22.11.13

Kadri Luik "Julgus mõelda, julgus öelda"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/049/779/thumbnails/view/b5eefa0ab2ee44c953c4695ce91083f5a695c39f/julgus-m%C3%B5elda-julgus-%C3%B6elda.jpg
Raamatu tagakaanel pöördub autor Kadri Luik lugeja poole nõnda:

"Armas uudistaja, Sa hoiad käes minu teist raamatut, kus ma jagan Sinuga oma avastusi sel vaimsel teekonnal, kus parasjagu viibin. Mina olen Kadri, lihtsalt üks noor naine teie kõigi hulgast. Ka mina otsin, õpin ning arenen nagu Sinagi. Ka mina õpin veel, kuidas armastada tingimusteta, ka iseennast. Minagi kannan pagasina kaasas oma lapsepõlve, mis mõjutab mind ka tänasel päeval. Ka minul on hirmud ning kahtlused. Oleme kõik ju vaid inimesed!

Nii nagu Sinul, on ka minul oma salaunistused ja eesmärgid. Minu eesmärk on muuta maailma paremaks. Kui Sinul on sama soov, siis tule ühes! Meil on selleks vaid üks võimalus – on vaja muuta iseennast. Me ei saa kontrollida elu ega teisi inimesi, aga me saame muuta oma vaatenurka elule. Jättes kõrvale hukkamõistu, eelarvamused, valed iseenesele, pessimismi ja kadeduse, saame ehitada maailma, kus kõik on siiras ja tõeline; kus meid armastatakse ja väärtustatakse just nendena, kes päriselt oleme. Julge olla Sina ise, sest just niisugusena on Sind maailmale vaja! Mind on saadetud siia selleks, et öelda: Sina lood oma maailma! Astu julgelt välja mugavustsoonist, asu unistama, hakka armastama ja Sa näed, et maailm on märksa ilusam koht, kui arvasid, ja kõik, mis esialgu tundus võimatu, on tegelikult võimalik. Kõik on Sinu kätes!"

Nii tuttav tuli ette raamatus koht, kus autor kirjutab:

"Kummaline, et inimesed võivad tunda haletsust nälgivate Aafrika laste ning kodutute kasside pärast, aga samal ajal ei märka nad hoolt ja armastust pakkuda kõige lähedasematele. ... Mul on ka kassidest ja aafriklastest kahju, aga tegelikkuses on see silmakirjalik, kui me hoolime terve maailma hulkuvatest kassidest ja kodututest, šeerime Facebookis haigete laste, kadunud koerte ja nälgivate pärismaalaste pilte, aga samal ajal ei märka oma koduseinte vahel taibata, et meie roll on pakkuda hoolt, armastust ning kodusoojust just siin ja praegu, kus me praegu oleme."

Väga lihtne on põgeneda raamatute, filmi- või arvutimaailma, selle asemel, et küsida oma lähedastelt: "Kuidas neil päev läks?" Me kardame juba ette vastuseid. Me oleme oma enesekeskses, turvalises maailmas nii kinni ega taha, et keegi meie turvamulli mõra tekitaks. Lihtsam on öelda oma pereliikmele, et ära sega, mul on see või teine "tähtis asi" pooleli. Töökaaslase või tuttavaga me ju nii ei käitu.

"See on veider, kuidas inimesed teevad mingid valikud ja siis eeldavad, et kõik teised peaks nende valikute eest vastutama, tagajärgedega tegelema ja neid inimesi igas olukorras aitama. Roolijoodik loodab mõistvale kohtunikule, burgerifänn vaatab arsti otsa, kui hädad on käes jne. Ma olen viimasel ajal kasvatanud iseloomu kahel moel. Esiteks ei aita ma enam neid inimesi, kes alustuseks ise end ei aita ega suvatsegi mingeid muutusi korda saata. Teiseks tegelen ma sellega, et õpiksin elama teadlikumalt ja targemini, kui olen seda varem teinud...."

Raske on olla selliste inimeste seltskonnas, kes igas asjas teisi süüdistavad ja endas mingit viga ei näe. Lõpuks hakkadki neid vältima, et oma eluenergiat säästa.

Kadri Luige blogi, raamatuga samanimeline "Julgus mõelda, julgus öelda" asub Facebookis. Blogi algus aga on veebiaadressil http://kathriin.blogspot.com.

Kadri kaasautorluses on varem ilmunud raamat "Must ja valge luik" (autorid Kadri Luik, Lauri Luik). Kirjastus Pilgrim, 2013

17.10.13

Jojo Moyes "Mina enne sind"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/049/003/thumbnails/view/8b354bd160ecc701576578ba7f84c6a8ee19fe26/mina-enne-sind.jpgLouisa Clark on ambitsioonideta tüdruk, kelle elu väikelinnas kulgeb küllaltki rutiinselt: aastaid kestnud püsisuhe, hulluks ajav perekond ja töö ettekandjana, mida ta väga armastab. Tema seiklusvalmidus avaldub üksnes ekstravagantses riietumisstiilis. Ühel päeval otsustab, aga Louisa boss kohviku maha müüa ning ta jääb ootamatult töötuks.

Will Traynor on või õigemini oli Louisa täielik vastand. Varastes kolmekümnendates, edukas, jõukas, karjääri- ja seiklushimuline - täiusliku eluga mees. Õnnetuse tagajärjel saab temast ööpäevaringset hooldust vajav haige.

Louisa perekond vajab hädasti tema majanduslikku abi, seetõttu asub ta ilma igasuguse eelneva kogemuseta pooleks aastaks tööle halvatud mehe hooldaja-kaaslasena.

Traynorite perekond varjab Lou eest Willi varasemaid enesetapukatseid ning omavahelist kokkulepet, et poole aasta pärast viiakse mees Šveitsi ning ta elu lõpetatakse mürgisüsti abil. Algus ei ole kerge, Will, kas ignoreerib teda või on sarkastiline ja mõnitav. Tasapisi õpivad nad teineteist tundma ja armastama ning Will hakkab nägema Lous enamat, kui ainult rumalat väikelinna ettekandjat. Ta õpetab teda armastama klassikalist muusikat ja võõrkeelseid filme, analüüsima nähtut ja kogetut. Sügava omavahelise usalduse tõttu suudab ka Lou lõpuks Willile rääkida oma isiklikust psühholoogilisest traumast.

Peagi saab Louisa teada, et Will kavatseb eluga hüvasti jätta ning äkki saab poolest aastast võidujooks surmaga. Läbimõeldud strateegia abil, mis sisaldab uusi emotsioone ning elule mõtte leidmist erinevate tegevuste läbi, nagu reisimine, delfiinidega ujumine jne tahab Lou panna Willi meelt muutma. Kahjuks ei ole tal, aga võimalik oma plaani täielikult ellu viia, kuna Will haigestub kopsupõletikku.

Vaatamata uuele armastusele otsustab Will siiski eutanaasia kasuks. Louisa ei mõista küll teda, kuid respekteerib mehe otsust. Omamoodi juhib Willi surm Lou uue ja täisväärtuslikuma elu juurde.

"You only get one life. It's actually your duty to live it as fully as possible."

Soovitab Leigi

22.9.13

Vanessa Diffenbaugh "Lillede keel"

http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/E/9/E9789985325551_1.jpg
Sammal on valitud emaarmastuse sümboliks, sest nagu seda liiki armastus, soojendab see südant, kui seisame silmitsi talveaja katsumustega ja suveaja sõbrad on meid hüljanud. 

Victoria Jones on jäänud ilma emaarmastusest ja kaotanud usu inimlikku headusesse. Tal puudub usk lähedusse ning rännates ühest kasuperest teise tema haavad aina süvenevad. Sattudes Elizabethi juurde saab Victoria tunda kodusoojust ja hellust, mis algul teda hirmutab. Hirm kaotada ka see hea inimene ei lase noorel tüdrukul aru saada, et talle pakutakse kodu, mis tähendab vastastikkust, mõistmist ja usaldust. Tütarlapsel on raske alluda korrale ja unustada kurjus, mis tundub talle hoopis kaitsjana. Elizabeth õpetab Victoriale tundma lilli, nende ilu ja omapära ning seda, et tundes lilli, saab nendega inimestele head teha. 

Victoria põgeneb aga veelkord ning kohtab lillepoe omanikku, kes pakub talle tööd. Victoria võtab töö vastu. Pannes oma oskused, teadmised ja tunded lilleseadesse, hakkab väikest lillepoodi saatma edu. Tellimusi esitades nõutakse, et need täidaks just Victoria. Tänu lilledele kohtub neiu ka Grantiga, kuid nende suhe on heitlik. Suures ahastuses loobub Victoria isegi oma väiksest tütrest, lootes et viimase elu ilma emata parem. 

Kuid tänu lillede keelele jõuab noor naine peagi arusaamiseni, et ema, kodu, perekond ja üksteise mõistmine väärivad elamist ning ta hakkab oma sünget minevikku unustama. 

