29.1.15

Parimad raamatud 2014: laste- ja noortekirjandus

Valik lugemiselamustest 2014. aastal ilmunud laste- ja noortekirjandusest:

Rose Lagercrantz "Minu õnnelik elu" ja "Mu süda hõiskab ja naerab"
"Kindlalt kõige armsamad ja lihtsamad raamatud aastal 2014. Sarnanes väga oma kirjutamisstiililt Astrid Lindgreni raamatutele. Raamatud läksid väga hinge ja kindlasti soovitan neid veel paljudele inimestele."

 








Hilde Vandermeeren "Operatsioon "Bernie välja!""
"Raamatu peategelane on 8-aastane Catherine. Tüdruk elab koos emaga,oma isa ei ole ta kunagi näinud. Ühel päeval tuleb nende ellu karnevalipoepidaja Bernie. Raamatus kirjeldatakse hästi lapse tundeid uuel eluetapil. Tegelased on elulised, lihast ja luust inimesed."

Ilmar Tomusk "Kriminaalsed automatkajad"
"2012. aastal Ilmar Tomuski alustatud noorte kriminalistide sari sai täiendust. Selles raamatus lahendavad Kribu ja Krabu Sõmeru autoparklast varastatud autode juhtumit. Vahvad tegelased ja soe huumor, ootamatud sisupöörded, teevad Tomuski krimilugudest meeliköitva lugemise."







John Greene "Süü on tähtedel", R. J. Palacio "Ime", Rainbow Rowell "Eleanor & Park"
"Kolm mõtlemapanevat noorteromaani, mida julgen noortele soovitada vahelduseks libahuntidest, inglitest ja muudest imepärastest tegelastest rääkivate raamatute vahele. Päris elud, päris probleemid – vahel on hea lugeda neid kasvõi seetõttu, et tunda, kui õnnelik on enda elu"

 John Green "Süü on tähtedel"
"Väga südant liigutav lugu rasket haigust põdevatest noortest ning nende armumisest ning sellest kuidas ka haiged inimesed saavad oma unistusi teoks teha. Raamatu põhjal valmis ka film, mida soovitan vaadata, ei pea pettuma."

R.J. Palacio "Ime"

"Raamatus räägitakse 10-aastasest Augustist, kellel on tavapäratu nägu. Kooli minnes tekib seoses ta välimusega palju probleeme. Need lahenevad tänu Augusti seesmisele ilule ja headele tegudele. Väga hea raamat!"

Andry Ervald "Unenäorong"
"Meie kutsusime Andryt Maailma Kõige Pikemaks Muinasjutuvestjaks. Kedagi me lausa üle ei ole mõõtnud, aga ega me arvatavasti eksinud ka. Kui ta väikestele juttu vestma hakkas, siis ta pidi end ikka korralikult kokku kortsima, et lapsed talle näkku vaadates selili ei kukuks. Ja kui püstitõusmine-tõusmine-tõusmine-tõusmine-tõusmine algas, siis tõmbasid põnnid pea õlgade vahele, sest see näis kõhedakstegevalt lõputu. Nüüd on Andry lood raamatusse kimpu kogutud ja kõik saavad nende najal oma fantaasiat turgutada ja kõnekate lugude saatel mõtteid mõlgutada, sest Andryl oli, mida öelda. Parim viis autorit meenutada on tema lugusid edasi jutustada. Siis maailm muutub."

27.1.15

Parimad raamatud 2014: kriminaal- ja põnevusromaanid

Mõned meie töötajate lugemiselamused 2014. aastal ilmunud kriminaal- ja põnevusromaanide hulgast:

Barbara Vine "Lapse laps"
"Barbara Vine käsitleb põnevas võtmes raskeid elulisi probleeme ja valede valikute tagajärgi. Kuidas elada teismelise emana, üksikemana, samasoolisena."

