Minu selle suve üks lemmikraamatutest oli Cheryl Strayedi "Metsik", mida oli väga mõnus ilusa ilmaga õues lugeda.
Tõsielul põhinevas raamatus kirjeldab autor oma matka Pacific Crest Trailil. PCT on 4287 kilomeetri pikkune mägirada Ameerika lääneosas, mis kulgeb Californiast Mehhiko piiri äärest katkematult Kanada piirini mööda üheksat mäeahelikku läbi rahvusparkide ja looduskaitsealade, kõrbete ja vihmametsade, jõgede ja maanteede. PCT valmis 1993. aastal, Cheryl matkas mööda seda metsikut rada 1995. aasta suvel. Cheryli eesmärk oli matkata Mehhiko piiri äärest Jumalate Sillani.
Oma teekonnal nähtud loodusvaateid kirjeldab Cheryl Strayed imelise osavusega. Nii mõnelegi ette tulnud olukorrale on ta lähenenud väga humoorikalt ning põnevust suudab ta hoida raamatu lõpuni.
Sel metsikul rajal on Cherylil palju katsumusi ja seiklusi, näiteks on ta kõrbes silmitsi mürgise maoga, peab sumpama sügavas lumes ja pääsema olukordadest, millesse võib sattuda vaid üksik kaitsetu naine. Kuna ta polnud varem nii pikka teekonda läbinud, ei ole ta füüsiliselt selleks retkeks valmis: rasket kotti tassides püstakil-röötsakil, nahk marraskil; liiga väikesed saapad jalgu valusaks hõõrumas nii, et varbaküüned mustaks tõmbuvad ja ükshaaval ära tulevad. Lõppseis jääb 6 : 4 PCT kasuks. Isegi kui Strayed kogu aeg kirjeldas, kui valus tal on, mõtlesin mina kogu aeg siiski: "Tahaks ka matkata. Tahaks ka matkata! Tahaks ka matkata!!!" Tahaks end proovile panna. Tahaks looduses olla. Ainus erinevus, et ma ei taha mägedes ronida, kuigi vaated oleks iseenesest ju väga kaunid. Aga vaevalt ma oma kõrgusehirmust jagu saan.
Rajal olles meenutab Cheryl läbielamisi varasemast elust. Palju mõtteainet pakkus mulle see, kui ta kirjeldab oma suhteid vanematega. Mõtlesin paralleelselt oma lapsepõlve kodule, oma emale ja sellele, milline ema olen oma lastele. ""Kui te olite sündinud, oli esimene asi, mida ma tegin, teie igat ihuliiget suudelda," ütles ema ikka mu õele, vennale ja minule. "Ma lugesin ära kõik sõrmed, varbad ja ripsmekarvad," ütles ta. "Ma silitasin sõrmega teie käejooni."
Ma ei mäletanud seda, ja ometi polnud ma seda unustanud. See kuulus minu juurde samavõrd, nagu mu isa ähvardus mind aknast alla visata. Rohkemgi."
Cheryl matkab üksinda, sest ainult nii jõuab ta eesmärgini, milleks on end füüsiliselt proovile pannes ravida oma hingehaavu ning eelkõige leida iseennast. "/---/ olin siia tulnud selleks, et hirmule silma vaadata, et õigupoolest kõigele silma vaadata – kõigele, mida ma olin endaga teinud, ja kõigele, mida oli minuga tehtud. Ma ei saanud seda teha kellegi teise sabas sörkides." Ta jääb endale kindlaks ning enamiku teekonnast läbibki ta üksinda. Tervet suve ta siiski üksinduses ei veeda, teel olles ja vahepeatustes kohtab ta ka teisi inimesi.
Kohati häirib lugemist see, et raamatus on palju tegelasi. Kui kulutada "Metsikule" üks järjestikune ööpäev, pole sellest lugu, aga kui lugeda seda nii, et aeg-ajalt on mõned lugemisvabad päevad, ei tulnud jätkates alati kohe meelde, mis tegelane on ühe või teise nime taga, ning juba loetud peatükke tuli vahepeal üle sirvida.
Kuna ma pole autoriga samast põlvkonnast ega kasvanud üles ameerika kultuuriruumis, siis oli lugedes kohati tundmatut: ma ei tea paljusid raamatuid, mida Cheryl matka ajal luges, pole kuulnud paljusid laule, mis tema peas kõlasid.
Strayedi matkalugu pole kaugeltki üksluine teekonna kirjeldus. Selles on ilu, huumorit ja põnevust.
Kommentaarid
Postita kommentaar