"Lillede keel" on väga liigutav ja lummav romaan, soovitan seda lugeda. 

Vaata ka Samantha Gray raamatut "Lillede salakeel" (Varrak 2012) 

Soovitab Urve

18.9.13

"Eestlaste unistuste ja mälestuste Krimm"

Pühendatud eestlaste Krimmi asumise 150. aastapäevale 
Krimmi-Eestlaste selts: Tallinn 2010 

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/031/368/thumbnails/view/2882a2676fe7baa1a4c355f843c6f6b3f7e496db/eestlaste-unistuste-ja-m%C3%A4lestuste-krimm.jpgKrimmi juurtega inimesi ühendab 2006. aastal loodud Krimmi-eestlaste Selts. 

Aastatel 1861-1863 leidis aset eestlaste esimene suurem väljarändamine Krimmi. Sellest raamatust leiate põliste krimmieestlaste ja nende järeltulijate mälestused oma esivanemate elust Krimmis. Kunagi 150 aastat tagasi läksid eestlased prohvet Maltsveti innustusel ja keiser Aleksandri loal otsima paremat elupaika. Selleks pidi saama Krimm, kus oli tasuta vaba põllumaad saadaval. Raamatus räägitakse raskest elust Krimmis. Ei puudunud seal ka rõõmud. Kel hästi läks, sai järje peale. Ja kuidas siis kõik vara kaotati ja pered lahutati, kui 1930. aastal algasid stalinlikud repressioonid. 

Järgnevalt raamatust mõned katkendid Erna Liiviku mälestustest: 

"Juturaamatuid meie kodus ei olnud. Et ise oleksin Džurtši-ajal lugenud, seda ei mäleta. Isa ei lugenud, kuid ema armastas lugeda. Džurtšis oli raamatukogu. Raamatuid andis välja kooliõpetaja. Toomas käisin neid mina. Ema ütles: "Võta see, kus pealkirja all on sõna "romaan"." 

Erna Liiviku pere tuli Eestisse tagasi 1922. aastal. Meenutused raamatust:

"Miks me ära tulime? Isa ei sallinud punaseid ja Venemaal valitsesid nälg ning viletsus. Ega Džurtši küla põlisperedest 1922. aastal rohkem ei tulnud, ainult minu isa oma perega. Ema ei tahtnud tulla. Sugulased olid ju kõik Krimmis, Eestis ei olnud kedagi ees ootamas. Ja milline oli elu Eestis, sellest ei olnud ettekujutust. Emale soovitati lasta Juhanil üksi minna, aga ema ei tahtnud lastega Krimmi maha jääda. Ei teadnud ju, milliseks Venemaal elu kujuneb. Ja nii me tulimegi." 

Ene Liivik (Erna Liiviku tütar) annab raamatus pikema ülevaate Pertelite ja Tadlerite suguvõsast. Ene Liivik on uurinud oma sugupuu kohta andmeid kirikuraamatutest. 

Bertel, Pertel 
1725.-1726. aasta adramarevisjoni andmetel asus Järvamaal Madise kihelkonnas Albu külas Kütti Hanso majapidamine kuueliikmelise perega. Peremeest revisjoni andmetel talus ei olnud. Arvata võib, et ta võis hukkuda Põhjasõja (1700-1721) keerises. Talu pidas perenaine koos kahe tööjõulise mehe ning kolme alla viieteistaastase lapsega. Kütti Hans on siiani teadaolevalt kaugeim Pertelite-Pärtelite esivanem.


Ene Liivik on kirja pannud esivanemate mälestused ajast Eestis enne 1862. aastat, teekonna Eestist Krimmi. Järvamaalt läks Krimmi mitu voori inimesi. Esimesse voori kuulus 324 inimest: 153 meest ja 171 naist. Teise voori 387, nende seas 118 passiomanikku. Teise, Valkmanni vooriga läksid ka Kurult pärit Madis Berteli ja Kuksema mehe Mihkel Tadleri pere. Järgnevad meenutused elust Krimmis ja taas elust Eestis. 

Lugeja leiab raamatust väljarändajate järeltulijate Leontine Uuendi, Tiina Treimanni, Georg Lukase, Maie ja Valter Käbali, Tiina Toometi ja Meeri Nikolskaja mälestused. tagasipöördumisest sünnimaale Eestisse. 

Raamatus on palju fotosid. Pildid annavad hea ülevaate 20. sajandi esimese poole moest ja arhitektuurist. 

Loe lisaks eestlaste väljarändamisest: 
Lea Jürgenstein "Peterburi eestlaste lood", 2011 Ajakirjade Kirjastus 
Siberi eestlaste elud ja lood, 2010 Eesti Kirjandusmuuseumi teaduskirjastus 
Uued väliseestlased : Eesti elulood avatud maailmas, 2012 Tammerraamat 

29.8.13

Adharanand Finn "Jooksuga Keeniasse: maailma kiireimate jooksjate saladuste jälil"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/047/827/thumbnails/view/87299bc0e8f9c5510b432a9bf454006d311dbaf2/jooksuga-keeniasse.jpg
Spordiajakirjanik ja hobijooksja Adharanand Finn, kes oli aastaid jälginud Keenia sportlaste edu maailma olulisematel pikamaajooksu võistlustel, olümpiamängudel ja maratonidel, kolis oma perekonnaga Inglismaalt Keeniasse sihiga avastada Keenia jooksjate saladus ja proovida, kas ta suudab ka ise nendega sammu pidada.

Perekond Finn kolis väikesesse Iteni linna, kus elavad sajad riigi parimad sportlased ja mis on väidetavalt ka maailma jooksupealinn, muuhulgas on ka tuntud Eesti keskmaajooksja Tiidrek Nurme Itenis treeninud.

Iteni pärale jõudnud, pani ta tossud jalga ja suundus tolmustele radadele, kus jooksis kõrvuti olümpiavõitjate, noorte lootuste ning paljasjalgsete koolilastega. Ta sõi nende toitu, magas nende treeninglaagrites, intervjueeris nende treenereid ja ärkas üles kell viis hommikul, et treenida mäkkejooksu. Ja kõige selle lõpus ootas teda tema unistus – võimalus joosta südikalt koos Keenia parimate jooksjatega oma esimest maratoni mööda lõvidega asustatud Keenia tasandikke.

"Jooksuga Keeniasse" on ühtaegu nii spordi- kui reisiraamat, kirjeldades läbi spordiprisma Keenia eluolu, inimesi ja loodust.

Mulle kui jooksusõbrale meeldis väga (ja tekitas neidsamu tundeid) järgmine lõik:

... "Ma lähen jooksma," vastan.

"Miks?" küsib ta. See on hea küsimus, kuid hetk enne jooksma minemist ei ole sellele vastamiseks just parim aeg. Hetk enne väljaminemist on kohati väga raske täpselt meenutada, miks sa seda teed. Tihti tuleb üle saada näägutavast mõttetuse tundest ja kinnitada tossupaelte sidumise ajal, et ükskõik kui tarbetu see ka ei tunduks, oled pärast lõpetamist rõõmus, et seda ikka tegid. Sellest saab aru alles pärast jooksmist, kuigi isegi siis on põhjust keeruline lahti mõtestada. Tunned end lihtsalt hästi. Pärast jooksmist tunned, nagu oleksid maailmaga rahul, justkui oleks täitunud mingisugune määratlematu sisemine vajadus.

"Sest see on lõbus," ütlen. Ta naeratab. See vastus on tema meelest loogiline. Kui mingi tegevus on lõbus, siis on see täiesti piisab põhjendus selle tegemiseks.

Soovitab Kaili

27.8.13

Irwin Shaw "Noored lõvid"

Irwin Shaw esimene romaan "Noored lõvid" ilmus 1948. aastal ja tekitas kohe suuri vaidlusi kirjanduskriitikute hulgas, pälvides siiski suure populaarsuse.

Teist maailmasõda käsitleva teose peategelasteks on kolm noort meest: Saksa poolel sõdiv Christian Diestl, kes esialgu on sümpaatse olekuga noor mees, kelle lootusetus tuleviku ees on viinud sõtta natsismi eest sõdima, kuid kes sõja edenedes on valmis tooma igasuguseid ohvreid enda päästmise nimel; Noah Ackerman on ameerika juut, keda julmalt diskrimineeritakse väljaõppel Ühendriikide sõjaväes, kus ta peab enda tõestamiseks väga pingutama ning sõja lõpus on ta sunnitud silmitsi seisma natside poolt juutide peal korda saadetud õudustega; ameerika filmiprodutsent Michael Whitacre, kes loobub lõbusast ja kergest elust ning liitub sõjaväega lootes leida enda elule suuremat tähendust.