Karin Fossum "Carmen Zita ja surm"
"Karin Fossumi teemaks on downi tõbe põdeva lapse ja tema pere lugu. Ema otsustab süümepiinadeta oma haige lapse elu ja surma üle. Armastav isa ei näe muud väljapääsu kui surm."








Hansjörg Schneider "Liviuse juhtum"
"Hansjörg Schneideri raamat oli huvitav juba sellepärast,et kuna Šveitsi kohta tean ma vähe, sain lisaks põnevale lugemiselamusele rohkem aimu selle riigi ajaloost ja rahvast."

Lars Kepler "Uneliivamees"
"Lihtsalt väga põnev krimilugu. Detailset vägivalda oli ehk natuke liiga palju …"










Jussi Adler-Olsen "Naine puuris" ja "Faasanijaht", Lene Kaaberbol "Poiss kohvris"
"Kaasahaaravad, põnevad aga samas ka hirmutavad kriminaalromaanid. Taani kriminaaluurijate igapäevaelu – teadmata kadunud inimesed, kohutavad õnnetused, võikad mõrvad."

Luc Bossi, Isabelle Polin "Leitud"
"Raamatu võib liigitada psühholoogilise põnevusromaani valdkonda, sest põnevust jätkub viimase leheküljeni ja juba näiliselt leitud lahendus jääb viimaks ikkagi küsimusena õhku. Ootamatute pööretega sündmustik hoiab sind lugemise vältel kammitsais ja võid sinna jääda veel kauemakski, sest lahendust justnagu polegi."







S.E. Green "Tapjainstinkt"
"Lugu pealtnäha tavalisest teismelisest, kelle salakireks on sarimõrvade uurimine. Noortele mõeldud põnev raamat, mida päris teismelistele siiski soovitada ei julge."

23.1.15

Parimad raamatud 2014

Traditsiooniks on saanud, et aasta alguses palume raamatukogu töötajatel mõelda, millised olid nende parimad lugemiselamused möödunud aastal ilmunud raamatute seast ning mõne lausega ka kirjeldada, miks raamat meeldis ja meelde jäi.
Kui eelmisel aastal eristusid lemmikraamatud üsna selgelt, siis sel korral oli olukord vastupidine- raamatuid nimetati palju, kuid kordusid neist vaid üksikud. Sellest võib järeldada, et ilmus palju häid raamatuid ning oma maitsele sobiva peaks leidma igaüks!

Esikohta jäid jagama "New York" ja "Estonia inimesed: 20 aastat pärast laevahukku".

Edward Rutherfurd "New York"
"Tõeliselt suur (ka mahult) romaan New Yorgi ajaloost algusaegadest tänaseni, seda läbi rikaste ja vaeste, põliselanike ja immigrantide perekondade lugude. Lugemiseks mitte ainult ajaloohuvilisele."
"Hirmuäratava paksusega saaga, mis jälgib perekondade saatust New Yorgis alates linna tagasihoidliku alguse juurest väikese indiaani kalurikülana kuni 11.septembri terrorirünnakuteni."
"Ilukirjanduslikus vormis ajaloolistel faktidel põhinev läbilõige aastasadade lõikes hiigellinnast, selle asutamisest kuni tänapäevani, pakub huvi nii ajaloohuvilisele, kui ka lihtsalt põnev lugemine inimsaatustest."




Einar Ellermaa "Estonia inimesed: 20 aastat pärast laevahukku"
"Raamatus räägivad oma loo inimesed, kes katastroofist tahtejõu ja ime läbi eluga pääsesid ja kes oma lähedase või lähedased kaotasid. On ka ülevaade, mis tol ööl laevas ja laevaga juhtus, kuidas toimusid päästetööd, kuidas õnnetuse järel tegid oma tööd uurimiskomisjoni liikmed, politseiuurijad, psühholoogid ja vaimulikud. See ei ole lootusetuse, vaid edasielamise raamat."
"Laevahuku üle elanud reisijad meenutavad toonaseid kurbi sündmusi. Miks juhtus selline katastroof, kes oli süüdi – kõik see on siiani, vaatamata ametlikule versioonile, siiski endiselt küsitav."
"Lugesin raamatu ühe hingetõmbega poole peale ning siis avastasin, et suu oli lahti vajunud. Lugemine oli niivõrd õõvastav, just inimeste enda räägitud kogemused. Kasvõi seegi, et kogu sündmus toimus vaikuse saatel, keegi inimestest ei karjunud. Hiljem ostsin selle raamatu."

