10.12.15

Roald Dahl "Matilda"

Briti sõnameistri haarav lasteraamat räägib imelaps Matildast. Matilda Koirohi on terava mõistusega üliandekas viieaastane tüdruk, kes õppis kolmeaastaselt iseseisvalt lugema ja kes üle kõige armastab raamatuid. Kahjuks ei oska tüdruku võimeid hinnata tema rumalad ja enesekesksed vanemad ega võimukas kooli direktriss. Vastuseks vanemate hoolimatusele ja direktrissi kiusamisele  asub Matilda neile korraldama kõikvõimalikke vempe ja temas avalduvad lausa üleloomulikud võimed. Väikese tüdruku uskumatud võimed tekitavad aga suurt hämmeldust tema õpetajannas, neist saavad peagi parimad sõbrad ja juhtub rohkemgi, kui julgeks loota.

Minu 11-aastasele pojale meeldis raamat sedavõrd, et ta jutustas mulle ümber põnevamaid kohti ja soovitas neid lugeda. Asi lõppes sellega, et ma ei pannudki raamatut käest enne, kui see läbi sai.

See raamat peaks köitma ka neid lapsi, kes tavaliselt palju ei loe.

8.12.15

Kristin Hannah "The Nightingale"

http://d.gr-assets.com/books/1451446316l/21853621.jpg
See raamat räägib kahe õe võitlusliku ellujäämise loo II maailmasõja aegsel Prantsusmaal. Raamat tõestab, et "õrnem sugupool" on võimeline ohuolukorras käituma sama edukalt, külmalt ja kaalutlevalt kui nende abikaasad, vennad, sugulased ja sõbrad rindel. Ma ütleks selle raamatu põhjal, et naised tagalas on tugevalt alahinnatud jõud.

Vaikses väikeses Carriveau külakeses jätab Vianne Mauriac hüvasti oma abikaasaga Antoinega, kes peab rindele minema. Vianne ei usu, et natsid Prantsusmaale jõuavad ent nii see siiski läheb. Ta on sunnitud enda juurde elama võtma ühe natsi ohvitseri ning peagi jälgitakse tema ja ta lapse iga liigutust tähelepanelikult. Ilma toidu, raha ja lootuseta tuleb tal vastu võtta aina kohutavamaid otsuseid.

Vianne'i, 18-aastane mässumeelne õde, Isabelle otsib oma elule eesmärki noorusliku hulljulgusega. Oma teel Pariisist õe juurde kohtub ta salapärase vastupanuliikumise juhi Gäetaniga ning armub temasse meeletult. Mehe reeturliku käitumise tõttu suhe, aga puruneb. Tõestamaks oma võimekust liitub Isabelle kartmatult vastupanuliikumisega. Tema tegevus partisanina paneb nii Isabelle'i enda kui ka tema lähedaste elud surmaohtu.

Minu lemmik tsitaat raamatust:
“If I have learned anything in this long life of mine, it is this: in love we find out who we want to be; in war we find out who we are.”

Kristin Hannahilt on eesti keelde tõlgitud:
"Jaanimardika tee" 2012
"Maja salapärase järve ääres" 2012
"Äralend" 2015

24.11.15

Amèlie Nothomb "Jahmatus ja värinad"

Jaapani vana etikett näeb ette, et keisri poole pöördutakse "jahmatuse ja värinatega". Jahmatuse ja värinaga tuleb Amèliel teoase lõpus oma ülemuse ees seistes tunnistada, et ta on puudega ja ei ole mitte millekski võimeline, lohutuseks tolle innukas lootus, et prügiveofirmas saaks ta tööd küll.

Noore belgia neiu, kes küll oli sündinud ja lapsepõlve veetnud Jaapanis, suurimaks sooviks oli töötada üks aasta Jaapani ettevõttes. Aga juba esimesest päevast alates läks kõik valesti. Lõpuks oli ettevõtte seisukohalt kõige ohutum tõlgina tööle asunud neiul üldse mitte midagi teha lasta, sest iga süütumgi tegevus põhjustas katastroofi. Asi ei olnud tegelikult selles, et noor õpetajaharidusega Amèlie oleks tõesti olnud loll ja saamatu. Ta sai mängleva kergusega hakkama suurepärase "sajandi aruande" koostamisega belgia väherasvase või kohta, olgugi, et see loomulikult vallandas ettevõttes kohutava tragöödia. Võib-olla oleks Amèlia jäänudki enda poolt välja mõeldud tööülesande – kalendrite õigeks keeramise – juurde, kui tema otsesel ülemusel poleks olnud kiusatust teda ikkagi proovile panna. Tulemuseks oli järjekordne katastroof ja ajupuude tunnistamine. Ülejäänud 7 kuud tuli tal töötada ainsal tema võimete kohasel töökohal – WC puhtuse valvurina.

Tegelikult on raamat jaapani ja lääne kultuuri põrkumistest. Kuigi Amèlie valdas jaapani keelt, oli ta "läänest" ja see mis meil on tavaline ja õige, on jaapanlase seisukohalt andestamatu viga. Oma osa on jutustuses naisülemusel, keda neiu salamisi imetleb, sest Jaapanis ei ole ühel naisel ja veel väga ilusal naisel sellist ametipositsiooni saavutada üldsegi mitte kerge. Jaapani kultuuris naiseks olemise traagika tundub kirjanikul eriti hingepeal olevat, sellele pühendab ta lausa mitu lehekülge:

"Talle valatakse ajusse tsementi: "Kui sa kahekümne viie aastaselt abielus ei ole, on sul tõepoolest põhjust häbi tunda", "kui sa naerad, siis pole sa hästi kasvatatud", "kui su näol peegeldub mõni tunne, oled sa labane", "kui mainid, et su kehal leidub mõni karv, oled sa roojane", "kui mõni poiss sind avalikult põsele suudleb, oled lits", "kui süües naudingut tunned, oled emis", "kui tunned magamisest mõnu, oled lehm" jne. /…/ Su abikaasa ei paku sulle armastust, välja arvatud juhul, kui ta on vaimselt alaarenenud ja vaimselt alaarenenud mehe armastatuks olemises pole mingit õnne."

Maineka romaaniauhinnaga pärjatud "Jahmatus ja värinad" on üks Amèlie Nothombi autobiograafiliste sugemetega vaimukatest teostest ja tasub kindlasti lugeda ka "Jumala lapsepõlve".

Kirjastus Varrak 2006

23.11.15

Sarah Moore Fitzgerald "Lootuse õunakook"

Oscar Dunleavy on koolipoiss, kes ühel päeval kaob – merest leitakse vaid tema jalgratas, mis annab alust arvata, et poiss on sooritanud enesetapu. Ja kuigi Oscari otsingud veel käivad, usub enamik inimesi, et poissi elusalt leida enam ei õnnestu. Siiski leidub kaks noort – Oscari vend Stevie ja naabritüdrukust parimas sõbra Meg – kes sellega sugugi leppida ei taha. Nii otsustavadki nad välja uurida, mis juhtus populaarse koolipoisiga viimase poolaasta jooksul, kui Meg perega Uus-Meremaal viibis. Miks enne elurõõmus ja populaarne poiss oleks üldse pidanud endalt elu võtma? Kas Oscari kadumine on seotud nende uue klassikaaslase Palomaga?

Jutustus kirjeldab veenvalt, kui vähe on teinekord vaja, et laps muutuks teiste poolt tõrjutuks, üksildaseks ja õnnetuks. On ju Oscar varem olnud mitte ainult klassi, vaid kogu kooli üks populaarseimad poisse, kuid kadumise hetkeks ei ole talle sõpru jäänudki…

Soovitaksin raamatut lugeda nii lastel kui nende vanematel – mõtlemisainet jätkub kõigile. Ja ehk aitab lugemini paremini mõista meie ümber toimuvat ning annab julgust sekkuda olukordadesse, kus keegi teiste laste kiusamise all kannatab.

"Ma sain teada, et kui mõni tuttav kaob, ei tohiks ülepeakaela järeldusi teha. Sa peaksid küsimusi esitama ja vaatama ja otsima, kuni kindlalt tead, ärge kandke inimesi maha, enne kui olete viimase kui tänava läbi käinud. Hoidke lootust südames."

20.11.15

Timo Parvela Ella-lood

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/049/173/thumbnails/big/45145523c0fbe18f97d43634bca515740e3c5698/ella-ja-s%C3%B5brad.jpgTimo Parvela esimeses eesti keelde tõlgitud raamatus "Ella ja sõbrad" on naljakad lood Ellast, klassikaaslastest ja nende õpetajast. Ella ja tema sõbrad on väga abivalmid, aga sageli teevad nad järeldusi ja otsuseid mõne suvalise nähtud eseme või mõne klassikaaslase ütluse põhjal. Ühtlasi ei mõista nad oma õpetaja irooniat. Niiviisi tekivad kõiksugu segadused ja absurdsed olukorrad.

Kõige naljakam on esimese raamatu esimene lugu "Ella ja väljapressija". Seda lugedes naersin südamest, mistõttu algul lugesingi seda vaid ise, sest naerdes oli võimatu ette lugeda. Alles teisel katsel lugesin ka tütrele ette ja siis naersime koos. 

Järgnevas kahes loos "Ella teatris" ja "Ella õppekäigul" tegi tütrele hirmus palju nalja see, kui justkui telefonimänguna esimese lapse suust kõlanud lause muutub ridapidi edasi öeldes hoopis millekski muuks ja lõpuks tuleb sellest jälle mingi jama.  

Lugesin ka raamatuid "Ella ja sõbrad 2" ning "Ella Lapimaal". Lugedes raamatut "Ella ja sõbrad 2" naersin harvem, sest kui sekka tulid "naljad", kus keegi tahab kellelegi pasunasse lüüa, siis see polnud minu jaoks naljakas. Aga "Ella Lapimaal" on jälle tore ja lõbus raamat, mida sobib väga hästi jõulude ajal lugeda.

Lähiajal peaks raamatukokku jõudma ka neljas raamat pealkirjaga "Ella ja rokkstaar".

16.11.15

Ilmar Tomusk "Rasmuse vuntsid"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/709/449/thumbnails/view/51370146448085bab07a6f69b3f7febf493e44de/rasmuse-vuntsid.jpg
Ilmselt on iga täiskasvanu lapsena mõelnud, et küll ometi tahaks olla suur: mitte keegi ei käsuta, saab süüa nii palju kommi, kui hing ihkab ning magama minna siis, kui ise tahad. Ainult et suureks saades ütleme ometi oma lastele, kel seesama soov, et laps olla on ju tegelikult palju toredam.

Ilmar Tomuski uue lasteraamatu peategelane, viieaastane Rasmus on just selline poiss, kes tahaks olla suur, sest suurte inimeste elu on ju palju lihtsam. Lapse elu ei ole ju kerge: lasteaias käimiseks tuleb vara ärgata, vastiku maitsega hambapastaga hambaid pesta, riidesse panna…

Kuid ühel järjekordsel hommikul ärgates on kõik teistmoodi: Rasmus on suur, tal on vuntsid ning vanemate asemel on tal endal nüüd lapsed. Nii peabki suure mehe kehas olev väike poiss laste eest hoolt kandma ja tööl käima. Oi-oi kui palju segadusi see kaasa toob!