Kirjanik, kes ise teenis sõja ajal Aafrikas, Inglismaal ja Prantsusmaal ning pärast sõda Saksamaal, on osanud sõda veenvalt ja mitmetahuliselt kujutada, kirjeldades  õudsete külgede kõrval ka  inimlikkust ja suurt sõprust.

Raamatu põhjal on muuhulgas valminud Hollywoodis ka 1958. aastal samanimeline film, mille peaosades mängisid Marlon Brando, Montgomery Clift, Dean Martin.

Irwin Shaw ehk sünninimega Irwin Gilbert Shamforoff (1913-1984) sündis New Yorgis venejuudi immigrantide perekonnas. Shaw on tuntud nii kirjaniku, näitekirjaniku kui ka stsenaristina. Tema esimesed kirjatööd avaldati kooli ajalehes ning juba 21-aastaselt alustas noor kirjanik stsenaariumide kirjutamist.  Oma elu jooksul võitis Shaw ka mainekaid auhindu. Teiste hulgas näiteks O´Henry auhinna ja National Institute of Arts and Letters stipendiumi.

"Noored lõvid" on ilmunud esimest korda eesti keeles 1969. aastal Hardi Tiiduse tõlkes sarjas "XX sajandi raamat".

Vahur Afanasjevi muljeid raamatust saab lugeda siit.

Soovitab Kaili

1.8.13

Aleksei Turovski "Loomadest, armastusega"

Käesolev raamat on järg zooloog Aleksei Turovski ülipopulaarsele "Loomult loomale" ja on koostatud Kuku
raadios peetud vestluste põhjal. Peatükid ongi vestlused erinevatel teemadel loomadest kui ka inimestest.
Turovski on parasitoloog ja tema uurimisobjektideks on paljude aastate jooksul olnud erinevad parasiidid. Ta armastab neid, kuid mitte niipalju, et tal oleks kahju neid uurimiseks tappa.
Inimesele on omane võrrelda ja vastandada end loomadele. Inimene peab mõnesid loomi tarkadeks - öökull, kotkad ronk. Kas ahv on tark - no muidugi, ta on ju meie moodi. Kanu peetakse lollideks. Eesel on inimese silmis aga kõige tolam nagu ka paljud sõralised ja kabjalised.
"Tegelikkuses on rumalat looma raske leida. Zooloogiliselt rumal loom on see, kes ei õpi piisavalt. Ja loom, kes ei õpi piisavalt, lihtsalt ei jää ellu."
Paljudel lehekülgedel jutustab Turovski huvitavaid lugusid sellest, miks loomad käituvad just nii, nagu nad käituvad. Mida teeb šimpans, kui talle anda kätte peegel. Kuidas käituvad erinevad loomad ja linnud kui nad kaitsevad oma kodu. Looma kodu arhitektuur erineb inimese kodust selle poolest, et seal reeglina ei ole aknaid, uks aga peab kindlasti olema.
"Loomad teavad väga täpselt oma "õigusi" - õigemini neil on väga konkreetsed hoiakud selles osas, kes mida tohib, kui asi puudutab nende liigikaaslasi, nende pere, grupi või populatsiooni, karja või parve liikmeid. Loomad katsetavad teise võimeid, nõudes tõestust selle kohta, et see suurem õigus, mida ta endale nõuab, tõepoolest peab talle kuuluma, ja kui õigus on nõudja päralt, siis nad nõustuvad sellega. Ja elavad loodetavasti väga kenasti."
Nadu pealkiri vihjab, on raamatus palju juttu armastusest, õigemini kogu kirjapandust õhkub suur armastus ja austus loomade vastu.
Raamat sisaldab autori enda suurepäraseid illustratsioone.

Soovitab Anne

18.7.13

Irena Wiley "Kahekümne aastaga ümber maailma"

Poolatarist maali- ja skulptuurikunstniku Irena Baruch Wiley (1906–1972) elusaatus oli kirju ja huvitav. Kohtunud 1930. aastal Varssavis Ameerika diplomaadi John Cooper Wileyga (1893–1967) ning abielludes temaga neli aastat hiljem, sattus Irene mehe ameti tõttu maailma eri paigusse. Wileydel tuli elada ja töötada Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, Panamas, Iraanis, lisaks reisid teistessegi riikidesse.

Eestiga on Wileyd samuti seotud: nimelt oli John Wiley aastail 1938–1940 Ameerika saadik Eestis ja Lätis, olles nii nende kahe Balti riigi sõjaeelse eluolu kui ka hilisema annekteerimise tunnistajaiks. Irena Wiley kirjeldab Eestit kui naeratavat maad, kus "mehed nägid välja nagu viikingid, ning naised olid kullaka naha, pronksikarva juuste ja kannikesevärvi silmadega".  Ka kirjeldatakse Wileyde sõprust perekond Laidoneridega.

Wileyd aitasid väga paljusid juute ja mittejuute USA viisade hankimisel, mis oleks päästnud neid terrori eest, kahjuks ei jõudnud nad aidata kõiki, sealhulgas ka Irene enda sugulasi Poolast välja saamisel.

1040. aastatel pöördusid Wileyd tagasi USA-sse. Peale Johni surma 1967. aastal lasi Irena end saata Vietnami sõjatandrile, kus ta joonistas haavatud sõdurite portreid, mida nood siis kodustele saatsid.

Irena Wiley mälestusteraamatus "Kahekümne aastaga ümber maailma" oskab ta diplomaadi naisena rääkida poliitikast, kunstnikuna näha aga ka iga maa elu emotsionaalsemat, maalilisemat ja inimlikumat poolt.

Rohkemat Irena Wileyst ning tema kunstiteostest saab vaadata aadressilt http://www.irenawiley.com/

Soovitab Kaili

15.7.13

Kristiina Ehin "Paleontoloogi päevaraamat"

http://d.gr-assets.com/books/1369474479l/17975609.jpg
Luuletaja Kristiina Ehini elulooline proosaraamat "Paleontoloogi päevaraamat" on aus ja ehe tagasivaade lapsepõlve ja olevikulistesse mälestustesse, kus autor paleontoloogi kombel tuhnib, otsides oma juuri ja põlvnemist. Kohati haldjaliku ja haprana tunduva kirjaneitsi raamat väljendab hästi tema tegelikku tugevust tulla toime elus ette tulnuga. Raamatu kirjutamisel oli Kristiinale abiks tema päevik, mida ta on pidanud varasest lapsepõlvest alates. Päeviku pidamise harjumuse sai ta kaasa oma vanematelt- luuletajatelt Ly Seppelilt ja Andres Ehinilt. Raamat on kokku pandud isiklikest mälupiltidest kuid käsitleb ka tema sünnieelset aega ja esivanemaid. Teoses põimuvad kokku luule ja proosa. Raamatut lugedes saab selgeks, kuivõrd oluliseks peab autor perekonda. Suure soojusega kirjutab ta oma emapoolsest vanaisa Johannesest- parasjagu kangest eestiaegsest mehest, kellega koos elati tema ehitatud majas Raplas. Väikese tüdrukuna, käies vanaisaga koos Läänemal tolle kodutalus, mis küüditamise hirmus maha jäeti, nägi ta vanaisa vaatamas oma Ristemäe talu. Hiljem sai ta aru, et vanaisa vaatas aega- tervet seal elatud ajastut, ilusaid ja traagilisi mälestusi, igatsedes ja samas ka uutele valikutele kindlaks jäädes. Kirjanik on pannud selle mälupildi luulesse:

"Enne minekut pakime kokku
oma õitsevad õunapuud,
oma Läänemaa aasad,
vanad väravakastanid.
Pakime kokku oma ürglaaned,
naabrid koos koerakuudi ja talliga,
kus parajasti magab paar muretut mära ja täkku"

Kristiina sõnul oli raamatu kirjutamine omamoodi teraapiline, et tulla toime armastatud isa ootamatu lahkumisega. Samuti aitas see paremini tundma õppida oma lähedasi.

Üks valusam teema raamatus puudutab koolimälestusi. "Halvim, mida nõukaaegne kool mulle õpetas, oli pidev enda teistega võrdlemine," kirjutab Kristiina. "Sind ei hinnatud mitte sinu enda mõõdupuu, vaid mingite standardite järgi, ja selle juurde käis pidev eeskujuks toomine, noomimine, manipuleerimine ja isegi mõnitamine. Üsna varsti sain aru, et koolis on klassikaaslased su konkurendid ja et keegi meist ei tea kuigivõrd sõprusest ega selle hoidmisest." Pidevalt pealt nähtud koolikiusamine ja selle ohvrite kaitseks välja astumine tekitas temas hirmu saada ise kiusatuks. Olles kodus sellest emale rääkinud, kutsus too oma kolm tütart kokku ja ütles: "Kui teiega koolis midagi juhtub, mis teile üldse ei meeldi – ükskõik, kas tundub, et olete ise süüdi või mitte, – siis tulge lihtsalt koolist ära. Mina lähen siis kooli ja lahendan selle asja ära. Pidage meeles, et meie isaga armastame teid, mis ka ei juhtuks. Isegi siis, kui teid peaks vangi pandama või juhtub midagi veel halvemat. Te ei pea meie armastust ära teenima. See on teil olemas." Ühel kohtumisel vastates ühe eluaegse õpetaja küsimusele, et miks ta oma kooliaega nii süngetes värvides näeb, ütles Kristiina, et mis teha kui minu mälestused on just sellised.