Rohkem kui korra mainiti ära ka järgmised raamatud:

Lionel Shriver "Suur vend"

"Raamat lähisuhete võlust ja valust, armastusest ja ülekaalust ning inimese päästmisest tema enese käest, raamatu lisaboonus huvitav lõpplahendus. Mõtlemapanev raamat inimloomusest."
"Vaimukas ja hoogne „Suur vend” kõneleb ülekaalulisusest – probleemist, mis on ühtaegu ühiskondlik ja piinavalt isiklik. Romaan küsib, kui palju oleme me nõus ohvriks tooma, et päästa mõnd pereliiget, ja kas üldse on võimalik lähedast inimest päästa tema enese käest?"

Raamatu "Suur vend" kohta on Anne kirjutanud ka soovituse, mis asub siin.

Vahur Kersna "Ei jäta elamata"
"Köidab imetlusväärse ja karismaatilise isiksuse aus ja hingesoojendav lugu ning oskus öelda väheste sõnadega palju."

Kristel Vilbaste "Jõhvikas"
"Vot see raamat oli nagu rusikas silmaauku. Enne teadsin jõhvikast ainult seda, et on väga hea maitsega, kuid tänu raamatule sain teada, et jõhvikaid on lausa mitukümmend erinevat sorti. Soos jõhvikaid korjates olen ikka tähele pannud et mõni mari on ümmargune nagu pall ja teine seal kõrval ovaalne, või hoopis tilgakujuline. Kunagi oli Eestis olnud täielik jõhvikapõud ja tänu sellele et oli inimesi, kes viitsisid rajada jõhvikaistandusi ja seejärel tasapisi jõhvikaid paljundama hakata on nüüd ka meie sood jõhvikaid täis." 


Gillian Flynn "Kadunud"
"Psühholoogiline põnevusromaan. Naine kaob oma viiendal pulma-aastapäeval. Abikaasa käitub kummaliselt, kuhjuvad valed ja temast saab peamine kahtlusalune. Kas nende abielu oli pilvitu, kas ollakse need, kes näikse? Mis selle kõige taga tegelikult on...? Tekitas põnevust nii kaasamõtlemiseks kui huvi teadasaamiseks, mis siis ikkagi juhtus. Romaani põhjal on valminud ka film."






Paullina Simons "Vaskratsanik" I ja II osa, "Tatjana ja Aleksander" I osa
"Liigutav lugu venelanna Tatjana ja ameerika noormehe Aleksandri armastusest Teise maailmasõja aegses Leningradis. Teine raamat keskendub Tatjana ja ta poja kohanemisele Ameerikas. Üks liin
räägib Aleksandri lapsepõlvest ja noorusest Ameerikas ja elust enne sõda Nõukogude Liidus koos vanematega."
"Kõik kolm raamatud on huvitavad, kergesti loetavad. Natuke ajaloolised, aga välismaa autori pilgu läbi nähtuna, ilukirjanduslik. Mõned faktid ajaloost on mulle nagu teistmoodi meelde jäänud (nõuka ajast). Raamat ajaviitelugemiseks, mitte väga ajaloo õpikuna võtta."

