30.1.13

Peter James "Surm suu ääres"

http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/9/7/9789949272631.jpg.jpg
Raamat algab süütust poismeesteõhtunaljast. Sõbrad matavad peigmehe elusalt maha, et maksta talle kätte nendele korraldatud vempude eest. Kaasas on tal vaid taskulamp, ajakiri, pudel viskit, mobiiltelefon (millel levi puudub) ja raadiosaatja. Plaan on jätta ta sinna paariks tunniks, kuid siis saavad sõbrad ise autoõnnetuses surma...

Pulmadeni on jäänud kolm päeva. Juhtumit hakkab uurima komissar Roy Grace.

Pinget jätkub raamatu algusest lõpuni, paljastatakse saladusi ja tuleb välja, et kõik on veelgi keerulisem kui algul paistab.

Tegemist on komissar Roy Grace sarja esimese raamatuga, tegevus toimub Inglismaal Brightonis.

Kriminaalromaanide austajaile soovitan soojalt!

Soovitab Kaie

24.1.13

Toots Normann "Vastu tahtmist võõral maal"

Eesti poisid vene soldatina Kuubas
Tallinn, 2012

Vähesed teavad, et Kuuba kriisis ja aastaid hiljemgi osales seal sotsialismi kaitsel ka Nõukogude armees ajateenistuses olnud eesti poisse. Need poisid on täna 65-70 aastased isad ja vanaisad, paljusid pole enam kahjuks meie seas. Need mehed ei ole kangelased, neil ei olnud valikut! Nad toimetati Kuubale kriisi algul 1962. aastal salaja kaubalaevade trümmides koos sõjatehnikaga ja hiljem „turistidena“ reisilaevadega. Eestlaste osakaal kogu armeest seal oli küll väike, aga ikkagi! Viimased 500 Vene sõdurit lahkusid Kuubalt 1993. aasta suvel.

Raamatu esimese osas "Soldati päevaraamat 1964-1967" on kirjutatud sõjaväes peetud päevikute põhjal. Toots Normann meenutab oma Kuuba-saaga algust: "Ühel septembri päeval viidi mind Kaliningradis riidelattu, anti ise valida parajad erariided – kõik, mis vaja: pesu, särgid, ülikond, mantel, kingad, barett jne. Imestus oli suur. Mis toimuma hakkab? Minu teada Usbekis on ikka lõunamaine sõdurivorm, aga minule seda ei anta ... Õhtu. Palju erariides poisse kutsuti kinno. Oli kaks filmi: Angoolast ja Kuubast. Kuhu? Pilt selgines – tõesti lõunasse. Õhtul pandi meid reisilaevale "Baškiiria" ja nii minu reis Havannasse algas."

Teises osas "Kuuba-poisid meenutavad" on 11 eesti poisi tänased mälestused Kuubas oldud aastatest nõukogude armee ridades, koos piltidega nendest kaugetest aegadest.

Kolmandas osas "Kummaline Kuuba : 45 aastat hiljem : reisikiri" annab autor Toots Normann ülevaate reisist Kuubale koos oma sõjaväekaaslase Uuno Otteliga. Toots meenutab, et tihti küsiti neilt Uunoga, kust nad pärit on. Kas Kanadast? Sest saareriikki külastab palju Kanada turiste. Kanadalased käivad saarel puhkamas ja paljud kasutavad ka väga odavaid meditsiiniteenuseid. Reisikaaslased külastasid kohti, kus nad sõjaväepäevil asusid. Normann võrdleb tänapäevast ja armee-aegset linnapilti. Seis on muutunud tänapäeva kahjuks. Turism on üks Kuuba peamisi rahaallikaid ja seda sektorit püütakse vee peal hoida aga erilisi investeeringuid tänavapildis ei tunneta. Enamuse rahast neelab riigi julgeolek ja sõjavägi.

Raamat sisaldab palju fotosid ajateenistusest ja viimasest reisist Kuubale.

Soovitab Evi

23.1.13

Parimad lasteraamatud 2012

Kuna meie töötajate meelest parimate lõppenud aasta raamatute hulgas oli paras ports lasteraamatuid, siis järgnevalt ongi valik parimateks peetutest välja toodud.

Reeli Reinaus "Aguliurka lapsed"
"Autor on loonud usutava ja naljaka poisteseltskonna, kus igaüks on erinev. Koos moodustavad nad igati tegusa poistekamba. Raamatus on muhedat huumorit kui ka mõtlemapanevaid seiku. Mulle meeldis see raamat 2012 lasteraamatutest kõige enam."

