23.12.14

Kjell Westö "Terendus 38"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/610/250/thumbnails/view/1ca2f0bc35e9057e1b600f0e1cbc512edc7d8989/terendus-38.jpg
Põhjamaade romaan

Raamat on kuulutatud Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna vääriliseks.

Romaani peategelased on advokaat Claes Thune ning tema büroosse hiljuti tööle tulnud kontoriametnik Matilda Wiik. Mõlemal on minevikus olnud ränki läbielamisi.

Tegevus toimub Helsingis 1938. aasta kevadest sügiseni, mil Teise maailmasõja algust on tunda nii inimeste käitumises kui ka nende arutlustes sõprade ja tuttavatega. Erinevad poliitilised vaated panevad proovile nii mõnedki sõprussuhted. Advokaat Thune saab rängalt peksa oma vabameelsete põhimõtete pärast, kuid ei tagane neist.

"Sest ta oli üksik. Ja mida lähemale suvi tuli seda üksildasemaks ta Matilda silmis muutus. Üksindus oli nagu väike pilv Thune pea kohal, ja iga päevaga tõmbus see hallimaks ja süngemaks."

Ka proua Wiikil on oma kurvad mälestused Soome kodusõja (1918) aegsest vangi- ehk näljalaagrist.

"See, mida nimetati "haiguseks", ei olnud midagi muud kui nälg. Ja surid põhiliselt mehed. Nad surid nagu kärbsed, aga naised püsisid elus, juhul kui nad mahalaskmisest pääsesid."

Kohtudes ühe häälega sellest kaugest minevikust tunneb Matilda et tagasiteed enam ei ole ja midagi tuleb ette võtta.

See on ühtlasi nii ajastu,- armastus- kui ka põnevusromaan. Aga miks terendus?

"Terve hommik ja terve elu tundus talle korraga ähmase terendusena. Nagu mitte miski ei oleks olnud tõeline, nagu oleks kõik, mis ta oli ette võtnud, jäänud lõpetamata."

Soovitab Anne

5.12.14

Vladimir Voinovitš "Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/561/759/thumbnails/view/8215480cdf29bdd4af7d12d8189c1929be988bed/s%C3%B5dur-ivan-t%C5%A1onkini-elu-ja-ebatavalised-seiklused-i.jpg
Tegevus toimub Venemaal Krasnoje külas II maailmasõja alguspäevil. Raamatu peategelane, sõdur Ivan Tšonkin, on kidura välimusega ja lihtsameelne tüüp, kes mõtleb lihtsaid mõtteid. Oma analüüsivõime puudumise tõttu kipub ta sageli tegema tahtmatult nõukogudevastaseid avaldusi juhtides sellega lugejate tähelepanu Nõukogude Venemaa igapäevaelu absurdsustele. Just sellel absurdsusel põhinevadki raamatus leiduvad arvukad küla-, sõjaväe- ja kolhoosielu koomilised episoodid. Mõte, et valdav osa sellest põhineb tõelisel tolleaegsel olustikul, on tegelikult üksjagu masendav – vaesus, joomine, plaanimajandus, pealekaebamine, hirmu all elamine, küüditamised jmt. Parasjagu piisava ajalise distantsi ja vaimuka kirjutamisstiili tõttu võib raamatut siiski tõeliselt naljakaks pidada. 

Raamat ilmus esimest korda juba 1969. aastal. Seda arusaadavatel põhjustel muidugi väljaspool Nõukogude Liitu, sest seal sai ta avaldamiskeelu ning oli 1980. aastal sunnitud lausa emigreeruma. 

""Andrei," ütles Aglaja vaikselt ja vankumatult, "kui sa ise tunned, et sul on ebaterved meeleolud, siis pead sa partei ees relvad maha panema."
"Jah, pean küll," nõustus Andrei. "Aga mis saab siis meie pojast? Ta on ju kõigest seitse aastat vana."
"Ära muretse. Ma kasvatan temast tõelise bolševiku. Ta unustab koguni sinu nime."
Naine aitas mehel kohvri ära pakkida, kuid keeldus ideelistel kaalutlustel veetmast ülejäänud osa ööst temaga ühes voodis."

22.11.14

Blake Crouch "Wayward Pines"

Wayward Pinesi raamatutriloogia sisaldab ulmet, krimi, põnevust ja õudust- ühesõnaga tõsine maiuspala, kui vererõhk vajab veidike tõstmist.

Salateenistuse agent Ethan Burke saabub Wayward Pinesi missiooniga leida kadunuks jäänud salaagendid, kes tulid linna kuu aega tagasi. Hetk peale saabumist toimub avarii ning haiglas ärgates on kadunud tema  rahakott, isikut tõendav dokument ja mobiiltelefon. Päevade möödudes tundub see koht aina imelikumana - tervet linna ümbritseb elektritara, keegi ei usu, et ta on salaagent ning ta ei saa ühendust välismaailmaga, sh oma naise ja pojaga. Mida rohkem infokildusid Burkeile teatavaks saab, seda enam mõistab ta, et ei pruugi sellest linnast kunagi eluga pääseda.

Mitte keegi linna elanikest ei tea, kuidas nad sinna sattusid, mida nad aga kindlasti teavad on see, et nad ei saa kunagi lahkuda. Nad on viimased inimesed maamunal ning väljaspool tara ootab neid vaid surm. Mõned inimesed isegi mäletavad midagi oma eelmisest elust, kuid sellest ei tohi isegi mõelda, veel vähem avalikult rääkida. Ei mingit televisiooni ning ainult üks raadiosaade. Vanemad ei tea, mida lapsed koolis õpivad. Mässajad leitakse surnutena, ent kunagi ei ole süüdlaseid.

Ethan Burkeist saab korrakaitsja Wayward Pinesi 461 elanikule. Lisaks šerifi tööle tuleb tal kaitsta elanike eest nende linnakese imelise eksistentsi saladust. Ta ei ole selle üle just eriti õnnelik, kuid ta on veendunud, et suudab seda teha. Üsna pea tuleb tal oma veendumusest lahti öelda, ning astuda vastu linna loojale David Pilcherile. Kättemaksuks vastupanule laseb Pilcher välja lülitada elektritara ning nii avaneb ainus sissepääs linna. Mida aga väljastpoolt oodata on? Crouch lõpetab oma raamatu tõeliselt apokalüptiliselt. Paljastan nii palju, et ellujäänud saavad loodetavasti alustada uuesti.

21.11.14

David Wagner "Elu"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/603/221/thumbnails/view/87f4e2372fa6d0c50e7793d6ae0ee4552281a5bb/elu.jpg
"Kui sageli juhtub, et sulle pakutakse võimalust oma elu pikendada?
Helistatakse veidi pärast kella kahte öösel. Noor, kuid ravimatult haige mees võtab telefoni vastu ja üks hääl ütleb: "Meil on teie jaoks sobiv doonorelund." Seda kõnet on ta oodanud, seda kõnet on ta kartnud. Kas ta peaks riskima? Kelle pärast tasub elada? Ja milline inimene on surnud, et sina saaksid edasi elada, võimalik, et teistsugusena kui enne?"
David Wagner on kirjutanud liigutava ja elutarga raamatu eksistentsiaalsest köieltantsust, vastutusest ja õnnest."

