18.7.13

Irena Wiley "Kahekümne aastaga ümber maailma"

Poolatarist maali- ja skulptuurikunstniku Irena Baruch Wiley (1906–1972) elusaatus oli kirju ja huvitav. Kohtunud 1930. aastal Varssavis Ameerika diplomaadi John Cooper Wileyga (1893–1967) ning abielludes temaga neli aastat hiljem, sattus Irene mehe ameti tõttu maailma eri paigusse. Wileydel tuli elada ja töötada Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, Panamas, Iraanis, lisaks reisid teistessegi riikidesse.

Eestiga on Wileyd samuti seotud: nimelt oli John Wiley aastail 1938–1940 Ameerika saadik Eestis ja Lätis, olles nii nende kahe Balti riigi sõjaeelse eluolu kui ka hilisema annekteerimise tunnistajaiks. Irena Wiley kirjeldab Eestit kui naeratavat maad, kus "mehed nägid välja nagu viikingid, ning naised olid kullaka naha, pronksikarva juuste ja kannikesevärvi silmadega".  Ka kirjeldatakse Wileyde sõprust perekond Laidoneridega.

Wileyd aitasid väga paljusid juute ja mittejuute USA viisade hankimisel, mis oleks päästnud neid terrori eest, kahjuks ei jõudnud nad aidata kõiki, sealhulgas ka Irene enda sugulasi Poolast välja saamisel.

1040. aastatel pöördusid Wileyd tagasi USA-sse. Peale Johni surma 1967. aastal lasi Irena end saata Vietnami sõjatandrile, kus ta joonistas haavatud sõdurite portreid, mida nood siis kodustele saatsid.

Irena Wiley mälestusteraamatus "Kahekümne aastaga ümber maailma" oskab ta diplomaadi naisena rääkida poliitikast, kunstnikuna näha aga ka iga maa elu emotsionaalsemat, maalilisemat ja inimlikumat poolt.

Rohkemat Irena Wileyst ning tema kunstiteostest saab vaadata aadressilt http://www.irenawiley.com/

Soovitab Kaili

15.7.13

Kristiina Ehin "Paleontoloogi päevaraamat"

http://d.gr-assets.com/books/1369474479l/17975609.jpg
Luuletaja Kristiina Ehini elulooline proosaraamat "Paleontoloogi päevaraamat" on aus ja ehe tagasivaade lapsepõlve ja olevikulistesse mälestustesse, kus autor paleontoloogi kombel tuhnib, otsides oma juuri ja põlvnemist. Kohati haldjaliku ja haprana tunduva kirjaneitsi raamat väljendab hästi tema tegelikku tugevust tulla toime elus ette tulnuga. Raamatu kirjutamisel oli Kristiinale abiks tema päevik, mida ta on pidanud varasest lapsepõlvest alates. Päeviku pidamise harjumuse sai ta kaasa oma vanematelt- luuletajatelt Ly Seppelilt ja Andres Ehinilt. Raamat on kokku pandud isiklikest mälupiltidest kuid käsitleb ka tema sünnieelset aega ja esivanemaid. Teoses põimuvad kokku luule ja proosa. Raamatut lugedes saab selgeks, kuivõrd oluliseks peab autor perekonda. Suure soojusega kirjutab ta oma emapoolsest vanaisa Johannesest- parasjagu kangest eestiaegsest mehest, kellega koos elati tema ehitatud majas Raplas. Väikese tüdrukuna, käies vanaisaga koos Läänemal tolle kodutalus, mis küüditamise hirmus maha jäeti, nägi ta vanaisa vaatamas oma Ristemäe talu. Hiljem sai ta aru, et vanaisa vaatas aega- tervet seal elatud ajastut, ilusaid ja traagilisi mälestusi, igatsedes ja samas ka uutele valikutele kindlaks jäädes. Kirjanik on pannud selle mälupildi luulesse:

"Enne minekut pakime kokku
oma õitsevad õunapuud,
oma Läänemaa aasad,
vanad väravakastanid.
Pakime kokku oma ürglaaned,
naabrid koos koerakuudi ja talliga,
kus parajasti magab paar muretut mära ja täkku"

Kristiina sõnul oli raamatu kirjutamine omamoodi teraapiline, et tulla toime armastatud isa ootamatu lahkumisega. Samuti aitas see paremini tundma õppida oma lähedasi.

Üks valusam teema raamatus puudutab koolimälestusi. "Halvim, mida nõukaaegne kool mulle õpetas, oli pidev enda teistega võrdlemine," kirjutab Kristiina. "Sind ei hinnatud mitte sinu enda mõõdupuu, vaid mingite standardite järgi, ja selle juurde käis pidev eeskujuks toomine, noomimine, manipuleerimine ja isegi mõnitamine. Üsna varsti sain aru, et koolis on klassikaaslased su konkurendid ja et keegi meist ei tea kuigivõrd sõprusest ega selle hoidmisest." Pidevalt pealt nähtud koolikiusamine ja selle ohvrite kaitseks välja astumine tekitas temas hirmu saada ise kiusatuks. Olles kodus sellest emale rääkinud, kutsus too oma kolm tütart kokku ja ütles: "Kui teiega koolis midagi juhtub, mis teile üldse ei meeldi – ükskõik, kas tundub, et olete ise süüdi või mitte, – siis tulge lihtsalt koolist ära. Mina lähen siis kooli ja lahendan selle asja ära. Pidage meeles, et meie isaga armastame teid, mis ka ei juhtuks. Isegi siis, kui teid peaks vangi pandama või juhtub midagi veel halvemat. Te ei pea meie armastust ära teenima. See on teil olemas." Ühel kohtumisel vastates ühe eluaegse õpetaja küsimusele, et miks ta oma kooliaega nii süngetes värvides näeb, ütles Kristiina, et mis teha kui minu mälestused on just sellised.

