18.9.15

Marusja Klimova "Siniveri" ning Pavel Sanajev "Matke mind põrandaliistu taha"

Nõukogude aeg on jäänud juba 25 aasta kaugusele ja sealt on hea julge tagasi vaadata. Marusja Klimova "Siniveri" ja Pavel Sanajevi "Matke mind põrandaliistu taha" toovad elavalt silma ette nõukaaegsed olmeraskused ja tagakiusamise. Poest millegi saamine nõuab kangelaslikkust, kõiki on vaja määrida ja KGB-ga hirmutades annab nii lapsi kui täiskasvanuid nööri peal käima panna. Mõlemas teoses on jutustajaks laps, kellele oleks nagu eriti kiuslikud vanemad sattunud. "Siniveres" on vaheldumisi Marusja ja tema sõbra Pavliku jutustused. Marusjal on pere: isa-ema, vanaema ja vend, Pavlikul on tema geidest tuttavad ja unistus välismaale ilusat elu elama minna.

"Ema tavaliselt ei löönud Marusjat, vastupidi, kui isa teda klobis, hakkas ta isaga õiendama, isegi siis, kui oli ise enne Marusja peale kitumas käinud. Selle poolest meenutas ema Marusjale vanaema, kes alati silmakirjalikult tema kaitseks välja astus."
Sanajevi raamatu minategelane on kaheksa-aastane poiss, kes olude sunnil elab juba neli aastat vanavanemate pool ja igatseb ema järele. Peres valitseb võimukas vanaema, keda kõik kardavad. "Ma ei suutnud kunagi leppida vanaema kombega vastata minu eest alati ja igal pool!... "Miks sa vastad alati minu eest?!" küsisin mina. "Sa ju mõtled alati pool tundi! Aga inimeste aeg on kallis." "Noh, ma ei jõua. Kas sa ei või kordki oodata, et mina vastaks?" "Vasta minugipoolest, opakas. Kes sul keelab?" Imestas vanaema siiralt ning kõik läks endistviisi."

Mõlema peategelase raske lapsepõlv viib neid meeleheitele ja suurekssaamine tundub peaaegu saavutamatu. Mõelda vaid, kui su kallal kogu aeg näritakse ja sind klobitakse, kui palju energiat kulub enesekindluse taastamiseks, selle asemel et end arendada ja kasvada. Pidev kaklemine soodustab silmakirjalikkust. Et vahelgi plusspunkte välja teenida, mängitakse üksteist teise vastu välja. "...jäädes vanaemaga kahekesi, ei kaitsnud ma emmet, vaid vastupidi naersin vanaema eriti õnnestunud ütluste peale. Vanaema oli mu elu, emme oli harv pidu." Loed-loed ja hirm tuleb peale: kas mina olen ka vahel kiuslik lapsevanem, vaja ennast ikka tähelepanelikumalt jälgida. Jah, väline hirmufaktor on kadunud, aga oma kodus võid siiski väikest füürerit mängida.

Romaanid raputavad küll läbi ja sunnivad endas inventuuri tegema, aga lõpp hea, kõik hea – peategelased jõuavad hädaorust välja ja meie oleme ka loodetavasti paremad lapsevanemad.

17.9.15

Carlos Ruiz Zafón "Uduprints"

Enne selle postituse kirjutamist avastasin üllatusega, et meie lugemissoovituste blogis ei olegi ühtki Carlos Ruiz Zafón raamatut soovitatud. Üllatusega sellepärast, et "Uduprints" on viies Zafóni eesti keelde tõlgitud raamat ning kõigile, kes tema varasemaid raamatuid lugenud, tunduvad need väga meeldinud olevat.

"Uduprints" on tegelikult kirjaniku esimene  romaan ja  ilmus aastal 1992. Tegu on noorteromaaniga, kuid kirjaniku sõnul on ta alati proovinud kirjutada raamatuid, mis köidaksid igas eas lugejaid.
Romaani peategelaseks on kolmeteistkümneaastane Max ning tegevustik leiab aset Hispaanias aastal 1943. Maxi isa on otsustanud perekonnaga linnast ja sõjast eemale kolida ning nende uueks elukohaks saab väikelinn Atlandi ookeani kaldal. Kolmelapseline perekond asub elama aastaid mahajäetuna seisnud majja, mis varjab nii mõndagi saladust. Oma uuelt sõbralt Rolandilt kuuleb Max lahe põhjas lebavast laevavrakist ja kohutavast laevahukust, mille saladust näib teadvat ainult Rolandi majakavahist vanaisa.  Avastusretk paljastab kurva ja hirmsa loo, mille algus ulatub aastakümnetetaguste pahaaimamatult antud lubadusteni.

Carlos Ruiz Zafón on sündinud 1964. aastal Barcelonas. "Uduprints" sai Hispaania laste- ja noorsookirjanduse preemia Premio Edebé ning sellest ajast peale on Zafóni sulest ilmunud veel kolm noorsooromaani. Rahvusvahelist tuntust  on kirjanik kogunud oma müstiliste Barcelona-romaanidega "Tuule vari" (e. k 2008), "Ingli mäng" (e. k 2010) ja "Taeva vang" (e. k 2013), mille keskmes asub Unustatud Raamatute Surnuaed.