Nii kutsus Eesti Rahvusraamatukogu oma Facebooki lehel k.a oktoobris David Wagneri raamatu "Elu" esitlusele.

Raamatu teema on tõsine aga lugemine läheb samas ladusalt. Huvitav oli lugeda asjadest, millele siis, kui ise terve oled, kunagi ei mõtle. Tänapäeva meditsiin on kaugele arenenud ja juba 1960-aastatest tehakse selliseid operatsioone, mis sada aastat tagasi oleks olnud teostamatud.

Lisan siia veel härra W humoristlikud mõtted:

"Ja sina, elund, kuulud sa nüüd päriselt mulle? Kellele kuulub siirdatud elund? Kas see kingiti mulle või kuulub see ikkagi Eurotransplantile, kliinikule või haigekassale? On äkki nii, et pean vaid sind säilitama, sinu eest hoolt kandma, sind verega varustama, alal hoidma? Olen ma vaid anum, aparaat, mis sind elus hoiab? Kas ei või ühel päeval saabuda kiri, millest loen: "Härra W, me tahaksime oma maksa tagasi, palun tulge sel-ja-sel ajal haiglasse, me oleme leidnud kellegi parema, kellegi, kes on maksa rohkem ära teeninud, hoolitseb selle eest paremini, oskab sellega enamat peale hakata?"" (lk 187)

Varem on transplantatsioonist kirjutatud Jodi Picoulti raamatus "Oma õe hoidja".

Soovitab Evi

11.11.14

Bill O'Reilly ja Martin Dugard "Jeesuse tapmine: lugu Jeesuse ristilöömisest"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/588/894/thumbnails/view/c49cbecf3396ff5bca8de4afea76987a1a3090a8/jeesuse-tapmine.jpg
Haarav, huvitav ja hästi kirja pandud raamat neile, kes armastavad ajalugu.

Ajalooliste sündmuste keskmeks on Jeesuse tegevus, mida autorid nimetavad revolutsiooniliseks (mida see kahtlemata oma ajastu kontekstis ka oli) ja ristilöömine. Kuna tegu pole raamatuga, mille esmaseks eesmärgiks oleks anda teoloogilist haridust, siis kirjanikud-ajaloolased on keskse teema ümber taasülesehitanud maailma, milles nood sündmused toimuda said. 

Olgu märgitud, et autorid on varem välja andnud dokumentaalteosed "Killing Lincoln: The Shocking Assassination that Changed America Forever (2011)" ja "Killing Kennedy: The End of Camelot (2012)", mida kahjuks eesti keelde veel tõlgitud pole. Need raamatud, sealhulgas "Jeesuse tapmine" põhinevad ajaloolistel faktidel ja dokumentidel nii palju, kui see on võimalik. 

Autorid ei vaatle Jeesust kui messiat, vaid kui ajaloolist isikut ja tema n-ö ebaseaduslikku tegevust, kui arvestada tolle aja arusaamu ja tõekspidamisi. 

Sündmused viivad lugeja Rooma impeeriumisse, kus keisreid peeti jumalateks ning kus keisrid võisid endale lubada jumalikku elu: igaüks just nii, nagu ta seda oma äranägemise järgi või ka rikutuse tasemel lubada oskas. Teisalt käib lugeja kaasas juudamaalastega, saades osa nende elust, mis oli väga suures osas kammitsetud kogukonna ja usuliste reeglitega. Jeesuse elu, alates lapsepõlvest kuni surmani, on esitatud ajaloolisel taustal koos kõige sinna juurde kuuluvaga: võimuvõitlus impeeriumis, sõjalised sündmused, põhjused rahva rahulolematuseks, tolle aja kombestik jne. 

Kui aga silmas pidada teoloogilisi teadmisi, siis kahtlemata esitab raamat meile olulisima Jeesuse elust ja tegevusest, mida me arvame end niikuinii teadvat, kuid mille meeldetuletamine, arvestades meie kristlikku kultuuritausta, ei ole kunagi ülearune ja ka mitte tüütu, eriti kui see on esitletud haarava dokumentaaljutustusena. 

Ilmumisandmed: Tallinn : Ersen, 2014 

Soovitab Marju

19.10.14

Peep Ehasalu "Hullu munga päevik"

"Hullu munga päeviku" puhul ei ole tegemist järgmise keskaega kujutava romaaniga, ajalooga on raamatul pistmist nii palju, et peategelaste tööks on uurida ajalugu ning töökohaks arhiiv. Peep Ehasalu ise liigitab raamatu kriminaalromaanide sekka, inspiratsiooni raamatu kirjutamiseks sai ta igapäevaelust ja poliitikute tööst. "Hullu munga päevikus" on kasutatud mitmeid eesti poliitikute tegelikke tsitaate. "Kirjandusministri" Mart Juure arvates on tegemist poliitilise põnevikuga. Minu arust leidus kriminaalromaanile omast põnevust raamatus küll, kuid kogu see n-ö poliitiline targutamine tundus kuidagi liigse ja vägivaldsena ning rikkus kogu raamatu. 

Nooremapoolne ajaloouurija ning algaja kirjanik Robert Berg elab märkamatut ja rutiinset elu, kuhu kuulub üksnes töö tolmuses arhiivis. Ent ometigi satub ta täiesti juhuslikult, peale ühe riigi tuntuima advokaadi päästmist rusikakangelaste käest, kriminaalsete sündmuste ringi, mis pööravad tema elu pea peale. Raamatust ei puudu ka kaunis naispeategelane Nina, kelle kohalolu ajaloouurija eraklusest üles raputab. Aga mees ei saa kaua platooniliselt naise järele õhata, neist saavad märklauad ning algab peadpööritav klapperjaht. 

Peep Ehasalu on avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all ajaviiteromaanid: "Murtud truudus" (2000) ja "Unikiri" (2002), novellikogu "Aeg on selline" ning muinasjuturaamatu "Printsid poisid" (2013). Lisaks veel koos poja Pärtliga lasteraamatuid.

18.10.14

Catrine Clay "Kuningas, keiser, tsaar: kolm kuninglikku nõbu, kes viisid maailma sõtta"

Suurte õnnetuste ja sõdade puhul kiputakse ikka küsima, kes on süüdi – nii võiks ka küsida, kes on süüdi Esimese maailmasõja puhkemises? Kas ja milline süü on kolmel nõol, kes viisid maailma sõtta? Kuivõrd suur roll sõja puhkemisel oli nende kolme mehe iseloomul, kasvatusel ja isiklikel tõekspidamistel?

See perekonnalugu algab kerges meeleolus, kuid lõpeb Esimese maailmasõja sünguses. Ja päris viimase lootushetkeni enne sõja vallapuhkemist läbib seda lugu küsimus sellest, millisel määral nemad – kuningas George V-st, keiser Wilhelm II-st ja tsaar Nikolai I-st – mehed, kes kolmekesi valitsesid poolt maailma, omaenda isiksuste ja omavaheliste suhete kaudu andsid panuse poliitilistesse arengutesse ja ebaõnnestumistesse, mis lõpuks tegid selle sõja möödapääsmatuks.