Lõbus lugemine nii lastele kui täiskasvanutele :)

13.11.15

Johan Theorin "Öine lumetorm"


http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/707/132/thumbnails/view/b07f85473c441541c3262b3c456ef4143c2da935/%C3%B6ine-lumetorm.jpg

2008. aasta Rootsi parimaks krimiromaaniks tunnistatud raamat on põnev algusest lõpuni. Raske on öelda, kas peategelane on Angerjatipu härrastemaja Ölandi saarel või selle elanikud. Või hoopis saar ise, kus talviti möllavad lumetormid on aegade jooksul mõjutanud nii maja kui inimeste elusid ja saatuseid.

Toimuvad ka kuriteod, kuid õnneks ei kirjeldata neid viimase aja põhjamaade krimiromaanidele omasel väga võikal moel. Ometigi hoiavad pingeid üleval nii kamp suvilarüüstajaid, Angerjatipu härrastemaja perenaise Katrine salapärane surm kui kõhedust tekitavad kummituslood selles vanas, paljude tragöödiate tunnistajaks olnud majas.

Ja saatuslik lumetorm ei jää ka tulemata...

Ajakirjade Kirjastus 2015

12.11.15

Jill Alexander Essbaum "Üksildane naine on ohtlik naine"

Ameerika luuletaja Jill Alexander Essbaumi esimene proosateos "Üksildane naine on ohtlik naine" on ohuromaan kultuuride kokkupõrkest. Peategelane, ameeriklanna, tahab mehele minna ja sinna ta ka saab – kosijaks osutub šveitslane, halva inglise keelega enesekindel eurooplane. Kui tüüpiline tänapäeval: kodust välja, huvitavatesse kohtadesse, huvitavate inimestega kohtuma. Juba hakkab Eesti meediasse ka tagasilööke imbuma: huvitav osutub pikaaegseks eluks võõrastavaks, lahkuminemisel peab loobuma ka lastest.

Anna satub elama Šveitsi väikelinna, mees veedab pikad päevad tööl, Anna kasvatab kodus kolme last. Üheksa aasta möödudes ei oska ta ikka veel keelt, ta ei käi tööl, ei suhtle kohalikega. Lapsed räägivad omavahel saksa keelt ja Anna tunneb, et keel ei seoks teda eales oma lastega. Elu tundub järjest mõttetum, ilma ühegi arendava väljundita. Mees maksab tema passiivset norutamist nähes keeletundide ja psühholoogi eest. Doktor selgitas: "Oled õnnetu? Hea küll. Sul on põhjust olla aeg-ajalt kurb. Sa ei mõista endiselt Šveitsi kombeid. Sinu abielu on keeruline, kõik abielud on keerulised, isegi head – ning sul on vähe sõpru ja mitte ühtegi harrastust. Sinu lapsed on noored. Nad on nõudlikud. Kõik see on keeruline. Aga, iga põhjuse juurde, mille sa oma kurbuse õigustamiseks esile tood, esitad sa samal ajal ettekäände, millel pole muud otstarvet kui sinu kannatusi ainult pikendada. Sa kurdad: "Ma ei saa muuta tõrksaid šveitslasi", "ma ei saa mitte midagi teha, et muuta Brunot hoolitsevamaks" – Anna, oled sa proovinud lihtsalt rohkem tähelepanu küsida? – , "ma olen sõbrustamiseks liiga arg", "imiku eest hoolitsemine võtab kogu mu energia." Sulle tundub, et sa ei saa mitte midagi teha, et oma elu muuta? Sa liigud nagu põgenik sõjast räsitud getos, kuigi tegelikult on sinu käsutuses kõik liitlaste jõud. Pole mingit põhjust nii elada. Kordaläinud elu. Anna, ma tahan, et sa saavutaksid edu."

Võõrsil lihtsalt peab oma pelglikkusest ja introvertsuset jagu saama.

See on ajapommi küsimus: mis toimub enne, kas ülesärkamine ja kohanemine või lõplik hangumine.

11.11.15

Paula Hawkins "Tüdruk rongis"

Kui kirjandusminister Juur oma saates millelegi osutab, siis paratamatult huvi tekib. Maailmas bestselleriks tõusnud ja nüüd ka eesti müügiedetabelites trooniv põnevik "Tüdruk rongis" on üks neist. 

Mida teeksite teie, kui iga päev rongiga edasi-tagasi pendeldades ühel päeval aknast midagi halvaendelist näete? Just sellisesse olukorda sattus raamatu peategelane Rachel, kes iga päev rongiga läbi Londoni äärelinna veereb ja tööle sõitmist teeskleb samal ajal raudtee ääres asuvaid maju ning selle elanikke jälgides. Ühel päeval näeb ta hetkeks peatunud rongi aknast midagi häirivat ning see sunnib teda sekkuma. Olukorra teeb keeruliseks peategelase isik, kes on elus kibestunud ja depressioonis vaevlev alkoholisõltlane. Võib isegi öelda, et sotsiopaat. Pidevast napsitamisest tingitud mäluaukude ja sõltlasele omaste hulgaliste hädavalede tõttu on ta üsna ebausaldusväärne tunnistaja. Vähe sellest, naine ei usalda oma mälu ka ise.

Racheli enesehävituslik käitumine ja kinnisideed mõjusid raamatut lugedes üsna ärritavalt. Ta topib oma nina pidevalt võõrastesse asjadesse, on omakasupüüdlik ja valelik ning pidevalt kas joonud või pohmellis. Paneb muidugi järele mõtlema selle üle, mismoodi mõjutab inimese käitumist sõltuvus. 

Sündmused on jutustatud mitme tegelase suu läbi ning läbisegi olevikus ja minevikus. Raamat on väga haaravalt kirjutatud ning lõpplahendus ootamatu ja ettearvamatu. Julgen soovitada! 
(Seda küll suhteliselt vastutustundetult, sest raamatukogus on hetkel raamatule 10-inimeseline järjekord :))

30.10.15

Toredad audioraamatud lastele

Mu vanem tütar Anete oli umbes 4-aastane, kui hakkas kuulama audioraamatuid, kuuldemänge, "Õhtujutte" jt lastejutte, mida Vikerraadio kodulehel kuulata saab. Ta kuulab neid jutte siiani peaaegu igapäevaselt. Sel sügisel läks ta 1. klassi. Ta on koolis käinud vaid ühe veerandi, aga juba on ta silma paistnud oma kuulamisoskuse ja tähelepanuvõimega ning õpetajalt kiita saanud. Võin uhkusega öelda, et mu tütrele jääb väga hästi meelde, mida ja kellest talle jutustatakse. Ja ma usun, et nende oskuste ja võimete omandamisel on palju rolli mänginud see, et ta on palju erinevaid lugusid ja muinasjutte kuulanud.

Et Anete audioraamatuteni jõudis, oli juhuslik. See oli kuu või paar enne tema 4-aastast sünnipäeva. Ta ei saanud lasteaeda minna ja oli tõbisena kodus. Mul mängis hommikul taustaks Vikerraadio ja Anete jäi tähelepanelikult täiskavanutele mõeldud järjejuttu kuulama. Nii ka järgmisel päeval. Päris lahe vaatepilt oli, kuis ta põrandal teki peal lamas, kõrv vastu raadiokõlarit, põnevusega kuulas. Hommikul olid ju olnud lastele mõeldud raadiosaated ka, aga millegi pärast neid ta siis veel polnud avastanud. Ja Vikerraadio "Õhtujutte" polnud ta samuti kuulnud. Olgugi, et mulle endale meeldis väiksena vanaema juures õhtuti enne magamaminekut raadiost muinasjutte kuulata, aga siiski polnud ma selle peale tulnud, et Anetele neid jutte lasta.

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/003/737/thumbnails/view/3bb046783beae3e388f622de53a742d22f760f1d/p%C3%B6ial-liisi-muusikaline-kuuldem%C3%A4ng-cd.jpg
Ühel hommikul õnnestus meil raadio sisse lülitada juba siis, kui käisid lastesaated. Raadios mängiti katkendit Venno Loosaare lavastatud kuuldemängust "Pöial-Liisi". See meeldis Anetele väga, seega ei olnud pikka mõtlemist, ostsime internetist "Pöial-Liisi" ja panime mp3-mängijale. Lisaks hakkas ta Vikerraadio kodulehelt kuulama "Õhtujutte".
http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/415/733/thumbnails/view/4120b27e6534cca9825b67cd9ca2e7a3ae97b7af/sirli-siim-ja-saladused-4cd.jpg
Kui Anete veidi vanem oli, hakkas ta kuulama juba pikemaid lugusid: Leelo Tungal "Kristiina, see keskmine", Andrus Kivirähk "Sirli, Siim ja saladused", Otfried Preußler "Väike nõid", Ilmar Tomusk "Tere, Volli" ja Kaspar Jancis "Seiklus Salamandril, ehk, Morten Viksi uskumatud juhtumised lollide laevas".

Anete vahel lihtsalt istub või pikutab oma toas ning kuulab. Aga sageli ta hoopis meisterdab või joonistab ning jutud on tal taustaks. Ta on juttudest saanud nii palju ideid, mida meisterdada ja joonistada. Ta on nende juttude põhjal ka usinasti ise raamatuid vorpinud. Kuid on ka sündinud täiesti uued lood, tema enda tehtud raamatud tema enda fantaseeritud tegelastest – me ei jõua enam järge pidada, kustkaudu võis ta selle või teise mõtteni jõuda.

http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/4/7/4742229003115.jpg.jpghttp://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/000/773/thumbnails/view/0124fb835373c3c5f687f55ed2a6dc0e44a9dcf3/karupoeg-puhh-4-loeb-anu-lamp-cd.jpg

Viimase aja lemmikud audioraamatud, mida ta on meie raamatukogust laenutanud:
  • Katrin Karisma etteloetud ja lauldud "Pipi läheb kooli", "Pipi läheb laevale", "Pipi - maailma tugevaim tüdruk", "Pipi Pikksukk Segasumma suvilast"
  • "Karupoeg Puhh" Anu Lambi esituses
  • kuuldemäng "Puunukk Buratino seiklused".
Kõigil neil CD-del on lisaks jutule ka toredaid laule, mida Anete kaasa laulab.

Kindlasti on Anete huvisid mõjutanud, et tema ümber on olnud raamatud kogu aeg: paksust papist värviliste piltidega beebiraamatutest kuni lastekirjanduses klassikaks saanud raamatuteni välja. Me oleme talle hea meelega ette lugenud ja tema kuulab põnevusega ning on kurb, kui me pärast kahte peatükki enam lugeda ei jaksa. Mõned meie pere lemmikud, mida oleme ise Anetele ette lugenud:
  • luulekogumikud "Hundi hundiratas" ja "Keks! Keks! Keks!" sarjast "Lapse oma raamatukogu"
  • Katri Kirkkopelto "Molli"
  • Piret Räni "Näuliine Nunnikute külas"
  • Piret Raud "Natuke napakad lood"
  • Kristiina Kass "Peeter ja mina"
  • Andrus Kivirähk "Leiutajateküla Lotte" ja "Lotte reis lõunamaale"
  • Edgar Valter "Pokuraamat"
  • Astrid Lindgren "Bullerby lapsed" ja "Pipi Pikksukk"
  • Alan Alexander Milne "Karupoeg Puhh".
Üks hea idee on mul veel varuks. Kasutage ära oma toredaid nutitelefone. Salvestage neile ise oma etteloetud jutte. Olen Anete jaoks salvestanud Katri Kirkkopelto "Molli". Ennast on küll veider tagantjärele kuulda, aga püüan enesekriitikast üle olla, sest Anetele meeldib väga ikka ja jälle minu etteloetud pahura Molli ja armsa väikse Sisu häält kuulata.