Agnès de Lestrade "Suur sõnadevabrik"
"Raamat ilmus küll 2011. aasta lõpul, kuid raamatukogusse jõudis lõppenud aastal. Tegemist on filosoofilise looga sõnadest, mille sisse me tänapäeval sageli upume ja mille tuuma ei jaksa sageli üles otsida. Selles raamatus on iga sõna suures hinnas, sest neid saab vaid raha eest osta ja siis juba mõtled enne sügavalt järele, mille eest maksta tasub. Raha on aga selleski loos inimestel erineval hulgal, just nagu eluski. Kuidas väljendada oma tundeid siis, kui raha ilusate sõnade ostmiseks ei ole? Lahendus on lõputult armas. Raamatu kujundus avaldab samuti muljet."
"Väga armas lasteraamat, millest ainult täiskasvanud aru saavad. Raamat, kus väheste sõnadega saab nii palju ära öeldud. Lisaks on raamatus ka imearmsad pildid, ilmuks selliseid raamatuid ainult rohkem!"

Eva Koff "Keerutädi"
"Keerutädi oma erilisuses on see, kes toob igavasse ja rutiinsesse argipäeva värskust, mängu ja põnevust. Seda vaid laste ja lapsemeelsete jaoks. Tõsimeelsed keerutavad meelekohas näppu ja kehitavad õlgu. Pärast Keerutädi keerutusi saab võimatu võimalikuks, maailm saab värve juurde ja muutub toredamaks. Elagu keerutädid meie ümber! Raamatu illustratsioonid haakuvad tekstiga väga hästi ja lisavad loole vaimukat vürtsi."

Aapo Ilves, Jaan Pehk, Contra, Alar Pikkorainen "Isa sokk on matkasell"
"Selle raamatu luuletustest tunnevad täiskasvanud vist veel rohkem mõnu kui lapsed. Sobikski hästi kogu pere lustilugemiseks. Autorid on ju kõigile suurtele teada-tuntud tüübid ning juba enne lugema hakkamist sead suu muheluseks valmis. Itsitamine-kõkutamine-lagistamine peaks olema garanteeritud. Oma terane iva on siiski asjal sees, pole sugugi niisama riimimäng."
Blogis on sellest raamatust olnud juttu ka siin.

Heli Illipe-Sootak "Pörkölt"
"Väga naksakas põnevik, mis saab hoo sisse kohe alguses. Pinget jätkub lõpuni välja ning tõsielu ning ulme põimuvad väga loomulikul moel. See on neil Harglaga vist kohe perekonnaviga, et oskavad lugeja "konksu otsa võtta". Väiksemale lugejale võib tekitada isegi veidi mõnusat kõhedust."

Tiia Selli "Rõõmus Miia"
"Lasteraamat, mida oli võimatu lihtsalt sirvida. See tuli jutilt lõpuni lugeda, sest väikese Miia lood olid nii elulised, siirad ja optimistlikud, et nunnumeeter püsis kõrgnivool." 

Piret Raud "Natuke napakad lood"
"Kui pead lugu absurdihuumorist, siis loe mõnuga! Jutukesed on kohati ikka ülinapakad, ei soovita järjest lugeda, võib täiskasvanule halvasti mõjuda. Ei võetagi sind enam tõsiselt. Lõbus raamat, mis teeb tuju heaks!"

Parimad raamatud 2012: ilukirjanduse eri

Meie raamatukoguhoidjate arvates parimatest möödunud aasta raamatutest on juttu küll juba siin, kuid kuna lugemiselamusi oli palju, siis on siin postituses välja toodud veel teisigi huvitavaid ja esiletõstmist väärivaid ilukirjanduse teoseid.

Tõlkekirjandusest märgiti korduvalt ära  Knut Hamsuni "Aga elu kestab", millest on pikemalt juttu ka siin ning mida peeti soojaks ja sõbralikuks (aga ka pisut aeglaseks) jutustuseks inimeste saatustest.

Jonas Jonassoni raamatu "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" peategelane põgeneb oma sajandal sünnipäeval akna kaudu vanadekodust. Üsna kohe satub ta asjaolude kokkulangemise tõttu seiklustesse, millega paralleelselt jutustatakse tema sajandipikkusest värvikirevast ning seiklusrikkast elust. Raamatut kirjeldati kui koomilist, põnevat ja kaasakiskuvat seiklusromaani.
PS. Tegu on 2010. aasta enimmüüdud raamatuga Rootsis, mida on tõlgitud 25 keelde ning selle põhjal valminud film jõuab ekraanile 2013. aasta lõpus.




