29.5.15

Tommi Kinnunen "Nelja tee rist"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/660/963/thumbnails/view/514ae84c66ab3235dedb47d2849af685415a045e/nelja-tee-rist.jpg
See on romaan ühe Põhja-Soomes elava pere saatusest 20. sajandi algusest kuni tänapäevani. Sellest pidi algselt tulema novellikogu, seetõttu on lugu lõhutud juppideks ja jagatud jutustajate vahel ära. Sündmustik areneb erinevatel tasanditel ja aegadel.

Maria kutsuti valda ämmaemandaks, kuna eelmine oli jooma hakanud. Et kergem oleks abivajajateni jõuda, ostab ta jalgratta ja õpib sõitma. Ta tahab külarahvale näidata, et on pädev ämmaemand ja saab kõigega hakkama. Iga õhtuga saabuvad tema juurde abikutsujad üha kaugematest küladest.

Marial sünnib tütar Lahja.

Elatakse üle sõjad, tulekahju, kus enne sõda ehitatud maja ära põleb. Lahja abiellub sõjast tulnud Onniga, kuid nende abielu pole teatud põhjustel õnnelik. Lahja püüab oma mehele kõlvata, kuid sellest ei tule midagi välja.

Onni olukord on kõige kurvem, sest tema ei kõlba isegi iseendale. Tal on kogu aeg tunne, et midagi on tema elus puudu, et ta ei suuda oma osa täita... ja õnn käib temast kauge kaarega mööda. Ta mõtleb, kas pole ta teinud kõik, mida ühelt mehelt üldse nõuda võib - ta on võtnud naise, saanud lapsi ja ehitanud maja - kuid sellest ikka ei piisa. Onni tahab, et kõik saaksid suures ja ilusas majas koos elada. Kui ta sellise lõpuks valmis saab, siis on inimsuhted juba nii muutunud, et keegi ei taha teisi enam nähagi. Ometi seisab maja püsti ja on uhkem kui teised.

"Jõe tagant, surnuaia kõrvalt osmikutest siirduvad mehed ehitusplatside poole. Nooremad kõnnivad oma väljakutse suunas kiiresti, õhinal. Teiste sammudes on tunda väsimust, sõda. Siiski tahavad nemadki oma ehitusplatsile, et hommikuhämarusest viimase valgeni rassida."

Suur maajagamine on jõudnud kõnnumaale ja igaüks tahab endale kodu ehitada.

Eesti mütoloogias peeti nelja tee risti kodu ja muu maailma piiriks, kuhu mindi siis, kui häda käes või teda kardeti, käidi soove soovimas või endeid kuulamas.

Tommi Kinnunen (sünd 1973) on emakeele ja kirjanduse õpetaja. "Nelja tee rist" sai Suure Ajakirjandusauhinna aasta parima raamatu kategoorias. See auhind on igati õigustatud.

27.5.15

Jüri Kamenik "Eesti pilveatlas"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/651/179/thumbnails/view/7b5ff98ff56b28e446a8c094e86072b435ab2bcb/eesti-pilveatlas.jpg
Vaata kui hea, kui sa kõnnid ringi ja tunned ära: näe, kanakoole õitseb või kuuled, kuidas musträstas laulab. Oli ikka või, ei, vist hoopis...

Mida põhjalikum määraja, seda parem, ei jää midagi umbmääraseks. Ja siin ta siis nüüd on: Jüri Kameniku "Eesti pilveatlas", esimene nii põhjalik eesti keeles. Niisiis, laenutame nädalavahetuseks, viskame aiatooli pikali ja hakkame vaatlema.

"Tavaliselt on Eesti taevas korraga rohkem kui üht liiki pilvi. Sealjuures on pilvede tumedus ja värvus väga erinev. Näiteks kiudpilved on keskpäeval tavaliselt üleni valged, rünkpilvede rüngad valged või hoopiski tumedad, kihtpilved hallid. Kui päike asub madalal horisondi kohal, lisandub pilvedesse värviküllust. Vihmapilved on tavaliselt paksemad ja tihedamad ning võiks arvata, et valgus lihtsalt neeldub neis. Kuigi vähesel määral neeldubki, siiski hoopis suuremal määral hajub- see on seotus piisakeste suurusega pilves." Kiudpilvede äratundmiseks leiame 8 fotot, kirjeldused, lisatud on ilma ennustamine ja vanarahva tähelepanekud. Järgnevad kiudrünkpilved, kiudkihtpilved, kõrgkihtpilved (need, millest paistab päike nagu läbi mattklaasi), kihtsajupilved. Konksjad kiudpilved ehk kassiküüned on ülespoole käändunud küünte sarnased ja ennustavad ilma kiiret halvenemist, nagu ka nn Noa laev- pikad suusataolised kiudpilvevöödid. Siis jõuame lõbusate rünkpilvede juurde.