Oma oluline roll on raamatus ka kirjaniku pojal Hannesel ja muusikust abikaasal Silveril.

Raamat on väga mitmekihiline: seal on nii rõõmu kui kurbust, valu ja hellust. Kirjutatud ilusas luulelises eesti keeles.

Raamat on ilmunud kirjastuse Petrone Print sarjas "Aja lugu".

Soovitab Imbi

9.7.13

Michel Houellebecq "Kaart ja territoorium"

http://g4.nh.ee/images/pix/file66402732_kaart20ja20territoorium_1.jpg
Romaani üks peategelane on Jed Martin, fotograaf ja kunstnik. Ta ema oli arusaamatutel põhjustel teinud enesetapu, kui Jed oli laps. Isa oli arhitekt ja temaga on Jedil väga kummalised suhted. Nad arutlevad kunsti ja maailm asjade üle, kuid eriti lähedased nad ei ole. Kas isa ja poja vahel on üldse võimalikud lähedased suhted?

Jed on portreede maalija. Oma isikunäituse jaoks otsustab ta maalida ühe tuntud kirjaniku portree ja valib selleks Michel Houellebecqi. Nad kohtuvad mitu korda. Kuna kirjanik ei ole nõus poseerima, teeb Jed rea fotosid ja maalib suurepärase portree, mille lubab peale näitust kirjanikule kinkida.

"Kirjaniku portree jääb tema viimaseks maaliks. Küllap tuleb tal veel maaliideid, maaliidusid, kuid mitte kunagi enam ei leia ta endas piisavalt energiat ega motivatsiooni, et neid teostada."

Kirjanik on kingitusega rahul. "See on teist kena, et te mulle selle pildi tõite. Ma saan seda siis vahel vaadata ja see tuletab mulle meelde, et mul on olnud intensiivne elu - kohati."

Ühel päeval leitakse Houellebecq oma kodust väga võikal viisil tapetuna. Algab mõrvajuurdlus, mis ei vii algul kuhugi. Jedi abiga selgub, et mõrvar on varastanud kirjaniku väga hinnalise prtreemaali. Kas maali vargus oligi mõrva põhjuseks? Või kurjategija tegi kurja millegi muu kui raha pärast?

Raamatu lõpuosas on pikki vestlusi Jedi ja ta isa vahel. Vastu Jedi tahtmist lahkub isa hooldekodust ja sõidab Shveitsi ning Jed ei näe teda enam kunagi - isa tuhk on puistatud Genfi järve.

Jed elab oma elu lõpuosa rikkuses, kuid täielikus üksinduses, kõrge taraga piiratud uhkes majas, ainsaks vestluskaaslaseks vaid naksuv veeboiler.

Romaan püstitab palju küsimusi, kuid ei anna neile vastuseid. Mis on üldse kunsti ülesanne ja mis on kunstniku koht ühiskonnas?

Michel Houellebecq (sünd 1958) on kahtlemata praegusaja kõmulisim, ühiskonnakriitiliseim ja loetuim prantsuse kirjanik. Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaanid "Võitlusvälja laienemine" (2005) ja "Elementaarosakesed" (2008).

Raamat on ilmunud sarjas "Moodne aeg".

Soovitab Anne

Merethe Lindström "Vaikuse päevad"

Eva on endine õpetaja. Ta õpetas norra keelt ja kirjandust ja talle meeldis ta töö. Ta kinnitas endale tihtipeale, et koolis töötades on ta õnnega koos. Tema mees Simon oli arst. Nüüd on nad mõlemad kodused. Neil on kolm tütart, kes on kõik abielus ja elavad omaette.

Simon on sulgunud endasse, ta ütleb harva mõne sõna ja Eva on hakanud unustama ta häält. Eva püüab meeleheitlikult välja murda üksindusest ja vaikusest. Kaks korda nädalas viib naine oma mehe hooldekodusse, kuna ta ei suuda tema järele kogu aeg valvata - Simonil on kombeks aeg-ajalt välja minna ja ära kaduda.

Neil oli koduabiline lätlane Marija, kes töötas nende juures kolm aastat. Ta meeldis kõigile, kuid siis juhtus midagi kohutavat ja nad pidid ta ära saatma.

Eval ja Simonil on mälestusi, mida nad ei suuda minevikku jätta. Simon on juut. Enamik ta sugulasi viidi surmalaagrisse ja Simoni pere pidi kaua aega end varjama. Eval sündis 17-aastasena poeg, kelle ta andis ära. Ta ei tahtnud seda last, kuid ta ei suuda ka unustada seda poolt aastat, kui laps oli tema juures. Ta mõtleb sageli oma pojale ja püüab ette kujutada, mis on ta pojast saanud.

Miski ei sünni iseenesest, minevik ei tule uuesti ilmsiks, vaid see on olemas meis kogu aeg.

See on jutustus olulistest asjadest, millest ei tohiks vaikida. Autor läheneb väga peenetundeliselt ka vananemise teemale.

Norra kirjaniku Merethe Lindström (sünd 1963) looming on saanud mitmeid kirjandusauhindu. "Vaikuse päevad" on saanus Põhjamaade Nõukogu 2012. a kirjandusauhinna.

Raamat ilmus sarjas "Põhjamaade romaan".

Soovitab Anne

27.6.13

Epp Petrone "Kas süda on ümmargune?" 2. osa

Raamatu "Kas süda on ümmargune?" 2. osas jutustab Epp Petrone ajast, mil ta töötas Eesti, Läti ja Leedu ühise telesarja "Robinson" toimetajana Malaisias väikesel saarel. Vahele on pikitud tekstid üheksa aastat hilisemast ajast, kui autor, tema mees ja kaks last on läinud samale saarele puhkama.

Raamat algab küsimusega "Miks me murrame truudust" ja see küsimus saabki läbivaks terves raamatus. Põnev on lugeda autori tundeid ja mõtteid nii üheksa aastat tagasi, kui ta oli abielus, kuid lasteta ning hiljem, kui on teist korda abiellunud ning saanud emaks.

Samuti on väga huvitav lugeda telesarja tootmise telgitagusest- kuidas valitakse osatäitjaid, kuidas üritatakse tekitada intriige ja konflikte osalejate vahel. Kõik ikka selleks, et vaatajal põnevam oleks. Baltikumiga samal ajal filmiti ka Norra "Robinsone", seega oli produktsioonisaarel (kus elavad režissöörid, toimetajad, saatejuhid ja muu tootmistiim) koos üsna kirju ja rahvusvaheline seltskond. Loomulikult esines inimeste vahel salatsemist, tekkis arusaamatusi ja tülisid.

Sissejuhatuses palub autor raamatut lugeda kui ilukirjandust, aga pean tunnistama, et mina seda ei suutnud, ikka oli lugedes selline tunne, et kõik oligi päriselt nii nagu kirjeldatud. Arvan, et tegemist on sellise raamatuga, mis mõjub igale lugejale erinevalt, aga külmaks ei tohiks küll kedagi jätta.

Loe lisaks, mida kirjutab Anne 2010. aastal ilmunud raamatu "Kas süda on ümmargune?" 1. osa kohta siin.

Soovitab Kaie

27.5.13

Lutz Dettmann "Anu. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal"

http://www.sinisukk.ee/images/stories/virtuemart/product/ANU.jpg
Lugu saab alguse ühest pärandusest. Christoph Scheerberg jätab peale surma oma ajakirjanikust naabrile kirjutuslaua koos märkmetega. Ajakirjanik avastab sealt ühe Teise maailmasõja keerises toimunud kirgliku armastusloo.

Christoph on baltisakslane ning on elanud oma esimesed kümme aastat Eestis. Soovides tutvuda oma esiisade juurtega, külastab ta 1938. aasta suvel Eestis elavat tädi. Noormees kutsutakse külla Hiiumaale, kus ta kohtub ilusa ja salapärase eesti tütarlapse Anuga. Saare imeilusa looduse ja idülli keskel tärkab viimase rahusuve ajal nende vahel suur armastus.

"Neil päevil avastasin Hiiumaa erakordsuse. Ma ei armastanud mitte ainult seda ainukordset tüdrukut, mulle avanes inimtühjade randade ilu, kaldaäärste põhjamaine kasinus. Siinne loodus näis uhkustavat sellega, et võttis inimesi enda poole, kasutamata pillavaid lõunamaiseid värvitoone."