Ketil Bjørnstadi "Muusikale" 
"Raamat inimlikkusest ja kurbusest. Noorte meeletud ambitsioonid klassikalise muusika tippupürgijatena ja kuidas sellel karusellil jääda ja olla inimene. Raamat edust, noorusest, professionaalsusest, suhetest, armastusest. Mõtlemapanev. Mis on meile siin elus tähtsaim."







Eesti ilukirjandusest märgiti ära Olev Remsu "Supilinna poisid":
"Siiani ma Remsut üldse ei hinnanud, liiga räme või nii, aga 50-ndate agulimiljöö kirjeldamiseks nagu rusikas silmaauku. Poleks lihtsalt uskunud, et ma sellised tellised nii põnevusega läbi loen. Põhjus peitus vist selles, et kohad olid tuttavad, aeg oli enam-vähem lapsepõlvest tuttav, aga millised sündmused ja detailid, ma polnud kunagi millegi sellise peale tulnud, nagu oleks vati sees elanud. Tõesti mõnus."




 
Tõnu Õnnepalu "Mandala" 
""Mandala" sisu vastas täpselt soojale oranž-kollasele kujundusele, tunne, et see raamat soojendab lausa tuba, hingest rääkimata."
Ja veel: "Tegelasteks küll kassid, aga mina lugesin sealt välja suure osa Eesti ajaloost läbi erinevate situatsioonide ja inimeste."

Lauri Sommer "Räestu raamat"
"Üks väga soe ja armas meenutuste raamat. Palju arutlusi juurte üle. Respekt esivanemate vastu. Südamlikud portreed, looduspildid, hellad meenutused lapsepõlve loomadest, rohkesti enesevaatlust, püüdu jõuda asjade olemuseni. Erilise värvi annab raamatule võru keel, seejuures on murdesõnu väga põnevalt põimitud kirjakeele sekka. Muidu võib-olla jääks põhjaeestlane lugemisel jännigi. Kultuurilooliseltki hariv lugemine – Jaigile ja Adsonile on pühendatud eraldi peatükid ja nende vaim näib Räestu kandis seniajani mõju avaldavat."

Meelis Friedenthal "Mesilased"
"See raamat sobis nagu rusikas silmaauku selle vihmase suve puhkuseaega. Akna taga ladistas vihma ning raamat jutustas suure nälja aegsest veest ja mudast lirtsuvast Eestimaast, Tartust.  Melanhoolia ja masendus kuubis võtsid vastu kidura ihu ja haiglase hingega saksa vahetusüliõpilase, kelle silmade (aga tegelikult ka nina) kaudu antakse edasi teekonda läbi troostitu Eesti maastiku ning pildid muda ja mäda järele lehkavast Tartust.  Meisterlik olustiku edasiandmine. Ausõna, seda mäda lõhna oli lugedeski tunda. Jääb tunne, et kujutatud ajal valgeks ei läinudki ning teekäija pidi pidevalt võitlema vastutuulega. Tudengi palavikuaegsed nägemused muudavad kontaktid põlisrahvaga müstilisteks. Selline pealkiri on sügava tähendusega: Hing käib meist väljas nagu mesilased tarust, mesi on melanhoolia ravim – sellised olid keskaegsed uskumused. Hing otsib mudast ja mädast pääsemist ning ihkab helgust. Eks see üks igikestev ihkamine ole."

Daniel Vaariku "Praktikaaruanne"
"Terane poiss Vaarik vaatab tagasi oma ajakirjanikutee hakatusse ja fikseerib asjade kulgu ja seisu, säästmata seejuures värve ja mahla. Mõjub väga elusalt. Nii palju tuntud lehemaailmaga seotud tegelasi oma nime all sees ning ju on neile tõepärased ütlemisedki suhu pandud. Itsitad ja ohkad ja imestad lugedes nende kummaliste 90-ndate üle ning meenutad oma tegemisi ning tundmusi tol ajal."

12.1.13

Parimad raamatud 2012 vol 1

Selgitasime sel aastal taas välja meie raamatukoguhoidjate meelest parimad lõppenud aasta raamatud (2011. aasta kokkuvõtet saab vaadata siit ja siit). Eelmise aastaga võrreldes oli nimekiri tunduvalt pikem ja kirjum ning nii selgelt eristuvaid lemmikuid, kui eelmisel aastal, ei olnud. Eks näitab ju see, et häid raamatuid ilmub palju ning igale maitsele leidub midagi.

