19.10.14

Peep Ehasalu "Hullu munga päevik"

"Hullu munga päeviku" puhul ei ole tegemist järgmise keskaega kujutava romaaniga, ajalooga on raamatul pistmist nii palju, et peategelaste tööks on uurida ajalugu ning töökohaks arhiiv. Peep Ehasalu ise liigitab raamatu kriminaalromaanide sekka, inspiratsiooni raamatu kirjutamiseks sai ta igapäevaelust ja poliitikute tööst. "Hullu munga päevikus" on kasutatud mitmeid eesti poliitikute tegelikke tsitaate. "Kirjandusministri" Mart Juure arvates on tegemist poliitilise põnevikuga. Minu arust leidus kriminaalromaanile omast põnevust raamatus küll, kuid kogu see n-ö poliitiline targutamine tundus kuidagi liigse ja vägivaldsena ning rikkus kogu raamatu. 

Nooremapoolne ajaloouurija ning algaja kirjanik Robert Berg elab märkamatut ja rutiinset elu, kuhu kuulub üksnes töö tolmuses arhiivis. Ent ometigi satub ta täiesti juhuslikult, peale ühe riigi tuntuima advokaadi päästmist rusikakangelaste käest, kriminaalsete sündmuste ringi, mis pööravad tema elu pea peale. Raamatust ei puudu ka kaunis naispeategelane Nina, kelle kohalolu ajaloouurija eraklusest üles raputab. Aga mees ei saa kaua platooniliselt naise järele õhata, neist saavad märklauad ning algab peadpööritav klapperjaht. 

Peep Ehasalu on avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all ajaviiteromaanid: "Murtud truudus" (2000) ja "Unikiri" (2002), novellikogu "Aeg on selline" ning muinasjuturaamatu "Printsid poisid" (2013). Lisaks veel koos poja Pärtliga lasteraamatuid.

18.10.14

Catrine Clay "Kuningas, keiser, tsaar: kolm kuninglikku nõbu, kes viisid maailma sõtta"

Suurte õnnetuste ja sõdade puhul kiputakse ikka küsima, kes on süüdi – nii võiks ka küsida, kes on süüdi Esimese maailmasõja puhkemises? Kas ja milline süü on kolmel nõol, kes viisid maailma sõtta? Kuivõrd suur roll sõja puhkemisel oli nende kolme mehe iseloomul, kasvatusel ja isiklikel tõekspidamistel?

See perekonnalugu algab kerges meeleolus, kuid lõpeb Esimese maailmasõja sünguses. Ja päris viimase lootushetkeni enne sõja vallapuhkemist läbib seda lugu küsimus sellest, millisel määral nemad – kuningas George V-st, keiser Wilhelm II-st ja tsaar Nikolai I-st – mehed, kes kolmekesi valitsesid poolt maailma, omaenda isiksuste ja omavaheliste suhete kaudu andsid panuse poliitilistesse arengutesse ja ebaõnnestumistesse, mis lõpuks tegid selle sõja möödapääsmatuks.

Kuningas, keiser ja tsaar olid kohtunud tihti juba alates lapsepõlvest: perekondlikel puhkustel, sünnipäevadel, pulmades ja matustel. Hiljem käisid nad üksteise kroonimispidustustel, mereväeparaadidel, alati saatjateks hulgaliselt õukondlasi ja teenijaid. Nad olid kuninglikud kolleegid, nimetades end kuningate ametiühinguks, kes seisavad õlg õla kõrval võitluses pead tõstva sotsialismi, vabariikluse ja, lõpuks, revolutsiooniga Venemaal ja Saksamaal. 1914. aasta juulis nende ametiühing lagunes. Nad süüdistasid üksteist lähenevas katastroofis – esimese maailmasõja puhkemises. "Kas ma olen järsku hulluks läinud?" küsis Nicky oma naiselt Alixilt Willy telegrammi näidates. "Mida ometi William sellega mõtleb, kui teeb näo, nagu see, kas sõda hoitakse ära või mitte, oleneks ikka veel minust! Ta anub mind, et ma ei laseks oma vägedel piiri ületada!" Saksamaa oli Venemaale kuus tundi enne seda sõja kuulutanud.

Mitmetele varem avaldamata dokumentidele, sealhulgas väga paljudele kolme nõo ja nende pereliikmete omavahelisele kirjavahetusele toetudes toob ajaloolane Catrine Clay meie ette erakordse loo valitsejatest, sugulastest, headest sõpradest, ja üritab leida vastust küsimusele, kes tegelikult on vastutav maailmasõja puhkemise eest – kuningas, keiser või tsaar.

Soovitab Kaili