Seejärel ilma mõjutamine kemikaalidega, lennukijäljed, erinevad vandenõuteooriad. Huvitavad pilved veel: lk. 204 "rullpilv ja riiulpilv saabuvad Tallinnasse", korstnapilved, mis moodustuvad korstnast väljuvast veeaurust, helkivad ööpilved, vikerkaar, kuukaar, udukaar, videvikukiired ehk päikese püksid.

Lõpuks veel eraldi kokkuvõttev peatükk pilvede järgi ilma ennustamisest, kuidas aimata hoovihma ja äikese tulekut (need 9 punkti võiks endale kohe seinale riputada), või peatset selget ilma või halva ilma püsimist või laussaju lähenemist. Igatahes palju kobedam tunne on uute teadmistega varustatult taevasse vaadata.

Viimastel lehekülgedel noore fotograafi Karl Ander Adami õpetus pilvepildistamisest näidisfotodega.

Ja eriti nutikatele: Jüri Kamenik on koostanud ka mobiiliäpi "Pilveaabits" mis on kõigile huviliste tasuta allalaaditav, raamatut ju loodusesse tülikas kaasa võtta, aga mis nii viga!

21.5.15

Lena Andresson "Omavoli"

Põhjamaade romaan

Ester Nilsson, 31-aastane luuletaja ja esseist oli juba kolmteist aastat elanud harmoonilises ja vaimses kooselus mehega, tegi korralikult oma tööd ja tundis, et maailm on just selline, nagu tema seda tunnetab. Siis tuli telefonikõne. 

Talle tehti ettepanek koostada ettekanne kunstnik Hugo Raskist. Juba ettekande tegemise ajal tundis Ester Raskiga suurt hingesugulust ja lõpuks igatses ja ihales kunstnikku. 

Pärast ettekannet nad kohtusid. Rask tuli Estri juurde, tänas teda ja suudles põsele. 

Järgneva lõunasöögi ajal oli Ester juba meeletult armunud. Ta lootis, et tema ja kunstniku vahel tekib hingesugulus ja soe sõprus. Eneseimetlejast kunstnikule Raskile pakub Estri tingimusteta imetlus ja armumine vaid huvi. Nad kohtuvad ja vestlevad filosoofiast, esteetikast, suurtest ideaalidest. Kuid Ester on armunud ja sellel tundel on oma reeglid ja vajadused. 

"Ta lugeski (Majakovskit) ja nägi, et kõik armastasid ning nutsid ühtemoodi ja sarmastel põhjustel, kõik petsid ja neid peteti ikka samal viisil ning kõik mõtlesid, et mitte keegi ei ole varem nii armastanud ja kellelgi pole olnud nii valus. Kõik olid ainulaadsed ühel ja samal kombel. Alati ja igal pool." 

Ester saab teada, et Raskil on teine/esimene naine. Ta tahab saada vabaks Raski lummusest. Ta mõtleb, kui tore on maailma seitsmel miljardil inimesel, kes on sõltumatud sellest, kas nad saavad Hugo Raskilt kõne või ei. Miks ei võiks temaga samamoodi olla? Ta ei taha enam aina rääkida, filosofeerida. 

"Ei ole mingit mõtet rääkida. Ausaid vastuseid ei tule, ja seda meelega. Petetakse ja ollakse petetud, ning ei olegi millestki rääkida, kuna pole mingeid kohustusi, kui ei ole tahtmist. Mida tehakse halastusest, on vähe väärt, kui teine pool ootab, et seda tehakse armastusest." 

Lena Andersson on rootsi kirjanik ja humanist, kelle sulest on ilmunud mitu romaani. "Omavoli" on ta viies romaan, mille eest ta sai August Strindbergi nimelise auhinna Augustpriseti. 

Soovitab Anne

19.5.15

Madis Jürgen "Rindeoperaator Ivar Heinmaa"

Kallis ema ja isa!!! Me tahame koju. /…/ Me magame kehvasti. /…/ Siin on igav ilma teieta. Söögid on pahad. /…/ Pühapäeval tuleme teiega koju. Oleme kurvad. Ma olen nutnud.