Kuningas, keiser ja tsaar olid kohtunud tihti juba alates lapsepõlvest: perekondlikel puhkustel, sünnipäevadel, pulmades ja matustel. Hiljem käisid nad üksteise kroonimispidustustel, mereväeparaadidel, alati saatjateks hulgaliselt õukondlasi ja teenijaid. Nad olid kuninglikud kolleegid, nimetades end kuningate ametiühinguks, kes seisavad õlg õla kõrval võitluses pead tõstva sotsialismi, vabariikluse ja, lõpuks, revolutsiooniga Venemaal ja Saksamaal. 1914. aasta juulis nende ametiühing lagunes. Nad süüdistasid üksteist lähenevas katastroofis – esimese maailmasõja puhkemises. "Kas ma olen järsku hulluks läinud?" küsis Nicky oma naiselt Alixilt Willy telegrammi näidates. "Mida ometi William sellega mõtleb, kui teeb näo, nagu see, kas sõda hoitakse ära või mitte, oleneks ikka veel minust! Ta anub mind, et ma ei laseks oma vägedel piiri ületada!" Saksamaa oli Venemaale kuus tundi enne seda sõja kuulutanud.

Mitmetele varem avaldamata dokumentidele, sealhulgas väga paljudele kolme nõo ja nende pereliikmete omavahelisele kirjavahetusele toetudes toob ajaloolane Catrine Clay meie ette erakordse loo valitsejatest, sugulastest, headest sõpradest, ja üritab leida vastust küsimusele, kes tegelikult on vastutav maailmasõja puhkemise eest – kuningas, keiser või tsaar.

Soovitab Kaili

3.9.14

Roy Jacobsen "Nähtamatud"

Põhjamaade romaan

See on romaan rannarahva elust eelmise sajandi algupoolel Norra looderannikul Helgelandi piirkonna tillukesel saarel. Kesksel kohal on perekond, kellel tuleb hakkama saada karmi looduse keskel.

Ingrid kasvab üles saarel. Tema peres on algul ema Maria ja isa Hans, samuti vanaisa Martin ja isaõde Barbro, kes pole päris tavaline.

Ingridi ellu kuuluvad meri, kalapüük, tormid ja vaesus alates sellest ajast kui ta midagi mäletab.

"Esimene talvetorm koriseb naksuvate seinte taga nagu koolja, siis on inimesed liimist lahti ega võigi teada, et kui juba saarel elatakse ei minda sealt minema, et saar hoiab oma omandust kinni kogu jõuga."

7-aastaselt läheb Ingrid naabersaarele kooli. Seal õpib ta lisaks lugemisele, arvutamisele ja muudele tarkustele ka ujuma, mis on saarlasele niisama tähtis nagu purjetamine, sõudmine ja palvetamine.

Emalt õpib ta naistetöid ja isalt meestetöid. Teda ootavad ees rasked ajad. Sureb vanaisa ning varsti ka isa. Ema haigestub.

"Mitte et ta siit minema igatseks, ta igatseb teistmoodi Barroy järele, ta tahaks võtta saare laia maailma kaasa ja täita sellega, millest saarel on puudus ja seda ei ole sugugi vähe."

Saarel muutub kõik kui alles on jäänud ainult Ingrid, lapsed ja Barbro. Ingridist saab perekonnapea ja kahe väikese lapse hooldaja. Tema abilisteks on Barbro ja selle poeg Lars, kes on juba päris väiksena mehe eest väljas.

Kõigele vaatamata on romaani alatoon optimistlik ja isegi helge. Norra rannikul on tuhandeid selliseid saari, kus tänaseks ei ela enam ainsatki inimest. Elu neil saartel on märkamist väärt.

Head lugemist!

Soovitab Anne

1.9.14

Dagmar Lamp "Kortermaja"

Kortermajas elavad täiesti tavalised inimesed. Või kas nad ikka on nii tavalised? Oled sa kunagi mõelnud, mis elu elab su naaber teisel pool seina? Või miks naabrinaine trepikojas teinekord nutab? Elatakse ju üksteise kõrval, kuid teinekord vägagi erinevates maailmades.

"Kortermaja" on jutukogu, kus iga peatükk on sissevaade ühe korteri igapäeva. On kurvemaid, on rõõmsamaid elusid, leidub lugusid armastusest hullumeelsuseni.
Kindlasti leiab iga lugeja loo või paar, mis äratundmisrõõmu (või -kurbust) tekitab.

Soovitavad Evi ja Kaili

Lionel Shriver "Suur vend"

Sari Moodne aeg

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/538/735/thumbnails/view/137e32810574dfc08565de1b384775954febbb23/suur-vend.jpg
Dieeditööstus on maailma ainus kasumlik äriharu, kus läbikukkujate protsent on 98.

See on raamat ülekaalulisusest, mis on nii ühiskondlik kui ka väga isiklik probleem.

Pandora on Fletcheriga abielus olnud 7 aastat. Tal on kaks toredat kasulast - mehe lapsed eelmisest abielust - ja suurepärane edukas rääkivate nukkude firma. Talle meeldib süüa valmistada ja süüa head toitu. Ta on viimaste aastate jooksul mõned kilod kaalus juurde võtnud. Tema mees on aga hakanud dieeti pidama, ennast treenima ja jalgrattaga sõitma. 

Pandoral on vanem vend, kes oli omal ajal tuntud jazz-pianist ja tegutsenud edukates ansamblites. Nad pole kohtunud neli aastat ja Edison avaldab soovi õele külla tulla. Kui nad lennujaamas kohtuvad, ei tunne Pandora venda ära, sest vend on kohutavalt paksuks läinud. Mis on juhtunud tema kunagise saleda ja stiilse vennaga? 

Edison ei ole viisakas ega meeldiv külaline. Ta kuritarvitab võõrustajate külalislahkust, lisaks sööb kohutavalt palju ja Fletcheril ei jää muud üle kui esitada Pandorale ultimaatum - kas vend või tema. 

Pandora otsustab siiski venda aidata. Algab aastane kaalulangetamise periood. See kulgeb üle kivide ja kändude, pea kohal ähvardav abielu katkemise oht. 

Raamat on kirjutatud hoogselt ja vaimukalt, kohati isegi huumoriga - kuivõrd on üldse võimalik nii tõsisesse probleemi huumoriga suhtuda. Autor küsib, kuivõrd me oleme võimelised aitama oma lähedast kaalu langetamisel. Kas üldse on võimalik päästa üht inimest tema enese käest? 

Head lugemist!
Soovitab Anne

13.8.14

Nasta Pino "Trepikoda"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/511/851/thumbnails/view/0ac4e6856c1a71ec9f0d3453b5986f1e1e68b3a9/trepikoda.jpg
Raamatus on kirjeldatud inimeste elu ühes trepikojas kolme elaniku vaatevinklist. Valli, Renata ja Laine on elanud samas majas ja samas trepikojas maja valmimisest peale. Valli on pensionär ja töötab  majahoidjana. Ta on sündinud Ukrainas, kuid tema vanemad kolisid Eestisse kui tüdruk oli teismeline. Tütarlaps alustas kooliteed Elvas vene koolis. Keskkooli lõpueksamite ajal suri tema isa ja paari kuu pärast ootamatult ema. Neiu pidi varakult tööle minema. Varsti ta abiellus, sünnitas lapsed. Nüüd on ta juba aastaid lesk nagu ka pensionäridest endised õpetajad Renata ja Laine ning kõik nad elavad üksi oma suurtes korterites.

