Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2013 postitused

Kadri Luik "Julgus mõelda, julgus öelda"

Raamatu tagakaanel pöördub autor Kadri Luik lugeja poole nõnda: "Armas uudistaja, Sa hoiad käes minu teist raamatut, kus ma jagan Sinuga oma avastusi sel vaimsel teekonnal, kus parasjagu viibin. Mina olen Kadri, lihtsalt üks noor naine teie kõigi hulgast. Ka mina otsin, õpin ning arenen nagu Sinagi. Ka mina õpin veel, kuidas armastada tingimusteta, ka iseennast. Minagi kannan pagasina kaasas oma lapsepõlve, mis mõjutab mind ka tänasel päeval. Ka minul on hirmud ning kahtlused. Oleme kõik ju vaid inimesed! Nii nagu Sinul, on ka minul oma salaunistused ja eesmärgid. Minu eesmärk on muuta maailma paremaks. Kui Sinul on sama soov, siis tule ühes! Meil on selleks vaid üks võimalus – on vaja muuta iseennast. Me ei saa kontrollida elu ega teisi inimesi, aga me saame muuta oma vaatenurka elule. Jättes kõrvale hukkamõistu, eelarvamused, valed iseenesele, pessimismi ja kadeduse, saame ehitada maailma, kus kõik on siiras ja tõeline; kus meid armastatakse ja väärtustatakse just nen

Jojo Moyes "Mina enne sind"

Louisa Clark on ambitsioonideta tüdruk, kelle elu väikelinnas kulgeb küllaltki rutiinselt: aastaid kestnud püsisuhe, hulluks ajav perekond ja töö ettekandjana, mida ta väga armastab. Tema seiklusvalmidus avaldub üksnes ekstravagantses riietumisstiilis. Ühel päeval otsustab, aga Louisa boss kohviku maha müüa ning ta jääb ootamatult töötuks. Will Traynor on või õigemini oli Louisa täielik vastand. Varastes kolmekümnendates, edukas, jõukas, karjääri- ja seiklushimuline - täiusliku eluga mees. Õnnetuse tagajärjel saab temast ööpäevaringset hooldust vajav haige. Louisa perekond vajab hädasti tema majanduslikku abi, seetõttu asub ta ilma igasuguse eelneva kogemuseta pooleks aastaks tööle halvatud mehe hooldaja-kaaslasena. Traynorite perekond varjab Lou eest Willi varasemaid enesetapukatseid ning omavahelist kokkulepet, et poole aasta pärast viiakse mees Šveitsi ning ta elu lõpetatakse mürgisüsti abil. Algus ei ole kerge, Will, kas ignoreerib teda või on sarkastiline ja mõnitav. Tasa

Vanessa Diffenbaugh "Lillede keel"

Sammal on valitud emaarmastuse sümboliks, sest nagu seda liiki armastus, soojendab see südant, kui seisame silmitsi talveaja katsumustega ja suveaja sõbrad on meid hüljanud.  Victoria Jones on jäänud ilma emaarmastusest ja kaotanud usu inimlikku headusesse. Tal puudub usk lähedusse ning rännates ühest kasuperest teise tema haavad aina süvenevad. Sattudes Elizabethi juurde saab Victoria tunda kodusoojust ja hellust, mis algul teda hirmutab. Hirm kaotada ka see hea inimene ei lase noorel tüdrukul aru saada, et talle pakutakse kodu, mis tähendab vastastikkust, mõistmist ja usaldust. Tütarlapsel on raske alluda korrale ja unustada kurjus, mis tundub talle hoopis kaitsjana. Elizabeth õpetab Victoriale tundma lilli, nende ilu ja omapära ning seda, et tundes lilli, saab nendega inimestele head teha.  Victoria põgeneb aga veelkord ning kohtab lillepoe omanikku, kes pakub talle tööd. Victoria võtab töö vastu. Pannes oma oskused, teadmised ja tunded lilleseadesse, hakkab väikest lille

"Eestlaste unistuste ja mälestuste Krimm"