Kõiksugu arvutimänge jõuavad lapsed elus mängida küll ja küll! Pigem laenutada raamatukogust mõni tore audioraamat ja lasta lapsel hoopis seda kuulata. Loomulikult on eriti hea, kui te hoopis ise talle lugusid ja luuletusi ette loete, siis saate ka lapsele selgitada, kui tal mõni küsimus tekib. Kõik eespool nimetatud lasteraamatud on ettelugemist väärt. Aga on arusaadav, et alati pole teil aega, seega kasutage internetiavarusi, otsige lapsele toredaid jutte, mida saaks kuulata, laenutage raamatukogust audioraamatuid, salvestage enda etteloetud lugusid ja laske lapsel fantaseerida.

29.10.15

Peter James "Surnud mehe jäljed"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/703/943/thumbnails/view/93a1fb09f8b9bdf070663b36068fc6481c090155/surnud-mehe-j%C3%A4ljed.jpg
Kriminaaluurija Roy Grace on selle žanri austajatele tõenäoliselt tuttav tegelane. "Surnud mehe jäljed" on Roy Grace juhtumite sarjas 4. raamat.

Roy Grace ise on tüüpiline krimisarjade peategelane: keskealine mees, tema minevikus on mõni traagiline sündmus, ta on läbi käinud "paksust ja vedelast", tema armusuhted on keerulised, ta on tööalaselt allumatu ja isepäine ning lisaks veel mitmete inimlike pahedega nagu liigne alkoholilembus, käest lastud füüsis jmt.

Raamatu sündmused saavad alguse sellest, kui Brightoni tulvaveetorust leitakse naise säilmed. Kuna tegu on mõrvajuhtumiga, asub seda uurima Roy Grace. Paralleelselt jutustatakse mitut erinevat lugu, mis ajapikku kõik omavahel seostuvad. Vaheldumisi on sündmused esitatud minevikus, aastas 2011 ja olevikus.

Raamatusse on sisse toodud ka 2011. aasta terrorirünnak kaksiktornidele. Seda traagilist sündmust kasutab ära üks loo peategelane, kes lavastab enda surma ning püüab kohustustest ja võlgadest vabana uut elu alustada.

Põnev ja hoogne lugemine neile, kes armastavad krimijutte. Mulle meeldib, et üle pole pingutatud ka võigaste detailidega, mida kriminaalromaanides sageli ette tuleb.

http://www.peterjames.com/

August Strindberg "Hullu mehe kaitskõne"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/701/385/thumbnails/view/011e3dfbe576012390e3fd667204a9dc6ff84c31/hullu-mehe-kaitsek%C3%B5ne.jpg
Tuntud rootsi näitekirjanik August Strindberg kajastas oma tormilisi eraelulisi läbielamisi näidendites, aga kirjutas ka autobiograafilised romaanid "Teenijatüdruku poeg" lapsepõlvest, "Punane tuba" noorusest ja "Hullu mehe kaitsekõne" esimesest abielust paruness Siri von Esseniga.

Eestis on enim mängitud tema näidendid "Preili Julie" ja "Isa", mis lahkavad võimuvõitlust meeste ja naiste vahel.

Strindbergi kolm abielu jäid kõik lühikeseks ja lõppesid pettumise ja lahutusega. 20-ndates eluaastates, raamatukoguametnikuna töötav Strindberg kutsutakse omavanuse paruni ja tema abikaasa seltskonda. Ja leiab seal end veetleva naise poolt poputatuna. "Võimuka, auahne, võib-olla ka südametu naisena pingutas ta alati kõigest väest, et leida kontakti noorte meestega, koheldes samal ajal naisi silmatorkava ükskõiksusega. Niisiis oli ta endale pähe võtnud, et peab nägema mind armunu ja allaheitlikuna põrmus oma jalge ees... Kättemaksuks rikkusin tal mitu pidu ära, lihtsalt ei ilmunud kohale, nii et tal polnud enam võimalust end minu kannatuste arvel lõbustada. Ja kuidas ma kannatasin! Hulkudes tänavail nende majade akende all, kuhu ta oli minu teada kutsutud, keerasin otsekui pistoda oma rinnus ja vabisesin armukadedusest..."

"Andsin endale tõotuse, et pühendun uuesti tööle, kindla kavatsusega eemaldada hinge küljest see naise kuju omandanud kasvaja aga märkasin peagi, et polnud arvestanud jõududega, mis olid minust tugevamad." Kirg ja patt lennutavad Strindbergi taevast põrgusse. Kes küll leiaks selles rägastikus õige tee. Pealegi oli ka parunil armuke ja paar lahutab.

"Õhtuti mulle külla tulles on ta nördinud, kui ma mõne oma tööga tegelen, ja siis pean raiskama paar pisarate- ja suudlusterohket tundi, et veenda teda oma armastuses. Armastust tõlgendab ta kui vahetpidamatut jumaldamist, orjalikku teenimist, valmidust ükskõik milliseks ohvriks. Ma nõtkun tohutu vastutuskoorma all, sest aiman, et pole kaugel see päev, mil puudus või lapseootus sunnib teda minu naiseks saama." Strindberg oli juba mõistnud, et peale füüsilise külgetõmbe neid midagi ei seo. "Äkitselt tõstab ta vabandades oma jalad minu istekohal olevale padjale, tuues ettekäändeks järsku peale tulnud väsimust. Olin säilitanud oma külmaverelisuse ja meheliku vankumatuse tema igatsevate pilkude, pisarate ja ämblikuloogika kiuste, aga nähes tema võluvaid kingakesi ja nende kohal välkuvaid sukki, vannun alla."

Ja nii see läheb: järgneb abielu, lapsed ja lõppematud lahkhelid kõigi meeste tähelepanu januneva naise ja perekonda pühaks pidava mehe vahel. Lisanduvad joomine ja lesbipartnerid. Strindbergi nõidusunest ärkamisks kulub mitmeid aastaid ja väärikust alandavaid hoope. Sir von Essen aga elab elu lõpuni koos Marie Davidiga, millest on ilmunud Lena Einhorni romaan "Siri".

28.10.15

Jacqueline Pascarl "Kord olin ma printsess"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/018/518/thumbnails/view/a12f1e485fec646bf3fb4316596a5af8a996656c/kord-olin-ma-printsess.jpg
Selles autobiograafilises teoses kirjeldab Jacqueline Pascarl oma vägivaldset lapsepõlve Austraalias, kohtumist noormehega, kes osutus Malaisia printsiks. Veel on juttu nende abielust Malaisias ja tema elust marmorpalees. Printsess oli välismaailmast täielikult eraldatud. Printsessi alandab, vägistab ja peksab pidevalt tema abikaasa. Lõpuks ühe puhkuse ajal Austraaliasse põgeneb printsess koos lastega. Toimuvad lõputud kohtuprotsessid laste hooldusõiguse üle. Ükskord, laste külastuspäeval, röövib isa salaja lapsed. Jacqueline võitleb igati oma laste eest aga tal ei lasta lastega kohtuda.

Kui kirjanik, Jacqueline Pascarl suudab lugejaid panna mõtlema lähisuhtes vägivalla all kannatajate abipalvetele, mis tihti sõnadesse ei jõuagi, on tema sõnade panus tohutu. Olles oma lapsed kaotanud, pühendus ta heategevusele, aitamaks teisi, kes on sattunud vägivalla ohvriks.

Raamatuid samal teemal:
  • Zana Muhsen "Müüdud: tänapäeva orjuselugu"
  • Carmen Bin Ladin "Läbitungimatu kuningriik: minu elu Saudi Araabias"
  • Hameeda Lakho "Nähtamatud trellid: Pakistani päritolu hollandlanna jutustus tema noorusest kahe kultuuri vahel ja kohtumisest surnuks peetud emaga"
  • Betty Mahmoody "Ainult koos tütrega"
  • Latifa "Röövitud nägu: kahekümneaastasena Kabulis"
  • Helle Amin "Taaskohtumine kõrbes: ma panin kaalule kõik, et jälle oma lapsi näha"
  • Donya Al-Nahi "Lapsi ei võta minult keegi: dramaatiline lugu ühe ema otsusekindlusest saaada tagasi röövitud tütar ja poeg"
Soovitab Evi

15.10.15

Kazuo Ishiguro "Never Let Me Go" / "Ära lase mul minna"

https://d.gr-assets.com/books/1379471767l/18515951.jpg
"Madame kartis meid. Aga ta kartis samamoodi, nagu mõni kardab ämblikke. Me polnud selleks valmis. Meile polnud kunagi pähe tulnud, mis tunne on meil, kui meisse suhtutakse nagu ämblikesse." 

Ebamäärane aimus ja karm reaalsus, tühjus ja kõledus. Kazuo Ishiguro raamatu peategelased Kathy, Tommy ja Ruth ning teised, kel on nendega sarnane saatus, on eraldatud välismaailmast, nad on justkui katseklaasis. Nad püüavad välismaailma vaadata läbi selle klaasi. Nad oskavad anda hinnanguid selle järgi, mida neile on õpetatud. Nad usuvad sellesse, mida neile on õpetatud. Kathyl ja Tommyl on lõpuks siiski julgust esitada küsimusi, aga vastused, mis nad saavad... nendega nad lepivad. Nad teevad seda, mida neilt oodatakse, nad ei võitle vastu – katseklaas ei purune. 

Lugesin esimest korda raamatut paralleelselt nii inglise kui ka eesti keeles. Kuigi ma pole varem väga palju inglisekeelset ilukirjandust lugenud ja varasemad kogemused pole kõige sujuvamalt läinud, siis selle raamatu puhul oli võõrkeeles lugemine väga ladus. Kui keegi soovib sama raamatut eesti keeles lugeda, siis meilt saab laenutada ka tõlke "Ära lase mul minna".

Parima lugemiselamuse saavad kindlasti need, kes pole näinud samanimelist Mark Romaneki filmi "Never Let Me Go" (2010). Mina sain selle põneva filmielamuse osaliseks umbes neli aastat tagasi, olemata enne näinud treilerit ja lugemata sõnagi sisututvustustest. Algul arvasin, et see on lihtsalt üks lugu internaatkooli õpilastest. Lugu armukolmnurgast. Aga loo põhituum peitus hoopis milleski muus, hoopis milleski tõsisemas.

Kui film on armastuslugu, siis raamat on lugu sõpradest. Raamatus on rohkem juttu sellest, millised on need inimesed, kes Hailshami nimelises internaatkoolis töötavad ja milline tundub olevat kooliga seotud salapärane Madame. Ütlen veel nii palju, et paigutaksin selle raamatu ulmeraamatute sekka, kuigi lugedes sellele kogu aeg ei mõtle.