Valli mõtted: "Enne magamaheitmist oleks hea midagi lugeda. Midagi kerget ja rõõmsat. Naerge jah, täna võtan Oskar Lutsu "Tootsi pulma". Vähemalt kümme korda loetud, meeleolu parandamiseks sobib ikka ja jälle."

Naise tähelepanekud eesti naiste kohta: "Eesti naised vananevad aeglaselt, viiekümnene võib välja näha nagu kooliplika. Alles seitsmekümne järel hakkab asi kiirenema ja kaheksakümnene on paras vanaeit valmis. Kes kauem elab, ei muutu enam, jääb vist ka saja-aastaselt samasuguseks, nii mulle paistab. Eesti karmivõitu kliima mõjub vist ka teisest rahvusest inimestele, hoiab kauem noore ja erksana."

30.7.14

Ira Lember "Villa järve ääres"

Romaani tegevus algab elu kirjeldusega sõjaeelses Eesti Vabariigis. Romaani peategelane Maret Kolk kutsutakse koos emaga elama sugulaste juurde villasse järve ääres. Maja perenaine, Veronika Shwan, võtab Mareti ema villasse majapidajannaks.

Proua Veronika oli oma majapidajanna ehk virtinaga, nagu talle meeldis teda naljatlevalt kutsuda, vägagi rahul. Ja neil oli hea läbisaamine.

Majapidajanna Milde lausa armastas oma täditütart. Ja austas teda kui oma tööandjat. Arvestas igal sammul tema tahtmistega. Ta tütre Mareti meelest ehk isegi liiast. Ema liigne abivalmidus ja proua imetlemine tundus teismelisele tütrele pugejalik, millist käitumist ju kooliski tauniti.

Kord kui Maret kuulis majaprouat laulmas ja proua temalt küsis kuidas tema hääl meeldis, siis tüdruk vastas siiralt: "Jah, meeldib, teil on ilus hääl, aga minu emal on veelgi ilusam hääl."

Sel päeval sai Maret emalt oma esimese õppetunni.

Olles juba pererahva kuuldekaugusest väljas, seletas ema tütrele, et nagu ka iseennast ei sobi kiita ega ülistada, teada ju, et enesekiitus hakkab haisema, ja sellepärast ei sobi kiita ka oma ema, isa ja loomulikult ka lapsi, ehkki nad võivad ju olla sinu meelest kõige ilusamad ja kõige parema lauluhäälega, et seda võib ju küll mõelda, kuid selle väljaütlemine on juba ebaviisakas. Ja enese kiitmine, see on juba äärmine ebaviisakus.

Peretütar Violeta ja Maret said juba kohtumise esimesest päevast hästi läbi. Violeta kaasas alati täditütart oma ning sõprade tegemistesse. Maret küll imetleb sõbrannat aga samas vahetevahel ka kadestab ja tahaks olla tema asemel. Tulevik näib helge aga varsti muutub kõik. Vene vägede sissetung ja okupatsioon, siis sakslaste okupatsioon. Tallinna märtsipommitamine, kaitsekraavide kaevamine ning jälle venelaste sissetung Eestisse. Raamatu esimene osa lõpeb härra Shwani ja tema tütre Violeta paadipõgenemisega Rootsi. Maret, kes ei jõudnud õigeks ajaks sadamasse, jäi paadist maha ja näeb vaid rannast kaugenevast paadist väikest täppi.

Maret vaatas süüdistavalt mere poole, mis lahutas teda Violetast, kes sõitis koos oma isaga ema ja vanaema juurde ja ta mõtles solvunult ja kibedalt, et kui praegu oleks Violeta tema asemel olnud, siis oleks teda, jah, teda, kindlasti ära oodatud.

Ja Maret oleks sel hetkel andud ära kõik, müünud kas või oma hinge kuradile, kui oleks saanud oma elu Violeta eluga ära vahetada.

Romaani teises osas jätkub lugu villast järve ääres viiskümmend aastat hiljem. Nüüd asub seal Järvepilgu pansionaat. Pansionaat ei olnud mitte üksnes üks parimatest Eestis, vaid ka kallimatest. Selles oli tosinajagu tube ja neist oli täidetud ainult pooled.

Kuna proua Leili oli Järvepilgu pansionaadist palju head kuulnud, siis järgnevalt tema lugu...

„Niisiis, ma müüsin Nõmmel oma väikse maja, mis suure krundi peal, maha ja selle rahaga saan siin oma elupäevade lõpuni muretult elada, et ei ole vaja ise ahju kütta ega puid muretseda, pole vaja poest sisseoste teha ega toitu keeta, rääkimata remondi tegemisest, mille järele mu maja ammugi lausa kisendas. Kuigi, ega mu lastele ei meeldinud see otsus, kuid ise nad ei muretsenud selle vana Nõmme maja pärast ega keegi neist ei tahtnud seal ilma mugavusteta majas elada ega võtnud minu probleeme oma probleemideks. Mu silmanägemine läheb aga iga päevaga aina viletsamaks ja ma tean, et varsti tuleb päev, kus ma ei saa üksinda majas elada. Nii ma siis otsustasingi, et tulen siia ja ma pole seda veel kahetsenud ja loodan, et ei hakkagi kahetsema.”

Ottol soovitasid lapsed peale naise surma pansionisse tulla, sest nad arvasid, et ta ei oska üksinda end majandada ning panid ise pansioni raha kokku, et isa saaks muretult oma vanaduspõlve veeta.

Raamatu lõpus selgub ka, kes on pansionis see müstiline proua Vy Saksamaalt.

Ira Lemberi raamatud meie ilukirjandusosakonnas: "Daamide valss", "Juba tornid paistavad", "Kaardimajake", "Kaks õde", "Kevadromanss" ja "Sügiscapriccio", "Kohvik pärnade all", "Kuldne kaleidoskoop", "Kummuli Kuu", "Must ratsanik" ja "Ööviiulid", "Päevalilled" ja "Katariina portree", "Vanaema kuldsõrmus", "Õde Veera". 

Samuti on meil romaanitsükkel "Äikese varjud", mille alla kuuluvad: "Enne äikest", "Äike", "Pärast äikest", "Välgust tabatud", "Varjud", "Varjude allee", "Äikese varjud". Need romaanid on avaldatud varjunime all. Artur I. Erich on Ira Lemberi pseudonüüm ning nime Artur Erich taga on Ira Lember ja Erika Esop.

Jahutuseks palavatel päevadel

Kuniks väljas valitseb kuumus, on jahutavad joogid ja jäätised eriti hinnas. Kasulikke nippe nende valmistamiseks leiab järgmistest raamatutest:

Angeelika Kang "Jäised ahvatlused"
Raamatust leiab retsepte jäätiste, sorbettide ja parfeede valmistamiseks.










Eva Palu "Jäätised ja sorbetid"
Jäätiseraamat sisaldab retsepte jäiste maiuste valmistamiseks nii jäätisemasinaga kui ilma. Rohkelt inspiratsiooni ja uusi maitseid: klassikalisi koorejäätiseid, värskeid marjaseid sorbette, jäätisetorte ja ka kastmeid jäätisega serveerimiseks.








