna Sundbergi lugu puudutab kõiki tänapäeva eurooplasi, kes elavad praegusel rahutul, terrorismiohtlikul ja ebaõnnestunuks loetud multikulti ajastul.

Anna Sundberg jutustuse kohta võiks isegi öelda armastuse lugu. Lugu sellest, kuidas armumine toob naise ellu islami ja koos sellega kõik sinna juurde käiva: kombed, sõbrad, varasemast elust lahti ütlemise. Kusjuures Anna ei tundnud end sugugi halvasti niqabi kandes, (raamatus öeldakse „loor”) ta pidas seda normaalseks. Ka ei olnud alandlikkus ja alistumine tema jaoks probleemiks. Ta elas islamis ja pühendus sellele täielikult. Tunnistan, et minus tekitas raamatu lugemine tahtmist vestelda psühholoogiga peategelase mõttemaailma ja käitumise teemadel. Suures usus võid sa ju õppida koraani, luua suhtlusportaale selgitamaks teistele euroopa noortele islami väärtusi, see käib justkui asja juurde, aga keelata ära lastele muusika! Eurooplasena? Rootslasena? No ma ei tea.

Igatahes tema islamis elamise õnnetu kokkusattumus seisnes selles, et ta teistkordne abielu sai teoks mehega, kelle John F. Kerry, USA välisminister, oli kuulutanud rahvusvaheliseks terroristiks. Anna ehk ei teadnud täpselt oma mehe tegevuse haaret, kuid sõjalised ettevalmistuslaagrid, finantskuriteod, vargused uskmatutelt (mis muide on mingi isehakanud islamiseaduse väljaandja poolt moslemitele lubatud) – neist teadis ta küll, kuid pigistas silma kinni. Mis sel naisel ikka öelda, kui mehed tegutsevad "õilsa" eesmärgi nimel ...

Raamat on objektiivne kirjeldus möödanikust, millest peategelane on välja astunud. Iseasi, kuivõrd on sellest lõpuni võimalik välja astuda. Ütles ta ju isegi 21. septembril (2016) „Pealtnägija” saate intervjuus Mihkel Kärmasele, et tõenäoliselt soovitakse tema surma, sest reetis islami. Hetkel elab ja töötab ta salastatud aadressidel.

Taolisi raamatuid, kus kristlikust kultuuriruumist naine hakkab koos elama moslemiga ning tema elus põrkuvad kahe täiesti erineva kultuuri arusaamad, on ilmunud mitmeid. Kuid nende tegevus toimub kusagil kaugel Saudi-Araabias või mõnes Aafrika riigis. Selles raamatus tunneb lugeja end osalisena, ma ütleksin isegi ümberpiiratuna terroristlikest salasepitsustest ja õigustamatust pahameelest meie ehk uskmatute vastu.

Lugedes tekkis mul palju küsimusi Anna elu ja mõtete kohta eurooplasena, kristlasena, naisena, emana, aga vastuseid raamat ei anna. Mõtteainet aga küll. Parimal juhul kuuleme või loeme peategelasest veel midagi edaspidi, ehk tema järgmise eluetapi jutustuses.

13.9.16

Ulf Nilsson ja Anna-Clara Tidholm "Hüvasti, härra Muffin"

"Aeg kaob, süda taob.
Suu matsub, kuni jalg tatsub."

Kuna mul on kodus väike tüdruk, kelle lemmikuteks on kaks merisiga, kõnetas raamat juba kaanepildi järgi mind kohe. Uskusin, et ilmselt väärib raamat oma lapsele soovitamist. Näib, et vaist ei eksinud, sest selgus, et laps on selle isegi riiulilt üles leidnud ja juba läbi lugenud :)

Raamat on mõeldud eelkooliealistele ja algklasside lastele. Sama kaalukas kui tekst, on selles raamatus pildid.
Lugu räägib pika ja õnneliku elu elanud ning nüüd juba vanaks saanud lemmikloomast, meriseast Muffinist. Raamat aitab lapsele jutustada vananemisest ja surmast nii nagu see on päriselt. Loom on elusolend, kellega tuleb hellalt ringi käia ja tema eest hoolitseda. Ta ei ärka uuesti ellu nagu tegelane arvutimängus.

Raamat on küll nukker, kuid küllap on ka neid tundeid lapsele arenemiseks ja maailma mõistmiseks vaja. Pealegi on merisea noorusmeenutused päris toredad ja teevad sellest kokkuvõttes siiski helge raamatu. "Hüvasti, härra Muffin" on ilus ja südamlik raamat, mida soovitan lugeda, pilte vaadata ja arutleda koos lapsega.

2002.a. sai Ulf Nilsson koos illustraatori Anna-Clara Tidholmiga raamatu eest Rootsi kõige prestiižikama ehk Augustpriseti kirjandusauhinna. Raamat valiti rootslaste poolt ka 2002.a. parimaks lasteraamatuks. Eesti keeles ilmus raamat 2014.a.
"Kunagi oli härra Muffin noor ja tugev merisiga, kes suutis tassida pirakaid kurke. Nüüd on ta vana, väsinud ja hall. Mandlit näksides mõtleb härra Muffin elatud elule. Ühel kolmapäeval hakkab tal järsku kõht valutama ..."

10.9.16

Tõnu Raid "Harjumaa ristimine 1219-1220"

Meie kartograafia guru Tõnu Raid on ilmutanud huvitava ja ilusa raamatu ristiretkedest Eestimaa pinnal. Taanlaste ristirännakud on ära toodud peamiselt Harjumaal, kuid jõuavad ka otsaga Virumaale.