Christoph peab aga varsti koju Saksamaale sõitma ja jätkama oma arstiõpinguid. Noored loodavad kohtuda järgmisel suvel. Kuid 1939. aastal algab sõda ja Christoph, kellest on saanud arst, peab samuti minema sõtta, kuigi ta on sõja- ja Hitleri vastane.

Teos ei räägi mitte ainult suurest kirest, vaid ka eestlaste saatusest Teises maailmasõjas.

Pärast seda, kui ta lahingus haavata saab, õnnestub Christophil tulla Eestisse end ravima. Ta on Aasperes haiglas ning on peale paranemist koos Eesti metsavendadega metsas ja võitleb koos nendega punaste vastu.Tallinnas elab ta üle 9. märtsi pommitamise ja kaotab seal oma parima sõbra. Ta abistab arstina haavatuid.

"Inimesd, maapinna vappumine, karjed, plahvatused, kuumus, valu, tuletorm - korraga adusin seda kui tervikut, mitte kui üksikuid muljeid. Siis hakkas mõtlemisvõime tõrkuma. Tänavail surid inimesed. Tulevangi jäänud anusid abi. Mida küll tundsid pommituslennukite piloodid? Kas nad surevad veendumuses, et tegutsesid õigesti?"

Cristoph ja Anu kohtuvad veel lühikest aega, kuid nad reedab üks Hiiumaa kommunist ja nad arreteeritakse.

Lutz Dettmann (sünd 1961) on avaldanud 2002. aastal teisegi raamatu, reisipäeviku "Suvepäevad Eestis", mis on segu Eesti ajaloost ja isiklikest tähelepanekutest. Tema armastus Eesti vastu sai alguse ühest koolinoorte vahetusreisist 1974. aastal. Sellest ajast alates on ta külastanud Eestit korduvalt ja sõlminud eestlastega mitmeid lähedasi kontakte.

Soovitab Anne Randmere

14.5.13

Jakob Liiv "Elu ja mälestusi"


"Ehkki Juhan oli väga õrnatundeline ja närviline, et ma vahel temaga nagu lapsega pidin ümber käima, tuli teda tihti parandada tema esimeste kirjanduslike katsete pärast, nii et ta kurva ja mossis näoga minust eemaldus."

Nii kirjutab Jakob Liiv oma 1936. a välja antud mälestuste raamatus oma nooremast vennast.

Jakob Liiva kirjanduslik pärand ei ole vast nii kaalukas, kui Juhani oma, kuid Rakvere ja eriti Väike-Maarja kandi kultuuriloos on tema panust raske alahinnata. Mistõttu võib ka tema mälestusteraamatut lugeda nagu ajaloo õpikut, mis selle kandi elust-olust ja eriti haridus- ja kultuuriloost väga hea ettekujutuse annab.

Oma perekonna lugu teab Jakob jutustada peale Põhjasõja aegsest ajast peale ning kogu helge lapsepõlve lugu koos sellega kaasnevate põnevate seikadega perekonna elust on raamatus kenasti kirjas. Samuti nagu tema kooliõpetajaks saamise lugugi.

Tulles jõukast ja eesrindlikust Lõuna-Eestist, hämmastas Liiva siinse Tallinna ümbruse elu mahajäämus: "Aegamisi hakkasin tundma, nagu oleksin keskaega sattunud", kirjutab ta. Kuid ettevõtlik ja kõrgete vaimliste huvidega noor mees asus ise kohalikku elujärge parandama ning hoolimata vastuolust kiriku ja mõisnikega, saavust rahva lugupidamise, austuse ja armastuse.

Aja ja olude sunnil tuli Liival koos Koonu õpetaja Kaarel Krimmiga 1887. a suvel Venemaale nö keelepraktikale sõita. Tutvunud sealse elu-oluga, hakkas Liiv Eestimaa venestamise ohtusid nägema:

"Nüüd tuli see pilt mu silmade ette, mis küla peol ja selle järeldusel nägin. Ah siis meid tahetakse aja jooksul niisuguse rahva sarnaseks teha, et meie noorsugu mütsi teise kõrva peale asetab, lõõtsharmoonika käes ja viinapudel taskust välja vahib, küla vahel hulgub. Et meie rahvas venestuse hädaohtu märkama hakkaks, selleks oleks tarvis ta silmad avada."


Venemaa oli noortele Eesti poistele üldse üks suur "imedemaa". Näiteks tasub lugeda, mida venelased siis tegid, kui neil laut sõnnikut täis sai :)

Perega Rakveresse kolides oli Jakob Liiv juba eakas mees, kuid plaanist siin tagasihoidliku pangaametnikuna vanaduspõlve veeta, ei tulnud midagi välja. Ajad olid keerulised – maailmasõda, vabadussõda – ja andsid alust veel mitmeteks seikluslikeks momentideks. Ka linnapea amet langes Eestile väga raskele ajale, mis juba 60-ndates aastates kehva tervisega mehele kerged polnud. Ja kui tuli kindral Tõnissoni käsk linnapeale sõdurite väljakäigukohtade puhastamata jätmise eest 10 päevaks aresti määrata, võttis Liiv selle vastu rahulikult mõeldes "et nüüd saab mõned päevad puhata". Rakvere teatri ehitamine oli siis veel ees...

"Noor-Eesti" trükk Tartus 1936

19.4.13

Viktoria Ladõnskaja "Lasnamäe valge laev"

Tuntud ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk, kelle lapsepõlves ja nooruses 1980.-90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta.

Raamat on üles ehitatud kronoloogiliselt ehk sündmusi kirjeldatakse 1980ndate lõpust tänapäevani ning Viktoria Ladõnskaja on öelnud, et seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Lisaks vaatleb Viktoria Ladõnskaja Edgar Savisaare populaarsust venelaste seas.

Raamatus on prototüüpe ning päris elu ja inimesi. Lisaks enda elule kirjeldab autor mitmeid põimunud elusid – Vladivostokist Eestisse sattunud meremeest, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovinimest, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismelist tüdrukut, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: "Ma vihkan teid, sest te olete venelased!".

Olles Viktoria Ladõnskajaga sisuliselt ühevanune, tuli mulle raamatus ette palju tuttavat (olgu selleks siis 90ndate diskohullus või Titanicu filmi populaarsus) ning vähemalt sama palju võõrast, sest hoolimata vaid 80-kilomeetrisest vahemaast kasvasime me üles äärmiselt erinevates maailmades: Viktoria Ladõnskaja vene peres Lasnamäel, mina eesti peres Virumaal. Peale raamatu lugemist mõtlen mitmele venelastega seotud teemale ilmselt hoopis teistmoodi ning Tallinnasse sõites vaatan Lasnamäed sootuks teise pilguga.

Foto: Wikipedia

22.3.13

Marju Kõivupuu "Igal hädal oma arst, igal tõvel ise tohter"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/045/329/thumbnails/view/185e2d104cf77ea30e540f9f1ce45f2a17ccf126/igal-h%C3%A4dal-oma-arst-igal-t%C3%B5vel-ise-tohter-sissevaade-eesti-rahvameditsiini.jpg
Juhtlausega "Pärijata pole pärandit" on 2013. aasta kuulutatud kultuuripärandi aastaks. Et kõik moodsas ajas kaotsi ei läheks, on oluline ka rahvameditsiini alast pärimust koguda. Marju Kõivupuu järjekordne raamat aitab meil teaduslikust ainest osa saada haaravalt ja arusaadavalt.

Rahvameditsiin on osa rahvakultuurist, mida autor vaatlebki kultuuriloolase pilguga. Raamat annab teada esiemade suhtumisest tervendamisse ja tervendajatesse, haigustesse ja tervisesse. Nooremad inimesed kõik võib-olla ei teagi, mis on soontetasumine, aadrilaskmine, lendva ja luupainaja.

Rahvameditsiinist pärit konkreetsed soovitused mõne häda vastu tunduvad kohati veidrad, aga autor rõhutab, et oluline osa tervenemises on uskumisel ja heal sõnal. Raamat ei ole praktiline käsiraamat, kust leida nõu ja abi mõne konkreetse haiguse ravimiseks, aga autor loodab, et raamat on lugejale huvitavaks ja mõtlemapanevaks teejuhiks rahvapärase meditsiini maailma. Kuidas inimesed on läbi aegade oma terviseprobleemidega toime tulnud. Arusaamad sellest, miks neid tabavad tõved ja mida sel puhul ette võtta.

Autor soovitab ka lugeda Ain Raali raamatuid, kus on ravimtaimede kasulikkust ühe või teise tõve raviks. Enne kui apteeki tormata, võiks proovida taimedest abi saada. Hambavalust võib lahti saada teekummeli või naistepunaga: valage ürdile peale keeva vett, kurnake, pigistage taimemass veidi tahedamaks, mässige marlisse ning pange igeme ja põse vahele. Hästi leevendab valu võrdsetes kogustes võetud küüslaugu, sibula ja soola segu, mis pannakse hambaauku. Et randmeliigesed valu ei teeks, pange randme ümber lõng või metallkäevõru. Kõiki neid ja paljud muid nõuandeid ja näpunäiteid saate uurida raamatust.