Kadri Kaljurand "Jäätised, sorbetid, parfeed ja granitad"
Üle saja retsepti sisaldavast raamatust leiab nii kreemjate piima-, koore- ja puuviljajäätiste, kergete sorbettide ja granitade ning suussulavate parfeede retsepte.









"Külmtordid"
Kokandushuvilistele ning maiasmokkadele mõeldud kokaraamatus on üle 200 külmtordiretsepti, mille hulgast võib igaüks leida oma lemmiku. Kuuma ahju ees ei olegi tarvis jännata – tordipõhja või vahekihina kasutatakse retseptides biskviiti, küpsiseid või vahvleid; katteks sobivad imehästi aga šokolaad, puuviljad, vahukoor või toorjuust. Hõrgutis tuleb lihtsalt mõneks ajaks külmikusse panna ja valmis ta ongi.






Angeelika Kang "Smuutid"
Lisaks marjadest ja puuviljadest smuutide retseptidele leiab raamatust ka jogurti ja jäätisega külmi jooke, mis on kui desserdi eest.





17.7.14

Harri Sandström "Lahemaa randlased"

Raamatu autor, Harri Sandström, on sündinud Pärispea poolsaarel – Eesti põhjapoolseimas – Pärispea külas. Olles sarnaselt isale ja vanaisale meremees, oli autori elu tihedalt merega seotud.

Paljude fotodega illustreeritud teos räägib Eesti põhjaranniku praeguse Lahemaa piires asuvate rannakülade elanike meresõidust ja kalapüügist. Pikemalt peatutakse raamatus laevandusel, sealhulgas purjelaevandusel ja selleks on ka põhjust: lahemaalaste kasutada on aegade jooksul olnud sadu laevu, sealhulgas ehitati siinsetes randades valmis hulk suuremaid ja väikesemaid tekiga purjelaevu ja ka üks puitkerega aurulaev. 

Laevu ehitati nii Käsmus, Vergis, Pedassaares, Haras ja mujal. Käsmus ehitas esimese kaugsõidu-purjelaeva 1890. aasta algul tolleaegne suurem laevaomanik Joosep Kristenbrun. Laev veesati 1891. aastal ja sai nimeks "Salme". Kolmemastiline "Salme" purjetas Atlandi ookeanil kuni uppumiseni aastal  1915.

Lisaks laevandusele on raamatus juttu ka kalapüügist ning hülgepüügist, randlaste kõrvalteenistustest, merekoolides õppimisest ja meremeeste omavahelisest abist.

Lisaks soovitan lugeda ka  Karl Kristenbruni ja Anne Kurepalu raamatut "Käsmu" (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996) ning muidugi külastada Käsmu Meremuuseumi.

Soovitab Kaili

Käsmu purjelaev Salme (1891)

10.6.14

"Eveline von Maydell: mustvalge maailm"

Eveline von Maydell: a world in black and white
Эвелине фон Майдель: черно-белый мир

See raamat on seotud näitusega "Eveline von Maybell: mustvalge maailm". Näitust saab vaadata Kadrioru kunstimuuseumis 07.09.2014. Eesti Kunstimuuseumi ja Rahvusarhiivi koostöös valminud näitus "Eveline von Maybell: mustvalge maailm" tutvustab üht sõja-aastail Eestisse maha jäetud erandlikku kunstikogu. Näitus oli imeilus. Kellel aega on ja Tallinnasse minek, soovitan kindlasti Kadrioru muuseumi näituselt läbi astuda. 

Raamat tutvustab Eveline von Maydelli elu, varipiltide traditsiooni ajalugu. Oma muljeid Eveline von Maydelli käärilõigete kogu konserveerimisest Riigiarhiivis ajavahemikus 2013-2014 jagab konservaator Kärt Pauklin. Raamatus on palju imelisi Eveline von Maydelli käärilõike pilte loomadest, lastest ja inimestest kõik võimalikes tegevustes, toas ja õues. 

Käärilõige ja sellega suguluses olev siluetikunst jõudsid Euroopasse 17. sajandil Kagu-Aasia kultuurist. Nn. Hiina varjud levisid mööda vanu kaubateid Ida-Aasiast ja Indiast Pärsia ja Türgi kaudu Balkanile ning Põhja-Aafrika ja Itaalia kaudu Lääne-Euroopasse, kus nn. Varjulava püsis eriti kaua Pariisis. Raamatus on Eveline von Maydelli teadaolevate näituste nimekiri.

Raamatu leiate erialakirjanduse osakonnast. 



Tiina-Mall Kreem "Mamma Liine mälupildid"

See väike raamat sisaldab Eveline von Maydelli käärilõikeid. Jutukesed piltide juurde on kirjutanud Tiina-Mall Kreem. Tagakaanel on lühidalt edasi antud Eveline von Maydelli elulugu.

Raamatu "Mamma Liine mälupildid" leiate meie raamatukogu lasteosakonna laenutusest.

Soovitab Evi

30.5.14

Christian K. Stead "Risk"

Sari Moodne aeg

http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/9/7/9789985329092.jpg.jpgRomaanis "Risk" kujutab kirjanik peategelast Sam Nolat 21. sajandi alguse muutuvas maailmas. Ka tema isiklikus elus toimuvad suured muutused. Hiljaaegu lahutatud Sam tuleb tagasi Londonisse, kus ta nooruses oli veetnud paar aastat. Ootamatult selgub, et tema kunagisel armulool Simonega on olnud tagajärg ja tal on täiskasvanud tütar Letty, kes soovib isaga suhelda.

Sami lahutatud naine ja ta kaks poega elavad endiselt Uus-Meremaal ja Sam suhtleb ka nendega tihedalt.

Ajad on ärevad. Kaksiktornid on kokku varisenud ja on alanud Iraagi sõda. Nolal aga läheb paremini kui kunagi varem. Ta töötab pangas ja on edukas. Finantskatastroofid on alles ees, kuid ohuaimus on juba õhus.

Iraagi sõda, mis oli mõeldud Ameerika veritasuna, "tõi veel rohkem surma ja hävingut, enam laastamist, suuremat viha ja kättemaksuiha. Nende aastate jooksul oli suurem jagu kaastundest 9/11 vastu lahtunud."

2008. aastast algab kriisiaeg. Sam Nola lastakse töölt pangast lahti. Samal ajal saab ta teada rõõmsa uudise, mis toob Samile pisarad silma - tema tütar Letty kingib talle esimese lapselapse. Pankade surm ja lapselapse sünd - elu kaks tahku. Sam Nola seni täiuslikku ellu löövad mõrasid ka tema ebakindlad suhted isiklikus elus ja kahe hea sõbra surm.

Christian K. Stead (sünd 1932) on Uus-Meremaa romaanikirjanik, luuletaja ja Aucklandi ülikooli õppejõud. Tema romaanid on "Mansfield" ja "Mu nimi on Juudas".

Head lugemist!

Soovitab Anne

17.4.14

Katri Raik "Minu Narva"

Eesti suuruselt kolmas linn – Narva – on paljude eestlaste jaoks ilmselt üsna eksootiline koht, millest ollakse küll palju kuulnud, kuid liiga vähesed on seal ise käinud. Katri Raik vapra tartlannana võttis ette ning kolis 2009. aastal Narva ning asus juhtima Tartu Ülikooli Narva Kolledžit ning et ülesanne veelgi keerulisem oleks, tuli juhtida ka pikaleveninud ning palju vastukaja ja pahameelt tekitanud kolledži uue hoone ehitust.