Kas teadsite, et Harjumaa ja kogu Eesti teedevõrgu algus ulatub ristimiseelsesse aega? Me oleme üsna reaalselt ja meie esivanemate liikumisradu arvestades siiani füüsiliseltki seotud oma muinasajaga. Kas pole lummav?

Raamatus on kasutatud Rootsi ajal tehtud kaarte, kuid see ei sega maa ristimisest ligi 470 aastat hiljem valminud kaartide põhjal ristimiskäikude pikki lõike taastada. Huvitav fakt, mis küll otseselt ristiretki ei puuduta, on see, et Rootsi ajal kaardile paigutatud teed vastasid 95% ulatuses 1950. aastateni. Harju- ja Virumaal on vedanud, kuna nende ulatuses on võimalik kasutada 13. sajandist pärit teksti mitmesuguste teemade uurimisel, eriti aga ristimisel käidud teede, kohanimede ja asustuse ajaloo osas. Kui lugeja on mingil moel seotud mõne külaga Harjumaal, siis on ju huvitav heita pilk peale 400 aasta tagusele kaardile ja näha, kustkaudu taanlased esivanematele uut usku tõid.

Kogu seda süstematiseeritud kaardistikku juhatab sisse huvitav ajaloo ülevaade, kus on endistele aegadele lähenetud objektiivselt ja kindlatele allikatele toetudes. Aga on ka asju, mida me kindlalt ei tea, kuid mida me võime oletada, kasutades kainet mõistust ja praegusi teadmisi ajaloost. Kirjutatud on taanlaste tulekust Eestimaale, ristimisprotsessist ja tolleaegsest eesti ühiskonnast. Raamat sisaldab huvitavaid tähelepanekuid taanlaste liikumiskiiruse ja logistika kohta. Ka eestlaste kohta, kes tõenäoliselt abistasid taanlasi ja oskasid (vähemalt mõned) olukorda ära kasutada elatise teenimiseks. Eestlane polnud tol ajal midagi nii tohmakas, et oleks võinud tekkida „Kolumbuse-aegse Ameerika situatsioone, kus pärismaalastele määriti kulla ja hõbeda eest pähe peeglikildusid ja värvilisi nööpe” (lk 30).

Raamat viib meid 800 aasta tagusesse aega. Palju me eestlaste ristimisest üldse teame?

Soovitan lugeda!

9.9.16

Cecile Huguenin "Mangode hooaeg"

Prantslanna Cecile Huguenini „Mangode hooaeg”, väike mõjuv romaan kultuuride kokkupõrkest. Hästi kirjutatud, teraste tähelepanekutega ja sobib isegi leinateraapiaks.
Praegu me ju liigume maailmas enneolematus ulatuses ringi, käime vabatahtlikuks ja töötame, armume ja abiellume, saame lapsed ja kohaneme või igatseme koju tagasi. Peale põnevuse on võõras kultuuris elamine siiski ka ohtlik, sa ei tunneta ohtu õigesti, paistad liiga välja ja satud ohvriks. Või siis ei suuda täielikult sisse elada ja jäädki mööda maailma rändama või kripeldab alati väike rahulolematus. Eestlasele sobib vist öelda, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika, või „tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt...”

Loe, mis juhtus ühe perekonnaga.

Raamatu sisu leiab tutvustamist ka järgnevates blogides:

7.9.16

Lucy Clarke "Laev nagu sinine unelm"

Juhuse tahtel satuvad kaks sõbrannat, Kitty ja Lana, seilama jahil nimega Blue mööda Vaikset ookeani. Seltskond on seitsmeliikmeline ning kui algul on elu jahil üsna muretu, siis ajapikku see muutub. Üks meeskonnaliikmetest kaob salapäraselt ja selle tulemusel tekivad konfliktid teiste vahel. Lisaks tuleb välja saladus minevikust, mis Lana ja Kitty sõpruse proovile paneb. Kõige selle tulemusena lahkub Lana Blue'lt ja mõned kuud hiljem satub jaht merel õnnetusse. Romaan on üles ehitatud selliselt, et kirjeldatakse vaheldumisi nii minevikku kui tänapäeva.

Minu jaoks oli raamat köitev, süžee oli põnev. Tegemist ei ole tavapärase ajaviiteromaaniga, samas ei liigitaks ma seda ka kriminulliks. Minul oleks see raamat märkamata jäänud, kuna tegin seda, mida kunagi teha ei tohiks: hindasin raamatut kaane järgi ning see ei ole minu jaoks eriti pilkupüüdev. Soovituse peale ma selle raamatu siiski lugemiseks võtsin ja õigesti tegin!

Lucy Clarke raamatutest on eesti keelde tõlgitud ka romaan "Üksainus hingetõmme", mille ma ilmselt samuti õige pea ette võtan.