Kuigi filmi näinuna mäletasin enamjaolt, kuhu lugu jõuab, meeldis mulle siiski jälgida, kuidas sõnad, laused, lõigud raamatus lugu edasi kannavad. Seal polnud palju tsitaate, mida välja tuua, polnud ka keerulisi mõttekeerutusi. Pigem ütleks, et "Never Let Me Go" on lihtsas keeles, aga selle lihtsa keele taga on rasked teemad. Mulle meeldis, kuidas lapsepõlve ja noorusaja meenutused olid osavalt seotud hilisemate seikadega, misjärel anti vihjeid ees ootava kohta.

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/650/993/thumbnails/view/09ded16718ae726bee587762127a3797e1f6f30e/%C3%A4ra-lase-mul-minna.JPG
Kazuo Ishiguro kirjutatud lugu on kui osavalt põimitud ämblikuvõrk, mille niidid viivad keskele kokku. Keskele hirmsate ämblikuteni. Seejuures on lugeja enda otsustada, kes või mis nendeks ämblikuteks osutuvad. 

"Esimene kord, mil näed end äkki läbi sellise inimese silmade, on külm hetk. See on, nagu kõnniksid mööda peeglist, kust oled eluaeg iga päev möödunud, ja äkki paistab sealt sulle keegi teine, keegi, kes tekitab ärevust ja on kummaline." 

18.9.15

Marusja Klimova "Siniveri" ning Pavel Sanajev "Matke mind põrandaliistu taha"

Nõukogude aeg on jäänud juba 25 aasta kaugusele ja sealt on hea julge tagasi vaadata. Marusja Klimova "Siniveri" ja Pavel Sanajevi "Matke mind põrandaliistu taha" toovad elavalt silma ette nõukaaegsed olmeraskused ja tagakiusamise. Poest millegi saamine nõuab kangelaslikkust, kõiki on vaja määrida ja KGB-ga hirmutades annab nii lapsi kui täiskasvanuid nööri peal käima panna. Mõlemas teoses on jutustajaks laps, kellele oleks nagu eriti kiuslikud vanemad sattunud. "Siniveres" on vaheldumisi Marusja ja tema sõbra Pavliku jutustused. Marusjal on pere: isa-ema, vanaema ja vend, Pavlikul on tema geidest tuttavad ja unistus välismaale ilusat elu elama minna.

"Ema tavaliselt ei löönud Marusjat, vastupidi, kui isa teda klobis, hakkas ta isaga õiendama, isegi siis, kui oli ise enne Marusja peale kitumas käinud. Selle poolest meenutas ema Marusjale vanaema, kes alati silmakirjalikult tema kaitseks välja astus."
Sanajevi raamatu minategelane on kaheksa-aastane poiss, kes olude sunnil elab juba neli aastat vanavanemate pool ja igatseb ema järele. Peres valitseb võimukas vanaema, keda kõik kardavad. "Ma ei suutnud kunagi leppida vanaema kombega vastata minu eest alati ja igal pool!... "Miks sa vastad alati minu eest?!" küsisin mina. "Sa ju mõtled alati pool tundi! Aga inimeste aeg on kallis." "Noh, ma ei jõua. Kas sa ei või kordki oodata, et mina vastaks?" "Vasta minugipoolest, opakas. Kes sul keelab?" Imestas vanaema siiralt ning kõik läks endistviisi."

Mõlema peategelase raske lapsepõlv viib neid meeleheitele ja suurekssaamine tundub peaaegu saavutamatu. Mõelda vaid, kui su kallal kogu aeg näritakse ja sind klobitakse, kui palju energiat kulub enesekindluse taastamiseks, selle asemel et end arendada ja kasvada. Pidev kaklemine soodustab silmakirjalikkust. Et vahelgi plusspunkte välja teenida, mängitakse üksteist teise vastu välja. "...jäädes vanaemaga kahekesi, ei kaitsnud ma emmet, vaid vastupidi naersin vanaema eriti õnnestunud ütluste peale. Vanaema oli mu elu, emme oli harv pidu." Loed-loed ja hirm tuleb peale: kas mina olen ka vahel kiuslik lapsevanem, vaja ennast ikka tähelepanelikumalt jälgida. Jah, väline hirmufaktor on kadunud, aga oma kodus võid siiski väikest füürerit mängida.

Romaanid raputavad küll läbi ja sunnivad endas inventuuri tegema, aga lõpp hea, kõik hea – peategelased jõuavad hädaorust välja ja meie oleme ka loodetavasti paremad lapsevanemad.

17.9.15

Carlos Ruiz Zafón "Uduprints"

Enne selle postituse kirjutamist avastasin üllatusega, et meie lugemissoovituste blogis ei olegi ühtki Carlos Ruiz Zafón raamatut soovitatud. Üllatusega sellepärast, et "Uduprints" on viies Zafóni eesti keelde tõlgitud raamat ning kõigile, kes tema varasemaid raamatuid lugenud, tunduvad need väga meeldinud olevat.

"Uduprints" on tegelikult kirjaniku esimene  romaan ja  ilmus aastal 1992. Tegu on noorteromaaniga, kuid kirjaniku sõnul on ta alati proovinud kirjutada raamatuid, mis köidaksid igas eas lugejaid.
Romaani peategelaseks on kolmeteistkümneaastane Max ning tegevustik leiab aset Hispaanias aastal 1943. Maxi isa on otsustanud perekonnaga linnast ja sõjast eemale kolida ning nende uueks elukohaks saab väikelinn Atlandi ookeani kaldal. Kolmelapseline perekond asub elama aastaid mahajäetuna seisnud majja, mis varjab nii mõndagi saladust. Oma uuelt sõbralt Rolandilt kuuleb Max lahe põhjas lebavast laevavrakist ja kohutavast laevahukust, mille saladust näib teadvat ainult Rolandi majakavahist vanaisa.  Avastusretk paljastab kurva ja hirmsa loo, mille algus ulatub aastakümnetetaguste pahaaimamatult antud lubadusteni.

Carlos Ruiz Zafón on sündinud 1964. aastal Barcelonas. "Uduprints" sai Hispaania laste- ja noorsookirjanduse preemia Premio Edebé ning sellest ajast peale on Zafóni sulest ilmunud veel kolm noorsooromaani. Rahvusvahelist tuntust  on kirjanik kogunud oma müstiliste Barcelona-romaanidega "Tuule vari" (e. k 2008), "Ingli mäng" (e. k 2010) ja "Taeva vang" (e. k 2013), mille keskmes asub Unustatud Raamatute Surnuaed.


10.9.15

Cheryl Strayed "Metsik: kaotatud ja leitud Pacific Crest Trailil"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/625/907/thumbnails/view/b04f6184058a18b4075b0b108f8da3f6fc81482e/metsik.jpg
Minu selle suve üks lemmikraamatutest oli Cheryl Strayedi "Metsik", mida oli väga mõnus ilusa ilmaga õues lugeda.

Tõsielul põhinevas raamatus kirjeldab autor oma matka Pacific Crest Trailil. PCT on 4287 kilomeetri pikkune mägirada Ameerika lääneosas, mis kulgeb Californiast Mehhiko piiri äärest katkematult Kanada piirini mööda üheksat mäeahelikku läbi rahvusparkide ja looduskaitsealade, kõrbete ja vihmametsade, jõgede ja maanteede. PCT valmis 1993. aastal, Cheryl matkas mööda seda metsikut rada 1995. aasta suvel. Cheryli eesmärk oli matkata Mehhiko piiri äärest Jumalate Sillani.

Oma teekonnal nähtud loodusvaateid kirjeldab Cheryl Strayed imelise osavusega. Nii mõnelegi ette tulnud olukorrale on ta lähenenud väga humoorikalt ning põnevust suudab ta hoida raamatu lõpuni.

Sel metsikul rajal on Cherylil palju katsumusi ja seiklusi, näiteks on ta kõrbes silmitsi mürgise maoga, peab sumpama sügavas lumes ja pääsema olukordadest, millesse võib sattuda vaid üksik kaitsetu naine. Kuna ta polnud varem nii pikka teekonda läbinud, ei ole ta füüsiliselt selleks retkeks valmis: rasket kotti tassides püstakil-röötsakil, nahk marraskil; liiga väikesed saapad jalgu valusaks hõõrumas nii, et varbaküüned mustaks tõmbuvad ja ükshaaval ära tulevad. Lõppseis jääb 6 : 4 PCT kasuks. Isegi kui Strayed kogu aeg kirjeldas, kui valus tal on, mõtlesin mina kogu aeg siiski: "Tahaks ka matkata. Tahaks ka matkata! Tahaks ka matkata!!!" Tahaks end proovile panna. Tahaks looduses olla. Ainus erinevus, et ma ei taha mägedes ronida, kuigi vaated oleks iseenesest ju väga kaunid. Aga vaevalt ma oma kõrgusehirmust jagu saan.

Rajal olles meenutab Cheryl läbielamisi varasemast elust. Palju mõtteainet pakkus mulle see, kui ta kirjeldab oma suhteid vanematega. Mõtlesin paralleelselt oma lapsepõlve kodule, oma emale ja sellele, milline ema olen oma lastele. ""Kui te olite sündinud, oli esimene asi, mida ma tegin, teie igat ihuliiget suudelda," ütles ema ikka mu õele, vennale ja minule. "Ma lugesin ära kõik sõrmed, varbad ja ripsmekarvad," ütles ta. "Ma silitasin sõrmega teie käejooni."

Ma ei mäletanud seda, ja ometi polnud ma seda unustanud. See kuulus minu juurde samavõrd, nagu mu isa ähvardus mind aknast alla visata. Rohkemgi."

Cheryl matkab üksinda, sest ainult nii jõuab ta eesmärgini, milleks on end füüsiliselt proovile pannes ravida oma hingehaavu ning eelkõige leida iseennast. "/---/ olin siia tulnud selleks, et hirmule silma vaadata, et õigupoolest kõigele silma vaadata kõigele, mida ma olin endaga teinud, ja kõigele, mida oli minuga tehtud. Ma ei saanud seda teha kellegi teise sabas sörkides." Ta jääb endale kindlaks ning enamiku teekonnast läbibki ta üksinda. Tervet suve ta siiski üksinduses ei veeda, teel olles ja vahepeatustes kohtab ta ka teisi inimesi.

Kohati häirib lugemist see, et raamatus on palju tegelasi. Kui kulutada "Metsikule" üks järjestikune ööpäev, pole sellest lugu, aga kui lugeda seda nii, et aeg-ajalt on mõned lugemisvabad päevad, ei tulnud jätkates alati kohe meelde, mis tegelane on ühe või teise nime taga, ning juba loetud peatükke tuli vahepeal üle sirvida.

Kuna ma pole autoriga samast põlvkonnast ega kasvanud üles ameerika kultuuriruumis, siis oli lugedes kohati tundmatut: ma ei tea paljusid raamatuid, mida Cheryl matka ajal luges, pole kuulnud paljusid laule, mis tema peas kõlasid.

Strayedi matkalugu pole kaugeltki üksluine teekonna kirjeldus. Selles on ilu, huumorit ja põnevust.