Soovitab Urve

9.3.13

Oscarid 2013

Taas on välja antud Oscari filmiauhinnad ja laureaatide ning nominentide seas on ka mõni film, mis põhineb raamatul.

"Pii elu" ("Life of Pi") valiti parimaks neljas kategoorias: parim operaatoritöö, lavastaja, filmimuusika, eriefektid. Veel oli "Pii elu" parima filmi, montaaži, filmilaulu, heli ja helimontaaži, kunstnikutöö ning mugandatud stsenaariumi nominent. Yann Marteli raamat räägib 16-aastasest Piist, kelle perekond otsustab tema perekond koos loomaaialoomadega emigreeruda Jaapani kaubalaeva pardal Indiast Põhja-Ameerikasse. Paraku läheb laev põhja ning Pii leiab end päästepaadist koos bengali tiigriga. 2002. aastal sai kirjanik "Pii elu" eest ka Bookeri auhinna. Eesti keeles ilmus "Pii elu" esmakordselt aastal 2005, teine trükk aastal 2012.



Parima naiskõrvalosa, parima grimmi ja helitöö kategooriates osutus parimaks Victor Hugo kuulsaimal romaanil põhinev film "Hüljatud" ("Les Misérables"). Lisaks oli "Hüljatud" parima meesnäitleja, parima filmi, kostüümikunstnikutöö, filmilaulu ja parima kunstnikutöö kategooriates nominent. Raamat "Hüljatud" on prantsuse kirjaniku Victor Hugo 1862. aastal ilmunud romaan, mida paljud peavad üheks suurimaks teoseks maailma kirjanduses. Raamat räägib mitmete põimunud elude saatusest 19. sajandil. Eesti keelde tõlgituna ilmus raamat 1954. aastal.

Parima kostüümikunstnikutöö laureaadiks sai seekord "Anna Karenina", mis on Lev Tolstoi 1878. aastal ilmunud romaani põhjal vändatud. Veel oli "Anna Karenina" nominent parima filmimuusika, operaatoritöö ja parima kunstnikutöö kategooriates. "Anna Karenina" on psühholoogiline romaan Vene kõrgseltskonna elust ning üks 19. sajandi realistliku kirjanduse tähtteoseid. Eesti keeles ilmus "Anna Karenina" aastal 1978.

J. R. R. Tolkieni raamatu "Kääbik" põhjal tehtud film "Kääbik: ootamatu teekond" ("The Hobbit: an unexpected journey") küll auhinnatud ei saanud, kuid oli nominent parima grimmi, eriefektide ja kunstnikutöö kategooriates. "Kääbik: ootamatu teekond" on esimene osa kolmeosalisest linateosest. Eesti keeles ilmus "Kääbik" esmakordselt aastal 1977.

14.2.13

Sulev Oll "Päevad käivad päripäeva"

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/040/582/thumbnails/view/4d641979417daaf1a8acf7dcdb51a69dcf352131/p%C3%A4evad-k%C3%A4ivad-p%C3%A4rip%C3%A4eva.jpg
Sulev Olli luuleraamat käib läbi meie rahvakalendri tähtpäevad, ehk nagu autor ise ütleb: "Võtsin rahvakalendrist mõned tähtpäevad ja kirjutasin neist luuletused. Need said otsekui päevakohvri sangad, millest hea kinni haarata, et kandam koju viia".

Raamatus on nii lõbusat mõtte- kui sõnamängu:
Mina ei tea tuhkapäevast
Üldse mitte tuhkagi.
Kaduda ta oleks võinud
Nagu tina tuhkagi


Vanarahvale omast tarkust:
Kui sa omaenda vagu
Kündnud oled omajagu,
Tulevad ka teised jaole…

Hingeminevalt ilusaid võrdlusi ja kujundeid: 
Hüüan sind aastalind,
Lenda ja loo
Meie ööd kõik päevade sillaks!


Lisaks mõnusale lugemisele leiab sealt kindla peale mõne sobiva luuletuse tähtpäevaks sõbrale, kolleegile, muidu tublile inimesele ja muidugi ka oluliseks päevaks meie rahvakalendri aastaringis :)

Kiigun läbi suveõhtu,
Kiigun läbi päeva.
Kõrgele kes kiiguvad,
Need kaugele sealt näevad.


Urmas Viigi poolt kaunilt kujundatud raamatu andis välja Tea kirjastus.

Soovitab Lea

5.2.13

Marko Matvere "Meri ja kuked"

http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/9/7/9789949926770.jpg.jpg
Meri ja kuked: S/Y Nordea ilmareis 2. oktoober 2010 - 17. juuni 2012

"Go reisiraamatute" sarjas nägi ilmavalgust Marko Matvere reisipäevik "Meri ja kuked", mis on humoorikas ja otsekohene jutustus katamaraan Nordea ümbermaailmareisist. Raamat koosneb reisil kogunenud muljetest ning fotodest, kuid raamatust leiab ka Marko enda joonistusi. Miks meri ja miks kuked? Seda saab teada reisipäevikut lugedes.

Ümbermaailmapurjetaja Tiit Pruuli kirjutab raamatu saamisloost tagakaanel: "Küsisin Markolt, kui ta seda raamatut kokku panema hakkas, et kas ta tahab kirjutada asjadest nii, nagu need merel päriselt olid, või tahab kunsti teha. Marko ajas silmad punni, ütles "Mine põrgu!" ja naeris siis kõva häälega. Ja selline see Nordea reisi kokkuvõte nüüd ongi – aus, otsekohene ja lõbus! Kes merel käinud, neile ujub siit vastu palju tuttavat. Need, kes lihtsalt armastavad kaugeid maid ja ookeane, saavad tuttavaks paljude põnevate paikade ja inimestega."

Selle raamatuga võib vabalt teha nii: kas alustad algusest koos Marko ja tema reisiseltsilistega ümbermaailmareisi või lööd raamatu suvalisest kohast lahti, vaatad pilte, loed kõrvalt juttu ja siis lähed internetti googeldama, et saada rohkem teadmisi nende paikade kohta, mida purjetajad oma reisil külastasid. Ja nii ma teengi. Minu kaaslaseks arvuti kõrval saab aastaks Marko Matvere raamat "Meri ja kuked" ja mina alustan oma reisi Panama kanalist.

Soovitab Evi

Elisabeth Åsbrink "Veel kohisevad Viini metsad"

Tegemist on ilukirjanduseks kirjutatud dokumentaalromaaniga.

1939. aasta külmal veebruari hommikul seisab Viini raudteejaamas kuuskümmend last. Nad viiakse äkitselt tekkinud juudikarantiinist Viinis välja, natside tagakiusamise eest Rootsi, vabadusse. Nende hulgas on kolmeteistaastane Otto Ullman, Josefi ja Elise ainuke laps. Vanemad lootsid oma plaanide kohaselt ka emigreeruda ning poisi siis taas endi juurde võtta. Vanemad püüavad natslikus Viinis ellu jääda ja otsustavad pojale iga päev kirjutada, kuni pere taas kohtub... Kuid läheb ikka nii nagu enamuse juutidega Teise maailmasõja ajal.

Raamat põhineb autentsetel kirjadel, mille Otto Ullmanni "juutidest vanemad" "ajutiselt" Rootsi saadetud pojale Teise maailmasõja ajal kirjutavad. Kuna alles on ainult vanemate kirjad Ottole, võib autor vaid aimata, mida kirjutas poeg vanematele, olles täiesti üksi võõral maal võõra rahva hulgas. Läbi erinevate kannatuste jõuab Otto sõja lõpuaastatel Ingvar Kampradi kodutallu. Noorele Ingvarile sümpatiseerisid uusnatslikud ja fašistlikud vaated. Neist said Ottoga head sõbrad ja alles 1980ndate aastate lõpus sai Otto teada oma sõbra toonasest natsisõbralikkusest. See rikkus ka nende omavahelised suhted. Ingvar Kampradi tuntakse maailmas kui ettevõtte IKEA loojat ja omanikku.

Kirjanik on ka maininud, et seoses nende kirjadega hakkas ta uurima selle teema kohta käivaid arhiividokumente ja selgus, et sattus suhteliselt valgele laigule Rootsi ajalookirjutuses. Ta märgib, et Rootsis räägitakse pigem Raoul Wallenbergist kui et meenutatakse, kui lähedal Saksamaale seisti, kuidas märgistati juutide passe tähega "j" jms – kogu selle poole tahaks Rootsi pigem unustada.

