29.8.13

Adharanand Finn "Jooksuga Keeniasse: maailma kiireimate jooksjate saladuste jälil"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/047/827/thumbnails/view/87299bc0e8f9c5510b432a9bf454006d311dbaf2/jooksuga-keeniasse.jpg
Spordiajakirjanik ja hobijooksja Adharanand Finn, kes oli aastaid jälginud Keenia sportlaste edu maailma olulisematel pikamaajooksu võistlustel, olümpiamängudel ja maratonidel, kolis oma perekonnaga Inglismaalt Keeniasse sihiga avastada Keenia jooksjate saladus ja proovida, kas ta suudab ka ise nendega sammu pidada.

Perekond Finn kolis väikesesse Iteni linna, kus elavad sajad riigi parimad sportlased ja mis on väidetavalt ka maailma jooksupealinn, muuhulgas on ka tuntud Eesti keskmaajooksja Tiidrek Nurme Itenis treeninud.

Iteni pärale jõudnud, pani ta tossud jalga ja suundus tolmustele radadele, kus jooksis kõrvuti olümpiavõitjate, noorte lootuste ning paljasjalgsete koolilastega. Ta sõi nende toitu, magas nende treeninglaagrites, intervjueeris nende treenereid ja ärkas üles kell viis hommikul, et treenida mäkkejooksu. Ja kõige selle lõpus ootas teda tema unistus – võimalus joosta südikalt koos Keenia parimate jooksjatega oma esimest maratoni mööda lõvidega asustatud Keenia tasandikke.

"Jooksuga Keeniasse" on ühtaegu nii spordi- kui reisiraamat, kirjeldades läbi spordiprisma Keenia eluolu, inimesi ja loodust.

Mulle kui jooksusõbrale meeldis väga (ja tekitas neidsamu tundeid) järgmine lõik:

... "Ma lähen jooksma," vastan.

"Miks?" küsib ta. See on hea küsimus, kuid hetk enne jooksma minemist ei ole sellele vastamiseks just parim aeg. Hetk enne väljaminemist on kohati väga raske täpselt meenutada, miks sa seda teed. Tihti tuleb üle saada näägutavast mõttetuse tundest ja kinnitada tossupaelte sidumise ajal, et ükskõik kui tarbetu see ka ei tunduks, oled pärast lõpetamist rõõmus, et seda ikka tegid. Sellest saab aru alles pärast jooksmist, kuigi isegi siis on põhjust keeruline lahti mõtestada. Tunned end lihtsalt hästi. Pärast jooksmist tunned, nagu oleksid maailmaga rahul, justkui oleks täitunud mingisugune määratlematu sisemine vajadus.

"Sest see on lõbus," ütlen. Ta naeratab. See vastus on tema meelest loogiline. Kui mingi tegevus on lõbus, siis on see täiesti piisab põhjendus selle tegemiseks.

Soovitab Kaili

27.8.13

Irwin Shaw "Noored lõvid"

Irwin Shaw esimene romaan "Noored lõvid" ilmus 1948. aastal ja tekitas kohe suuri vaidlusi kirjanduskriitikute hulgas, pälvides siiski suure populaarsuse.

Teist maailmasõda käsitleva teose peategelasteks on kolm noort meest: Saksa poolel sõdiv Christian Diestl, kes esialgu on sümpaatse olekuga noor mees, kelle lootusetus tuleviku ees on viinud sõtta natsismi eest sõdima, kuid kes sõja edenedes on valmis tooma igasuguseid ohvreid enda päästmise nimel; Noah Ackerman on ameerika juut, keda julmalt diskrimineeritakse väljaõppel Ühendriikide sõjaväes, kus ta peab enda tõestamiseks väga pingutama ning sõja lõpus on ta sunnitud silmitsi seisma natside poolt juutide peal korda saadetud õudustega; ameerika filmiprodutsent Michael Whitacre, kes loobub lõbusast ja kergest elust ning liitub sõjaväega lootes leida enda elule suuremat tähendust.

Kirjanik, kes ise teenis sõja ajal Aafrikas, Inglismaal ja Prantsusmaal ning pärast sõda Saksamaal, on osanud sõda veenvalt ja mitmetahuliselt kujutada, kirjeldades  õudsete külgede kõrval ka  inimlikkust ja suurt sõprust.

Raamatu põhjal on muuhulgas valminud Hollywoodis ka 1958. aastal samanimeline film, mille peaosades mängisid Marlon Brando, Montgomery Clift, Dean Martin.

Irwin Shaw ehk sünninimega Irwin Gilbert Shamforoff (1913-1984) sündis New Yorgis venejuudi immigrantide perekonnas. Shaw on tuntud nii kirjaniku, näitekirjaniku kui ka stsenaristina. Tema esimesed kirjatööd avaldati kooli ajalehes ning juba 21-aastaselt alustas noor kirjanik stsenaariumide kirjutamist.  Oma elu jooksul võitis Shaw ka mainekaid auhindu. Teiste hulgas näiteks O´Henry auhinna ja National Institute of Arts and Letters stipendiumi.

"Noored lõvid" on ilmunud esimest korda eesti keeles 1969. aastal Hardi Tiiduse tõlkes sarjas "XX sajandi raamat".

Vahur Afanasjevi muljeid raamatust saab lugeda siit.

Soovitab Kaili

1.8.13

Aleksei Turovski "Loomadest, armastusega"

Käesolev raamat on järg zooloog Aleksei Turovski ülipopulaarsele "Loomult loomale" ja on koostatud Kuku
raadios peetud vestluste põhjal. Peatükid ongi vestlused erinevatel teemadel loomadest kui ka inimestest.
Turovski on parasitoloog ja tema uurimisobjektideks on paljude aastate jooksul olnud erinevad parasiidid. Ta armastab neid, kuid mitte niipalju, et tal oleks kahju neid uurimiseks tappa.
Inimesele on omane võrrelda ja vastandada end loomadele. Inimene peab mõnesid loomi tarkadeks - öökull, kotkad ronk. Kas ahv on tark - no muidugi, ta on ju meie moodi. Kanu peetakse lollideks. Eesel on inimese silmis aga kõige tolam nagu ka paljud sõralised ja kabjalised.
"Tegelikkuses on rumalat looma raske leida. Zooloogiliselt rumal loom on see, kes ei õpi piisavalt. Ja loom, kes ei õpi piisavalt, lihtsalt ei jää ellu."
Paljudel lehekülgedel jutustab Turovski huvitavaid lugusid sellest, miks loomad käituvad just nii, nagu nad käituvad. Mida teeb šimpans, kui talle anda kätte peegel. Kuidas käituvad erinevad loomad ja linnud kui nad kaitsevad oma kodu. Looma kodu arhitektuur erineb inimese kodust selle poolest, et seal reeglina ei ole aknaid, uks aga peab kindlasti olema.
"Loomad teavad väga täpselt oma "õigusi" - õigemini neil on väga konkreetsed hoiakud selles osas, kes mida tohib, kui asi puudutab nende liigikaaslasi, nende pere, grupi või populatsiooni, karja või parve liikmeid. Loomad katsetavad teise võimeid, nõudes tõestust selle kohta, et see suurem õigus, mida ta endale nõuab, tõepoolest peab talle kuuluma, ja kui õigus on nõudja päralt, siis nad nõustuvad sellega. Ja elavad loodetavasti väga kenasti."
Nadu pealkiri vihjab, on raamatus palju juttu armastusest, õigemini kogu kirjapandust õhkub suur armastus ja austus loomade vastu.
Raamat sisaldab autori enda suurepäraseid illustratsioone.

Soovitab Anne