30.6.15

Vicky Myron, Bret Witter "Kuulus raamatukogukass Dewey"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/027/943/thumbnails/view/2a751361f674ba93b3e3bc6ef29e50e7690df5f7/kuulus-raamatukogukass-dewey.jpgVicky Myron on raamatukoguhoidja Ameerika väikelinnas Spenceris. Raamat saab alguse sellest, kuidas raamatukogutöötajad ühel külmal jaanuarihommikul leiavad raamatukogu uksele kinnitatud tagastuskastist üdini külmunud kassipoja.

"Täitsin kraanikausi sooja veega, proovisin seda küünarnukiga, samal ajal kassipoega pihkudes hoides. Ta libises vette nagu jäätükk. Jean leidis kunstitarvete kapist mingit šampooni ning ma hõõrusin kassipoega aeglaselt ja hellalt, otsekui paitades. Sedamööda, kuidas vesi üha hallimaks ja hallimaks muutus, sai kassipoja metsikust värisemisest pehme nurrumine. Ma naeratasin. See kassipoeg on sitke. Kuid ta oli väga väike. Kui ma ta lõpuks kraanikausist välja tõstsin, nägi ta välja nagu vastsündinu: tohutud silmad, suured kõrvad tillukeses peas ning miniatuurne keha. Märg, kaitsetu ja vaikselt oma ema järele näuguv."

Kiisuke hakkas esimesest hetkest kõigile raamatukogutöötajatele meeldima. Kiisule nime saamiseks korraldati raamatukogus konkurss ja nime pakkumisi tuli 397. Pisi kassipoeg sai nimeks Dewey Readmore Books - Dewey Loerohkem Raamatuid. Saadi ka linnavalitsuselt ametlik luba kassipidamiseks raamatukogus. Pikkamööda tutvustati Deweyt püsilugejatele, keda teati, et nad armastavad kasse. Loomulikult oli ka nurisejaid, kellele ei meeldinud loom raamatukogus. Dewey aitas lapsi saada üle loomahirmust. Vicky märkas, et vanemad lugejad, kes käisid tihti raamatukogus ajakirju lappamas ja raamatuid sirvimas, hakkasid peale seda kui Dewey nendega aega veetma hakkas, tihedamini käima ja jäid ka kauemaks.

Mõne aasta pärast sai Dewey oma hoolivuse ja inimesearmastusega maailmakuulsaks. Raamatukogukassist kirjutati ajalehtedes, ajakirjades, näidati telesaadetes ja tehti isegi film. Internetiajastul Dewey kuulsus kasvas. Teda käidi vaatamas lähedalt ja kaugelt. Kanadast, Mehhikost, Jaapanist ja mujalt. Inimesed ei pidanud paljuks reisil olles teha veel nelja ja poole tunnist kõrvalpõiget, et tulla koos lastega kohtuma kuulsa raamatukogukassiga. Deweyle saadeti sünnipäevaks ja jõuludeks kaarte ning mõni inimene saatis igal aastal nii sünnipäevaks kui jõuluks talle 25 dollarit toidu ja varustuse jaoks. Kass elas raamatukogus 19 aastat. Kui 2006. aasta novembris kass suri, siis teatasid selles kurvast sündmusest oma ajalehtede esikülgedel 250 USA ajalehte.

"Aasta pärast Dewey surma ütles mu tervis lõplikult üles. Teadsin, et on aeg oma elus edasi liikuda. Raamatukogu oli ilma Deweyta teistsugune ning ma ei tahtnud, et minu päevad sel viisil lõpule jõuavad: tühjad, vaiksed, mõnikord üksildased. Kui nägin raamatukäru mööda minemas, seda, millega Dewey sõita tavatses, murdis see mu südame. Igatsesin teda nii väga ning mitte ainult aeg-ajalt, vaid iga päev. Mu lahkumispeol osales enam kui 125 inimest, sealhulgas mitmed, kellega ma polnud aastaid rääkinud. Isa luges üht oma luuletust, mu lapselapsed istusid minu juures, et tervitada õnnitlejaid, Spencer Daily Reporteris ilmus kaks artiklit, mind tänati 25-aastase teenistuse eest. Nagu Dewey, olin ka mina õnnelik. Sain lahkuda omaenda tingimustel."

Selliselt lõppes see imeline raamat.

Loe veel huvitavaid raamatuid kassidest.

David Michie "Dalai-laama kass"
Gwen Cooper "Homerose odüsseia : Kartmatu kassi lugu, ehk, kuidas ma pimeda imekassi abiga armastama ja elama õppisin"
James Bowen "Tänavakass Bob"

Soovitab Evi

17.6.15

Tiit Kuningas "Sinine: sinine ajaloos, kultuurides ja looduses"

Kirjastuselt "Koolibri" on ilmunud väga huvitav varia teatmeraamat sinisest värvist. Tiit Kuninga "Sinine: sinine ajaloos, kultuurides ja looduses" on sarja "Väike värval" esimene teos ning tegemist on tõsiselt üllatava, kuid samas ka äratundmist ja meeldetuletamist pakkuva raamatuga. Soovitan seda lugeda ja vaadata peatükkide kaupa, kuna muidu on oht "kergeks" infoülekülluseks või siis tuleks seda kogumikku kaks korda lugeda, et midagi ikka kaotsi ei läheks. Eraldi sooviks raamatu koostajat kiita rohke kvaliteetse pildimaterjali eest.

Sinist värvi peetakse kurvaks, tõsiseks ja igatsema panevaks. Iidsetel aegadel tõi sinise värvi müük rikkust erinevatele maadele. Sinine on taeva ja mere värv, paljudes maades sümboliseerib see lojaalsust, püsivust, usaldust, tarkust, truudust jpm. 

Järgnevalt mõned huvitavad faktikillukesed raamatust: 
  • Meile kõigile nutiseadmetest või arvutiekraanilt tuttav bluetoothi märk, otsetõlkes sinihammas, sai oma nime muistse viikingikuninga Harald Sinihabeme järgi. Logo ühendab endas kuningas Haraldi ruunikirjas initsiaale.
  • Sinisukkadeks nimetati naisi, kes ohverdasid teadustöö ja kirjandusega tegelemise nimel oma kodu ja perekonna. Eestisse jõudis väljend 19.sajandi lõpus ning "sinisukkadeks" peeti Lydia Koidulat, Anna Haavat ja Marie Underit.
  • Facebooki asutaja põeb värvipimedust, mis takistab eristada punaseid toone rohelistest ning seetõttu ongi FB logo sinine.
  • Lisaks Eestile on rukkilill ka Saksamaa rahvuslill.
  • Sinise silma amuletti kasutatakse tänapäevalgi mitmetes maades, et peletada kurje vaime, näiteks Türgis ja Egiptuses.
  • Soomes on Fazeril ainuõigus müüa šokolaaditooteid sinises ümbrispaberis. Fazeri Sinine on üks riigi hinnatumaid kaubamärke.

8.6.15

Rachel Joyce "Harold Fry uskumatu palverännak"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/660/964/thumbnails/view/be1b871c9fe5bee0ef514143c942a53e994fcb65/harold-fry-uskumatu-palver%C3%A4nnak.jpg
Hiljuti pensionile jäänud Harold Fry saab ootamatult kirja vanalt töökaaslaselt ja sõbralt Queenie Hennessylt, kellest pole juba paarkümmend aastat midagi kuulnud. Naine põeb vähki ning soovib Haroldiga hüvasti jätta. Teel kirja posti panema mõtleb mees aga ringi ja otsustab sõnumi isiklikult 600 miili (umbes 960km) kaugusele viia. Ta usub, et kuni ta kõnnib, püsib sõbranna elus. Nii asub Harold ilma õige varustuse, kaardi ja mobiiltelefonita rännakule läbi Inglismaa.

Rännak on nii füüsiline kui vaimne proovilepanek: tahtmatult meenuvad mälestused, mida Harold ei mäleta või ei taha mäletada: lapsepõlv vanematega, kes temast ei hoolinud; raskused poja kasvatamisel, kellega ta ühist keelt leida ei osanud; keerulised suhted abikaasa Maureeniga.

Ja kuigi suhted abikaasade vahel on viimased paarkümmend aastat olnud külmad, tajub Maureen teravalt abikaasa äraolekut ning hakkab temast puudust tundma.

Kas Harold jõuab Queenie juurde ning kas pole juba liiga hilja leida taaskord sidet oma abikaasaga, saab teada raamatust.

Südamlik raamat sõprusest, armastusest ja rääkimata jäänud sõnade ning tunnete tähtsusest.

29.5.15

Tommi Kinnunen "Nelja tee rist"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/660/963/thumbnails/view/514ae84c66ab3235dedb47d2849af685415a045e/nelja-tee-rist.jpg
See on romaan ühe Põhja-Soomes elava pere saatusest 20. sajandi algusest kuni tänapäevani. Sellest pidi algselt tulema novellikogu, seetõttu on lugu lõhutud juppideks ja jagatud jutustajate vahel ära. Sündmustik areneb erinevatel tasanditel ja aegadel.

Maria kutsuti valda ämmaemandaks, kuna eelmine oli jooma hakanud. Et kergem oleks abivajajateni jõuda, ostab ta jalgratta ja õpib sõitma. Ta tahab külarahvale näidata, et on pädev ämmaemand ja saab kõigega hakkama. Iga õhtuga saabuvad tema juurde abikutsujad üha kaugematest küladest.

Marial sünnib tütar Lahja.

Elatakse üle sõjad, tulekahju, kus enne sõda ehitatud maja ära põleb. Lahja abiellub sõjast tulnud Onniga, kuid nende abielu pole teatud põhjustel õnnelik. Lahja püüab oma mehele kõlvata, kuid sellest ei tule midagi välja.

Onni olukord on kõige kurvem, sest tema ei kõlba isegi iseendale. Tal on kogu aeg tunne, et midagi on tema elus puudu, et ta ei suuda oma osa täita... ja õnn käib temast kauge kaarega mööda. Ta mõtleb, kas pole ta teinud kõik, mida ühelt mehelt üldse nõuda võib - ta on võtnud naise, saanud lapsi ja ehitanud maja - kuid sellest ikka ei piisa. Onni tahab, et kõik saaksid suures ja ilusas majas koos elada. Kui ta sellise lõpuks valmis saab, siis on inimsuhted juba nii muutunud, et keegi ei taha teisi enam nähagi. Ometi seisab maja püsti ja on uhkem kui teised.

"Jõe tagant, surnuaia kõrvalt osmikutest siirduvad mehed ehitusplatside poole. Nooremad kõnnivad oma väljakutse suunas kiiresti, õhinal. Teiste sammudes on tunda väsimust, sõda. Siiski tahavad nemadki oma ehitusplatsile, et hommikuhämarusest viimase valgeni rassida."

Suur maajagamine on jõudnud kõnnumaale ja igaüks tahab endale kodu ehitada.

Eesti mütoloogias peeti nelja tee risti kodu ja muu maailma piiriks, kuhu mindi siis, kui häda käes või teda kardeti, käidi soove soovimas või endeid kuulamas.

Tommi Kinnunen (sünd 1973) on emakeele ja kirjanduse õpetaja. "Nelja tee rist" sai Suure Ajakirjandusauhinna aasta parima raamatu kategoorias. See auhind on igati õigustatud.