12.8.16

Ann Fernholm "Kuidas lapsi sööma saada. Matk maitsete maailma"

Raamat võiks kuuluda iga "rohelise" lapsevanema lugemislauale või veel parem oleks see läbi lugeda enne lapsevanemaks saamist. Raamatu autor Ann Fernholm on ema, teadusajakirjanik ja molekulaarse biotehnoloogia doktor, nii et tal on olemas teadmised kui isiklikud kogemused. 
Esimesed peatükid räägivad rohkem beebiea toitumisest ning sellest, mil moel toiduainetööstuse reklaam mõjutab värskeid lapsevanemaid. Kuidas sa jätad oma väikelapsele ostmata purgitoidu, kuhu on juba lisatud kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalid ning pakud talle hoopiski isetehtud püreed?
Teada tuntud tõdedest toob autor välja, selle et lapsi tuleb erinevate maitsetega harjutada, laps peab toitu maitsma rohkem kui ühe ampsu enne, kui keelduda tohib, koos söögivalmistamise, tähelepanu kõrvale juhtimise ning keelamisnipi, mis kõigi laste puhul ei pruugi muidugi toimida. Raamatust leiab siiski ka mitmeid uusi praktilisi näpunäiteid, mis sobivad veidi suuremategi laste söömisprobleemide puhul katsetamiseks, näiteks ampsu-uss, söögi ajal muinasjuttude rääkimine, toiduga pimesikumäng jne.
Eesti keeles on Ann Fernholmilt veel ilmunud teinegi toitumist puudutav raamat "Magus veri : suhkrusõltuvuse needus : kas süsivesikud on kõige kurja juur ja rasvad polegi nii pahad?", Petrone Print, 2015.

21.7.16

Abiks hoidistamishuvilisele ehk pista suvi purki!

Väljas on suur suvi ja selle lahutamatuks osaks on paljude jaoks ka suvemaitsete talletamine pikaks talveperioodiks. Et paremini otsustada, mis ja kuidas purki, pudelisse või külmikusse talletada, panin kirja ja otsisin välja valiku raamatuid, kust häid hoidistamisnippe leida võib.


Kai Põldvee-Mürk „Hoidistaja aastaring“
Retseptid on raamatus saagi valmimise ajalises järjekorras: kevadised karulauk ja rabarber eespool,
sügisesed õunad ja kõrvitsad raamatu lõpuosas. Häid retsepte leiab nii mahlade, mooside kui salatite valmistamiseks.
Raamatu autor on ka Facebooki  lehekülje „Kodused hoidised“ administraator.






Lynda Brown „Traditsioonilised ja uued hoidised“
Raamatust leiab sadu retsepte aia- ja metsasaaduste kuivatamiseks, külmutamiseks, õlis hoidistamiseks ja muidugi traditsiooniliseks moosikeetmiseks.  Eestimaiste viljade kõrval leiab retsepte ka eksootilisemate viljade hoidistamiseks.





Raamatusarjas „Sahver“ on ilmunud kolm raamatut, mille pealkirjad räägivad enda eest:
Age Viimsalu „Sahver : hoidised : külmutamine, kuivatamine, pastöriseerimine...“
Anni Arro, Angeelika Kangi ja Epp Mihkelsi „Sahver: lihtsad hoidised“
Tuuli Mathiseni „Sahver : joogid : siirupid, kaljad, limonaadid, õlled, veinid, liköörid...“

Neist kolmest raamatust peaks igaüks leidma endale sobivaid ja jõukohaseid retsepte  hea ning parema purki, pudelisse ja sügavkülmikusse pistmiseks.




Veel leiab nii hoidistamis- kui toiduretsepte raamatutest „Taluperenaiste hoidised“ ja „Taluperemeeste hoidised“.
Raamatu koostaja  Anu Jõesaare sõnul valmis teine raamat just arusaamisest, et nii mõnigi kord tehakse taludes hoidiseid just eelkõige meestele mõeldud ja meeste maitse järgi, seega ongi see raamat just meestelt mehisteks maitseteks.





Kui soov on aga aia- ja metsasaadusi kuivatada, siis selle kohta on ilmunud Toivo Niibergi sulest „Kuivatamine“, kust leiab nii kasulikke nippe kui praktilisi õpetusi.

Toivo Niibergilt on ka äsja raamatulettidele jõudnud  raamat „Sügavkülmutamine“, millest leiab aiasaaduste külmutamise kõrval ka liha, kala ja kondiitritoodete sügavkülmutamiseks kasulikke teadmisi.






Ja kuigi raamatukokku ei ole veel jõudnud  Lia Virkuse, Mari-Liis Iloveri ja Tiina Lebase ühistööna valminud retseptiraamat Moodsad moosid : põnevad purgitäied igaks aastaajaks“, leiab sellestki raamatust põnevaid ja uusi retsepte moosikeetmiseks, olgu selleks siis piparmündimarmelaad või peekoni-tomatimoos.





Head vaaritamist!

18.7.16

Katrin Pauts "Politseiniku tütar"

Kriminaalromaani peategelaseks on oma ajakirjanikutöös pettunud Eva, kes sooviga aeg maha võtta lapsepõlvekoju Saaremaale tagasi sõidab. Kunagises kodukülas Tuulegil kummitab teda aga hämar minevik – kodukülas on kaduma läinud mitu noort neidu, kellega on kuidagi seotud tema kahtlasel moel surnud isa ja ema. Eva soov tõde välja selgitada vallandab peagi ohtliku tegevuste ahela.
Ajakirjaniku Katrin Pautsi esiromaan loob Saaremaast sootuks teise pildi, kui harjunud oleme – ääremaa, lagunevad kolhoosiaegsed hooned ja kinnised inimesed ei ole just see, mis vähemalt minul kõigepealt Saaremaaga seostub. Küll on aga kogu kirjaniku loodud õhustik äratuntav, karakterid usutavad ja eestlaslikud. Ka romaani tekst on ladus ning pinget jätkub päris raamatu lõpuni.
Kuna raamatul on märge „Saaremaa põnevik“ on kirjanikult ilmselt oodata veel järgmisi romaane. Ja ehk saabki Saaremaast Eesti oma Midsomer?