"Minu Narva" alapealkiri "Kahe maailma vahel" kirjeldab üsna hästi Narva ja narvalaste positsiooni – ühelt poolt on Narva Eesti Vabariigi koosseisu kuuluv linn, teiselt poolt on lõviosa elanikkonnast venekeelne, kes meie riigiga üsna vähe seotust tunneb. Kuidas ja kas on võimalik tuua Narva Eestile lähemale?

Kas Narva on turvaline? Milline on Narva keel? Millised on Narva pidupäevad? Mida tasuks Narva sattudes vaadata?

Soovitan raamatut lugeda nii neil, kes sarnaselt minuga üsna tihti Narvat  külastanud on ning samuti neil, kes Narva ehk elu sees sattunudki pole – äratundmist ning avastamist jätkub raamatus kõigile.

Kaili

5.4.14

Agnes Martin-Lugand "Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi"

http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/9/7/9789949274499.jpg
Agnes Martin-Lugand töötas enne kirjandusmaastikule tulekut kliinilise psühholoogina. Esimese raamatu "Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi" avaldas ta ise e-raamatuna. 

Romaan on lühike, kirjutatud hästi loetavas stiilis ja haarab jäägitult. Seda ei saagi enne lõpetada kui oled jõudnud viimase reani. 

Alguses on romaan küll hästi kurb, sest raamatu peategelane Diane on aasta tagasi kaotanud avarii läbi oma mehe ja väikese tütre. Ta on ikka leinas ja depressioonis ning ei taha oma kodu nelja seina vahelt kuidagi inimeste hulka naasta. Nii Diane kui mehe vanemad arvavad teadvat, kuidas peab leinav inimene käituma ja mida tegema. Lõpuks ei pea naine pere ja sõprade survele vastu ning ta otsustab ellu viia oma surnud mehe unistuse. Diane üürib väikese majakese Iirimaal Mulranny rannakülas. Seal on tema naabriks üks hästi tore ja sõbralik pere ning nad ei topi oma nina liigselt Diane eraellu. Teise naabri, Eduardiga, tekib Dianel kohe alguses jäine vastuseis aga lõpuks kõik laabub. Neist saavad isegi rohkem kui sõbrad. Ja just seal, tuultest ja vihmadest räsitud üksildases maakohas leiab ta enda ja otsustab oma elu ohjadest kindlalt kinni haarata. Raamatu lõpp jääb siiski lahtiseks. 

Raamat ilmus Tänapäeva kirjastuse Punase raamatu sarjas 2014. aastal. 

Soovitab Evi

1.4.14

Oscarid 2014

Järjekordselt on välja antud Oscari filmiauhinnad ning nagu ka varasematel aastatel, võib võitjate ning nominentide hulgast leida ka filme, mis on valminud raamatu alusel. 

Parima filmimuusika kategoorias oli nominendiks film "Raamatuvaras" ("The Book Thief"), mis põhineb Markus Zusaki  samanimelisel romaanil. Tegevus toimub 1939. aastal Natsi-Saksamaal. Peategelaseks on 9-aastane Liesel, kes asub elama kasupere juurde, kuna tema vanemad on saadetud koonduslaagrisse. Tema kasuisa õpetab teda lugema ning tutvustab Lieselile raamatute võlumaailma. Natsipartei võimuloleku aastatel on saanud igapäevaseks nähtusteks tsensuurist tingitud massilised raamatupõletamised, seega tuleb Lieselil oma isikliku raamatukogu loomiseks kasutusele võtta äärmuslikud meetmed. Eesti keeles ilmus „Raamatuvaras“ aastal 2009.

"Suur Gatsby" ("The Great Gatsby") krooniti võitjaks parima kostüümikunstniku ja kunstnikutöö kategooriates. Selle Ameerika XX sajandi ühe olulisima kirjandusteose autoriks on Francis Scott Fitzgerald. Eesti keeles ilmus "Suur Gatsby" esmakordselt aastal 1966.

"Kääbik: Smaugi laastatud maa" ("The Hobbit: The Desolation of Smaug") on loodud J.R.R Tolkieni raamatu "Kääbik" ainetel, tegemist on triloogia teise osaga. See film oli nominent kolmes kategoorias: parim heli, parim helimontaaž ja parimad eriefektid. "Kääbik" tõlgiti eesti keelde aastal 1977. "Kääbik: Smaugi laastatud maa" on triloogia teine osa.

Parima heli ja parima helimontaaži kategooriates oli nominent ka "Ainus ellujäänu" ("Lone Survivor"), mis on haarav dokumentaaljutustus USA mereväe eriüksuse SEAL salga erakordsest võitlusest piiramisrõngas Afganistani mägedes. Autor on Marcus Luttrell ja eesti keeles ilmus raamat aastal 2012.

Parima animeeritud lühifilmi kategoorias oli nominendiks esitatud "Nõialuud" ("Room on the Broom"), mis ilmus 2013. aastal ka eesti keeles.

Parima animafilmi ja parima filmilaulu kategooriates võitis "Lumekuninganna ja igavene talv" ("Frozen"). See film küll otseselt ei põhine raamatul, aga mainin selle siiski ära põhjusel, et esialgne idee on pärit Hans Christian Anderseni samanimelisest muinasjutust ning samuti on eesti keeles ilmunud filmiraamat "Lumekuninganna ja igavene talv". 






Toon välja ka need filmid, mis on küll raamatu põhjal vändatud, aga mida eesti keelde veel tõlgitud ei ole:
  • "12 Years a Slave" (autor Solomon Northup; on inglise keelsena Lääne-Virumaa Keskraamatukogus olemas) - 3 võitu: parim nais kõrvalosatäitja, parim film, parim mugandatud stsenaarium. 6 nominatsiooni: parim mees peaosatäitja, parim mees kõrvalosatätja, parimad kostüümid, parim lavastaja, parim kunstnikutöö ja parim montaaž.
  • "The Invisible Woman" (autor Claire Tomalin) - 1 nominatsioon: parimad kostüümid.
  • "The Voorman problem" (autor David Mitchell, raamatu originaalpealkiri "number9dream") - 1 nominatsioon: parim lühifilm.
  • "The Wolf of Wall Street" (autor Jordan Belfort) - 5 nominatsiooni: parim mees peaosatäitja, parim mees kõrvalosatäitja, parim film, parim lavastaja, parim mugandatud stsenaarium.

28.3.14

Kay Langdale "Choose me"

Lapsendamine ei ole teema, millega igapäevaselt sageli kokku puutuks. Lugu on äärmiselt liigutav ja paneb mõtlema selle üle, kui keeruline on lapsendamisprotsess lapse jaoks, kui ühel hetkel ei ole enam olemas lähedasi ja tuttavat elu. Missugune pinge ja vastutus on sotsiaaltöötajal, et leida just sellele lapsele uus sobiv perekond ja perekonnale sobiv laps. Raamatus on tunda autori kriitikat sotsiaalsüsteemi ja nii öelda "mudel" perekondade vastu. Vaatamata sellele, et "Choose me" on suuremalt jaolt kirjutatud peategelase Billy silmade läbi sobib see lugemiseks täiskasvanule. 