Pühendatud eestlaste Krimmi asumise 150. aastapäevale  Krimmi-Eestlaste selts: Tallinn 2010  Krimmi juurtega inimesi ühendab 2006. aastal loodud Krimmi-eestlaste Selts.  Aastatel 1861-1863 leidis aset eestlaste esimene suurem väljarändamine Krimmi. Sellest raamatust leiate põliste krimmieestlaste ja nende järeltulijate mälestused oma esivanemate elust Krimmis. Kunagi 150 aastat tagasi läksid eestlased prohvet Maltsveti innustusel ja keiser Aleksandri loal otsima paremat elupaika. Selleks pidi saama Krimm, kus oli tasuta vaba põllumaad saadaval. Raamatus räägitakse raskest elust Krimmis. Ei puudunud seal ka rõõmud. Kel hästi läks, sai järje peale. Ja kuidas siis kõik vara kaotati ja pered lahutati, kui 1930. aastal algasid stalinlikud repressioonid.  Järgnevalt raamatust mõned katkendid Erna Liiviku mälestustest:  "Juturaamatuid meie kodus ei olnud. Et ise oleksin Džurtši-ajal lugenud, seda ei mäleta. Isa ei lugenud, kuid ema armastas lugeda. Džurtšis oli raama

Adharanand Finn "Jooksuga Keeniasse: maailma kiireimate jooksjate saladuste jälil"

Spordiajakirjanik ja hobijooksja Adharanand Finn, kes oli aastaid jälginud Keenia sportlaste edu maailma olulisematel pikamaajooksu võistlustel, olümpiamängudel ja maratonidel, kolis oma perekonnaga Inglismaalt Keeniasse sihiga avastada Keenia jooksjate saladus ja proovida, kas ta suudab ka ise nendega sammu pidada. Perekond Finn kolis väikesesse Iteni linna, kus elavad sajad riigi parimad sportlased ja mis on väidetavalt ka maailma jooksupealinn, muuhulgas on ka tuntud Eesti keskmaajooksja Tiidrek Nurme Itenis treeninud. Iteni pärale jõudnud, pani ta tossud jalga ja suundus tolmustele radadele, kus jooksis kõrvuti olümpiavõitjate, noorte lootuste ning paljasjalgsete koolilastega. Ta sõi nende toitu, magas nende treeninglaagrites, intervjueeris nende treenereid ja ärkas üles kell viis hommikul, et treenida mäkkejooksu. Ja kõige selle lõpus ootas teda tema unistus – võimalus joosta südikalt koos Keenia parimate jooksjatega oma esimest maratoni mööda lõvidega asustatud Keenia ta

Irwin Shaw "Noored lõvid"

Irwin Shaw esimene romaan "Noored lõvid" ilmus 1948. aastal ja tekitas kohe suuri vaidlusi kirjanduskriitikute hulgas, pälvides siiski suure populaarsuse. Teist maailmasõda käsitleva teose peategelasteks on kolm noort meest: Saksa poolel sõdiv Christian Diestl, kes esialgu on sümpaatse olekuga noor mees, kelle lootusetus tuleviku ees on viinud sõtta natsismi eest sõdima, kuid kes sõja edenedes on valmis tooma igasuguseid ohvreid enda päästmise nimel; Noah Ackerman on ameerika juut, keda julmalt diskrimineeritakse väljaõppel Ühendriikide sõjaväes, kus ta peab enda tõestamiseks väga pingutama ning sõja lõpus on ta sunnitud silmitsi seisma natside poolt juutide peal korda saadetud õudustega; ameerika filmiprodutsent Michael Whitacre, kes loobub lõbusast ja kergest elust ning liitub sõjaväega lootes leida enda elule suuremat tähendust. Kirjanik, kes ise teenis sõja ajal Aafrikas, Inglismaal ja Prantsusmaal ning pärast sõda Saksamaal, on osanud sõda veenvalt ja mitmetahulise

Aleksei Turovski "Loomadest, armastusega"