Igal juhul krimiromaanide sõpradele soovitaksin „Politseiniku tütart“ Skandinaavia lugudele vahelduseks lugeda küll!

18.5.16

Delphine de Vigan "Underground time"


Raamatu pealkiri "Underground time", tõlkes maaalune aeg on autori viide ajale, mil inimesed tunnevad ennast suurlinnas igapäevaselt kõige rohkem üksildasena, vaatamata sellele, et viibivad  metroos tihedalt inimestest ümbritsetuna. 
Paralleelselt antakse edasi kahe inimese lugu -  Mathilde ja Thibault oma. Raamatus on väga vähe dialoogi, kuid öeldakse sellegi poolest väga palju. 20.mai on päev kui mõlema peategelase elu muutub.
Mathilde on lesk, kasvatab üksi lapsi ning töötab suurkorporatsioonis osakonnajuhatajana. Tema abikaasa Philippe hukkus 10 aastat tagasi autoõnnetuse tagajärjel. Rutiinne töö aitas Mathildel kaotusvalust üle saada. Ta tunneb küll ennast üksildasena, kuid lapsed hoiavad teda rõõmsana ning huvitav töö pakub talle rahuldust kuni päevani, mil läheb vastuollu oma ülemusega. Endine mentor hakkab teda tööalaselt kiusama, alandama, eirama, ja manipuleerima igal moel ning lõpuks saab Mathilde tööruumiks kabinet wc vastas, ilma arvutita. 
Thibault on  arst, kes on õnnetus suhtes Lilaga. Kunagi oli tema unistuseks saada kirurgiks, kuid nooruspõlve õnnetuse tagajärjel kaotas ta osaliselt ühe käe sõrmed. Seetõttu on tema tööks nüüd esmaabi ja koduvisiitide tegemine. Ta oskab küll kõiki teisi aidata, kuid ei saa kuidagi iseendaga hakkama. 
Terve raamatu hoiab lugeja jaoks pinget üleval, see, kas Mathilde ja Thibault lõpuks kohtuvad. Hollywoodilikku lõppu ei tule.

24.4.16

Lasteraamat reisijuhiks: ette lugemas kaunis Eestimaa paigas

Lasteraamatust võib leida väga toreda reisiidee. Aga mõtlen siinkohal juturaamatuid, mitte päris reisijuhte.

Juba ette loetud

https://www.antikvariaat.eu/images/print/trips-traps-trull-ja-teised-13844.jpg
Marta Sillaots "Trips, Traps, Trull ja teised"
2014. aasta kevadel lugesin oma tütrele Marta Sillaotsa raamatut „Trips, Traps, Trull ja teised”. Kui olin jõudnud looni, kus poisid linnuse juures Valget Daami ootasid, tuli idee, et võiks perega minna Haapsallu: teha linnuse juures piknik, lugeda taas ette seda sama lugu ja pärast mängida mänguplatsil. Ja me viisimegi selle idee ellu. Ühtlasi käisime ka Paralepa rannas, seal läheduses lugesin samuti kolmikute seiklustest. 
Kusjuures raamatus on juttu ka Tallinna Nõmme linnaosast. Sinna tasuks samuti koos raamatuga minna. Kuna meie elasime tol ajal Tallinnas, siis sel hetkel see mõte nii ahvatlev ei tundunud, aga paari aasta pärast ehk läheme siiski Nõmmele samuti seda raamatut lugema. 
Mulle isiklikult on see raamat huvitav ka selle poolest, et seal on teistmoodi keelekasutus – kuna Marta Sillaots on need lood kirjutanud 1930-ndatel, siis annab see aimu sellest, kuidas tol ajal kõneldi.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/766/376/thumbnails/big/8c6a11548885e39309676fcf8e78c23a206e562b/une-mati-rannak%C3%BClas.jpg
Dagmar Normet "Une-Mati rannakülas"
2014. aasta suvel tuli ka idee minna Käsmu. Mu abikaasale meeldisid lapsena väga Dagmar Normeti Une-Mati raamatud, aga ta ei olnud kunagi Käsmus käinud. Ilusal soojal suvepäeval võtsime „Une-Mati rannakülas” kaasa ja sõitsimegi Käsmu. Jalutasime küla vahel ringi, lugesime rannas raamatut ja sulistasime vees, käisime vaatetornis jms. 
Sel suvel tahaks taas selle raamatuga Käsmu minna, otsida üles kivihunnikud, lugeda ette, kuidas kivikujud loomadeks kehastuvad, kuidas Ussikuningas s-i susistab või kuidas Prunta-Prull asfaltteel rulluiskudega kihutab.