Soovitab Imbi

30.1.13

Peter James "Surm suu ääres"

http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/9/7/9789949272631.jpg.jpg
Raamat algab süütust poismeesteõhtunaljast. Sõbrad matavad peigmehe elusalt maha, et maksta talle kätte nendele korraldatud vempude eest. Kaasas on tal vaid taskulamp, ajakiri, pudel viskit, mobiiltelefon (millel levi puudub) ja raadiosaatja. Plaan on jätta ta sinna paariks tunniks, kuid siis saavad sõbrad ise autoõnnetuses surma...

Pulmadeni on jäänud kolm päeva. Juhtumit hakkab uurima komissar Roy Grace.

Pinget jätkub raamatu algusest lõpuni, paljastatakse saladusi ja tuleb välja, et kõik on veelgi keerulisem kui algul paistab.

Tegemist on komissar Roy Grace sarja esimese raamatuga, tegevus toimub Inglismaal Brightonis.

Kriminaalromaanide austajaile soovitan soojalt!

Soovitab Kaie

24.1.13

Toots Normann "Vastu tahtmist võõral maal"

Eesti poisid vene soldatina Kuubas
Tallinn, 2012

Vähesed teavad, et Kuuba kriisis ja aastaid hiljemgi osales seal sotsialismi kaitsel ka Nõukogude armees ajateenistuses olnud eesti poisse. Need poisid on täna 65-70 aastased isad ja vanaisad, paljusid pole enam kahjuks meie seas. Need mehed ei ole kangelased, neil ei olnud valikut! Nad toimetati Kuubale kriisi algul 1962. aastal salaja kaubalaevade trümmides koos sõjatehnikaga ja hiljem „turistidena“ reisilaevadega. Eestlaste osakaal kogu armeest seal oli küll väike, aga ikkagi! Viimased 500 Vene sõdurit lahkusid Kuubalt 1993. aasta suvel.

Raamatu esimese osas "Soldati päevaraamat 1964-1967" on kirjutatud sõjaväes peetud päevikute põhjal. Toots Normann meenutab oma Kuuba-saaga algust: "Ühel septembri päeval viidi mind Kaliningradis riidelattu, anti ise valida parajad erariided – kõik, mis vaja: pesu, särgid, ülikond, mantel, kingad, barett jne. Imestus oli suur. Mis toimuma hakkab? Minu teada Usbekis on ikka lõunamaine sõdurivorm, aga minule seda ei anta ... Õhtu. Palju erariides poisse kutsuti kinno. Oli kaks filmi: Angoolast ja Kuubast. Kuhu? Pilt selgines – tõesti lõunasse. Õhtul pandi meid reisilaevale "Baškiiria" ja nii minu reis Havannasse algas."

Teises osas "Kuuba-poisid meenutavad" on 11 eesti poisi tänased mälestused Kuubas oldud aastatest nõukogude armee ridades, koos piltidega nendest kaugetest aegadest.

Kolmandas osas "Kummaline Kuuba : 45 aastat hiljem : reisikiri" annab autor Toots Normann ülevaate reisist Kuubale koos oma sõjaväekaaslase Uuno Otteliga. Toots meenutab, et tihti küsiti neilt Uunoga, kust nad pärit on. Kas Kanadast? Sest saareriikki külastab palju Kanada turiste. Kanadalased käivad saarel puhkamas ja paljud kasutavad ka väga odavaid meditsiiniteenuseid. Reisikaaslased külastasid kohti, kus nad sõjaväepäevil asusid. Normann võrdleb tänapäevast ja armee-aegset linnapilti. Seis on muutunud tänapäeva kahjuks. Turism on üks Kuuba peamisi rahaallikaid ja seda sektorit püütakse vee peal hoida aga erilisi investeeringuid tänavapildis ei tunneta. Enamuse rahast neelab riigi julgeolek ja sõjavägi.

Raamat sisaldab palju fotosid ajateenistusest ja viimasest reisist Kuubale.

Soovitab Evi

23.1.13

Parimad lasteraamatud 2012

Kuna meie töötajate meelest parimate lõppenud aasta raamatute hulgas oli paras ports lasteraamatuid, siis järgnevalt ongi valik parimateks peetutest välja toodud.

Reeli Reinaus "Aguliurka lapsed"
"Autor on loonud usutava ja naljaka poisteseltskonna, kus igaüks on erinev. Koos moodustavad nad igati tegusa poistekamba. Raamatus on muhedat huumorit kui ka mõtlemapanevaid seiku. Mulle meeldis see raamat 2012 lasteraamatutest kõige enam."

Agnès de Lestrade "Suur sõnadevabrik"
"Raamat ilmus küll 2011. aasta lõpul, kuid raamatukogusse jõudis lõppenud aastal. Tegemist on filosoofilise looga sõnadest, mille sisse me tänapäeval sageli upume ja mille tuuma ei jaksa sageli üles otsida. Selles raamatus on iga sõna suures hinnas, sest neid saab vaid raha eest osta ja siis juba mõtled enne sügavalt järele, mille eest maksta tasub. Raha on aga selleski loos inimestel erineval hulgal, just nagu eluski. Kuidas väljendada oma tundeid siis, kui raha ilusate sõnade ostmiseks ei ole? Lahendus on lõputult armas. Raamatu kujundus avaldab samuti muljet."
"Väga armas lasteraamat, millest ainult täiskasvanud aru saavad. Raamat, kus väheste sõnadega saab nii palju ära öeldud. Lisaks on raamatus ka imearmsad pildid, ilmuks selliseid raamatuid ainult rohkem!"

Eva Koff "Keerutädi"
"Keerutädi oma erilisuses on see, kes toob igavasse ja rutiinsesse argipäeva värskust, mängu ja põnevust. Seda vaid laste ja lapsemeelsete jaoks. Tõsimeelsed keerutavad meelekohas näppu ja kehitavad õlgu. Pärast Keerutädi keerutusi saab võimatu võimalikuks, maailm saab värve juurde ja muutub toredamaks. Elagu keerutädid meie ümber! Raamatu illustratsioonid haakuvad tekstiga väga hästi ja lisavad loole vaimukat vürtsi."

Aapo Ilves, Jaan Pehk, Contra, Alar Pikkorainen "Isa sokk on matkasell"
"Selle raamatu luuletustest tunnevad täiskasvanud vist veel rohkem mõnu kui lapsed. Sobikski hästi kogu pere lustilugemiseks. Autorid on ju kõigile suurtele teada-tuntud tüübid ning juba enne lugema hakkamist sead suu muheluseks valmis. Itsitamine-kõkutamine-lagistamine peaks olema garanteeritud. Oma terane iva on siiski asjal sees, pole sugugi niisama riimimäng."
Blogis on sellest raamatust olnud juttu ka siin.

Heli Illipe-Sootak "Pörkölt"
"Väga naksakas põnevik, mis saab hoo sisse kohe alguses. Pinget jätkub lõpuni välja ning tõsielu ning ulme põimuvad väga loomulikul moel. See on neil Harglaga vist kohe perekonnaviga, et oskavad lugeja "konksu otsa võtta". Väiksemale lugejale võib tekitada isegi veidi mõnusat kõhedust."

Tiia Selli "Rõõmus Miia"
"Lasteraamat, mida oli võimatu lihtsalt sirvida. See tuli jutilt lõpuni lugeda, sest väikese Miia lood olid nii elulised, siirad ja optimistlikud, et nunnumeeter püsis kõrgnivool." 

Piret Raud "Natuke napakad lood"
"Kui pead lugu absurdihuumorist, siis loe mõnuga! Jutukesed on kohati ikka ülinapakad, ei soovita järjest lugeda, võib täiskasvanule halvasti mõjuda. Ei võetagi sind enam tõsiselt. Lõbus raamat, mis teeb tuju heaks!"

Parimad raamatud 2012: ilukirjanduse eri

Meie raamatukoguhoidjate arvates parimatest möödunud aasta raamatutest on juttu küll juba siin, kuid kuna lugemiselamusi oli palju, siis on siin postituses välja toodud veel teisigi huvitavaid ja esiletõstmist väärivaid ilukirjanduse teoseid.

Tõlkekirjandusest märgiti korduvalt ära  Knut Hamsuni "Aga elu kestab", millest on pikemalt juttu ka siin ning mida peeti soojaks ja sõbralikuks (aga ka pisut aeglaseks) jutustuseks inimeste saatustest.

Jonas Jonassoni raamatu "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" peategelane põgeneb oma sajandal sünnipäeval akna kaudu vanadekodust. Üsna kohe satub ta asjaolude kokkulangemise tõttu seiklustesse, millega paralleelselt jutustatakse tema sajandipikkusest värvikirevast ning seiklusrikkast elust. Raamatut kirjeldati kui koomilist, põnevat ja kaasakiskuvat seiklusromaani.
PS. Tegu on 2010. aasta enimmüüdud raamatuga Rootsis, mida on tõlgitud 25 keelde ning selle põhjal valminud film jõuab ekraanile 2013. aasta lõpus.