Käesolev raamat on järg zooloog Aleksei Turovski ülipopulaarsele "Loomult loomale" ja on koostatud Kuku raadios peetud vestluste põhjal. Peatükid ongi vestlused erinevatel teemadel loomadest kui ka inimestest. Turovski on parasitoloog ja tema uurimisobjektideks on paljude aastate jooksul olnud erinevad parasiidid. Ta armastab neid, kuid mitte niipalju, et tal oleks kahju neid uurimiseks tappa. Inimesele on omane võrrelda ja vastandada end loomadele. Inimene peab mõnesid loomi tarkadeks - öökull, kotkad ronk. Kas ahv on tark - no muidugi, ta on ju meie moodi. Kanu peetakse lollideks. Eesel on inimese silmis aga kõige tolam nagu ka paljud sõralised ja kabjalised. "Tegelikkuses on rumalat looma raske leida. Zooloogiliselt rumal loom on see, kes ei õpi piisavalt. Ja loom, kes ei õpi piisavalt, lihtsalt ei jää ellu." Paljudel lehekülgedel jutustab Turovski huvitavaid lugusid sellest, miks loomad käituvad just nii, nagu nad käituvad. Mida teeb šimpans, kui tall

Irena Wiley "Kahekümne aastaga ümber maailma"

Poolatarist maali- ja skulptuurikunstniku Irena Baruch Wiley (1906–1972) elusaatus oli kirju ja huvitav. Kohtunud 1930. aastal Varssavis Ameerika diplomaadi John Cooper Wileyga (1893–1967) ning abielludes temaga neli aastat hiljem, sattus Irene mehe ameti tõttu maailma eri paigusse. Wileydel tuli elada ja töötada Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, Panamas, Iraanis, lisaks reisid teistessegi riikidesse. Eestiga on Wileyd samuti seotud: nimelt oli John Wiley aastail 1938–1940 Ameerika saadik Eestis ja Lätis, olles nii nende kahe Balti riigi sõjaeelse eluolu kui ka hilisema annekteerimise tunnistajaiks. Irena Wiley kirjeldab Eestit kui naeratavat maad, kus "mehed nägid välja nagu viikingid, ning naised olid kullaka naha, pronksikarva juuste ja kannikesevärvi silmadega".  Ka kirjeldatakse Wileyde sõprust perekond Laidoneridega. Wileyd aitasid väga paljusid juute ja mittejuute USA viisade hankimisel, mis oleks

Kristiina Ehin "Paleontoloogi päevaraamat"

Luuletaja Kristiina Ehini elulooline proosaraamat "Paleontoloogi päevaraamat" on aus ja ehe tagasivaade lapsepõlve ja olevikulistesse mälestustesse, kus autor paleontoloogi kombel tuhnib, otsides oma juuri ja põlvnemist. Kohati haldjaliku ja haprana tunduva kirjaneitsi raamat väljendab hästi tema tegelikku tugevust tulla toime elus ette tulnuga. Raamatu kirjutamisel oli Kristiinale abiks tema päevik, mida ta on pidanud varasest lapsepõlvest alates. Päeviku pidamise harjumuse sai ta kaasa oma vanematelt- luuletajatelt Ly Seppelilt ja Andres Ehinilt. Raamat on kokku pandud isiklikest mälupiltidest kuid käsitleb ka tema sünnieelset aega ja esivanemaid. Teoses põimuvad kokku luule ja proosa. Raamatut lugedes saab selgeks, kuivõrd oluliseks peab autor perekonda. Suure soojusega kirjutab ta oma emapoolsest vanaisa Johannesest- parasjagu kangest eestiaegsest mehest, kellega koos elati tema ehitatud majas Raplas. Väikese tüdrukuna, käies vanaisaga koos Läänemal tolle kodutalus, mi

Michel Houellebecq "Kaart ja territoorium"

