29.4.15

Toomas Vint "Mõned kummalised naised"

Ühe mõjukama eesti kirjaniku Eduard Vilde 150. sünniaastapäeval anti üle tema nimeline kirjandusauhind, mille pälvis kirjanik ja kunstnik Toomas Vint möödunud aastal ilmunud raamatu "Mõned kummalised naised" eest.

Toomas Vindi sõnul on teda aastakümneid piinatud küsimusega, kas ta on rohkem kunstnik või kirjanik. Vilde kirjandusauhinnaga pärjatud raamat annab sellele küsimusele vastuse.

Raamat koosneb 16 jutust ja sisaldab 16 värvireproduktsiooni autori aktimaalidest. Igas loos jutustab oma meeliköitva loo üks maalilt välja astunud naine.

Oma raamatu kohta räägib Toomas Vint ise: "Selle raamatu tegelased võivad lugejale tunduda üksjagu kummalised. Mõnele mehele paistavad kõik naised imelikud – mida rohkem neid uurida, seda kummalisemad nad näivad. Samas pole võimatu, et mu hea lugeja ei leia raamatust ainsatki kummalist naist. Nad kõik on täiesti tavalised."

"Nii mõnigi tuttav on pärinud, miks sa panid maalidele iseäralikud pealkirjad: "Taevast pudeneb pilvi" või "Õitsev naine kanarbikumaastikus" või "Üksinduse heidutav avarus". Olen naljatoonil vastanud, et pealkirjad peaksid inspireerima sinu peas tekkivat lugu, mida sa arvad, et maal sulle jutustada tahab." Autori jaoks on oluline, et maal annaks tugeva emotsiooni ja ta usub, et kunstiteos ise räägib vaatajale oma loo. Tema arvates on naiste maalimine ettearvamatu tegevus, kuid siiski tekib kunstnikul tunne, et ta mõistab naiste keerulist hingeelu. Miks tuleb noor naine kunstniku juurde ja laseb maalida enda keha, varjates nägu. Nägu, millest paistab selgelt läbielatud raskused, on see ainult rahapuudus ...

Aktimaalid hakkavad raamatus kõnelema ja iga naine jutustabki teile oma meeliköitva loo. Lood on naiste mõtetest, unistustest, läbielatust ja kogetust, murest ja valust, õnnest ja rõõmust olla naine, olla armastatud. Kuigi sageli oli armastus üürike, õnne tumestab mehe seaduslik abikaasa ja perekond, kelle juurde läheb isa ikka tagasi.

Kriitikud on kirjutanud, et Toomas Vindi maastikel võib esiplaanil olla naine, koer, traktor või kraana, miski neist objektidest ei kõneta vaatajat. Hoopis tundlikult maalitud maastik on see, mis köidab ja teeb kunstitöö meeldejäävaks. Kunstniku jaoks on naine ateljees nagu tööriist- värvituub, pintsel või tühi lõuend.

Soovitan seda kaunist raamatut lugeda ja vaadata.

28.4.15

Mari Saat "Matused ja laulupeod"

Kirjastus Petrone Print alustas 2011. aastal mälestustesarja "Aja lugu", kus tuntud inimesed meenutavad oma lapsepõlve.

Kõige nooremate autorite Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamat" ja Viktoria Ladõnskaja "Lasnamäe valge laev" tuletavad meelde vastavalt 1980-ndate elu Raplas ja Lasnamäel, kõige vanemate Nasta Pino "Seal, kus rukkiväli" ja Ene Hioni "Valged varesed" 1930-ndate Setumaal ja küüditamisjärgset lapsepõlve Venemaal. 

1970-ndad on kajastatud Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooni", Loone Otsa "Mustamäe valsi" ja Kati Murutari "Projektilaps Pärnust" veergudel. 

Teistest eristub Maimu Bergi "Moemaja", kes on kirjutanud oma töökohast nõukogudeaegses "Silueti" toimetuses. 

