30.6.15

Vicky Myron, Bret Witter "Kuulus raamatukogukass Dewey"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/027/943/thumbnails/view/2a751361f674ba93b3e3bc6ef29e50e7690df5f7/kuulus-raamatukogukass-dewey.jpgVicky Myron on raamatukoguhoidja Ameerika väikelinnas Spenceris. Raamat saab alguse sellest, kuidas raamatukogutöötajad ühel külmal jaanuarihommikul leiavad raamatukogu uksele kinnitatud tagastuskastist üdini külmunud kassipoja.

"Täitsin kraanikausi sooja veega, proovisin seda küünarnukiga, samal ajal kassipoega pihkudes hoides. Ta libises vette nagu jäätükk. Jean leidis kunstitarvete kapist mingit šampooni ning ma hõõrusin kassipoega aeglaselt ja hellalt, otsekui paitades. Sedamööda, kuidas vesi üha hallimaks ja hallimaks muutus, sai kassipoja metsikust värisemisest pehme nurrumine. Ma naeratasin. See kassipoeg on sitke. Kuid ta oli väga väike. Kui ma ta lõpuks kraanikausist välja tõstsin, nägi ta välja nagu vastsündinu: tohutud silmad, suured kõrvad tillukeses peas ning miniatuurne keha. Märg, kaitsetu ja vaikselt oma ema järele näuguv."

Kiisuke hakkas esimesest hetkest kõigile raamatukogutöötajatele meeldima. Kiisule nime saamiseks korraldati raamatukogus konkurss ja nime pakkumisi tuli 397. Pisi kassipoeg sai nimeks Dewey Readmore Books - Dewey Loerohkem Raamatuid. Saadi ka linnavalitsuselt ametlik luba kassipidamiseks raamatukogus. Pikkamööda tutvustati Deweyt püsilugejatele, keda teati, et nad armastavad kasse. Loomulikult oli ka nurisejaid, kellele ei meeldinud loom raamatukogus. Dewey aitas lapsi saada üle loomahirmust. Vicky märkas, et vanemad lugejad, kes käisid tihti raamatukogus ajakirju lappamas ja raamatuid sirvimas, hakkasid peale seda kui Dewey nendega aega veetma hakkas, tihedamini käima ja jäid ka kauemaks.

Mõne aasta pärast sai Dewey oma hoolivuse ja inimesearmastusega maailmakuulsaks. Raamatukogukassist kirjutati ajalehtedes, ajakirjades, näidati telesaadetes ja tehti isegi film. Internetiajastul Dewey kuulsus kasvas. Teda käidi vaatamas lähedalt ja kaugelt. Kanadast, Mehhikost, Jaapanist ja mujalt. Inimesed ei pidanud paljuks reisil olles teha veel nelja ja poole tunnist kõrvalpõiget, et tulla koos lastega kohtuma kuulsa raamatukogukassiga. Deweyle saadeti sünnipäevaks ja jõuludeks kaarte ning mõni inimene saatis igal aastal nii sünnipäevaks kui jõuluks talle 25 dollarit toidu ja varustuse jaoks. Kass elas raamatukogus 19 aastat. Kui 2006. aasta novembris kass suri, siis teatasid selles kurvast sündmusest oma ajalehtede esikülgedel 250 USA ajalehte.

"Aasta pärast Dewey surma ütles mu tervis lõplikult üles. Teadsin, et on aeg oma elus edasi liikuda. Raamatukogu oli ilma Deweyta teistsugune ning ma ei tahtnud, et minu päevad sel viisil lõpule jõuavad: tühjad, vaiksed, mõnikord üksildased. Kui nägin raamatukäru mööda minemas, seda, millega Dewey sõita tavatses, murdis see mu südame. Igatsesin teda nii väga ning mitte ainult aeg-ajalt, vaid iga päev. Mu lahkumispeol osales enam kui 125 inimest, sealhulgas mitmed, kellega ma polnud aastaid rääkinud. Isa luges üht oma luuletust, mu lapselapsed istusid minu juures, et tervitada õnnitlejaid, Spencer Daily Reporteris ilmus kaks artiklit, mind tänati 25-aastase teenistuse eest. Nagu Dewey, olin ka mina õnnelik. Sain lahkuda omaenda tingimustel."

Selliselt lõppes see imeline raamat.

Loe veel huvitavaid raamatuid kassidest.