Romaani üks peategelane on Jed Martin, fotograaf ja kunstnik. Ta ema oli arusaamatutel põhjustel teinud enesetapu, kui Jed oli laps. Isa oli arhitekt ja temaga on Jedil väga kummalised suhted. Nad arutlevad kunsti ja maailm asjade üle, kuid eriti lähedased nad ei ole. Kas isa ja poja vahel on üldse võimalikud lähedased suhted? Jed on portreede maalija. Oma isikunäituse jaoks otsustab ta maalida ühe tuntud kirjaniku portree ja valib selleks Michel Houellebecqi. Nad kohtuvad mitu korda. Kuna kirjanik ei ole nõus poseerima, teeb Jed rea fotosid ja maalib suurepärase portree, mille lubab peale näitust kirjanikule kinkida. "Kirjaniku portree jääb tema viimaseks maaliks. Küllap tuleb tal veel maaliideid, maaliidusid, kuid mitte kunagi enam ei leia ta endas piisavalt energiat ega motivatsiooni, et neid teostada." Kirjanik on kingitusega rahul. "See on teist kena, et te mulle selle pildi tõite. Ma saan seda siis vahel vaadata ja see tuletab mulle meelde, et mul on olnu

Merethe Lindström "Vaikuse päevad"

Eva on endine õpetaja. Ta õpetas norra keelt ja kirjandust ja talle meeldis ta töö. Ta kinnitas endale tihtipeale, et koolis töötades on ta õnnega koos. Tema mees Simon oli arst. Nüüd on nad mõlemad kodused. Neil on kolm tütart, kes on kõik abielus ja elavad omaette. Simon on sulgunud endasse, ta ütleb harva mõne sõna ja Eva on hakanud unustama ta häält. Eva püüab meeleheitlikult välja murda üksindusest ja vaikusest. Kaks korda nädalas viib naine oma mehe hooldekodusse, kuna ta ei suuda tema järele kogu aeg valvata - Simonil on kombeks aeg-ajalt välja minna ja ära kaduda. Neil oli koduabiline lätlane Marija, kes töötas nende juures kolm aastat. Ta meeldis kõigile, kuid siis juhtus midagi kohutavat ja nad pidid ta ära saatma. Eval ja Simonil on mälestusi, mida nad ei suuda minevikku jätta. Simon on juut. Enamik ta sugulasi viidi surmalaagrisse ja Simoni pere pidi kaua aega end varjama. Eval sündis 17-aastasena poeg, kelle ta andis ära. Ta ei tahtnud seda last, kuid ta ei suud

Epp Petrone "Kas süda on ümmargune?" 2. osa

Raamatu "Kas süda on ümmargune?" 2. osas jutustab Epp Petrone ajast, mil ta töötas Eesti, Läti ja Leedu ühise telesarja "Robinson" toimetajana Malaisias väikesel saarel. Vahele on pikitud tekstid üheksa aastat hilisemast ajast, kui autor, tema mees ja kaks last on läinud samale saarele puhkama. Raamat algab küsimusega "Miks me murrame truudust" ja see küsimus saabki läbivaks terves raamatus. Põnev on lugeda autori tundeid ja mõtteid nii üheksa aastat tagasi, kui ta oli abielus, kuid lasteta ning hiljem, kui on teist korda abiellunud ning saanud emaks. Samuti on väga huvitav lugeda telesarja tootmise telgitagusest- kuidas valitakse osatäitjaid, kuidas üritatakse tekitada intriige ja konflikte osalejate vahel. Kõik ikka selleks, et vaatajal põnevam oleks. Baltikumiga samal ajal filmiti ka Norra "Robinsone", seega oli produktsioonisaarel (kus elavad režissöörid, toimetajad, saatejuhid ja muu tootmistiim) koos üsna kirju ja rahvusvaheline selt

Lutz Dettmann "Anu. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal"