Jean-Claude Mourlevat "Ookeani kutse"
"Hästi omapärane lasteraamat, mille lugemist soovitan ka (või eriti) täiskasvanuile. Peategelaseks on 2-aastase kasvu üliterane ja tundliku meelega 10-aastane poiss, üks seitsmest vennast. Kõlab muinasjutuliselt, aga lugu on tänapäevaselt kõnekas. Ookeani ehk vabaduse kutse kannustab peategelast õhutama vendi umbse õhkkonnaga kodust põgenema. Tähelepanuväärne on vendade ühtehoidmine ja hoolivus sellel pingelisel põgenemisteekonnal. Autor loob mõjusaid pilte keskkonnast, inimestest ja sündmustest nappide vahenditega, erinevate tegelaste jutustuste kaudu. Sündmustik on põnev, lugu ise mõtlemapanev."
"Väikest kasvu tumm poiss äratab ühel ööl oma kuus venda ja koos võetakse ette teekond ookeani poole. Põgenetakse vägivaldsest kodust, teadmata, kui raskeks kujuneb nende teekond. Vendade vahel on palju armastust ja hoolimist, mis aitab neil raskusi trotsides eesmärgi poole liikuda. Vaheldumisi laseb kirjanik rääkida nii lastel kui sellel teekonnal poisse kohanud ja juhtumiga seotud täiskasvanutel. „Ookeani kutse” on Prantsuse lastekirjaniku Jean-Claude Mourlevati esimene eesti keelde tõlgitud raamat. Indrek Koff sai selle tõlke eest Paabeli Torni auhinna." 

Head lugemist!

20.1.15

Solomon Northup "12 aastat orjana"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/607/870/thumbnails/view/e44a2e827aba600cf8d48f3fb103dd04886b97be/12-aastat-orjana.jpgRaamat "12 aastat orjana" on New Yorgi osariigi kodaniku Solomon Northupi jutustus sellest, kuidas ta 1841. aastal Washingtonis rööviti ja 1953. aastal Louisianas ühest Punase jõe ääres asunud puuvillaistandusest vabastati.

Solomon Northup oli vaba mustanahaline mees. Ta oli haritud, oskas lugeda ja kirjutada. Ettevõtlik mees oli andekas iga töö peale. Tal oli naine ja kolm last. Juhuslik kohtumine Saratago Sprinsis kahe mehega, kellele pakkus huvi mehe suurepärane viiulimänguoskus, muutis mehe elu. Mehed pakkusid Solomonile mõneks päevaks tasuvat tööd viiulimängijana. Esialgu läks tal kõik ladusalt, aga reisil Washingtoni Solomon uimastati, varastati rahast ja dokumentidest paljaks ning pandi ahelatesse ja müüdi orjaturul maha. Kui Platti (pärisnimi Solomon Northup) esimene omanik Ford kutsus andeka orja õhtusöögi juurde viiulit mängima, siis viimane peremees Epps pidas oma orje nagu loomi. Isand Eppsi juurde saabumisel jäi Platt kliimavahetuse tõttu haigeks ja lõpuks ei aidanud enam töö juures ka piits.

"Lõpuks kui saabus september ja kibe puuvilla noppimise hooaeg oli algamas, ei suutnud ma enam oma onnist välja tulla. Kuni selle ajani ei olnud ma mingit ravi saanud, samuti polnud peremees ega perenaine mulle vähematki tähelepanu osutanud.
...
Kui öeldi, et ma suren, otsustas isand Epps, kes ei soovinud kanda kahju, mida tuhat dollarit maksnud looma surm oleks talle tähendada võinud, kutsuda Holmesville´ist kohale doktor Winesi. Doktor teatas Eppsile, et minu haiguse põhjuseks on kliima ja et on täiesti võimalik, et ta jääb minust ilma."

Orjad ei saanud põgeneda, sest neil ei olnud dokumente. Epps või lasta Plattil üksinda naaberlinnades tööl käia, teades, et õhtuks jõuab ta ikkagi istandusse tagasi – üksinda liikuvat mustanahalist nähes küsib varem või hiljem ikka keegi, kas tal on dokumendid korras.