27.5.15

Jüri Kamenik "Eesti pilveatlas"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/651/179/thumbnails/view/7b5ff98ff56b28e446a8c094e86072b435ab2bcb/eesti-pilveatlas.jpg
Vaata kui hea, kui sa kõnnid ringi ja tunned ära: näe, kanakoole õitseb või kuuled, kuidas musträstas laulab. Oli ikka või, ei, vist hoopis...

Mida põhjalikum määraja, seda parem, ei jää midagi umbmääraseks. Ja siin ta siis nüüd on: Jüri Kameniku "Eesti pilveatlas", esimene nii põhjalik eesti keeles. Niisiis, laenutame nädalavahetuseks, viskame aiatooli pikali ja hakkame vaatlema.

"Tavaliselt on Eesti taevas korraga rohkem kui üht liiki pilvi. Sealjuures on pilvede tumedus ja värvus väga erinev. Näiteks kiudpilved on keskpäeval tavaliselt üleni valged, rünkpilvede rüngad valged või hoopiski tumedad, kihtpilved hallid. Kui päike asub madalal horisondi kohal, lisandub pilvedesse värviküllust. Vihmapilved on tavaliselt paksemad ja tihedamad ning võiks arvata, et valgus lihtsalt neeldub neis. Kuigi vähesel määral neeldubki, siiski hoopis suuremal määral hajub- see on seotus piisakeste suurusega pilves." Kiudpilvede äratundmiseks leiame 8 fotot, kirjeldused, lisatud on ilma ennustamine ja vanarahva tähelepanekud. Järgnevad kiudrünkpilved, kiudkihtpilved, kõrgkihtpilved (need, millest paistab päike nagu läbi mattklaasi), kihtsajupilved. Konksjad kiudpilved ehk kassiküüned on ülespoole käändunud küünte sarnased ja ennustavad ilma kiiret halvenemist, nagu ka nn Noa laev- pikad suusataolised kiudpilvevöödid. Siis jõuame lõbusate rünkpilvede juurde.

Seejärel ilma mõjutamine kemikaalidega, lennukijäljed, erinevad vandenõuteooriad. Huvitavad pilved veel: lk. 204 "rullpilv ja riiulpilv saabuvad Tallinnasse", korstnapilved, mis moodustuvad korstnast väljuvast veeaurust, helkivad ööpilved, vikerkaar, kuukaar, udukaar, videvikukiired ehk päikese püksid.

Lõpuks veel eraldi kokkuvõttev peatükk pilvede järgi ilma ennustamisest, kuidas aimata hoovihma ja äikese tulekut (need 9 punkti võiks endale kohe seinale riputada), või peatset selget ilma või halva ilma püsimist või laussaju lähenemist. Igatahes palju kobedam tunne on uute teadmistega varustatult taevasse vaadata.

Viimastel lehekülgedel noore fotograafi Karl Ander Adami õpetus pilvepildistamisest näidisfotodega.

Ja eriti nutikatele: Jüri Kamenik on koostanud ka mobiiliäpi "Pilveaabits" mis on kõigile huviliste tasuta allalaaditav, raamatut ju loodusesse tülikas kaasa võtta, aga mis nii viga!

21.5.15

Lena Andresson "Omavoli"

Põhjamaade romaan

Ester Nilsson, 31-aastane luuletaja ja esseist oli juba kolmteist aastat elanud harmoonilises ja vaimses kooselus mehega, tegi korralikult oma tööd ja tundis, et maailm on just selline, nagu tema seda tunnetab. Siis tuli telefonikõne. 

Talle tehti ettepanek koostada ettekanne kunstnik Hugo Raskist. Juba ettekande tegemise ajal tundis Ester Raskiga suurt hingesugulust ja lõpuks igatses ja ihales kunstnikku. 

Pärast ettekannet nad kohtusid. Rask tuli Estri juurde, tänas teda ja suudles põsele. 

Järgneva lõunasöögi ajal oli Ester juba meeletult armunud. Ta lootis, et tema ja kunstniku vahel tekib hingesugulus ja soe sõprus. Eneseimetlejast kunstnikule Raskile pakub Estri tingimusteta imetlus ja armumine vaid huvi. Nad kohtuvad ja vestlevad filosoofiast, esteetikast, suurtest ideaalidest. Kuid Ester on armunud ja sellel tundel on oma reeglid ja vajadused. 

"Ta lugeski (Majakovskit) ja nägi, et kõik armastasid ning nutsid ühtemoodi ja sarmastel põhjustel, kõik petsid ja neid peteti ikka samal viisil ning kõik mõtlesid, et mitte keegi ei ole varem nii armastanud ja kellelgi pole olnud nii valus. Kõik olid ainulaadsed ühel ja samal kombel. Alati ja igal pool." 

Ester saab teada, et Raskil on teine/esimene naine. Ta tahab saada vabaks Raski lummusest. Ta mõtleb, kui tore on maailma seitsmel miljardil inimesel, kes on sõltumatud sellest, kas nad saavad Hugo Raskilt kõne või ei. Miks ei võiks temaga samamoodi olla? Ta ei taha enam aina rääkida, filosofeerida. 

"Ei ole mingit mõtet rääkida. Ausaid vastuseid ei tule, ja seda meelega. Petetakse ja ollakse petetud, ning ei olegi millestki rääkida, kuna pole mingeid kohustusi, kui ei ole tahtmist. Mida tehakse halastusest, on vähe väärt, kui teine pool ootab, et seda tehakse armastusest." 

Lena Andersson on rootsi kirjanik ja humanist, kelle sulest on ilmunud mitu romaani. "Omavoli" on ta viies romaan, mille eest ta sai August Strindbergi nimelise auhinna Augustpriseti. 

Soovitab Anne

19.5.15

Madis Jürgen "Rindeoperaator Ivar Heinmaa"

Kallis ema ja isa!!! Me tahame koju. /…/ Me magame kehvasti. /…/ Siin on igav ilma teieta. Söögid on pahad. /…/ Pühapäeval tuleme teiega koju. Oleme kurvad. Ma olen nutnud.

Sellise kirja saatis Ivar Heinmaa oma vanematele suvelaagrist, kui ta oli 10-aastane. 16 aastat hiljem, 1991. a jaanuaris, on ta Riias. Tänavalt kuuldud tulistamine on talle signaaliks, et tuleb välja tormata ja see kõik oma kaamerasse püüda. Maailmas on vähe kriisi- ja sõjakoldeid, mille keskel ta oma kaameraga seisnud pole. Selle tunnistuseks on rikkalik pildimaterjal raamatus. Ja pildil on ikka inimene. Inimene keset sõjakoledust. Aga on ka palju värvikaid kohtumisi, ja uskumatuid pääsemisi.

Kui ma õieti mäletan, siis ühes raadiointervjuus ütles Ivar, et üks tema poegadest teadis pikka aega, et isa töötab tal lennujaamas. Mõnda aega kodus viibides, muutub ta rahutuks. Tema abikaasa Siiri teadis, kellega abiellub, juba siis, kui registreerimispabereid sisse viiest uuris Ivar, kas on ka selline võimalus, et naine tuleb registreerimisele üksi koos tema poolse volitusega.

Raamatu lõpust saab lugeda, et ta on käinud maailma 100 tunnustatud riigis ja tunnustamata maad veel pealekauba. Tema film "Süüria sõja pale" nimetati 2014. a mainekal filmifestivalil Prix Euroopa parimaks dokumentaalfilmiks. Oma saateid ja filme on Ivar teinud enamjaolt välismaistele, eelkõige Soome telekanalitele ja filmiproduktsioonifirmadele. "See, et me tema töö tulemusi Eestis vähe näeme, on meie üks suur häda – me ei oska hinnata oma inimesi, maailmatasemel professionaale" ütleb Toomas Kümmel raamatu tagakaanel. See raamat on üks võimalus selle tohutult põnevat elu elavat rindeoperaatori, muheda maamehe ja isa Ivar Heinmaaga tutvumiseks.

Kirjastus Pilgrim, 2014

8.5.15

Greete Kõrvits "Kartulirahvas ja burgeriinimesed: Ameerika esseed"

Miks mulle meeldib Ameerika? Ehk täpsemalt Ameerika Ühendriigid: jõukas riik, üle ookeani, järelikult raskemini kohalejõutav ja ahvatlevam, tohutu suur ja seega mitmekesise loodusega. Kes ei mäletaks juba kooliajast sekvoiasid Yellowstone`i rahvuspargis, Mississippi jõge ja Tom Sawyerit, Colorado kanjonit ja indiaanifilme. Aga kui ise kohale minna, kuidas siis on? Tahaks vähemalt reisida, näha New Yorki... Greete Kõrvitsale ei meeldi Ameerika. Ta leidis peale nelja kuud äärelinnaelu: "kui teil on unistusi, kaaluge sinna jäämist, kus te olete. Ameerika on võimaluste maa, ent ärge minge nii individualistlikuks, et unustate ära: teie pole ainus, kes siin võimalusi otsib." Noh, nii palju siis kiire karjääri unistusest. Äärelinnades pole kõnniteid ega ühistransporti. New York haiseb ja on lärmakas. Ameeriklased on uhked sõnavabaduse üle, aga mõnikord kannatatakse selle sildi all ära ka radikaalsed puritaanid ja nende vastased, kes saavad rohkem tähelepanu kui tavalised kodanikud. Introverdile on raske pidev "hauaajuutamine", pealiskaudsus. Tuleb välja, et kõige parem on ikka omas kodus oma riigis, kõik ei harjugi võõrsil. Mida siis teha, kui su elukaaslane on ameeriklane?

Sirje Kiin "Kas Ameerika on olemas?" valis kindlalt armastuse ja kolis elama Ameerikasse. "See vabadusejoovastus leida lõpuks siin elus, siin ilmas inimene, kellele saab hirmu ja tõrjumist tundmata rääkida kõigest, jutustada lugusid, rääkida kogemustest ja elamustest, mida hoidsin seni vaid endale – see on nii üllatav vabadustunne, et teeb mind elus esimest korda tõepoolest õnnelikuks ja vabaks."

Epp Petrone "Minu Ameerika" kohtus ameeriklasega, aga elavad siiani vaheldumisi Eestis ja USA-s. Võrdluses Eestiga torkab silma toidukultus, suured portsud ja rasvasus, liikumisvaegus, demokraatide ja vabariiklaste sõjakas vastasseis. Sellest kirjutas põhjalikult väliseestlane Kalle Lasn raamatus "Kultuuritõkestus. Ameerika naeruvääristamine": kestval kasumijahil kapitalismil on õnnestunud inimesed marionettideks muuta (koledad näited reklaamide ja ühekülgse meedia mõjust).