Oma oluline roll on raamatus ka kirjaniku pojal Hannesel ja muusikust abikaasal Silveril.

Raamat on väga mitmekihiline: seal on nii rõõmu kui kurbust, valu ja hellust. Kirjutatud ilusas luulelises eesti keeles.

Raamat on ilmunud kirjastuse Petrone Print sarjas "Aja lugu".

Soovitab Imbi

9.7.13

Michel Houellebecq "Kaart ja territoorium"

http://g4.nh.ee/images/pix/file66402732_kaart20ja20territoorium_1.jpg
Romaani üks peategelane on Jed Martin, fotograaf ja kunstnik. Ta ema oli arusaamatutel põhjustel teinud enesetapu, kui Jed oli laps. Isa oli arhitekt ja temaga on Jedil väga kummalised suhted. Nad arutlevad kunsti ja maailm asjade üle, kuid eriti lähedased nad ei ole. Kas isa ja poja vahel on üldse võimalikud lähedased suhted?

Jed on portreede maalija. Oma isikunäituse jaoks otsustab ta maalida ühe tuntud kirjaniku portree ja valib selleks Michel Houellebecqi. Nad kohtuvad mitu korda. Kuna kirjanik ei ole nõus poseerima, teeb Jed rea fotosid ja maalib suurepärase portree, mille lubab peale näitust kirjanikule kinkida.

"Kirjaniku portree jääb tema viimaseks maaliks. Küllap tuleb tal veel maaliideid, maaliidusid, kuid mitte kunagi enam ei leia ta endas piisavalt energiat ega motivatsiooni, et neid teostada."

Kirjanik on kingitusega rahul. "See on teist kena, et te mulle selle pildi tõite. Ma saan seda siis vahel vaadata ja see tuletab mulle meelde, et mul on olnud intensiivne elu - kohati."

Ühel päeval leitakse Houellebecq oma kodust väga võikal viisil tapetuna. Algab mõrvajuurdlus, mis ei vii algul kuhugi. Jedi abiga selgub, et mõrvar on varastanud kirjaniku väga hinnalise prtreemaali. Kas maali vargus oligi mõrva põhjuseks? Või kurjategija tegi kurja millegi muu kui raha pärast?

Raamatu lõpuosas on pikki vestlusi Jedi ja ta isa vahel. Vastu Jedi tahtmist lahkub isa hooldekodust ja sõidab Shveitsi ning Jed ei näe teda enam kunagi - isa tuhk on puistatud Genfi järve.

Jed elab oma elu lõpuosa rikkuses, kuid täielikus üksinduses, kõrge taraga piiratud uhkes majas, ainsaks vestluskaaslaseks vaid naksuv veeboiler.

Romaan püstitab palju küsimusi, kuid ei anna neile vastuseid. Mis on üldse kunsti ülesanne ja mis on kunstniku koht ühiskonnas?

Michel Houellebecq (sünd 1958) on kahtlemata praegusaja kõmulisim, ühiskonnakriitiliseim ja loetuim prantsuse kirjanik. Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaanid "Võitlusvälja laienemine" (2005) ja "Elementaarosakesed" (2008).

Raamat on ilmunud sarjas "Moodne aeg".

Soovitab Anne

Merethe Lindström "Vaikuse päevad"

Eva on endine õpetaja. Ta õpetas norra keelt ja kirjandust ja talle meeldis ta töö. Ta kinnitas endale tihtipeale, et koolis töötades on ta õnnega koos. Tema mees Simon oli arst. Nüüd on nad mõlemad kodused. Neil on kolm tütart, kes on kõik abielus ja elavad omaette.

Simon on sulgunud endasse, ta ütleb harva mõne sõna ja Eva on hakanud unustama ta häält. Eva püüab meeleheitlikult välja murda üksindusest ja vaikusest. Kaks korda nädalas viib naine oma mehe hooldekodusse, kuna ta ei suuda tema järele kogu aeg valvata - Simonil on kombeks aeg-ajalt välja minna ja ära kaduda.

Neil oli koduabiline lätlane Marija, kes töötas nende juures kolm aastat. Ta meeldis kõigile, kuid siis juhtus midagi kohutavat ja nad pidid ta ära saatma.

Eval ja Simonil on mälestusi, mida nad ei suuda minevikku jätta. Simon on juut. Enamik ta sugulasi viidi surmalaagrisse ja Simoni pere pidi kaua aega end varjama. Eval sündis 17-aastasena poeg, kelle ta andis ära. Ta ei tahtnud seda last, kuid ta ei suuda ka unustada seda poolt aastat, kui laps oli tema juures. Ta mõtleb sageli oma pojale ja püüab ette kujutada, mis on ta pojast saanud.

Miski ei sünni iseenesest, minevik ei tule uuesti ilmsiks, vaid see on olemas meis kogu aeg.

See on jutustus olulistest asjadest, millest ei tohiks vaikida. Autor läheneb väga peenetundeliselt ka vananemise teemale.

Norra kirjaniku Merethe Lindström (sünd 1963) looming on saanud mitmeid kirjandusauhindu. "Vaikuse päevad" on saanus Põhjamaade Nõukogu 2012. a kirjandusauhinna.

Raamat ilmus sarjas "Põhjamaade romaan".

Soovitab Anne