Orjuse 12. aastal kohtus Solomon Northup juhuslikult Kanadast pärit vaba mehe Bassiga ja see kohtumine muutis mehe elu. Northup saab lõpuks vabaks tänu kanadalasest ehitajale, kes saadab Northupi sõpradele teate mehe asukohast. Kohtuorderile Northup vabaks lasta ei saa Epps muidugi vastu vaielda – seadus on vanem kui meie.

Oli huvitav lugemine. Istanduse omanike suhtumine oma töölistesse-orjadesse erines nagu öö ja päev.

Loe lisaks Harriet Beecher Stowe "Onu Tomi onnike, ehk, neegrite elu ameerika orjariikides" ja ka inimeste suhtumist tänapäeval mustadesse teenijatesse Kathryn Stockett´i raamatust "Koduabiline".

Soovitab Evi

19.1.15

Herbjorg Wassmo "Need silmapilgud"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/618/431/thumbnails/view/c50bce544f87bddbc9f1cfd0d0a37cd73a3d5e4f/need-silmapilgud.jpg
Põhjamaade romaan

See on väga sügavalt autobiograafiline romaan, mille algul on peategelane 15-aastane neiu. Ta elab koos ema, õe ja isaga, keda ta vihkab. Ta tahaks elada omaette. Ta saab lapse, peab koolist ära tulema ja õpib omal käel. Isa meelest on ta perkonna häbiplekk. Tänu ema abile ja toetusele õnnestub tal teha eksamid linnas gümnaasiumi lõpetamiseks. Algab elu linnas ja kirjutama hakkamine. Tema tõid avaldatakse ja neid tunnustatakse.

Peale gümnaasiumi õpib ta õpetajaks. Abiellub kaasõpilasega ja saab tütre. Ta püüab end kokku võtta, võitleb om haigusega  ja tahab olla nagu kõik teised inimesed. "Ta paneb rõhku sellele, et olla tema ise, kes see siis ka ei oleks." Ta püüdlustele vaatamata pole abielu õnnelik ja lõpeb lahutusega.

Ta kirjutab palju ja ta romaanid saavad hea vastuvõtu osaliseks. Kohtub inimestega ja reisib palju.

Romaanis on kauneid kohti Norra metsikust loodusest ja lihtsatest inimestest. Need on murrangulised aastad Norra ajaloos. Vanad arusaamad perekonnast, haridusest, naise ja mehe kohast ühiskonnas purunevad. On igatsust armastuse järele ja usaldusest suhetes. Tüdrukust, kes on pärit tillukesest paigast põhjanaba lähistel, saab romaani lõpus julge naine, kes murrab tabusid ja leiab oma tee.

Soovitab Anne

16.1.15

David Quammen "Hüpe: zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia"

Imeline Teadus 2014

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/475/785/thumbnails/view/f5f29c50947b483056a9268582e9371d92f03b8c/h%C3%BCpe-zoonoosid-ja-j%C3%A4rgmine-%C3%BCleilmne-pandeemia.jpg
"2003. aasta veebruari lõpus läks SARS Hongkongis lennukile ja sõitis Torontosse. Tema Kanadasse saabumist ei kuulutatud, kuid mõne päeva jooksul andis ta endast ise teada. Ta tappis 78-aastase vanaema, kes oli selle riiki toonud ja surmas nädal hiljem tema täiskasvanud poja ja levis haiglas, kus poega raviti." - nii algab üks peatükk raamatust.