Ja muidugi, nagu ütleb Greete Kõrvits - "kui kavatsete kunagi välismaale elama minna, aga mõtlete, et nii palju patrioot te ikka olete, et oma seal sündivatele lastele eesti keele ära õpetate, siis see on tühi unistus. Nad võivad selle küll ära õppida, seda isegi puhtalt ja ilma aktsendita rääkida, aga sellest hetkest, kui nende elu keskmeks saavad nende sõbrad, pole eesti keel enam nende esimene keel... Kui su sõbrad, poiss- ja tüdruksõbrad räägivad teise maa keeles, siis teed seda ka sina. Ja teiste eesti noortega räägitakse siis inglise keeles, sest see teadmine on nendele samuti kohale jõudnud. Milleks purssida ebamugavat keelt, mida keegi teine niikuinii ei oska, palju lihtsam on ju inglise keelt rääkida." Kui ikka otsustada kasvõi ajutiselt kodumaalt eemal elamise kasuks, tasuks sirvida kahte käsiraamatut: Hille Pajupuu "Kuidas kohaneda võõras kultuuris?" pakub maailmanägemise teooriat ja Richard D. Lewise "Kultuuridevahelised erinevused" praktilisi käitumisjuhiseid. Suheldes leiate inimesi, kellega haakuda. Ja siis "pole siin nii hull midagi. Olge teie ka rõõmsamad, kallid lugejad."

5.5.15

"Kadrina kandi maitsed"

Viimasel ajal on kogukonnad koostööd laiendanud: laadad, suvekohvikud, talgud, pärimuse kogumine ja sealt loogilise jätkuna uurimistööde tulemuste raamatuna väljaandmine. Üks alaliik neist - piirkondlikud kokaraamatud - peaks ju vägagi koha vastu isu äratama. 

Kadrina vald koondas 2015. aastal ilmunud esinduslikku albumisse "Kadrina kandi maitsed" kõik oma valla ettevõtted, kus süüa pakutakse. Omanikud kirjutasid sissejuhatavad tekstid ja lisasid iseloomuliku retsepti. Alustatakse Arbavere puhkekeskusega (kanarull) ja lõpetatakse Õnnela külalistemajaga (seesamikana). Keskel muud head-paremat: Kadrina saunaklubi oma meetrise läbimõõduga panniroaga, Kadrina rahvamaja perenaine Helena Mägi kapsasupiga, Kolu mõis õpetab samovariga teed keetma, Ridaküla seltsimaja verivorste tegema, Vohnja jahiselts põdramaksa praadima, turismitalude küpsetistest rääkimata. Raamatus on ka ingliskeelne paralleeltekst ja e-aadressid.

Lääne-Virumaa esimene taoline pääsuke ilmus aga juba 2011. aastal: "Pasteedisimman : Lääne-Viru hoidistemessid 2009-2010 Mädapea mõisas". Raamatus on hulganisti läänevirulaste hoidisteretsepte, pooled neist pasteedid.

Kohalikke kokaraamatuid on ka mujalt Eestist: Harjumaa Raudoja kandi inimeste lemmikud kogusid kokku Krista Kivisalu ja Sandra Urvak kogumikku "Meie küla eided peavad pidu". Tegevus toimub kunstnik Ave Nahkuri kodus, kuhu külanaised toitudega külla tulid.

Sama nunnu näeb välja Viktoria Ladõnskaja, Birgit Püve ja Annika Haasa "Peipsi veerel : Vanausulised paluvad lauda". Neid pilte vaadates ja kohalike inimeste eludega tutvudes lihtsalt ei saa jätta midagi järgi proovimata.

Laivi Mesikäpp ja Indrek Kivisalu "Seto köök põlvest põlve" tutvustab teadagi setu toidukultuuri, mida millal söödi, klassikalised setu toidud suuliim ja tatiruug samuti esindatud.

"Kihnu kokaraamat" viib meid läbi kihnlaste aastaringi. Terve raamat ilusat kihnu keelt ja omapäraseid retsepte. Mõned toidud on ju üle eesti levinud, siinkohal võib võrrelda, kas on erinevusi kihnu, setu või oma kodu roosamannal, ahjuprael ja õunakoogil.

Läänevirulased on sattunud ka raamatusse "Kutsu Iff külla", kus Ivo Linna külastas Porkunit, paemuuseumit ja järve ning küpsetas paekivide vahel kana, juurde lillkapsawok, nämm!

Kuna Lääne-Virumaa on mererannaga maakond, on siitkandi rahvale kalatoidud tuttavad. Tiina Piirisaare "Rannarahva toidud 20. sajandi 1. poolel" ja Mart Vabari "Kalajutte käsi laiutamata ehk Koduranna kogupere kokaraamat" koondavad ajaloolisi kalaretsepte koos pajatustega vana aja elust ja kommetest.

29.4.15

Toomas Vint "Mõned kummalised naised"

Ühe mõjukama eesti kirjaniku Eduard Vilde 150. sünniaastapäeval anti üle tema nimeline kirjandusauhind, mille pälvis kirjanik ja kunstnik Toomas Vint möödunud aastal ilmunud raamatu "Mõned kummalised naised" eest.

Toomas Vindi sõnul on teda aastakümneid piinatud küsimusega, kas ta on rohkem kunstnik või kirjanik. Vilde kirjandusauhinnaga pärjatud raamat annab sellele küsimusele vastuse.

Raamat koosneb 16 jutust ja sisaldab 16 värvireproduktsiooni autori aktimaalidest. Igas loos jutustab oma meeliköitva loo üks maalilt välja astunud naine.

Oma raamatu kohta räägib Toomas Vint ise: "Selle raamatu tegelased võivad lugejale tunduda üksjagu kummalised. Mõnele mehele paistavad kõik naised imelikud – mida rohkem neid uurida, seda kummalisemad nad näivad. Samas pole võimatu, et mu hea lugeja ei leia raamatust ainsatki kummalist naist. Nad kõik on täiesti tavalised."

"Nii mõnigi tuttav on pärinud, miks sa panid maalidele iseäralikud pealkirjad: "Taevast pudeneb pilvi" või "Õitsev naine kanarbikumaastikus" või "Üksinduse heidutav avarus". Olen naljatoonil vastanud, et pealkirjad peaksid inspireerima sinu peas tekkivat lugu, mida sa arvad, et maal sulle jutustada tahab." Autori jaoks on oluline, et maal annaks tugeva emotsiooni ja ta usub, et kunstiteos ise räägib vaatajale oma loo. Tema arvates on naiste maalimine ettearvamatu tegevus, kuid siiski tekib kunstnikul tunne, et ta mõistab naiste keerulist hingeelu. Miks tuleb noor naine kunstniku juurde ja laseb maalida enda keha, varjates nägu. Nägu, millest paistab selgelt läbielatud raskused, on see ainult rahapuudus ...

Aktimaalid hakkavad raamatus kõnelema ja iga naine jutustabki teile oma meeliköitva loo. Lood on naiste mõtetest, unistustest, läbielatust ja kogetust, murest ja valust, õnnest ja rõõmust olla naine, olla armastatud. Kuigi sageli oli armastus üürike, õnne tumestab mehe seaduslik abikaasa ja perekond, kelle juurde läheb isa ikka tagasi.

Kriitikud on kirjutanud, et Toomas Vindi maastikel võib esiplaanil olla naine, koer, traktor või kraana, miski neist objektidest ei kõneta vaatajat. Hoopis tundlikult maalitud maastik on see, mis köidab ja teeb kunstitöö meeldejäävaks. Kunstniku jaoks on naine ateljees nagu tööriist- värvituub, pintsel või tühi lõuend.

Soovitan seda kaunist raamatut lugeda ja vaadata.

28.4.15

Mari Saat "Matused ja laulupeod"

Kirjastus Petrone Print alustas 2011. aastal mälestustesarja "Aja lugu", kus tuntud inimesed meenutavad oma lapsepõlve.

Kõige nooremate autorite Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamat" ja Viktoria Ladõnskaja "Lasnamäe valge laev" tuletavad meelde vastavalt 1980-ndate elu Raplas ja Lasnamäel, kõige vanemate Nasta Pino "Seal, kus rukkiväli" ja Ene Hioni "Valged varesed" 1930-ndate Setumaal ja küüditamisjärgset lapsepõlve Venemaal. 

1970-ndad on kajastatud Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooni", Loone Otsa "Mustamäe valsi" ja Kati Murutari "Projektilaps Pärnust" veergudel. 

Teistest eristub Maimu Bergi "Moemaja", kes on kirjutanud oma töökohast nõukogudeaegses "Silueti" toimetuses. 

2015. aastal on seni viimati ilmunud "Matused ja laulupeod". Majandusharidusega kirjanik Mari Saat sündis 1947. aastal Tallinnas ja sealt need mälestused algavadki. Lai silmaring teeb lihtsad seigad huvitavaks, autor nagu kooks võrku üle nende, haarab esivanemate mälestusi, põimib need tänapäevase elutarkusega. Mida ta 1950-1960ndail aastail nägi: Pirita motospordivõistlused, tsaariaegne lapsehoidja, David Vseviovi isa, teismelised üksi Leningradi reisimas, küüditatute tagasitulek Venemaalt, käpakil Hruštšovi järgi tehtud Zaporožets, suletud mererannad, KGBlaste pilk, suhkrusabad, taksosabad, kommipuudus ja kohvipuudus, sügisene kartulivõtt majandites, suurmeeste matused. Ja nende väikeste mälupiltide küljest tõmmatakse võrdlused kaasaega: "Nüüd ei ole suurmeeste matused enam sündmused, või õigemini ei ole enam suurmehi, keda oleks mahti taga nutta. Oma riik on ja rahvas rabeleb, igaüks oma olelusvõitlust selle riigi sees. On kuulsused, aga need ei ole enam nagu rahvuse säilitajad, vaid igaüks on mingi oma ala professionaal. Jah, Pärt on kuulus üle kogu ilma, palju kuulsam kui Tuglas, Luts või Särgava – ja sellega loogiliselt justkui suurem neist suurmeestest, võiks enda ümber rahvahulki keskendada küll, aga mulle tundub, et asi pole mitte isiksuse kuulsuses, lihtsalt inimestel ei ole enam aega (ja vajadust?) tunda ennast ühtse rahvana, otsida selleks võimalusi."

Mis veel on kadunud: videvikupidamine ja juttuderääkimine. Juurde on tulnud soo-operatsioonid. "Inimesed ei ole oma sooga rahul ja teevad soovahetuse ja siis selgub, et nad ei ole ka uue sooga rahul. Vanasti, minu nooruse ajal, oli lihtsam: siis pidid õppima läbi ajama sellega, mis sulle oli antud. Võib-olla paljud need, kes tänapäeval suure vaevaga ja mitmete kurnavate operatsioonidega sugu vahetavad, ei tule selle peale, et asi pole soos, vaid nad lihtsalt ei suuda leppida oma surutusega siia füüsilisse maailma?" Ahhaa! 

1924. aasta kommunistist isa ja köstritütrest ema järeltulijana on autorile omane seisukohtade mitmekülgne vaagimine: mõlemad vanemad olid ju head, igast filosoofiast ja usuvoolust võib leida nii teisi häirivat kui ühendavat: mõelgem demokraatlikule kommunismile, kodanikupalgale, ületootmisele ja ökokatastroofile, hullulehmatõvele ja loomade massimõrvale. Autor on igavene kahtleja: "Tihtipeale öeldakse, et eestlased on valged juudid, aga ajaloo mäletamisel oleme küll juutide vastandid: juudid nõuavad, et kõik maailma rahvad mäletaksid holokausti, meie ei nõua seda isegi endalt mitte – nii kui vabadusse saime, unustasime kõik ja läheme tagasi vaatamata edasi...Kas see on halb või hea? ...Või ei kumbki, vaid lihtsalt meie rahva saatus – korraks veel vabaks saada, et siis kaduda..."