9-aastane Billy elas koos heroiinisõltlasest emaga kortermajas. Kord kuulis Billy pealt, kuidas sotsiaaltöötaja Miriam rääkis, et tema ema Lizzie ei ole nii öelda tavapärane sõltlane, vaid kenast keskklassi perest noor naine, kes oli äärmuslikku olukorda sattunud mehe tõttu. Koos proovisid noored narkootikume, kuid elu ja olukorra keerulisemaks muutudes lasi mees jalga. 

6-aastaselt oli Billy olnud asenduskodus proua Oliveri juures mitmeid kordi, siis kui ta ema oli võtnud üledoose ning teda püüti haiglas üles turgutada. Lizzie vanemad kolisid Portugali, kuna ei suutnud pealt vaadata, kuidas nende tütar oma elu hävitas. Billy mäletas, et kui ta oli umbes 8-aastane, siis käisid nad emaga vanaemal ja vanaisal Portugalis külas. Ent päikesepaiste ja meri ei teinud olematuks seda, et vanaisa isegi ei rääkinud tema emaga. Ka Billyga ei vahetanud ta sõnakestki, võibolla sellepärast, et ta oli nii oma isa moodi. 

Koolis oli Billy vaikne, tagasihoidlik ja madala enesehinnanguga, kuna tundis, et ei ole milleski andekas ega eriline. Isegi parima sõbra Joeyga jagas ta vaid vähest oma elust. Peale ema surma loobusid vanavanemad kõikidest õigustest lapselapse suhtes. Nii jäi Billy ajutiselt pikemaks ajaks elama asenduskodusse ning sotsiaaltöötaja Miriam võttis endale ülesandeks leida talle adoptiivpere, enne kui Billy saab 10-aastaseks, kuna võimalused lapsendatud saada vähenevad iga aastaga. 

Asenduskodus käis parandustöid tegemas Andrew, noor mees, kelle elukaaslane ootas last. Billy oli mehe toimetamistest huvitatud ja lobises temaga alati natuke. 

Miriami õhutusel tutvustati Billyt kolme erineva perekonnaga, ent ta ei suutnud neid ette kujutada oma vanematena. Ta tundis ennast süüdi ning kirjutas oma tunnetest paberile ning peitis asenduskodu lähedal kasvava puu õõnde. Andrew nägi seda ning luges salaja Billy kirju. Iga päevaga kasvas temas sümpaatia poisi vastu ning soov teda kaitsta. Ta rääkis sotsiaaltöötajale poisi murest, paljastamata kust ta seda teadis...

25.3.14

Amélie Nothomb "Sinihabe"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/049/420/thumbnails/view/07288fb3ee9c6a38201f1df4e3f8c4f8e29b7e79/sinihabe.jpg
Belgia kirjaniku Amélie Nothombi raamatu pealkiri "Sinihabe" ei ole juhuslik kokkusattumus Perrault` samanimelise muinasjutu pealkirjaga. Ka selles raamatus on olemas  rikas ja kummaline majaisand, kelle juures juba kaheksa naist salapäraselt ära kadunud on. See kõik ei heiduta aga südikat Saturnine'i, kelle jaoks ihaldusväärne elamispind ainult 500 € eest  kuus kaalub üles kõik hirmuäratavad kahtlused.

Raamatus on olemas kõik see, mis haarab lugejat ja ei luba ennast enne käest panna, kui ootamatu lõpplahendus on käes. Eriti nauditavad ja säravad on dialoogid noore, julge ja haritud naise ning ääretult erudeeritud, andeka, kuid üksjagu kummalise hispaanlasest majaperemehe vahel nende ühiste suud-vett-jooksma-ajavatel söömaaegadel uhkes Pariisi villas. 

Amélie Nothomb on tänapäeval üks hinnatumaid belgia kirjanikke, kellel on eesti keeles ilmunud veel kolm raamatut:  "Jumala lapsepõlv", "Jahmatus ja värinad", "Armastuse sõda". 

Raamat ilmus Tänapäeva kirjastuse Punase raamatu sarjas 2013. aastal.

27.2.14

Simon Sebag Montefiore "Ühel talveööl"

Moskva 1945. aasta juunis. Kui tähistatakse võitu Hitleri üle, kostavad lasud ja surnult jäävad lebama kaks noort inimest, noormees ja neiu. Hukkunud noored on Moskva eliitkooli õpilased, kõrgete parteitegelaste lapsed.

Kas tegu oli mõrva, enesetapu või vandenõuga, peab selgitama uurimine, mis ei säästa kedagi:  surnud noorte koolikaaslased ja sõbrad on sunnitud andma tunnistusi üksteise, oma vanemate ja teiste õpilaste vanemate vastu – nad paigutatakse Lubljankale ning ähvardamise ja hirmutamise ainus eesmärk on panna nad ära rääkima kõike, mida vaid teavad. Inimeste teod ja väikesed saladused, mis normaalses olukorras erilist tähelepanu ei pälviks, võivad nüüd saada hukatuslikuks. Haaravalt kirja pandud lugu näitab meile, kuidas nõukogude ühiskond ei säästnud kedagi: hirmus elasid kõik.

Briti ajaloolane Simon Sebag Montefiore (sünd 1965) on kirjutanud mitmeid Venemaa ja Nõukogude Liidu ajalugu käsitlevaid raamatuid. Tema esimene romaan "Sašenka" käitles ühe suguvõsa kolme põlvkonna lugu Venemaa ajaloo tuultepöörises, lähemalt on sellest raamatust juttu meie blogis siin.

22.1.14

Parimad raamatud 2013: erialakirjandus

Kuna 2013. aasta parimate raamatute hindamisel mainiti ära ka palju erialakirjanduse raamatuid, mis küll edetabelisse ei pääsenud, aga ära märkimist väärivad sellele vaatamata, siis tuleb ka nendest eraldi postitus.

Aarne Ruben "Raeapteegi lugu"
"Kes armastab apteeker Melchiori mõrvamüsteeriume võiks läbi lugeda meie oma vanima Tallinna Raeapteegi ajalooraamatu, mis annab palju taustteadmisi mõistmaks Indrek Hargla kirjutatut. Raamatus räägitakse põhjalikult Tallinna apteekrite dünastiast Burchartitest, apteekri ametist, apteegi suhetest raega, ravimitest, apteegi hoonest, katkust jne. Näiteks saab teada, miks apteekrite eluiga väga lühikeseks jäi, et keskajal müüdi lihtsamaid ravimtaimi ja segusid ka nn rohupoodides, mis ravimid on ülemere vanakuradi vanaema põieterad, nõia veri, kuradi hamba ige jpm." 




Douglas Smith "Endised inimesed. Vene aristokraatia viimased päevad"
"Tõsine uurimus vene aadlike suguvõsadest, nende hääbumisest kommunistlikus nõmemaailmas. See on inimlik vaade perekondade hingeellu sajaprotsendilisel ajapöördel."

Ivi Eenmaa "Elu paralleelmaailmades. Meenutusi Eesti Rahvusraamatukogu saamisloost 1982-1997"  
"Realistlik ja aus tagasivaade meie oma lähiajalukku. Raamat on emotsionaalselt ja kirglikult kirjutatud ülevaade, see ei ole ainult rahvusraamatukogu lugu, see on kogu Eesti lugu."