"Hüpe" on raamat uudishimulikule inimesele, kes tahab teada asjust, millest me kõik oleme kuulnud, kuid täpselt ei tea, kuidas need asjad ikkagi, toimivad, käivituvad ja kuidas meid mõjutada võivad. Juttu tuleb nimelt viirustest – tapvatest pahalastest (ebola, aids, gripp jt), mis on küll igati tõsine teema, kuid mis ei takista selle käsitlemist lausa humoorikal moel ja väga ladusas ning arusaadavas vormis. Pealkirjas seisvate võõrsõnade tõttu ei maksa peljata, et raamat võib olla keerukat teadust pilgeni täis ja on mõeldud tõsiteadusest huvituvale lugejale. Jah, teadust on raamatus küll, sest tegemist on teadusromaaniga, mida ma nimetaksin isegi teaduspõnevikuks.

Kui inimkonda hakkab laastama mingi epideemia, siis käivitub koheselt teadusekspeditsioonide stsenaarium, et selgitada, kust sai epideemia alguse. Alguspunkti leidmine on oluline võtmeküsimus, mis omakorda laseb selgitada pahalaste iseloomu ja tunnuseid, et neid hävitama hakata.

Nakkushaigused ehk zoonoosid on alati kusagilt pärit ja kinnitavad tõsiasja, et inimene kuulub loomariiki ja on lahutamatult loomadega seotud: päritolult, põlvnemises, haiguses ja tervises. Haiguse algus aga ei oota teadlast keset linnaväljakut, vaid ta peidab end turgudel loomapuurides, džunglis, loomalautades, inimeste tavatutes toidumenüüdes või jumal teab, kus veel. Otsingutele järgneb töö teaduslaborites, kus tulevad või ka ei tule ilmsiks teadlaste avastused ja valearvestused. Kahjuks takerduvad otsingud vahel esmaleidude saavutamise konkurentsi.

Nüüdseks, kui on paljude epideemiate "salakoodid" murtud ja nende edasine laastamistöö peatatud, saab vaadata tagasi teadlaste tööle, kus sõna otseses mõttes joosti surmaga võidu.

Siiski on veel palju avastamata. Näiteks Ebola viirus, mille algpunktile arvati 2002. aastal olevat jälile saadud, on jäänud siiani saladuseks. Pärast mitmeid otsinguid džunglites loodeti tabada gorillasid, keda peeti haiguse levitajateks, kuid kurb tõsiasi oli see, et mõne kuu jooksul haitus 90 % gorilladest. Kahjuks pidid teadlased oma töö tulemused kokku võtma ajakirjas Science pealkirja all: "Ebola-puhang tappis 5000 gorillat".

David Quammen on tunnustatud Ameerika teadus- ja looduskirjanik. Eesti keeles on Quammenilt varem ilmunud "Dodo laul". Ajakiri Scientific American nimetas "Hüppe" 2012. aasta parimaks raamatuks ning see pälvis ka 2013. aasta teaduskirjanike preemia Science in Society Journalism Award.

Soovitab raamatukoguhoidja Marju

9.1.15

Thomas Sjöberg "Ingmar Bergman: armastus, seks ja truudusetus"

Filmi- ja teatrilavastaja, kirjanik ja teatrijuht Ingmar Bergman kasvas vaoshoitud ja õnnetus kodus.

Tuttavate sõnul olid tema vanemad kohusetunde raudrüüsse aheldatud. Isa kiriku, ema kodutööde ees. Omavahel suheldi peres vähe. Ingmaril oli ka vanem vend ja noorem õde. Karm isa kutsus sageli lapsi "pihtimisdiivanile", kus tuli patud üles tunnistada. Selle tagajärjel hakkas Ingmar kokutama, kannatas kroonilise kõhuvalu käes ning tasapisi põgenes oma fantaasiamaailma. Tihti viibis poiss ka vanaema juures, kuna ema oli haiglane. Õega oli läbisaamine hea, vennaga väga klappi ei olnud.

Stockholmi ülikoolis õppis noormees kunsti, ajalugu ja kirjandust. Seal tekkis ka suur huvi teatri ja näitlemise vastu.