Sellise kirja saatis Ivar Heinmaa oma vanematele suvelaagrist, kui ta oli 10-aastane. 16 aastat hiljem, 1991. a jaanuaris, on ta Riias. Tänavalt kuuldud tulistamine on talle signaaliks, et tuleb välja tormata ja see kõik oma kaamerasse püüda. Maailmas on vähe kriisi- ja sõjakoldeid, mille keskel ta oma kaameraga seisnud pole. Selle tunnistuseks on rikkalik pildimaterjal raamatus. Ja pildil on ikka inimene. Inimene keset sõjakoledust. Aga on ka palju värvikaid kohtumisi, ja uskumatuid pääsemisi.

Kui ma õieti mäletan, siis ühes raadiointervjuus ütles Ivar, et üks tema poegadest teadis pikka aega, et isa töötab tal lennujaamas. Mõnda aega kodus viibides, muutub ta rahutuks. Tema abikaasa Siiri teadis, kellega abiellub, juba siis, kui registreerimispabereid sisse viiest uuris Ivar, kas on ka selline võimalus, et naine tuleb registreerimisele üksi koos tema poolse volitusega.

Raamatu lõpust saab lugeda, et ta on käinud maailma 100 tunnustatud riigis ja tunnustamata maad veel pealekauba. Tema film "Süüria sõja pale" nimetati 2014. a mainekal filmifestivalil Prix Euroopa parimaks dokumentaalfilmiks. Oma saateid ja filme on Ivar teinud enamjaolt välismaistele, eelkõige Soome telekanalitele ja filmiproduktsioonifirmadele. "See, et me tema töö tulemusi Eestis vähe näeme, on meie üks suur häda – me ei oska hinnata oma inimesi, maailmatasemel professionaale" ütleb Toomas Kümmel raamatu tagakaanel. See raamat on üks võimalus selle tohutult põnevat elu elavat rindeoperaatori, muheda maamehe ja isa Ivar Heinmaaga tutvumiseks.

Kirjastus Pilgrim, 2014

8.5.15

Greete Kõrvits "Kartulirahvas ja burgeriinimesed: Ameerika esseed"

Miks mulle meeldib Ameerika? Ehk täpsemalt Ameerika Ühendriigid: jõukas riik, üle ookeani, järelikult raskemini kohalejõutav ja ahvatlevam, tohutu suur ja seega mitmekesise loodusega. Kes ei mäletaks juba kooliajast sekvoiasid Yellowstone`i rahvuspargis, Mississippi jõge ja Tom Sawyerit, Colorado kanjonit ja indiaanifilme. Aga kui ise kohale minna, kuidas siis on? Tahaks vähemalt reisida, näha New Yorki... Greete Kõrvitsale ei meeldi Ameerika. Ta leidis peale nelja kuud äärelinnaelu: "kui teil on unistusi, kaaluge sinna jäämist, kus te olete. Ameerika on võimaluste maa, ent ärge minge nii individualistlikuks, et unustate ära: teie pole ainus, kes siin võimalusi otsib." Noh, nii palju siis kiire karjääri unistusest. Äärelinnades pole kõnniteid ega ühistransporti. New York haiseb ja on lärmakas. Ameeriklased on uhked sõnavabaduse üle, aga mõnikord kannatatakse selle sildi all ära ka radikaalsed puritaanid ja nende vastased, kes saavad rohkem tähelepanu kui tavalised kodanikud. Introverdile on raske pidev "hauaajuutamine", pealiskaudsus. Tuleb välja, et kõige parem on ikka omas kodus oma riigis, kõik ei harjugi võõrsil. Mida siis teha, kui su elukaaslane on ameeriklane?

Sirje Kiin "Kas Ameerika on olemas?" valis kindlalt armastuse ja kolis elama Ameerikasse. "See vabadusejoovastus leida lõpuks siin elus, siin ilmas inimene, kellele saab hirmu ja tõrjumist tundmata rääkida kõigest, jutustada lugusid, rääkida kogemustest ja elamustest, mida hoidsin seni vaid endale – see on nii üllatav vabadustunne, et teeb mind elus esimest korda tõepoolest õnnelikuks ja vabaks."

Epp Petrone "Minu Ameerika" kohtus ameeriklasega, aga elavad siiani vaheldumisi Eestis ja USA-s. Võrdluses Eestiga torkab silma toidukultus, suured portsud ja rasvasus, liikumisvaegus, demokraatide ja vabariiklaste sõjakas vastasseis. Sellest kirjutas põhjalikult väliseestlane Kalle Lasn raamatus "Kultuuritõkestus. Ameerika naeruvääristamine": kestval kasumijahil kapitalismil on õnnestunud inimesed marionettideks muuta (koledad näited reklaamide ja ühekülgse meedia mõjust).