Siiski saab välja tuua kolm võrdselt kõige rohkem hääli saanud raamatut:
Sofi Oksanen "Kui tuvid kadusid"
E. Donoghue "Tuba"
S. J. Watson "Ei. Tohi. Magama. Jääda"

Sofi Oksanen "Kui tuvid kadusid" ilmus küll aasta lõpul, kuid kiired raamatukoguhoidjad said selle läbi loetud veel enne, kui raamat laenutusse jõudis ning raamatu kohta arvati muuhulgas:
"Kauaoodatud nö ajalootriloogia raamat. Ei pidanud pettuma. Stiililt täiesti oksanenlik. Lugemine nõudis kaasamõtlemist ja keskendumist. See raamat kuulub nende hulka, mille mõjutusi saab kogeda oma meeltes ja mõtetes veel kaua pärast lugemist."
""Kui tuvid kadusid" lugema peab hoolega, ei saa väga raamatukogulikku lugemist teha. Pani ka uuesti Puhastuse" peale mõtlema, kuidagi julmad inimesed mõlemas raamatus. Võib olla natuke ka teisest vaatenurgast vaadatuna kirjutatud, kui seni meie autorite sama teema." 
"Kindlasti üks parimaid lugemiselamusi möödunud aastal – ei olnud küll lihtne lugeda ning õnnelikust lõpust oli asi väga kaugel, kuid üks neist raamatutest, mis ka peale sulgemist veel tükil ajal enda peale mõtlema sunnib."
PS. Sel raamatul on Eestis (ilmselt) esmaskordsena oma kodulehekülg, mis avab paljuski romaani tausta ja tagamaid ning nii romaani lugenud kui ka alles lugemist plaaniv huviline leiav sealt vastuse mitmetele küsimustele.

Emma Donoghue "Tuba" ilmus tegelikult küll 2011. aasta lõpul, kuid kuna see jõudis raamatukokku 2012. aasta algul, siis kajastub see ka siin tabelis. Raamatust on ka blogis varem juttu olnud küll ka siin, kuid lisaks arvati sellest muulhulgas:
"Raamat, mis jõudis raamatukokku 2011. aasta detsembri lõpus on minu jaoks 2012. aasta lugemine.
Nii palju on sellest raamatust kirjutatud, et ei hakka kordama. Kui lugeda, siis külmaks ei jäta vast kedagi, piisavalt hilisemat mõtlemisainet. Raamatut iseloomustaksin nii - tugevad tunded, soojus, põnevus. Kuidas sellises olukorras jääda inimeseks ja säilitada mõistus ja elutahe? Kuidas peale sellist katsumust hakkama saada normaalses ühiskonnas? Kas ühiskond on valmis vastu võtma inimesi, kes on haiget saanud ja kellel puudub tavaelu kogemus?"

S.J. Watsoni "Ei. Tohi. Magama. Jääda" ilmus nagu "Tubagi" Areeni Bestselleri sarjas. Pingeline põnevusromaan jutustab naisest, kes kannatades raskekujulise amneesia all ei tunne  hommikuti ärgates ära teda ümbritsevaid inimesi ega keskkonda. Oma elu riismetest kinni hoidmiseks peab ta päevikut, mille lugemisega ta iga päeva alustab ning mille abil hakkab ta ajapikku aimama tegelikkuse varjus peituvat kohutavat tõde.
Raamatu kohta arvati, et teema uudsus tegi raamatu eriti põnevaks ning samuti pani raamat mõtlema, et me keegi ei tea, mis võib meid elus ees oodata.

3.1.13

Aapo Ilves, Alar Pikkorainen, Contra, Jaan Pehk "Isa sokk on matkasell"

Eesti suurim eurolaulik Jaan "Orelipoiss" Pehk, Põhja-Eesti vanaprouade lemmik Alar "Kosmosemutid" Pikkorainen (kellelt lisaks luuletustele on ka raamatu illustratsioonid), ilmakuulsaim Urvaste luuletaja Margus "Contra" Konnula ning mitmekordne Eurovisioonilüürik Aapo "Kuula" Ilves on kokku pannud naljaka, mehise ja südamliku luuleraamatu, mis justkui mõeldud lastele, kuid pakub lugemis- ja vaatamisrõõmu ka suurematele.

Meie pimedasse ja sombusesse aega sobib hästi Alar Pikkoraineni luuletus "Ilmajaam":

Päike paistab iga päev,
ainult pealpool pilvi,
lihtsalt ilmajaam ei näe
või tal pole silmi.

Talle ka ei räägita,
et kui sudu õues,
väikest päikest endaga
tasuks kanda põues.


Head lugemist!

Soovitab Kaili