28.12.12

Charles Frazier "Pime mets"

Romaani tegevus toimub Põhja-Carolinas möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel. Noor naine Luce asub elama lagunevasse mägihotelli kaasas rängad läbielamised oma lapsepõlvest ja noorusest. Ta hakkab hoolitsema kahe väikese lapse - oma tapetud õe laste eest. Esialgu tundub, et võimatu on nendega hakkama saada, sest lapsed ei suhtle üldse ja muudkui mängivad tulega ja põletavad maju. Õe tapja ei saanud karistada, kuna tunnistajaid ei olnud ja tema süüd ei suudetudki tõestada. Tõsi küll - tunnistajateks olid väikesed lapsed, kes olid aga kaotanud kõnevõime ja keda oli tapja ilmselt ka ahistanud.

Saatuse tahtel ristuvad nende teed jälle. Õe tapja Bud leiab Luce, kes elab nüüd alalises hirmus. Ootamatult ilmub aga ta ellu ka midagi positiivset - mees, kes on valmis talle turvatunnet pakkuma. Luce on algul tõrjuv, kuid sulab tasapisi ja hakkab meest usaldama. Need on romaani kõige lüürilisemad ja positiivsemad leheküljed. Ümbruskonnas sõidab ringi narkomaanist politseinik Lit, väike sooniline ja lihaseline mees, kes on Luce ja ta õe isa, kuid kes pole lastest kunagi hoolinud.

Luce eesmärgiks oli laste eest hästi hoolitseda.

"Luce ei lootnud lapsi armastama hakata ega oodanud ka,et nad teda kunagi armastama hakkavad. Aga mingi tunne oli tal laste vastu siiski ja see oli seotud nende ellujäämisega. Kindlasti oli neid rikutud ja kahjustatud. Kuid nad olid selle muserdava ahistamise üle elanud. Neist polnud saanud hädised ja abitud olendid."


Raamatu kulminatsiooniks on hetk, kui lapsed näevad oma ema tapjat Budi. Nad korjavad kokku natuke toitu, tikud ja muud eluks vajaliku ja sõidavad poniga mägedesse. Teevad lõket, öösel magavad poni külje vastas ja liiguvad hommikul ikka edasi. Nad ei põgene Luce juurest, seal oli hea ja rahulik. Kui Bud ilmus, murdusid kõik reeglid. Nad sattusid paanikasse.

Kohtudes lastega saab Bud aru, et "need väikesed kutsikad" tunnevad teda ja võivad kunagi ta vastu tunnistada - järelikult tuleb nad kõrvaldada. Ta hakkab lapsi jälitama, leiab poni jäljed... Õnneks sekkub loodus ning karm novembrikuu ilm. Raamatus on väga ilusaid pilte loodusest. Üheks peategelaseks justkui ongi karm ja metsik Apalatši mägede loodus.

Charles Frasieri tuntuim romaan on Ameerika kodusõja aineline "Cold Mountain" (eesti keeles 2006. a, film 2003. a). Soovitan ka seda väga huvitavat raamatut lugeda.

Soovitab Anne

3.12.12

Andrus Kivirähk "Lood"

Kellel veel silma/kõrvu pole jäänud, siis hea meel on teada anda, et Andrus Kivirähkilt uus raamat – seekord jutukogu – ilmunud on. Küsivad ju lugejad raamatukogutöötajatelt ikka lugemissoovitusi ning tihtipeale millegipärast peljatakse eesti kirjandust – selleks aga põhjust pole, sest tegu on ladusa ning igati väärt lugemisega.

Raamatu avalugu jutustab sel aastal saja aastaseks saanud Oskar Lutsu „Kevade“ tegelastest, õigemini on tähelepanu keskmes üks poistest – Kärd. Ah et Kärdi nimi ei meenugi? Meelde tulevad hoopis Toots ja Kiir, Arno ja Teele? Just seetõttu kannatab ka Kärd, sest teised mitte ainult ei märka teda, nad ka ei tunne teda ära ning see viib Kärdi lausa enesetapumõteteni..

Päris mitme loo aluseks on tuntud muinasjutt, näiteks kohtab raamatus Lumekuningannat, Buratinot ja kolme põrsakest. Siiski pole need muinasjuttude ümberjutustused, pigem on tegu tuntud tegelaste edasiste tegemistega: kas olete mõelnud, mis sai siis, kui hunt kolme põrsakese loos patta kukkunud oli või kuidas elas edasi Pöial-Liisi?

Muinasjuttude edasiarenduste kõrval on raamatus ka päris mitu tänapäeva (Eesti) ühiskonda kirjeldavat lugu, milles juttu nii kodututest, noorte inimeste Eestist lahkumisest, eestlaslikust kadedusest ja paljustki muust.

Väärt lugemine – kahju vaid, et raamat nii kiiresti läbi sai.

Soovitab Kaili