14.2.13

Sulev Oll "Päevad käivad päripäeva"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/040/582/thumbnails/view/4d641979417daaf1a8acf7dcdb51a69dcf352131/p%C3%A4evad-k%C3%A4ivad-p%C3%A4rip%C3%A4eva.jpg
Sulev Olli luuleraamat käib läbi meie rahvakalendri tähtpäevad, ehk nagu autor ise ütleb: "Võtsin rahvakalendrist mõned tähtpäevad ja kirjutasin neist luuletused. Need said otsekui päevakohvri sangad, millest hea kinni haarata, et kandam koju viia".

Raamatus on nii lõbusat mõtte- kui sõnamängu:
Mina ei tea tuhkapäevast
Üldse mitte tuhkagi.
Kaduda ta oleks võinud
Nagu tina tuhkagi


Vanarahvale omast tarkust:
Kui sa omaenda vagu
Kündnud oled omajagu,
Tulevad ka teised jaole…

Hingeminevalt ilusaid võrdlusi ja kujundeid: 
Hüüan sind aastalind,
Lenda ja loo
Meie ööd kõik päevade sillaks!


Lisaks mõnusale lugemisele leiab sealt kindla peale mõne sobiva luuletuse tähtpäevaks sõbrale, kolleegile, muidu tublile inimesele ja muidugi ka oluliseks päevaks meie rahvakalendri aastaringis :)

Kiigun läbi suveõhtu,
Kiigun läbi päeva.
Kõrgele kes kiiguvad,
Need kaugele sealt näevad.


Urmas Viigi poolt kaunilt kujundatud raamatu andis välja Tea kirjastus.

Soovitab Lea

5.2.13

Marko Matvere "Meri ja kuked"

http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/9/7/9789949926770.jpg.jpg
Meri ja kuked: S/Y Nordea ilmareis 2. oktoober 2010 - 17. juuni 2012

"Go reisiraamatute" sarjas nägi ilmavalgust Marko Matvere reisipäevik "Meri ja kuked", mis on humoorikas ja otsekohene jutustus katamaraan Nordea ümbermaailmareisist. Raamat koosneb reisil kogunenud muljetest ning fotodest, kuid raamatust leiab ka Marko enda joonistusi. Miks meri ja miks kuked? Seda saab teada reisipäevikut lugedes.

Ümbermaailmapurjetaja Tiit Pruuli kirjutab raamatu saamisloost tagakaanel: "Küsisin Markolt, kui ta seda raamatut kokku panema hakkas, et kas ta tahab kirjutada asjadest nii, nagu need merel päriselt olid, või tahab kunsti teha. Marko ajas silmad punni, ütles "Mine põrgu!" ja naeris siis kõva häälega. Ja selline see Nordea reisi kokkuvõte nüüd ongi – aus, otsekohene ja lõbus! Kes merel käinud, neile ujub siit vastu palju tuttavat. Need, kes lihtsalt armastavad kaugeid maid ja ookeane, saavad tuttavaks paljude põnevate paikade ja inimestega."

Selle raamatuga võib vabalt teha nii: kas alustad algusest koos Marko ja tema reisiseltsilistega ümbermaailmareisi või lööd raamatu suvalisest kohast lahti, vaatad pilte, loed kõrvalt juttu ja siis lähed internetti googeldama, et saada rohkem teadmisi nende paikade kohta, mida purjetajad oma reisil külastasid. Ja nii ma teengi. Minu kaaslaseks arvuti kõrval saab aastaks Marko Matvere raamat "Meri ja kuked" ja mina alustan oma reisi Panama kanalist.

Soovitab Evi

Elisabeth Åsbrink "Veel kohisevad Viini metsad"

Tegemist on ilukirjanduseks kirjutatud dokumentaalromaaniga.

1939. aasta külmal veebruari hommikul seisab Viini raudteejaamas kuuskümmend last. Nad viiakse äkitselt tekkinud juudikarantiinist Viinis välja, natside tagakiusamise eest Rootsi, vabadusse. Nende hulgas on kolmeteistaastane Otto Ullman, Josefi ja Elise ainuke laps. Vanemad lootsid oma plaanide kohaselt ka emigreeruda ning poisi siis taas endi juurde võtta. Vanemad püüavad natslikus Viinis ellu jääda ja otsustavad pojale iga päev kirjutada, kuni pere taas kohtub... Kuid läheb ikka nii nagu enamuse juutidega Teise maailmasõja ajal.

Raamat põhineb autentsetel kirjadel, mille Otto Ullmanni "juutidest vanemad" "ajutiselt" Rootsi saadetud pojale Teise maailmasõja ajal kirjutavad. Kuna alles on ainult vanemate kirjad Ottole, võib autor vaid aimata, mida kirjutas poeg vanematele, olles täiesti üksi võõral maal võõra rahva hulgas. Läbi erinevate kannatuste jõuab Otto sõja lõpuaastatel Ingvar Kampradi kodutallu. Noorele Ingvarile sümpatiseerisid uusnatslikud ja fašistlikud vaated. Neist said Ottoga head sõbrad ja alles 1980ndate aastate lõpus sai Otto teada oma sõbra toonasest natsisõbralikkusest. See rikkus ka nende omavahelised suhted. Ingvar Kampradi tuntakse maailmas kui ettevõtte IKEA loojat ja omanikku.

Kirjanik on ka maininud, et seoses nende kirjadega hakkas ta uurima selle teema kohta käivaid arhiividokumente ja selgus, et sattus suhteliselt valgele laigule Rootsi ajalookirjutuses. Ta märgib, et Rootsis räägitakse pigem Raoul Wallenbergist kui et meenutatakse, kui lähedal Saksamaale seisti, kuidas märgistati juutide passe tähega "j" jms – kogu selle poole tahaks Rootsi pigem unustada.

Soovitab Imbi