Plaanid selleks suveks

Edgar Valter "Pokuraamat"
Tahtsin juba möödunud suvel minna perega Lõuna-Eestisse Pokumaale. Võrtsjärve lähedusse jõudsime, kuid Võrumaale me ei sõitnud ja raamatuga pokusid tuvastama me ei läinud. Sel suvel tahaks aga ikka Pokumaal ära käia. Noorem tütar on just selles vanuses – ta saab juunis 3-aastaseks –, et tal oleks väga põnev kuulata, kuidas pokud endale uut elukohta otsivad, kuidas pokude kih-kih-kih ja Puuko kõh-kõh-kõh kokku kõlavad, kes on Eku ja Sooru, ja vaadata Edgar Valteri illustratsioone ning siis uurida loodust kujutledes, kuidas mättad pokudeks kehastuvad.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/649/033/thumbnails/big/af017e589186bd2fc3a94155777c1c4cb87749a9/%C3%B5hulossivanaisa.jpg
Ivar Soopan "Õhulossivanaisa"
See raamat on 4-aastasest Sonjast, kes on Haapsalus vanaisa juures. Oleme veidi juba Sonja ja tema vanaisa unistamisest lugenud, ja praegu tundub, et selle raamatuga oleks väga tore Haapsalu Promenaadile minna: jalutada, valida üks valge pink, kuhu istuda, ja lugeda ette lugusid Sonjast ja tema vanaisast ning pärast seda käia mänguplatsil ja kohvikus.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/422/003/thumbnails/big/f0c208f0d6332ddd85bbfd6beb3bcd4fe2b30af2/roosi-saaremaa-suvi.jpg
Meelike Saarna "Roosi Saaremaa suvi"
Tahaks suvel Saaremaale minna. Leidsin ette lugemiseks raamatu 6-aastasest Roosist, kes on oma vanematega suvel Saaremaal. Roosiga juhtub seal põnevaid asju, mida mandri peal ilmaski ette ei tule. Saaremaal ta jääb koos issi-emmega lossivangiks, ajab vigurijuttu onu Rongaga ja esineb luuletusega pargi kõlakoja laval.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/010/908/thumbnails/big/443ac4b08002416f8f1503529b9a544efd821486/juku-kalle-ja-kotermann-tallinnas.jpg
Leelo Tungal "Juku, Kalle ja kotermann Tallinnas"
Seda linnaretke koos raamatuga ei peaks ju tingimata suvel ette võtma, võiks ju ka soojal kevad- või sügispäeval lugeda Juku ja Kalle seiklustest koos ühe laevahaldjaga ning tutvuda Tallinna vanalinnaga. Millal selle idee ellu viin, seda praegu ei tea, aga usun, et seda mõtet edasi arendada tasub.








Ideealged järgmisteks suvedeks

Käiks Viitna järve ääres matkamas ja loeks Ilmar Tomuski raamatut "Pöörane puhkus Parakatkus"
Võib-olla Elss Järvi "Lapsepõlvelood" juhatavad meid huvitavatesse Pärnu ajaloolistesse paikadesse. 

Praegu loobusin

Raamatuid otsides, lugesin diagonaalis ka järgmisi raamatuid, kuid nendest loobusin.

Heiki Raudla "Väike Albert"
Tegevus toimub Viljandimaal, mõnes loos võib ära tunda Suure-Jaani. (Muide, ühes loos mainitakse ka Rakvere Palermot.) Aga nendest kohtadest on kirjutatud vaid põgusalt ja selle raamatuga retke Viljandimaale praegu ei plaani. Kuid ette lugemiseks tundub see siiski tore raamat.

Ilon Wikland "Pikk-pikk teekond"
Haapsallu võiks ka Ilon Wiklandi raamatuga minna, aga praegu tundub see veidi nukker raamat. Aga kodus ette lugemiseks olen selle siiski juba laenutanud.

Veel sirvisin Siiri Metsamägi raamatut "Nurrikud Pärnus", Heiki Vilepi "Jõksi rännakud Jõgevamaal", Pavel Varunini "Rääbu: Peipsiveere muinasjutuveeretus", Jaan Tangsoo "Kotermann Juko imeline reis läbi Eestimaa", aga ühel või teisel põhjusel loobusin. Ära mainida vast tasus neid siiski, ehk keegi teine leiab nendest mõne huvitava paiga, kus oleks tore raamatut ette lugeda.

21.4.16

Vladimir Lapin "Peterburi lõhnad ja helid"

On ilu ajalugu ja inetuse ajalugu, aga lõhnade ajalugu, huvitav.

Ajaloodoktor Vladimir Lapini "Peterburi lõhnad ja helid" kompileerib erinevate teadustööde, mälestuste, ilukirjanduse, luule põhjal kolme sajandi lõhna- ja helifooni üle kahe sajandi Venemaa pealinn olnud Peterburile.

"Lõhnad ja helid" stimuleerivad mälestusi. Antud juhul sundisid andmed lõhnade ja helide allikate muutustest tuletama ajaloolast meelde kõike, mida ta oli ammutanud erisugustest materjalidest, töötades aastaid raamatukogudes ja arhiivides. Lõhnade ja helide ühendamine ühte uurimusse tundus õige ja sihipärane, sest neil on palju ühist teabekandjatena ning need on emotsioonidest lahutamatud. Lõhnad ja mürad mängivad erilist rolli varasel sotsialiseerumise perioodil, mil laps ei omasta sõnalist informatsiooni. Seetõttu, mõeldes lapsepõlvele, avab mälu suurel hulgal mälestusi lõhnadest ja helidest. Mälestuste taastamist lõhnade alusel hakati nimetama "Prousti fenomeniks" ja sellest sai kirjanduslik võte, individuaalsete variatsioonide lõputu allikas paljude autorite puhul.

Peterburile oli iseloomulik kevadel akende topeltraamide eemaldamisega ruumidesse tungivad tänavahääled, kaubitsejate hõiked, munakivide kolin, meritindi kurgilõhn, gaasilaternate hais, talvised tänavalõkked, leierkastimuusika, kahurisaluudid, paraadid, trummidega marssimine, kanalisatsiooni ja veevärgi puudumine ja sellest tulenev mustus ja prügi.