2015. aastal on seni viimati ilmunud "Matused ja laulupeod". Majandusharidusega kirjanik Mari Saat sündis 1947. aastal Tallinnas ja sealt need mälestused algavadki. Lai silmaring teeb lihtsad seigad huvitavaks, autor nagu kooks võrku üle nende, haarab esivanemate mälestusi, põimib need tänapäevase elutarkusega. Mida ta 1950-1960ndail aastail nägi: Pirita motospordivõistlused, tsaariaegne lapsehoidja, David Vseviovi isa, teismelised üksi Leningradi reisimas, küüditatute tagasitulek Venemaalt, käpakil Hruštšovi järgi tehtud Zaporožets, suletud mererannad, KGBlaste pilk, suhkrusabad, taksosabad, kommipuudus ja kohvipuudus, sügisene kartulivõtt majandites, suurmeeste matused. Ja nende väikeste mälupiltide küljest tõmmatakse võrdlused kaasaega: "Nüüd ei ole suurmeeste matused enam sündmused, või õigemini ei ole enam suurmehi, keda oleks mahti taga nutta. Oma riik on ja rahvas rabeleb, igaüks oma olelusvõitlust selle riigi sees. On kuulsused, aga need ei ole enam nagu rahvuse säilitajad, vaid igaüks on mingi oma ala professionaal. Jah, Pärt on kuulus üle kogu ilma, palju kuulsam kui Tuglas, Luts või Särgava – ja sellega loogiliselt justkui suurem neist suurmeestest, võiks enda ümber rahvahulki keskendada küll, aga mulle tundub, et asi pole mitte isiksuse kuulsuses, lihtsalt inimestel ei ole enam aega (ja vajadust?) tunda ennast ühtse rahvana, otsida selleks võimalusi."

Mis veel on kadunud: videvikupidamine ja juttuderääkimine. Juurde on tulnud soo-operatsioonid. "Inimesed ei ole oma sooga rahul ja teevad soovahetuse ja siis selgub, et nad ei ole ka uue sooga rahul. Vanasti, minu nooruse ajal, oli lihtsam: siis pidid õppima läbi ajama sellega, mis sulle oli antud. Võib-olla paljud need, kes tänapäeval suure vaevaga ja mitmete kurnavate operatsioonidega sugu vahetavad, ei tule selle peale, et asi pole soos, vaid nad lihtsalt ei suuda leppida oma surutusega siia füüsilisse maailma?" Ahhaa! 

1924. aasta kommunistist isa ja köstritütrest ema järeltulijana on autorile omane seisukohtade mitmekülgne vaagimine: mõlemad vanemad olid ju head, igast filosoofiast ja usuvoolust võib leida nii teisi häirivat kui ühendavat: mõelgem demokraatlikule kommunismile, kodanikupalgale, ületootmisele ja ökokatastroofile, hullulehmatõvele ja loomade massimõrvale. Autor on igavene kahtleja: "Tihtipeale öeldakse, et eestlased on valged juudid, aga ajaloo mäletamisel oleme küll juutide vastandid: juudid nõuavad, et kõik maailma rahvad mäletaksid holokausti, meie ei nõua seda isegi endalt mitte – nii kui vabadusse saime, unustasime kõik ja läheme tagasi vaatamata edasi...Kas see on halb või hea? ...Või ei kumbki, vaid lihtsalt meie rahva saatus – korraks veel vabaks saada, et siis kaduda..."

Kokkuvõtteks: paljude mõtteharadega lahe raamat.

14.4.15

Jeannette Walls "Klaasloss"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/649/032/thumbnails/view/cba1b4514f7656ddcca2e11ada3ad39354590f45/klaasloss.jpg
Raamatu pealkiri "Klaasloss" on fantaasiamaja, mille kavandamisega tegeles raamatu autori isa läbi kogu nende elu ja mis kunagi ei valminud.

Raamatu tegevus toimus 1960-70ndatel Ameerikas.