Kokkuvõtteks: paljude mõtteharadega lahe raamat.

14.4.15

Jeannette Walls "Klaasloss"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/649/032/thumbnails/view/cba1b4514f7656ddcca2e11ada3ad39354590f45/klaasloss.jpg
Raamatu pealkiri "Klaasloss" on fantaasiamaja, mille kavandamisega tegeles raamatu autori isa läbi kogu nende elu ja mis kunagi ei valminud.

Raamatu tegevus toimus 1960-70ndatel Ameerikas.

Isa Rex oli alkoholismile ja mängurlusele kalduv, suurelennuliste ideedega nö amatöörteadlane, kes lootis oma leiutistega rikkaks saada. Tegelikult aga ametilt elektrik, kes ei suutnud pidada pikemalt ühtegi töökohta. Võlgade tõttu põgenes pere ühest Ameerika kõrbelinnast teise saatjaks vaesus. Eluasemeteks olid sageli ilma veevarustuseta ning eluohtlike elektrisüsteemidega lagunevad majad. Tema naine Rose Mary oli ekstsentrik, kes tegeles kunstiga, ta oli lõpetanud kolledži ning saanud õpetajahariduse. Rose Mary arvates takistasid õpetajaharidus ja liigne laste eest hoolitsemine tal kunstile pühendumast. Neid ühendas vastuseis keskklassi väärtustele ja võimudele ning armastus korratu elu vastu.

Kolm vanemat last Lori, Jeannette ja Brian tegutsesid nagu omaette perekond düsfunktsionaalse perekonna sees. Noorim Maureen, kasvas üles sõltuvana võõraste headusest. Mustus ja nälg olid laste igapäevased kaaslased. Söögi hankimiseks tuli lastel sageli pudeleid korjata või metalli koguda. Pere rändurielu tõttu vahetasid nad ka pidevalt koole või siis ei käinud üldse koolis. Vahel õpetas neid siiski ka ema. Koolis nad sõpru ei leidnud, kuna nad olid räpased ja haisesid, riided olid kulunud või üldse katkised.

Kõige süngem osa raamatust on see, kui Jeannette Walls kirjutab nende elust Lääne-Virginia kaevanduslinnas Welchis. Rexi õudustäratava ema tegevus, elamine külmas keldris ilma vee ja elektrita. Lõpuks kolib perekond elamiskõlbmatusse majalobudikku linna serval. Rahapuuduse tõttu ei saanud nad endale prügiveoteenust lubada, seetõttu visati kõik krundile kaevatud "Klaaslossi" vundamendiauku. Vanemad käitusid pidevalt vastutustundetult ja isekalt, isegi süüdimatult, nt ostis ema šokolaadi ja sõi seda salaja, samas kui lapsed olid näljas, isa kupeldas oma tütart, varastas nende kogutud raha, et osta autoloks jne.

Peale raamatu lugemist tundub täiesti uskumatu, et kõik selle pere lapsed suutsid siiski vanemate ennasthävitava eluviisi hüljata, sotsiaalsete normide juurde tagasi pöörduda ning elus hakkama saada.

12.4.15

Souad "Elusalt põletatud"

Tõsilugu 
Kirjastus Tammerraamat 2008 

Kui esimesest armastusest pimestatud nooruke araabia neiu Souad jääb kogenematusest last ootama, otsustavad isa ja ema ta hukata. Aumõrva täideviiaks valitakse Souadi õemees Hussein. Perekond lahkub kodust, Hussein valab Souadi bensiiniga üle ja paneb põlema. 

"Äkitselt tundsin külma vedelikku üle pea voolamas ja samal hetkel olin leekides. Nüüd oli see nagu kiirendatud film, kaadrid kihutamas. Hakkasin aias jooksma. Peksin oma juukseid. Karjusin. Mu kleit lehvis tuules minu taga. Kas ka see põles?
Tundsin bensiinilõhna ja jooksin, takerdudes kleidisappa. Kabuhirm juhtis mind instinktiivselt hoovist välja. Jooksin aia poole, mis oli ainus väljapääs. Ma teadsin, et jooksen, et põlen ja karjun, kuid ei mäleta peaaegu midagi sellest, mis hiljem juhtus." 

Naabrid kutsusid kiirabi ja neiu viidi haiglasse, kuid seal jäeti ta abita ja surema. Haiglas sünnitas ta enneaegse poja, kes kohe ta juurest ära võeti ja lastekodusse viidi. 

Lähis-Idas töötav humanitaarabiorganisatsiooni esindaja Jacqueline (Jacqueline Pascarl. Kord olin ma printsess) päästab tulesurma määratud Souadi elule tagasi, viies neiu ravile Šveitsi. Jacqueline otsis ka Souadi poja lastekodust üles ja muretses talle dokumendid ning viis koos neiuga Šveitsi. 

Peale ravi elas Souad kasuperes ja õppis eluga ise hakkama saama. 

Souad elab praegu Euroopas. Ta on abielus ja tal on kolm last. 

Raamatut soovitan lugeda neil, keda huvitab elu araabiamaades.

17.2.15

Emmi Itäranta "Vesi mäletab"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/491/791/thumbnails/view/21713a258c972f4898748facdd707f34365d98cd/vesi-m%C3%A4letab.jpg
Raamat on ühtepidi hoiatuseks, mis juhtub kui ületarbimise tagajärjel jõutakse ühiskonda, mis on toimiv vaid range kontrolli ja järelevalve all. Tegevus toimub Skandinaavia Liidu territooriumil ühes väikeses külakeses ning keskendub teemeistri perekonna ja lähedaste sõprade tegevusele ja läbielamistele. Teemeistrid viivad läbi Jaapani tee pakkumise traditsioonidest inspireeritud tseremooniaid kõrgemale klassile- ülikutele, ametnikele, sõjaväelastele. Tavainimesed peavad elama pidevas vee- ja toidu puuduses. Noria on viimane teemeistrite liini esindaja, kes otsustab salajase veeallika asukohta enam mitte varjata ning vett kõigi külaelanikega jagada. See tegu ei jää, aga tema jaoks karistuseta. Tegemist on küll fantaasiakirjandusega, kuid romaan pakub kindlasti elamuse ka neile lugejaile, kes eelistavad raamatutes psühholoogilist pinget ja põnevust.

2.2.15

Parimad raamatud 2014: elulood, mälestused, biograafiad

Meie töötajate raamatusoovitused 2014. aastal ilmunud elulugude, mälestuste, biograafiate hulgast:
http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/654/294/thumbnails/big/aafb36d5b630cba25c86ce6a5b960ec3d30b9063/e-raamat-rindeoperaator-ivar-heinmaa.JPG
Rait Avestik "Kütkestaja: näitleja Einari Koppel"
"Ilmumisajaks küll 2013 lõpp, meile tuli alles detsembris, seega selle aasta lugemine. Põhjalik vaade Eesti teatri 1960ndate ja 1970ndate ühe tuntuma ja armastatuma näitleja ellu ja loomingusse. Illustreeritud paljude fotodega tema näitlejatöödest. Igati sobilik teatrihuvilisele."






Tiit Lääne "Läksime vaid korraks"
"Lood eestlastest, kes olid sunnitud sõja ja represseerimiste eest põgenema laia maailma. Vaatamata sellele, et lahkuti kiirustades ja tihti ka pagasita, suutsid enamused neist saada võõrsil hea hariduse ja rahuldustpakkuva elujärje."


http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/654/294/thumbnails/big/aafb36d5b630cba25c86ce6a5b960ec3d30b9063/e-raamat-rindeoperaator-ivar-heinmaa.JPGMadis Jürgen "Rindeoperaator Ivar Heinmaa: kus põrgus sa jälle käisid?"
"Adrenaliinikütist tipptasemel ajakirjanik-operaator Ivar Heinmaa lendab mööda maailma ringi ning filmib peamiselt sõjakoledusi, katastroofe, tragöödiaid. Vihkab lendamist ent pikemat aega kodus viibides muutub rahutuks. Raamatus on lisaks Ivari enda läbielatule ka mõttekatkeid ja arvamusavaldusi tema naiselt. Vaatamata arvukatele sõjareportaažidele ei jää peale raamatu lugemist sünget tunnet. Kirjutatud Madis Jürgenlikult hea huumoriga."




Zlatan Ibrahimovic "Mina, Zlatan"
"Soovitaks seda raamatut ka neile, keda jalgpall üldse ei huvita, kuid soovivad inspireerivat lugemist. Jugoslaavia sisserändaja poeg Rootsis, hüperaktiivne poiss getost, kes jalgpallitrenni jõudmiseks kasvõi varastab jalgratta- nii võiks kirjeldada noort Zlatanit. Läbi elu uskumatu tahtejõuga, konfliktne individualist. Raamatus on Zlatani elu ja areng läbi tema enda silmade, jõudmine Rootsi noortekoondisest jalgpallimaailma tippu, kuulsatest tippjalgpalliklubide treeneritest, kaasmängijatest ja perekonnast."

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/532/234/thumbnails/big/b6468cb014acc5b233844f6d9ca505a80681e971/leida-rammo-v%C3%A4rvilised-maailmad.jpg
Eike Värk "Leida Rammo värvilised maailmad"
"Kõrges vanuses aga endiselt ergas ja teotahteline armastatud näitleja räägib oma elust, rollidest ja kõigest sellest, mis teda ikka toimekana hoiab."









Solomon Northup "12 aastat orjana"
"Solomon Northupi jutustus sellest, kuidas ta 1841. aastal Washingtonis rööviti, orjaks müüdi ja 12 aastat hiljem, pärast meeleheitlikku võitlust ellujäämise nimel, ühest puuvillaistandusest vabastati. Sellest samuti valminud film, mis võitis parima filmi „Oscari”."
Raamatust "12 aastat orjana" on Evi kirjutanud ka tutvustuse, mis asub siin.

Thomas Sjöberg "Ingmar Bergman : armastus, seks ja truudusetus"
"Huvitav ja vastuoluline inimene. Hästi isekas, kohati nagu süüdimatu, eraelu suhtes ja seda eraelu ongi rohkem näidatud selles raamatus. Suhted vanemate ja naistega, hea raamat."
"Elulooraamat, aga mitte nii kergelt loetav kui eestlaste elulood, mis on viimastel aastatel ilmunud."
Urve kirjutatud raamatusoovitust on võimalik lugeda siin.

Graham Webb "Pudelist välja"
"Näide sellest kuidas suure tahtjõuga võib saada „ajalehepoisist miljonäriks”. Peale 15 aastaselt koolist väljalangemist hakkab ta ema õhutusel tööle juuksuri õpilasena. Julge pealehakkamine ja järjekindlus viib sihile ning temast saab kogu maailmas tuntud ilutööstuse ärimees."

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/610/256/thumbnails/view/9c28924ad44451778c87b5822b29e8c10a3a9f32/tove-jansson-tee-t%C3%B6%C3%B6d-ja-armasta.jpg
Tuula Koupalainen "Tove Jansson. Tee tööd ja armasta"
"Asetub kindlalt minu lemmikute listi Tove Janssoni "Suveraamatu" kõrvale. Sisaldab hulgaliselt infot Tove Janssoni erinevatest tegevusaladest, tema eraelust, Muumitrollide sünniloost jne."