Jaak Juske "Lood unustatud Tallinnast"
"Viimase sajandi jooksul on Tallinn uskumatult palju muutunud – märtsipommitamine aastal 1944 muutis mõnede piirkondade välimust tundmatuseni ning tänu raamatule saabki tuttavaks unustatud lugudega Tallinnast. "

Saku Tuominen "Basta! Itaalia söömiskultuuri ABC"
"Kuna eestlase jaoks on Itaalia toidu sünonüümideks eelkõige pasta ja pitsa, siis on käesolev raamat parim kummutamaks seda arvamust. „Basta! Itaalia söömiskultuuri ABC" ei ole pelgalt retseptiraamat- esimeses pooles antakse ülevaade Itaalia toidukultuurist ja ajaloost tänapäeva välja ning teine pool koosneb lihtsatest ise järgi tehtavatest retseptidest. Mitmed Itaalia köögiga seotud müüdid ja eksiarvamused leiavad raamatus ümberlükkamist t ciabatta ei olegi Itaalias tuntud leib, risottost ei teata Lõuna-Itaalias midagi, pitsat noa ja kahvliga ei sööda, cappuccinot juuakse ainult hommikuti, parimaid veine Itaalia ei ekspordi jne. Kohalike toidukohtade süsteem on keeruline ja turistil ilma itaalia keelt rääkimata on raske soovitud toitu saada. Peale raamatu lugemist võib kindlama tundega sõita Itaaliasse gurmeereisile."

Katrin Luke "Korilase aastaring" 
"Paraja ülesehitusega ravimtaimeraamat: ilus pilt, huvitav ja mitmekesine tekst, et peale raamatukoguraamatu külavahel tutvustamist pidin raamatupoest kõik eksemplarid külainimestele ära ostma."

20.1.14

Parimad raamatud 2013: ilukirjandus

Lääne-Virumaa Keskraamatukogu töötajate hinnangul parimate 2013. aastal ilmunud raamatute esikolmikust saab lugeda siit, aga kuna ilukirjandusest mainiti veel korduvalt ära mitmeid häid raamatuid, siis tuleb nendest eraldi postitus.

Mitme inimese poolt märgiti ära Alan Bakeri "Djatlovi kuru":
"Eelmise sajandi kõige müstilisema kadumisloo põhjal on ulmepõneviku kirjutanud briti ajakirjanik Alan Baker ja kelle muu kui ajakirjaniku silmade läbi. 9 noort matkajat kaovad ning leitakse tapetuna ning selgitamatute vigastustega kaugel Uuralites, ainsana jääb ellu matka alguses terviserikke tõttu tagasi pöördunud Juri Judin. Raamatus on paralleelselt mitu lugu- faktidel põhinev matkajate ning hiljem oma kaaslastega sama matka läbinud ajakirjanik Viktor Strugatski lugu. Nii nagu Judingi jääb reisiseltskonnast ainsana ellu Strugatski. Ta viiakse hullumajja, kus psühhiaater Anatoli Baskov peab välja selgitama, kas tegemist on hullu või mõrvariga. Raamatu põhjal on õuduspõneviku Devil’s Pass lavastanud soome filmirežissöör ja produtsent Renny Harlin."
"1959. aasta traagilised sündmused Uuralites on seniajani jäänud mõistatuseks. Raamat annab päris hea ülevaate toimunud sündmustest ulmelises võtmes. Kuigi ei tea, mida uskuda ja mida mitte, on raamat algusest lõpuni pinget pakkuv ja ülipõnev."

Viktoria Ladõnskaja "Lasnamäe valge laev", ilmus sarjas Aja lugu. Selle kohta öeldi:
"Autori lapsepõlve ja nooruse kodukoht. Eestlaste ja venelaste erinevusest ja sarnasusest ja nende kooseksisteerimise võimalikkusest."
"Väga huvitav lugemine, kuna olen ise terve lapsepõlve Lasnamäel veetnud, siis teadsin neid olukordi ja ka inimesi, kellest autor kirjutas."
Sellest raamatust on siin blogis varem juttu olnud siin.

Jari Tervo "Layla" (ilmunud sarjas Moodne aeg):
"Hoogne, filmilikult põnev, Euroopa Liidu pahupoolt käsitlev romaan, mis pakub lugemisrõõmu igale heast soome huumorist lugupidajale."

Samuti kiideti J.K. Rowlingu raamatut "Ootamatut võimalus":
"Selle lugemise jaoks tuleb võtta aega, aga see tasub ennast ära. Rowling paiskab oma idealistlikud Harry Potteri fännid karmi, rõvedasse, kuritegelikku maailma, kus ei ole armastust ega ideaale. See raamat hoiatab teismelisi täiskasvanute maailma ohtlikkuse eest ja püüab neid panna läbi nägema inimeste valelikkust, müüdavust, omakasu, saamahimu, vägivaldsust jne."

Parimad raamatud 2013

Taas valisid Lääne-Virumaa Keskraamatukogu töötajad välja parimad möödunud aastal ilmunud raamatud. 

Konkurentsitult osutus lemmikuks Andrus Kivirähki romaan "Maailma otsas". 

Teisele kohale jäi Jojo Moyes’i "Mina enne sind" ja kolmandale Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamat". 

Esikolmikust kaks raamatut on eesti autorite looming, selle üle avaldasid heameelt ka meie raamatukoguhoidjad, et on ilmunud häid eesti kirjanike raamatuid, mida lugejatele soovitada ning arvati, et need raamatud on väärt olema ka iga eestlase koduses raamatukogus.

Järgneb valik hindajate kommentaaridest esikolmikule.

Andrus Kivirähk "Maailma otsas" räägib lihtsate tallinlaste igapäevaelust, kus justkui ei toimukski väga midagi, samas on kogu tegevus kirja pandud humoorikas võtmes, mis teeb lugemise nauditavaks ning huvitavaks.
"See on justkui lihtsa elu ülistus, mis on karikatuurseks venitatud. Huvitavad tegelased ja ladus jutt." 
"Väga mõnus, lahe, kuulan raadiost Juurt ja Kivirähki, lugedes tuli kohati Kivirähi hääl selgesti kõrvu, kui ta kohati emotsioonitult midagi naljakat räägib, täpselt nii meie asjad ongi."





Jojo Moyes’i "Mina enne sind" on leidnud kajastust ka meie blogis. Raamat jutustab naisest, kes hakkab tööle halvatud mehe hooldajana.
"Algas nagu iga teine ajaviiteraamat, kuid hiljem ei suutnud käest panna. Ei mingit happy endi, teema aktuaalne, inimlik. Iga raamatu või filmi peale nutma ei hakka, see raamat aga oli lõpus paras pisarakiskuja…" 
"Väga hea raamat, inimsuhted ja vabasurm, paneb mõtlema ka peale lugemist." 

Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamat" on ilmunud sarjas Aja lugu ning sellest on varem juttu olnud siin. Kristiina Ehin kirjutab oma lapsepõlvest, kooli- ja noorusajast.
"Suure soojusega kirjutatud lugu oma lapsepõlvest, noorusest koos perekonnaga."