Ema Karin kirjutas oma päevikusse pidevalt poja elust. Armumistest, naistest ja lastest. Püüdes mõista oma poega, naisi ja lapselapsi, kes olid hüljatud tema poja poolt. Ema ja isa jälgisid segaste tunnetega oma poja kommet koguda loomingu jaoks materjali isiklikust elust.

Bergmani maailm oli loodud nii, et kõigest, mis võis teda ja ta elu segada, tuli lahti lasta. Isegi oma naisi ümbritsev maailm tuli muuta. Lastega tegelemiseks aega polnud ettenähtud, ei emal ega isal. Lapsed olid pigem segavaks. Pereisa roll ei olnud tema jaoks, ka lapsevanema kohustusi ta ei täitnud ja lapsed jäid talle võõraks. Tihti oli isegi elatusraha maksmisega probleeme. Süütunne oli tema elust kõrvaldatud.

Noorena vajas ta pidevalt uusi elamusi, uut inspiratsiooni, mida ta ammutas uutest suhetest.

Keeruline isiksus, kellel oli 5 abielu (ka eestlanna Käbi Laretei oli Ingmar Bergmaniga abielus) ja 9 last. Raamatus kirjutab autor värvikalt peale tööalaste saavutuste ka Bergmani eraelust.

Ka varem on mitmeid raamatuid ilmunud Ingmar Bergmanist.

Soovitab Urve

5.1.15

Johannes Anyuru "Paradiisist tuli torm"

Sari Moodne aeg

Romaani autor on Uganda päritolu (ema rootslanna) rootsi kirjanik (sünd 1979. a), kes on avaldanud ka mitu luulekogu. See romaan on lugu tema isast.

Isa suur unistus oli lendamine. Ta saadeti 1960. aastal Kreekasse õppima hävituslenduriks. Algul õppisid kadetid kreeka keelt ja seejärel said nad tutvust teha tõeliste "elegantsete mõrtsukmasinatega, mis kaugel eemal üle maandumisraja liiguvad kajaka moodi aeglaselt liueldes". Kui tal Kreekas enam lennata ei lubatud - Ugandas oli olnud riigipööre - otsis ta kuulutuse kaudu tööd ja sõitis Sambiasse, et seal puuviljaistanduses mürgilennukiga lennata.

Sambias võeti ta vangi ja algab pikk ja raske vangipõlv. Lõpuks õnnestub tal vangist põgeneda ja elada pagulasena Aafrikas.

Romaanis on tagasivaateid isa lapsepõlvele Ugandas. Ema andis ta ära ja ta elas koos vennaga. "Kui ta oli mitu tundi väljas pimedas rohu sees istunud ja värisenud ja lõpuks koju tuli, peksis vend teda rihmaga nii, et ta ei saanud mitu päeva käia. See jätkus. See oli tema lapsepõlv, kasvuaeg." Pärast tuli õppimine internaatkoolis.

Isa elu on põimunud poja eluga. Autor liigub läbi aastate ja sündmuste, mis on seotud tema enda identiteedi ja eluga. Ta istub isa haigevoodi juures ja räägib isaga oma päritolust ja ajaloost.

"Öeldakse, et ajalugu sarnaneb unenäoga. Et unenäod konstrueeritakse alles ärkamise hetkel, kui unnevajunud teadvus pinnale kerkib ja mäletab lugu, kus oli vaid pimedus ja meelemärkusetus. Kus meie näeme juhtumiste jada, näeb ajaloo ingel vaid katastroofi, varemekilde."

Romaan lõpeb isa surmaga.

"Siin on keha, sel on oma lugu, see tuli elust, mis oleks võinud olla üks teine elu. Aga tuli torm. Ma seisan oma venna võrval. Varsti peame kutsenuppu vajutama ja teatama. Aga me seisame veel natuke teine teisel pool keha. Ma võtan sel hapnikumaski eest ja riputan voodi kohale. Paradiisist tuli torm. See torm oli elu."

Soovitab Anne