10.9.15

Cheryl Strayed "Metsik: kaotatud ja leitud Pacific Crest Trailil"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/625/907/thumbnails/view/b04f6184058a18b4075b0b108f8da3f6fc81482e/metsik.jpg
Minu selle suve üks lemmikraamatutest oli Cheryl Strayedi "Metsik", mida oli väga mõnus ilusa ilmaga õues lugeda.

Tõsielul põhinevas raamatus kirjeldab autor oma matka Pacific Crest Trailil. PCT on 4287 kilomeetri pikkune mägirada Ameerika lääneosas, mis kulgeb Californiast Mehhiko piiri äärest katkematult Kanada piirini mööda üheksat mäeahelikku läbi rahvusparkide ja looduskaitsealade, kõrbete ja vihmametsade, jõgede ja maanteede. PCT valmis 1993. aastal, Cheryl matkas mööda seda metsikut rada 1995. aasta suvel. Cheryli eesmärk oli matkata Mehhiko piiri äärest Jumalate Sillani.

Oma teekonnal nähtud loodusvaateid kirjeldab Cheryl Strayed imelise osavusega. Nii mõnelegi ette tulnud olukorrale on ta lähenenud väga humoorikalt ning põnevust suudab ta hoida raamatu lõpuni.

Sel metsikul rajal on Cherylil palju katsumusi ja seiklusi, näiteks on ta kõrbes silmitsi mürgise maoga, peab sumpama sügavas lumes ja pääsema olukordadest, millesse võib sattuda vaid üksik kaitsetu naine. Kuna ta polnud varem nii pikka teekonda läbinud, ei ole ta füüsiliselt selleks retkeks valmis: rasket kotti tassides püstakil-röötsakil, nahk marraskil; liiga väikesed saapad jalgu valusaks hõõrumas nii, et varbaküüned mustaks tõmbuvad ja ükshaaval ära tulevad. Lõppseis jääb 6 : 4 PCT kasuks. Isegi kui Strayed kogu aeg kirjeldas, kui valus tal on, mõtlesin mina kogu aeg siiski: "Tahaks ka matkata. Tahaks ka matkata! Tahaks ka matkata!!!" Tahaks end proovile panna. Tahaks looduses olla. Ainus erinevus, et ma ei taha mägedes ronida, kuigi vaated oleks iseenesest ju väga kaunid. Aga vaevalt ma oma kõrgusehirmust jagu saan.

Rajal olles meenutab Cheryl läbielamisi varasemast elust. Palju mõtteainet pakkus mulle see, kui ta kirjeldab oma suhteid vanematega. Mõtlesin paralleelselt oma lapsepõlve kodule, oma emale ja sellele, milline ema olen oma lastele. ""Kui te olite sündinud, oli esimene asi, mida ma tegin, teie igat ihuliiget suudelda," ütles ema ikka mu õele, vennale ja minule. "Ma lugesin ära kõik sõrmed, varbad ja ripsmekarvad," ütles ta. "Ma silitasin sõrmega teie käejooni."

Ma ei mäletanud seda, ja ometi polnud ma seda unustanud. See kuulus minu juurde samavõrd, nagu mu isa ähvardus mind aknast alla visata. Rohkemgi."

Cheryl matkab üksinda, sest ainult nii jõuab ta eesmärgini, milleks on end füüsiliselt proovile pannes ravida oma hingehaavu ning eelkõige leida iseennast. "/---/ olin siia tulnud selleks, et hirmule silma vaadata, et õigupoolest kõigele silma vaadata kõigele, mida ma olin endaga teinud, ja kõigele, mida oli minuga tehtud. Ma ei saanud seda teha kellegi teise sabas sörkides." Ta jääb endale kindlaks ning enamiku teekonnast läbibki ta üksinda. Tervet suve ta siiski üksinduses ei veeda, teel olles ja vahepeatustes kohtab ta ka teisi inimesi.

Kohati häirib lugemist see, et raamatus on palju tegelasi. Kui kulutada "Metsikule" üks järjestikune ööpäev, pole sellest lugu, aga kui lugeda seda nii, et aeg-ajalt on mõned lugemisvabad päevad, ei tulnud jätkates alati kohe meelde, mis tegelane on ühe või teise nime taga, ning juba loetud peatükke tuli vahepeal üle sirvida.

Kuna ma pole autoriga samast põlvkonnast ega kasvanud üles ameerika kultuuriruumis, siis oli lugedes kohati tundmatut: ma ei tea paljusid raamatuid, mida Cheryl matka ajal luges, pole kuulnud paljusid laule, mis tema peas kõlasid.

Strayedi matkalugu pole kaugeltki üksluine teekonna kirjeldus. Selles on ilu, huumorit ja põnevust.