Lugu saab alguse ühest pärandusest. Christoph Scheerberg jätab peale surma oma ajakirjanikust naabrile kirjutuslaua koos märkmetega. Ajakirjanik avastab sealt ühe Teise maailmasõja keerises toimunud kirgliku armastusloo. Christoph on baltisakslane ning on elanud oma esimesed kümme aastat Eestis. Soovides tutvuda oma esiisade juurtega, külastab ta 1938. aasta suvel Eestis elavat tädi. Noormees kutsutakse külla Hiiumaale, kus ta kohtub ilusa ja salapärase eesti tütarlapse Anuga. Saare imeilusa looduse ja idülli keskel tärkab viimase rahusuve ajal nende vahel suur armastus. "Neil päevil avastasin Hiiumaa erakordsuse. Ma ei armastanud mitte ainult seda ainukordset tüdrukut, mulle avanes inimtühjade randade ilu, kaldaäärste põhjamaine kasinus. Siinne loodus näis uhkustavat sellega, et võttis inimesi enda poole, kasutamata pillavaid lõunamaiseid värvitoone." Christoph peab aga varsti koju Saksamaale sõitma ja jätkama oma arstiõpinguid. Noored loodavad kohtuda järgmisel su

Jakob Liiv "Elu ja mälestusi"

"Ehkki Juhan oli väga õrnatundeline ja närviline, et ma vahel temaga nagu lapsega pidin ümber käima, tuli teda tihti parandada tema esimeste kirjanduslike katsete pärast, nii et ta kurva ja mossis näoga minust eemaldus." Nii kirjutab Jakob Liiv oma 1936. a välja antud mälestuste raamatus oma nooremast vennast. Jakob Liiva kirjanduslik pärand ei ole vast nii kaalukas, kui Juhani oma, kuid Rakvere ja eriti Väike-Maarja kandi kultuuriloos on tema panust raske alahinnata. Mistõttu võib ka tema mälestusteraamatut lugeda nagu ajaloo õpikut, mis selle kandi elust-olust ja eriti haridus- ja kultuuriloost väga hea ettekujutuse annab. Oma perekonna lugu teab Jakob jutustada peale Põhjasõja aegsest ajast peale ning kogu helge lapsepõlve lugu koos sellega kaasnevate põnevate seikadega perekonna elust on raamatus kenasti kirjas. Samuti nagu tema kooliõpetajaks saamise lugugi. Tulles jõukast ja eesrindlikust Lõuna-Eestist, hämmastas Liiva siinse Tallinna ümbruse elu mahajäämus

Viktoria Ladõnskaja "Lasnamäe valge laev"

Tuntud ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk, kelle lapsepõlves ja nooruses 1980.-90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta. Raamat on üles ehitatud kronoloogiliselt ehk sündmusi kirjeldatakse 1980ndate lõpust tänapäevani ning Viktoria Ladõnskaja on öelnud, et seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Lisaks vaatleb Viktoria Ladõnskaja Edgar Savisaare populaarsust venelaste seas. Raamatus on prototüüpe ning päris elu ja inimesi. Lisaks enda elule kirjeldab autor mitmeid põimunud elusid – Vladivostokist Eestisse sattunud meremeest, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovin

Marju Kõivupuu "Igal hädal oma arst, igal tõvel ise tohter"

Juhtlausega "Pärijata pole pärandit" on 2013. aasta kuulutatud kultuuripärandi aastaks. Et kõik moodsas ajas kaotsi ei läheks, on oluline ka rahvameditsiini alast pärimust koguda. Marju Kõivupuu järjekordne raamat aitab meil teaduslikust ainest osa saada haaravalt ja arusaadavalt. Rahvameditsiin on osa rahvakultuurist, mida autor vaatlebki kultuuriloolase pilguga. Raamat annab teada esiemade suhtumisest tervendamisse ja tervendajatesse, haigustesse ja tervisesse. Nooremad inimesed kõik võib-olla ei teagi, mis on soontetasumine, aadrilaskmine, lendva ja luupainaja. Rahvameditsiinist pärit konkreetsed soovitused mõne häda vastu tunduvad kohati veidrad, aga autor rõhutab, et oluline osa tervenemises on uskumisel ja heal sõnal. Raamat ei ole praktiline käsiraamat, kust leida nõu ja abi mõne konkreetse haiguse ravimiseks, aga autor loodab, et raamat on lugejale huvitavaks ja mõtlemapanevaks teejuhiks rahvapärase meditsiini maailma. Kuidas inimesed on läbi aegade oma tervise