David Michie "Dalai-laama kass"
Gwen Cooper "Homerose odüsseia : Kartmatu kassi lugu, ehk, kuidas ma pimeda imekassi abiga armastama ja elama õppisin"
James Bowen "Tänavakass Bob"

Soovitab Evi

17.6.15

Tiit Kuningas "Sinine: sinine ajaloos, kultuurides ja looduses"

Kirjastuselt "Koolibri" on ilmunud väga huvitav varia teatmeraamat sinisest värvist. Tiit Kuninga "Sinine: sinine ajaloos, kultuurides ja looduses" on sarja "Väike värval" esimene teos ning tegemist on tõsiselt üllatava, kuid samas ka äratundmist ja meeldetuletamist pakkuva raamatuga. Soovitan seda lugeda ja vaadata peatükkide kaupa, kuna muidu on oht "kergeks" infoülekülluseks või siis tuleks seda kogumikku kaks korda lugeda, et midagi ikka kaotsi ei läheks. Eraldi sooviks raamatu koostajat kiita rohke kvaliteetse pildimaterjali eest.

Sinist värvi peetakse kurvaks, tõsiseks ja igatsema panevaks. Iidsetel aegadel tõi sinise värvi müük rikkust erinevatele maadele. Sinine on taeva ja mere värv, paljudes maades sümboliseerib see lojaalsust, püsivust, usaldust, tarkust, truudust jpm. 

Järgnevalt mõned huvitavad faktikillukesed raamatust: 
  • Meile kõigile nutiseadmetest või arvutiekraanilt tuttav bluetoothi märk, otsetõlkes sinihammas, sai oma nime muistse viikingikuninga Harald Sinihabeme järgi. Logo ühendab endas kuningas Haraldi ruunikirjas initsiaale.
  • Sinisukkadeks nimetati naisi, kes ohverdasid teadustöö ja kirjandusega tegelemise nimel oma kodu ja perekonna. Eestisse jõudis väljend 19.sajandi lõpus ning "sinisukkadeks" peeti Lydia Koidulat, Anna Haavat ja Marie Underit.
  • Facebooki asutaja põeb värvipimedust, mis takistab eristada punaseid toone rohelistest ning seetõttu ongi FB logo sinine.
  • Lisaks Eestile on rukkilill ka Saksamaa rahvuslill.
  • Sinise silma amuletti kasutatakse tänapäevalgi mitmetes maades, et peletada kurje vaime, näiteks Türgis ja Egiptuses.
  • Soomes on Fazeril ainuõigus müüa šokolaaditooteid sinises ümbrispaberis. Fazeri Sinine on üks riigi hinnatumaid kaubamärke.

8.6.15

Rachel Joyce "Harold Fry uskumatu palverännak"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/660/964/thumbnails/view/be1b871c9fe5bee0ef514143c942a53e994fcb65/harold-fry-uskumatu-palver%C3%A4nnak.jpg
Hiljuti pensionile jäänud Harold Fry saab ootamatult kirja vanalt töökaaslaselt ja sõbralt Queenie Hennessylt, kellest pole juba paarkümmend aastat midagi kuulnud. Naine põeb vähki ning soovib Haroldiga hüvasti jätta. Teel kirja posti panema mõtleb mees aga ringi ja otsustab sõnumi isiklikult 600 miili (umbes 960km) kaugusele viia. Ta usub, et kuni ta kõnnib, püsib sõbranna elus. Nii asub Harold ilma õige varustuse, kaardi ja mobiiltelefonita rännakule läbi Inglismaa.

Rännak on nii füüsiline kui vaimne proovilepanek: tahtmatult meenuvad mälestused, mida Harold ei mäleta või ei taha mäletada: lapsepõlv vanematega, kes temast ei hoolinud; raskused poja kasvatamisel, kellega ta ühist keelt leida ei osanud; keerulised suhted abikaasa Maureeniga.

Ja kuigi suhted abikaasade vahel on viimased paarkümmend aastat olnud külmad, tajub Maureen teravalt abikaasa äraolekut ning hakkab temast puudust tundma.

Kas Harold jõuab Queenie juurde ning kas pole juba liiga hilja leida taaskord sidet oma abikaasaga, saab teada raamatust.

Südamlik raamat sõprusest, armastusest ja rääkimata jäänud sõnade ning tunnete tähtsusest.