Ketil Bjørnstadi "Muusikale" 
"Raamat inimlikkusest ja kurbusest. Noorte meeletud ambitsioonid klassikalise muusika tippupürgijatena ja kuidas sellel karusellil jääda ja olla inimene. Raamat edust, noorusest, professionaalsusest, suhetest, armastusest. Mõtlemapanev. Mis on meile siin elus tähtsaim."







Eesti ilukirjandusest märgiti ära Olev Remsu "Supilinna poisid":
"Siiani ma Remsut üldse ei hinnanud, liiga räme või nii, aga 50-ndate agulimiljöö kirjeldamiseks nagu rusikas silmaauku. Poleks lihtsalt uskunud, et ma sellised tellised nii põnevusega läbi loen. Põhjus peitus vist selles, et kohad olid tuttavad, aeg oli enam-vähem lapsepõlvest tuttav, aga millised sündmused ja detailid, ma polnud kunagi millegi sellise peale tulnud, nagu oleks vati sees elanud. Tõesti mõnus."




 
Tõnu Õnnepalu "Mandala" 
""Mandala" sisu vastas täpselt soojale oranž-kollasele kujundusele, tunne, et see raamat soojendab lausa tuba, hingest rääkimata."
Ja veel: "Tegelasteks küll kassid, aga mina lugesin sealt välja suure osa Eesti ajaloost läbi erinevate situatsioonide ja inimeste."

Lauri Sommer "Räestu raamat"
"Üks väga soe ja armas meenutuste raamat. Palju arutlusi juurte üle. Respekt esivanemate vastu. Südamlikud portreed, looduspildid, hellad meenutused lapsepõlve loomadest, rohkesti enesevaatlust, püüdu jõuda asjade olemuseni. Erilise värvi annab raamatule võru keel, seejuures on murdesõnu väga põnevalt põimitud kirjakeele sekka. Muidu võib-olla jääks põhjaeestlane lugemisel jännigi. Kultuurilooliseltki hariv lugemine – Jaigile ja Adsonile on pühendatud eraldi peatükid ja nende vaim näib Räestu kandis seniajani mõju avaldavat."

Meelis Friedenthal "Mesilased"
"See raamat sobis nagu rusikas silmaauku selle vihmase suve puhkuseaega. Akna taga ladistas vihma ning raamat jutustas suure nälja aegsest veest ja mudast lirtsuvast Eestimaast, Tartust.  Melanhoolia ja masendus kuubis võtsid vastu kidura ihu ja haiglase hingega saksa vahetusüliõpilase, kelle silmade (aga tegelikult ka nina) kaudu antakse edasi teekonda läbi troostitu Eesti maastiku ning pildid muda ja mäda järele lehkavast Tartust.  Meisterlik olustiku edasiandmine. Ausõna, seda mäda lõhna oli lugedeski tunda. Jääb tunne, et kujutatud ajal valgeks ei läinudki ning teekäija pidi pidevalt võitlema vastutuulega. Tudengi palavikuaegsed nägemused muudavad kontaktid põlisrahvaga müstilisteks. Selline pealkiri on sügava tähendusega: Hing käib meist väljas nagu mesilased tarust, mesi on melanhoolia ravim – sellised olid keskaegsed uskumused. Hing otsib mudast ja mädast pääsemist ning ihkab helgust. Eks see üks igikestev ihkamine ole."

Daniel Vaariku "Praktikaaruanne"
"Terane poiss Vaarik vaatab tagasi oma ajakirjanikutee hakatusse ja fikseerib asjade kulgu ja seisu, säästmata seejuures värve ja mahla. Mõjub väga elusalt. Nii palju tuntud lehemaailmaga seotud tegelasi oma nime all sees ning ju on neile tõepärased ütlemisedki suhu pandud. Itsitad ja ohkad ja imestad lugedes nende kummaliste 90-ndate üle ning meenutad oma tegemisi ning tundmusi tol ajal."

12.1.13

Parimad raamatud 2012 vol 1

Selgitasime sel aastal taas välja meie raamatukoguhoidjate meelest parimad lõppenud aasta raamatud (2011. aasta kokkuvõtet saab vaadata siit ja siit). Eelmise aastaga võrreldes oli nimekiri tunduvalt pikem ja kirjum ning nii selgelt eristuvaid lemmikuid, kui eelmisel aastal, ei olnud. Eks näitab ju see, et häid raamatuid ilmub palju ning igale maitsele leidub midagi.

Siiski saab välja tuua kolm võrdselt kõige rohkem hääli saanud raamatut:
Sofi Oksanen "Kui tuvid kadusid"
E. Donoghue "Tuba"
S. J. Watson "Ei. Tohi. Magama. Jääda"

Sofi Oksanen "Kui tuvid kadusid" ilmus küll aasta lõpul, kuid kiired raamatukoguhoidjad said selle läbi loetud veel enne, kui raamat laenutusse jõudis ning raamatu kohta arvati muuhulgas:
"Kauaoodatud nö ajalootriloogia raamat. Ei pidanud pettuma. Stiililt täiesti oksanenlik. Lugemine nõudis kaasamõtlemist ja keskendumist. See raamat kuulub nende hulka, mille mõjutusi saab kogeda oma meeltes ja mõtetes veel kaua pärast lugemist."
""Kui tuvid kadusid" lugema peab hoolega, ei saa väga raamatukogulikku lugemist teha. Pani ka uuesti Puhastuse" peale mõtlema, kuidagi julmad inimesed mõlemas raamatus. Võib olla natuke ka teisest vaatenurgast vaadatuna kirjutatud, kui seni meie autorite sama teema." 
"Kindlasti üks parimaid lugemiselamusi möödunud aastal – ei olnud küll lihtne lugeda ning õnnelikust lõpust oli asi väga kaugel, kuid üks neist raamatutest, mis ka peale sulgemist veel tükil ajal enda peale mõtlema sunnib."
PS. Sel raamatul on Eestis (ilmselt) esmaskordsena oma kodulehekülg, mis avab paljuski romaani tausta ja tagamaid ning nii romaani lugenud kui ka alles lugemist plaaniv huviline leiav sealt vastuse mitmetele küsimustele.

Emma Donoghue "Tuba" ilmus tegelikult küll 2011. aasta lõpul, kuid kuna see jõudis raamatukokku 2012. aasta algul, siis kajastub see ka siin tabelis. Raamatust on ka blogis varem juttu olnud küll ka siin, kuid lisaks arvati sellest muulhulgas:
"Raamat, mis jõudis raamatukokku 2011. aasta detsembri lõpus on minu jaoks 2012. aasta lugemine.
Nii palju on sellest raamatust kirjutatud, et ei hakka kordama. Kui lugeda, siis külmaks ei jäta vast kedagi, piisavalt hilisemat mõtlemisainet. Raamatut iseloomustaksin nii - tugevad tunded, soojus, põnevus. Kuidas sellises olukorras jääda inimeseks ja säilitada mõistus ja elutahe? Kuidas peale sellist katsumust hakkama saada normaalses ühiskonnas? Kas ühiskond on valmis vastu võtma inimesi, kes on haiget saanud ja kellel puudub tavaelu kogemus?"

S.J. Watsoni "Ei. Tohi. Magama. Jääda" ilmus nagu "Tubagi" Areeni Bestselleri sarjas. Pingeline põnevusromaan jutustab naisest, kes kannatades raskekujulise amneesia all ei tunne  hommikuti ärgates ära teda ümbritsevaid inimesi ega keskkonda. Oma elu riismetest kinni hoidmiseks peab ta päevikut, mille lugemisega ta iga päeva alustab ning mille abil hakkab ta ajapikku aimama tegelikkuse varjus peituvat kohutavat tõde.
Raamatu kohta arvati, et teema uudsus tegi raamatu eriti põnevaks ning samuti pani raamat mõtlema, et me keegi ei tea, mis võib meid elus ees oodata.

3.1.13

Aapo Ilves, Alar Pikkorainen, Contra, Jaan Pehk "Isa sokk on matkasell"

Eesti suurim eurolaulik Jaan "Orelipoiss" Pehk, Põhja-Eesti vanaprouade lemmik Alar "Kosmosemutid" Pikkorainen (kellelt lisaks luuletustele on ka raamatu illustratsioonid), ilmakuulsaim Urvaste luuletaja Margus "Contra" Konnula ning mitmekordne Eurovisioonilüürik Aapo "Kuula" Ilves on kokku pannud naljaka, mehise ja südamliku luuleraamatu, mis justkui mõeldud lastele, kuid pakub lugemis- ja vaatamisrõõmu ka suurematele.

Meie pimedasse ja sombusesse aega sobib hästi Alar Pikkoraineni luuletus "Ilmajaam":

Päike paistab iga päev,
ainult pealpool pilvi,
lihtsalt ilmajaam ei näe
või tal pole silmi.

Talle ka ei räägita,
et kui sudu õues,
väikest päikest endaga
tasuks kanda põues.


Head lugemist!

Soovitab Kaili