Ja muidugi, nagu ütleb Greete Kõrvits - "kui kavatsete kunagi välismaale elama minna, aga mõtlete, et nii palju patrioot te ikka olete, et oma seal sündivatele lastele eesti keele ära õpetate, siis see on tühi unistus. Nad võivad selle küll ära õppida, seda isegi puhtalt ja ilma aktsendita rääkida, aga sellest hetkest, kui nende elu keskmeks saavad nende sõbrad, pole eesti keel enam nende esimene keel... Kui su sõbrad, poiss- ja tüdruksõbrad räägivad teise maa keeles, siis teed seda ka sina. Ja teiste eesti noortega räägitakse siis inglise keeles, sest see teadmine on nendele samuti kohale jõudnud. Milleks purssida ebamugavat keelt, mida keegi teine niikuinii ei oska, palju lihtsam on ju inglise keelt rääkida." Kui ikka otsustada kasvõi ajutiselt kodumaalt eemal elamise kasuks, tasuks sirvida kahte käsiraamatut: Hille Pajupuu "Kuidas kohaneda võõras kultuuris?" pakub maailmanägemise teooriat ja Richard D. Lewise "Kultuuridevahelised erinevused" praktilisi käitumisjuhiseid. Suheldes leiate inimesi, kellega haakuda. Ja siis "pole siin nii hull midagi. Olge teie ka rõõmsamad, kallid lugejad."

5.5.15

"Kadrina kandi maitsed"

Viimasel ajal on kogukonnad koostööd laiendanud: laadad, suvekohvikud, talgud, pärimuse kogumine ja sealt loogilise jätkuna uurimistööde tulemuste raamatuna väljaandmine. Üks alaliik neist - piirkondlikud kokaraamatud - peaks ju vägagi koha vastu isu äratama. 

Kadrina vald koondas 2015. aastal ilmunud esinduslikku albumisse "Kadrina kandi maitsed" kõik oma valla ettevõtted, kus süüa pakutakse. Omanikud kirjutasid sissejuhatavad tekstid ja lisasid iseloomuliku retsepti. Alustatakse Arbavere puhkekeskusega (kanarull) ja lõpetatakse Õnnela külalistemajaga (seesamikana). Keskel muud head-paremat: Kadrina saunaklubi oma meetrise läbimõõduga panniroaga, Kadrina rahvamaja perenaine Helena Mägi kapsasupiga, Kolu mõis õpetab samovariga teed keetma, Ridaküla seltsimaja verivorste tegema, Vohnja jahiselts põdramaksa praadima, turismitalude küpsetistest rääkimata. Raamatus on ka ingliskeelne paralleeltekst ja e-aadressid.

Lääne-Virumaa esimene taoline pääsuke ilmus aga juba 2011. aastal: "Pasteedisimman : Lääne-Viru hoidistemessid 2009-2010 Mädapea mõisas". Raamatus on hulganisti läänevirulaste hoidisteretsepte, pooled neist pasteedid.

Kohalikke kokaraamatuid on ka mujalt Eestist: Harjumaa Raudoja kandi inimeste lemmikud kogusid kokku Krista Kivisalu ja Sandra Urvak kogumikku "Meie küla eided peavad pidu". Tegevus toimub kunstnik Ave Nahkuri kodus, kuhu külanaised toitudega külla tulid.

Sama nunnu näeb välja Viktoria Ladõnskaja, Birgit Püve ja Annika Haasa "Peipsi veerel : Vanausulised paluvad lauda". Neid pilte vaadates ja kohalike inimeste eludega tutvudes lihtsalt ei saa jätta midagi järgi proovimata.

Laivi Mesikäpp ja Indrek Kivisalu "Seto köök põlvest põlve" tutvustab teadagi setu toidukultuuri, mida millal söödi, klassikalised setu toidud suuliim ja tatiruug samuti esindatud.

"Kihnu kokaraamat" viib meid läbi kihnlaste aastaringi. Terve raamat ilusat kihnu keelt ja omapäraseid retsepte. Mõned toidud on ju üle eesti levinud, siinkohal võib võrrelda, kas on erinevusi kihnu, setu või oma kodu roosamannal, ahjuprael ja õunakoogil.

Läänevirulased on sattunud ka raamatusse "Kutsu Iff külla", kus Ivo Linna külastas Porkunit, paemuuseumit ja järve ning küpsetas paekivide vahel kana, juurde lillkapsawok, nämm!

Kuna Lääne-Virumaa on mererannaga maakond, on siitkandi rahvale kalatoidud tuttavad. Tiina Piirisaare "Rannarahva toidud 20. sajandi 1. poolel" ja Mart Vabari "Kalajutte käsi laiutamata ehk Koduranna kogupere kokaraamat" koondavad ajaloolisi kalaretsepte koos pajatustega vana aja elust ja kommetest.