Isa Rex oli alkoholismile ja mängurlusele kalduv, suurelennuliste ideedega nö amatöörteadlane, kes lootis oma leiutistega rikkaks saada. Tegelikult aga ametilt elektrik, kes ei suutnud pidada pikemalt ühtegi töökohta. Võlgade tõttu põgenes pere ühest Ameerika kõrbelinnast teise saatjaks vaesus. Eluasemeteks olid sageli ilma veevarustuseta ning eluohtlike elektrisüsteemidega lagunevad majad. Tema naine Rose Mary oli ekstsentrik, kes tegeles kunstiga, ta oli lõpetanud kolledži ning saanud õpetajahariduse. Rose Mary arvates takistasid õpetajaharidus ja liigne laste eest hoolitsemine tal kunstile pühendumast. Neid ühendas vastuseis keskklassi väärtustele ja võimudele ning armastus korratu elu vastu.

Kolm vanemat last Lori, Jeannette ja Brian tegutsesid nagu omaette perekond düsfunktsionaalse perekonna sees. Noorim Maureen, kasvas üles sõltuvana võõraste headusest. Mustus ja nälg olid laste igapäevased kaaslased. Söögi hankimiseks tuli lastel sageli pudeleid korjata või metalli koguda. Pere rändurielu tõttu vahetasid nad ka pidevalt koole või siis ei käinud üldse koolis. Vahel õpetas neid siiski ka ema. Koolis nad sõpru ei leidnud, kuna nad olid räpased ja haisesid, riided olid kulunud või üldse katkised.

Kõige süngem osa raamatust on see, kui Jeannette Walls kirjutab nende elust Lääne-Virginia kaevanduslinnas Welchis. Rexi õudustäratava ema tegevus, elamine külmas keldris ilma vee ja elektrita. Lõpuks kolib perekond elamiskõlbmatusse majalobudikku linna serval. Rahapuuduse tõttu ei saanud nad endale prügiveoteenust lubada, seetõttu visati kõik krundile kaevatud "Klaaslossi" vundamendiauku. Vanemad käitusid pidevalt vastutustundetult ja isekalt, isegi süüdimatult, nt ostis ema šokolaadi ja sõi seda salaja, samas kui lapsed olid näljas, isa kupeldas oma tütart, varastas nende kogutud raha, et osta autoloks jne.

Peale raamatu lugemist tundub täiesti uskumatu, et kõik selle pere lapsed suutsid siiski vanemate ennasthävitava eluviisi hüljata, sotsiaalsete normide juurde tagasi pöörduda ning elus hakkama saada.

12.4.15

Souad "Elusalt põletatud"

Tõsilugu 
Kirjastus Tammerraamat 2008 

Kui esimesest armastusest pimestatud nooruke araabia neiu Souad jääb kogenematusest last ootama, otsustavad isa ja ema ta hukata. Aumõrva täideviiaks valitakse Souadi õemees Hussein. Perekond lahkub kodust, Hussein valab Souadi bensiiniga üle ja paneb põlema. 

"Äkitselt tundsin külma vedelikku üle pea voolamas ja samal hetkel olin leekides. Nüüd oli see nagu kiirendatud film, kaadrid kihutamas. Hakkasin aias jooksma. Peksin oma juukseid. Karjusin. Mu kleit lehvis tuules minu taga. Kas ka see põles?
Tundsin bensiinilõhna ja jooksin, takerdudes kleidisappa. Kabuhirm juhtis mind instinktiivselt hoovist välja. Jooksin aia poole, mis oli ainus väljapääs. Ma teadsin, et jooksen, et põlen ja karjun, kuid ei mäleta peaaegu midagi sellest, mis hiljem juhtus." 

Naabrid kutsusid kiirabi ja neiu viidi haiglasse, kuid seal jäeti ta abita ja surema. Haiglas sünnitas ta enneaegse poja, kes kohe ta juurest ära võeti ja lastekodusse viidi. 

Lähis-Idas töötav humanitaarabiorganisatsiooni esindaja Jacqueline (Jacqueline Pascarl. Kord olin ma printsess) päästab tulesurma määratud Souadi elule tagasi, viies neiu ravile Šveitsi. Jacqueline otsis ka Souadi poja lastekodust üles ja muretses talle dokumendid ning viis koos neiuga Šveitsi. 

Peale ravi elas Souad kasuperes ja õppis eluga ise hakkama saama. 

Souad elab praegu Euroopas. Ta on abielus ja tal on kolm last. 

Raamatut soovitan lugeda neil, keda huvitab elu araabiamaades.