Oscarid 2013

Taas on välja antud Oscari filmiauhinnad ja laureaatide ning nominentide seas on ka mõni film, mis põhineb raamatul. "Pii elu" ("Life of Pi") valiti parimaks neljas kategoorias: parim operaatoritöö, lavastaja, filmimuusika, eriefektid. Veel oli "Pii elu" parima filmi, montaaži, filmilaulu, heli ja helimontaaži, kunstnikutöö ning mugandatud stsenaariumi nominent. Yann Martel i raamat räägib 16-aastasest Piist, kelle perekond otsustab tema perekond koos loomaaialoomadega emigreeruda Jaapani kaubalaeva pardal Indiast Põhja-Ameerikasse. Paraku läheb laev põhja ning Pii leiab end päästepaadist koos bengali tiigriga. 2002. aastal sai kirjanik "Pii elu" eest ka Bookeri auhinna. Eesti keeles ilmus "Pii elu" esmakordselt aastal 2005, teine trükk aastal 2012. Parima naiskõrvalosa, parima grimmi ja helitöö kategooriates osutus parimaks Victor Hugo kuulsaimal romaanil põhinev film "Hüljatud" ("Les Misérables"). L

Sulev Oll "Päevad käivad päripäeva"

Sulev Olli luuleraamat käib läbi meie rahvakalendri tähtpäevad, ehk nagu autor ise ütleb: "Võtsin rahvakalendrist mõned tähtpäevad ja kirjutasin neist luuletused. Need said otsekui päevakohvri sangad, millest hea kinni haarata, et kandam koju viia" . Raamatus on nii lõbusat mõtte- kui sõnamängu: Mina ei tea tuhkapäevast Üldse mitte tuhkagi. Kaduda ta oleks võinud Nagu tina tuhkagi Vanarahvale omast tarkust: Kui sa omaenda vagu Kündnud oled omajagu, Tulevad ka teised jaole… Hingeminevalt ilusaid võrdlusi ja kujundeid:   Hüüan sind aastalind, Lenda ja loo Meie ööd kõik päevade sillaks! Lisaks mõnusale lugemisele leiab sealt kindla peale mõne sobiva luuletuse tähtpäevaks sõbrale, kolleegile, muidu tublile inimesele ja muidugi ka oluliseks päevaks meie rahvakalendri aastaringis :) Kiigun läbi suveõhtu, Kiigun läbi päeva. Kõrgele kes kiiguvad, Need kaugele sealt näevad. Urmas Viigi poolt kaunilt kujundatud raamatu andis välja Tea kirjastus. Soovitab Lea

Marko Matvere "Meri ja kuked"

Meri ja kuked: S/Y Nordea ilmareis 2. oktoober 2010 - 17. juuni 2012 "Go reisiraamatute" sarjas nägi ilmavalgust Marko Matvere reisipäevik "Meri ja kuked", mis on humoorikas ja otsekohene jutustus katamaraan Nordea ümbermaailmareisist. Raamat koosneb reisil kogunenud muljetest ning fotodest, kuid raamatust leiab ka Marko enda joonistusi. Miks meri ja miks kuked? Seda saab teada reisipäevikut lugedes. Ümbermaailmapurjetaja Tiit Pruuli kirjutab raamatu saamisloost tagakaanel: "Küsisin Markolt, kui ta seda raamatut kokku panema hakkas, et kas ta tahab kirjutada asjadest nii, nagu need merel päriselt olid, või tahab kunsti teha. Marko ajas silmad punni, ütles "Mine põrgu!" ja naeris siis kõva häälega. Ja selline see Nordea reisi kokkuvõte nüüd ongi – aus, otsekohene ja lõbus! Kes merel käinud, neile ujub siit vastu palju tuttavat. Need, kes lihtsalt armastavad kaugeid maid ja ookeane, saavad tuttavaks paljude põnevate paikade ja inimestega."