"Linna elama asunud talupojad tõid endaga koos muude maaelule omaste külakultuuri elementidega kaasa traditsioonilised töö- ja tavandilaulud. Küla siseelus puudus konkreetne piir töö ja puhkuse vahel. See lahknemine on omane tööstuslikule tootmisele. Ketraja manufaktuuris ja ketraja tare akna all elasid erinevat elu. Linna saabunud endised taluinimesed muutusid linnas ajapikku "tummaks". Pole mingi juhus, et Inglismaa tööstusliku tootmise keskkonnast saabunud inimene oli rõõmsalt üllatunud, puutudes kokku "... vene inimeste lõputu laulmisihaga". Niipea kui voorimees istub oma istmele, alustab ta kohe laulmist, mis ei vaiki mitme tunni jooksul. Küüdimees laulab kogu jaamadevahelise tee, maaharija laulab ka kõige raskema töö ajal. Vaja läks tervet põlvkonnavahetust, enne kui maalt linna tulnud inimesed jätsid maha omad maalt kaasavõetud harjumused."
Raamat jõuab läbi revolutsiooni- ja blokaadihäälte välja päris kaasaega, mis aga ei ole nii põnev kui eelnenud sajandid, kus suurlinnu oli vähe ja inimesed alles õppisid neid majandama.

15.4.16

Susanne Schäfer „Tähed, õunad ja kumer klaas: minu elu autismiga“

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/590/182/thumbnails/big/f52daf215dc9cdd0ff8dc85e873a550b2a00855d/t%C3%A4hed-%C3%B5unad-ja-kumer-klaas-minu-elu-autismiga.jpg
Arsti poolt kirjutatud sedel: „Susannel on autism. Ta ei ole vaimuhaige ega ka narkootiliste ainete mõju all. Laske tal rahus rongi oodata.“
Leian, et tegemist on erilise raamatuga – see on kirjutatud autismispektri häirega naise poolt ning on lisaks toimetamata. Väga huvitav on lugeda, kuidas Susanne maailma näeb ja tunnetab. Raamatust saab väga hea ülevaate sellest, mida autism endast kujutab. Susanne tunneb end hästi üksinda olles ning rõõmu tekitavad tähed (astronoomia), õunte korjamine ja söömine ning kumer klaas (läätsed).
Susanne Schäferile pandi diagnoos alles 25-aastasena ning pärast seda tundis ta ennast paremini, kuna sai teada, miks ta teistest aru ei saa ja miks nemad temast aru ei saa. Lapsepõlves ta püüdis olla selline nagu teised, aga see ei õnnestunud. „Olen alati pidanud etendama normaalset inimest. See on nii kohutavalt pingutav. Ma ei jaksa seda pidevalt teha... Jah, kindlasti on mul midagi vajaka, mingi meel, äkki see, mida Gillberg nimetab „empaatiaks“. Aga ma ei tea, kuidas on olla teistmoodi, ma ei saa tajuda millegi sellise kaotust, mida mul ei ole olnud.“
Meeldib väga, et raamat on ausalt ja kohati ka vaimukalt kirjutatud. Vaimukus tekitas minus millegi pärast üllatust – kas ma tõesti eeldasin, et autismiga inimesed ei või vaimukad olla.

Wendy Lower „Hitleri fuuriad. Saksa naised natslikel tapatalgutel“

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/523/993/thumbnails/view/e26a1416831e8e7817669c2becf99faa394bc9c0/hitleri-fuuriad-saksa-naised-natslikel-tapatalgutel.jpg
Ei saa lubada, et tegemist on meeldiva lugemismaterjaliga. Huvitava küll, aga mitte meeldivaga. Raamatu autor avastas erinevates arhiivides säilinud dokumente ja toimikuid uurides, et itta saadetud saksa naistel oli üsna suur osa natsirežiimil toimepandud kuritegude juures ning ta hakkas leitud juhtnööre lähemalt uurima. Saksa naisi värvati Ukrainasse, Poola, Valgevenesse ja Baltimaadesse. Naistele oli see hea võimalus eneseteostuseks ja karjääriks, enam nad ei pidanud leppima vaid koduperenaise rolliga. Paljud noored saksa naised (medõed, sekretärid, õpetajad, abikaasad) töötasid holokausti masinavärgi sees ja olid tunnistajaks erinevatele õudustele. Kuid tihti nad ei olnud pelgalt tunnistajaks, vaid aitasid genotsiidi ka läbi viia. „Kuidas saab naine nii käituda? Et näiliselt emalik, hoolitsev olevus lohutab ühel hetkel õrnalt ja järgmisel hetkel vigastab või isegi tapab, oli ja on üks kõige segadusttekitavamaid külgi naiste käitumises selle sõja ajaloos.“ Raamatus on kirjeldatud itta suundunud saksa naiste tegevusi sõja ajal ja püütud otsida põhjuseid naise äärmiselt vägivaldsele käitumisele ning viimases peatükis antakse ülevaade, mis neist pärast sõda sai.

18.3.16

Arthur Golden "Memoirs of a Geisha" (1997) / "Geiša memuaarid" (1998)

https://d.gr-assets.com/books/1347249291l/523928.jpg
Viimaste aastate jooksul olen killukeste kaupa tundma õppinud jaapani kultuuri ja jaapani ajalugu: vaadanud üksikuid jaapani mängufilme, aga ka dokumentaal- ja animafilme, maitsnud erinevaid sushi'sid ja käinud jaapaniteemalisel perepäeval, kus tutvusin sumoga, nägin, kuidas sushi't tehakse, üritasin jaapani keeles nimesid kirjutada ja tütar sai origamis kätt proovida. Aga siiani kõige rohkem on mulle jaapani kultuuri ja ajalugu avanud raamat Arthur Goldeni "Memoirs of a Geisha".