Elisabeth Åsbrink "Veel kohisevad Viini metsad"

Tegemist on ilukirjanduseks kirjutatud dokumentaalromaaniga. 1939. aasta külmal veebruari hommikul seisab Viini raudteejaamas kuuskümmend last. Nad viiakse äkitselt tekkinud juudikarantiinist Viinis välja, natside tagakiusamise eest Rootsi, vabadusse. Nende hulgas on kolmeteistaastane Otto Ullman, Josefi ja Elise ainuke laps. Vanemad lootsid oma plaanide kohaselt ka emigreeruda ning poisi siis taas endi juurde võtta. Vanemad püüavad natslikus Viinis ellu jääda ja otsustavad pojale iga päev kirjutada, kuni pere taas kohtub... Kuid läheb ikka nii nagu enamuse juutidega Teise maailmasõja ajal. Raamat põhineb autentsetel kirjadel, mille Otto Ullmanni "juutidest vanemad" "ajutiselt" Rootsi saadetud pojale Teise maailmasõja ajal kirjutavad. Kuna alles on ainult vanemate kirjad Ottole, võib autor vaid aimata, mida kirjutas poeg vanematele, olles täiesti üksi võõral maal võõra rahva hulgas. Läbi erinevate kannatuste jõuab Otto sõja lõpuaastatel Ingvar Kampradi ko

Peter James "Surm suu ääres"

Raamat algab süütust poismeesteõhtunaljast. Sõbrad matavad peigmehe elusalt maha, et maksta talle kätte nendele korraldatud vempude eest. Kaasas on tal vaid taskulamp, ajakiri, pudel viskit, mobiiltelefon (millel levi puudub) ja raadiosaatja. Plaan on jätta ta sinna paariks tunniks, kuid siis saavad sõbrad ise autoõnnetuses surma... Pulmadeni on jäänud kolm päeva. Juhtumit hakkab uurima komissar Roy Grace. Pinget jätkub raamatu algusest lõpuni, paljastatakse saladusi ja tuleb välja, et kõik on veelgi keerulisem kui algul paistab. Tegemist on komissar Roy Grace sarja esimese raamatuga, tegevus toimub Inglismaal Brightonis. Kriminaalromaanide austajaile soovitan soojalt! Soovitab Kaie

Toots Normann "Vastu tahtmist võõral maal"

Eesti poisid vene soldatina Kuubas Tallinn, 2012 Vähesed teavad, et Kuuba kriisis ja aastaid hiljemgi osales seal sotsialismi kaitsel ka Nõukogude armees ajateenistuses olnud eesti poisse. Need poisid on täna 65-70 aastased isad ja vanaisad, paljusid pole enam kahjuks meie seas. Need mehed ei ole kangelased, neil ei olnud valikut! Nad toimetati Kuubale kriisi algul 1962. aastal salaja kaubalaevade trümmides koos sõjatehnikaga ja hiljem „turistidena“ reisilaevadega. Eestlaste osakaal kogu armeest seal oli küll väike, aga ikkagi! Viimased 500 Vene sõdurit lahkusid Kuubalt 1993. aasta suvel. Raamatu esimese osas "Soldati päevaraamat 1964-1967" on kirjutatud sõjaväes peetud päevikute põhjal. Toots Normann meenutab oma Kuuba-saaga algust: "Ühel septembri päeval viidi mind Kaliningradis riidelattu, anti ise valida parajad erariided – kõik, mis vaja: pesu, särgid, ülikond, mantel, kingad, barett jne. Imestus oli suur. Mis toimuma hakkab? Minu teada Usbekis on ikka lõun

Parimad lasteraamatud 2012

Kuna meie töötajate meelest parimate lõppenud aasta raamatute hulgas oli paras ports lasteraamatuid, siis järgnevalt ongi valik parimateks peetutest välja toodud. Reeli Reinaus "Aguliurka lapsed" "Autor on loonud usutava ja naljaka poisteseltskonna, kus igaüks on erinev. Koos moodustavad nad igati tegusa poistekamba. Raamatus on muhedat huumorit kui ka mõtlemapanevaid seiku. Mulle meeldis see raamat 2012 lasteraamatutest kõige enam." Agnès de Lestrade "Suur sõnadevabrik" "Raamat ilmus küll 2011. aasta lõpul, kuid raamatukogusse jõudis lõppenud aastal. Tegemist on filosoofilise looga sõnadest, mille sisse me tänapäeval sageli upume ja mille tuuma ei jaksa sageli üles otsida. Selles raamatus on iga sõna suures hinnas, sest neid saab vaid raha eest osta ja siis juba mõtled enne sügavalt järele, mille eest maksta tasub. Raha on aga selleski loos inimestel erineval hulgal, just nagu eluski. Kuidas väljendada oma tundeid siis, kui raha ilusat