Samanimelist filmi olin umbes aasta enne lugemist näinud, lugu oli enam-vähem meeles, kuid nähtud pildid olid hajunud, seega lugedes maalis pildi mu oma kujutlusvõime. Mõnda rõivaeset või kommet oli siiski keeruline ette kujutada, seega uuesti filmi vaatamine oli samas jälle abiks. Kuigi siis ei vastanud näitlejad mu ettekujutusele, aga see pole hetkel nii tähtis. Pigem raamat ja film täiendavad üksteist. Film tekitab huvi ja kutsub raamatut lugema.

Lugesin raamatut inglise keeles, originaalis meeldis mulle seda lugu rohkem lugeda, aga vahepeal otsisin selgitusi ka eestikeelsest tõlkest, kus on mõisteseletused; samuti osad kommete ja traditsioonide kirjeldused said emakeeles lugedes arusaadavamaks.

Raamatu peategelaseks on naine, kes räägib, kuidas temast sai geiša – Jaapani meelelahutajanna. Ta meenutab, kuidas vanemad ta maha müüsid, kuidas ta orvuks jäi, teenijana töötas, armus ja ühel päeval taas geišaõpinguid alustas. Geišaõpilasena õppis ta erinevaid pille mängima, laulma, tantsima, peeneid maneere, sündsat käitumist, teetseremooniat. Lisaks on raamatus veel juttu rivaalitsemisest, erinevatest tseremooniatest, enampakkumisel süütuse müümisest, dannadest, sõprusest jne. On põnevaid ja šokeerivaid kohti, samuti seiku, mis tekitavad kummastust.

Olgugi, et Arthur Golden on ameeriklane mitte jaapanlane, mees mitte naine, ta on ikkagi suutnud oma raamatuga väga hästi edasi anda jaapanlaste loodusega samastumist ja ühe jaapanlanna habrast olemust. Autor on teinud ära suure töö, et tuua päevavalgele geišade varjatud maailma, seejuures tutvustades ka neid inimesi, kelle meelt geišad lahutasid.

Geišad olid väga ebausklikud. Igal geišal oli oma almanahh, mille keerulisi tabeleid ja iseäralikke sümboleid uurides leidsid nad kõigeks õige aja ja koha. Ei langetatud ühtki otsust ilma almanahhiga aru pidamata. Nad arvasid, et "peavad kasutama kõikvõimalikke meetodeid, et mõista ümbritseva universumi liikumist, ning ajastama oma tegusid, et mitte sõuda vastuvoolu, vaid lasta voolul end kanda."

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/517/584/thumbnails/big/3f8a5bc49d733def79ee8ad12ec6159116aad0b6/geisa-memuaarid.jpgRõivastumisel oli geišadel palju erinevaid detaile: koshimaki, kimonoalussärk, alusrüü, siidikrae, tabi'd, obi. Kõik kimonod olid ühepikkused ja ülearune osa volditi vöö alla. Kimono kandmise viis kõneles selget keelt. Algajad geišad kandsid palju rohkem ehteid, kirevamaid rõivaid, uhkemaid kangaid, aga ka pikemaid obi'sid kui vanemad naised.

Erinevatel soengutel olid nimed ja tähendused. Näiteks geišaõpilase soengut nimetati lõhestatud virsikuks.

"Tolleaegsete geišade keerukad soengud olid nii vaevarikkad ja kulukad, et juuksuris käidi ainult kord nädalas ning selleks ajaks ei aidanud isegi parfüümid ebameeldivat lõhna varjata." Juuksuri juures käimine oli tõeline piin: juuksur küüris küüntega peanahka, katkus puukammiga pusasid, kammis juustesse vaha jms. Selleks, et viimistletud soengut hoida, ei kasutanud geišad magades patja, vaid toetasid kaela takamakura'le, st puualusele, milles oli polsterdatud süvend kaela toetamiseks. Selleks, et geišaõpilane harjuks öö läbi takamakura'le toetuma, kasutati näiteks sellist nippi: takamakura kõrvale pandi mattidele kandikutäie riisijahu, "alati, kui pea unes paigast nihkus, vajusid juuksed riisijahusse, mis kleepus vaha külge ja rikkus kogu soengu. Rikutud soenguga pidi geiša taas juuksuri juures oma piinamisjärjekorda ootama."

Aga see on vaid geišade välimusse puutuv, raamatus on veel kõike muud huvitavat põimitud põneva loo juurde. 

Raamat on saanud kriitikat ja Artur Golden on käinud selle raamatu pärast kohtus. Mineko Iwasaki on avaldanud biograafia, kus pidavat geiša elu hoopis teises valguses kirjas olema. Kuid ma ise seda veel kindlalt ei tea. Eks siis näis, kui ükskord "Geisha: elu" lugema asun.

Viio Aitsam "Putukafriigi päevaraamat"

Vaatasin korraks üht selle kevade esimest aiaraamatut ja ei suutnud enam käest ära panna. Ajakirjanik Viio Aitsam on oma suvetalus peenraid tehes avastanud putukad, neid pildistama ja määrama hakanud ja saagiks saanud "Putukafriigi päevaraamatu".