Parimad raamatud 2012: ilukirjanduse eri

Meie raamatukoguhoidjate arvates parimatest möödunud aasta raamatutest on juttu küll juba siin , kuid kuna lugemiselamusi oli palju, siis on siin postituses välja toodud veel teisigi huvitavaid ja esiletõstmist väärivaid ilukirjanduse teoseid. Tõlkekirjandusest märgiti korduvalt ära   Knut Hamsuni "Aga elu kestab ", millest on pikemalt juttu ka siin ning mida peeti soojaks ja sõbralikuks (aga ka pisut aeglaseks) jutustuseks inimeste saatustest. Jonas Jonassoni raamatu "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" peategelane põgeneb oma sajandal sünnipäeval akna kaudu vanadekodust. Üsna kohe satub ta asjaolude kokkulangemise tõttu seiklustesse, millega paralleelselt jutustatakse tema sajandipikkusest värvikirevast ning seiklusrikkast elust. Raamatut kirjeldati kui koomilist, põnevat ja kaasakiskuvat seiklusromaani. PS. Tegu on 2010. aasta enimmüüdud raamatuga Rootsis, mida on tõlgitud 25 keelde ning selle põhjal valminud film jõuab ekraanile 201

Parimad raamatud 2012 vol 1

Selgitasime sel aastal taas välja meie raamatukoguhoidjate meelest parimad lõppenud aasta raamatud (2011. aasta kokkuvõtet saab vaadata siit ja siit ). Eelmise aastaga võrreldes oli nimekiri tunduvalt pikem ja kirjum ning nii selgelt eristuvaid lemmikuid, kui eelmisel aastal, ei olnud. Eks näitab ju see, et häid raamatuid ilmub palju ning igale maitsele leidub midagi. Siiski saab välja tuua kolm võrdselt kõige rohkem hääli saanud raamatut : Sofi Oksanen "Kui tuvid kadusid" E. Donoghue "Tuba" S. J. Watson "Ei. Tohi. Magama. Jääda" Sofi Oksanen "Kui tuvid kadusid" ilmus küll aasta lõpul, kuid kiired raamatukoguhoidjad said selle läbi loetud veel enne, kui raamat laenutusse jõudis ning raamatu kohta arvati muuhulgas: "Kauaoodatud nö ajalootriloogia raamat. Ei pidanud pettuma. Stiililt täiesti oksanenlik. Lugemine nõudis kaasamõtlemist ja keskendumist. See raamat kuulub nende hulka, mille mõjutusi saab kogeda oma meeltes ja mõtetes

Aapo Ilves, Alar Pikkorainen, Contra, Jaan Pehk "Isa sokk on matkasell"

Eesti suurim eurolaulik Jaan "Orelipoiss" Pehk, Põhja-Eesti vanaprouade lemmik Alar "Kosmosemutid" Pikkorainen (kellelt lisaks luuletustele on ka raamatu illustratsioonid), ilmakuulsaim Urvaste luuletaja Margus "Contra" Konnula ning mitmekordne Eurovisioonilüürik Aapo "Kuula" Ilves on kokku pannud naljaka, mehise ja südamliku luuleraamatu, mis justkui mõeldud lastele, kuid pakub lugemis- ja vaatamisrõõmu ka suurematele. Meie pimedasse ja sombusesse aega sobib hästi Alar Pikkoraineni luuletus "Ilmajaam": Päike paistab iga päev, ainult pealpool pilvi, lihtsalt ilmajaam ei näe või tal pole silmi. Talle ka ei räägita, et kui sudu õues, väikest päikest endaga tasuks kanda põues. Head lugemist! Soovitab Kaili