Imelik küll, ma pole kunagi putukaid märganud, noh, lepatriinu, lutikas marja peal, erepunane sametlest, ja see on ka kõik. Teaduslik kirjandus polekski huvi tekitanud, aga selline päevikuvormis avastamine oli just parajalt jõukohane. Näiteks: "Vägev kohtumine oli lehtlas. Käisin seal vahepeal niisama kõõlumas ja selga sirutamas. Järsku nägin, et mingi tolmukübeke liigub kiiresti ja sihipäraselt mööda lehtla laudäärist. Selgus, et oli raamatutes palju kirjeldatud, kuid mul veel nägemata kiilassilma vastne, kel koorem seljas – väike koibadega ussike suurte lõugadega ja suure pahmakaga turjal. Ta on nii väike, et koormat üksikasjalikult ei näe, aga teoreetiliselt on tal seal söödud lehetäide kestad ja muud jäätmed. Vastne kogub need selga, et kaitsta end vaenlaste eest ja lehetäid ära petta. Täid võtavad teda selle ümmarguse kuju tõttu endasuguse pähe ja siis on tal mõnus täikoloonias söömas käia."

6. oktoobril leidis autor ühe kiilassilma vastse linnakorterist ukerdamast, transportis ta aknalauale, kust too kuhugi põgenes ning alles 31. detsembril üles leitud sai: "Päeval kastsin köögi aknalaual olevaid toalilli ja olin ära pühkimas imelikku prahti, mis oli takerdunud seina ja aknaraami vahelisse peenikesse prakku. Äkki märkasin, et see pole mingi praht, vaid kellegi koivad. Sellised pikad ja väikeste küünistega, kuid peenikese tolmuga kaetud. Kui ühte koiba veidi kergitasin, kukkus see tolksti tagasi – omanik prao vahel kas magab talveund või on surnud. Veidi kõrgemal paistis aga veel üks koivake, õieti koiva ots, puhas, ilus ja elus. Kas tõepoolest õnnestus kiilassilma vastsel siin kõht täis süüa, nukkuda ja end talvituma seada?! No ei tule midagi välja minu talveunest, kui peab teiste koibi valvama."

Autor pildistas aias kõik mutukad üles, pärast määras liigi, lisaks tegeles aiatöödega: külvas meetaimi putukate meelitamiseks, katsetuseks läätsi ja ajaloolist jaanirukist, tegi hoidiseid ja hoidis looduses silmi lahti. Ja pani väga põnevalt päevikusse kirja. Kui ma ka ise mõnda tigu või parmu aias taga ajama ei hakka, siis vähemalt tean nüüd, mismoodi nende elu käib. No lõpetuseks veel: "Varsti hakkas kasvuhoone juurde kärbsenäppe kogunema. Neid liikus justkui siin ja seal, aga siis üks ema lapsega, hall-kärbsenäpp ja tema poeg, maandusid kõrvalpeenra kõrgele laudäärisele. Poeg jäi sinnasamasse kükitama, ema hakkas talle toitu kätte kandma. Lihtsalt tegi lühikesi lendusid ja noppis kasvuhooneklaasilt sipelgaid. Poeg muudkui sõi ning kuidagi korralikult murti sipelgal tiivad ära – tiivahunnik poja kõrval laual aina kasvas." Kas tõesti toimub ka minu aias midagi sellist??? Väga silmiavav raamat.

Raamatusari „Meritsi maailma läinud eestlaste lood“

Tiit Lääne ja Enn Hallik on kogunud kokku nende inimeste lood, kes peamiselt 1944.aasta suvel ja sügisel pealetungivate Nõukogude vägede eest Eestist meritsi lahkusid ning kodumaast kaugel uut elu alustasid.
Suureks põgenemiseks nimetatud väljarände ajal lahkus Eestist erinevatel andmetel 70 000 – 80 000 inimest, kellest kaugeltki mitte kõigil ei õnnestunud ellu jääda: oli merre jäänuid, oli sõjakeerises hukkunuid. Siiski leidus palju neid, kes vintsutustest hoolimata õnnelikult pääsesid ja võõrsil oma elu üles ehitasid. Seepärast polegi raamatute lood vaid minekulood, vaid olulisel kohal on ka paguluses taas jalgele tõusmine.
Meritsi lahkuti toona peamiselt Rootsi, Soome ja Saksamaale, kuid eelkõige Saksamaalt reisiti tihti edasi ning võib öelda, et uut elu alustasid eestlased peamiselt Kanadas, Austraalias, USAs, Rootsis ja mujal. Uue elu rajamine võõrsil ei olnud lihtne: üldjuhul ei osatud ei keelt, ei ametit, kohalikud põlgasid põgenikku kui sissetrügijat. Ja ometi löödi tänu töökusele ja visadusele läbi.
Sarja esimene raamat on „Kõnnin või merre", mis sai pealkirja Brisbanes elavalt legendaarselt Eesti iseseisvuse eest võitlejalt Tiina Taemetsalt, kes omal ajal kodumaalt lahkudes ütles – siia venelaste kätte ma ei jää, kõnnin või merre.
Raamatusarja esimene osa ilmus aastal 2012 ja viimane osa peaks ilmuma 2018. aastal kui Eesti Vabariik tähistab 100. sünnipäeva. Sarja autorite soov oli, et igal aastal ilmuks üks raamat ning seni on see ka õnnestunud, kokku on ilmunud neli raamatut:
„Kõnnin või merre“
„Põlevat Eestit jättes“
„Läksime vaid korraks“
„Viimase laevaga vabadusse“