22.11.12

Willem Elsschot "Juust"

Willem Elsschot ühe tuntuima hollandi-flaami keeleruumi kirjaniku Alfons Josef De Ridderi (1882-1960) kirjanikunimi.

Esmakordselt 1933. aastal ilmunud humoorikas lühiromaan "Juust" on lugu sellest, kuidas keskealine ametnik Frans Laarmans saab võimaluse hakata tegelema juustumüügiga. Ta saab kakskümmend tonni Edam juustu, et seda siis Belgias ja Luksemburgis edasi müüma hakata. Esile kerkivad erinevad probleemid ja olukorrad, mida ta lahendama peab hakkama, samal ajal, kui juust seisab laos hoiul. On vaja sisustada kontor ja leida müügiagendid. Samas tuleb juustuäriga tegeleda varjatult, kuna asutuses, kus Laarmans tegelikult tööl on, arvatakse, et ta on haige ja ei saa seetõttu tööl käia. Paraku ei lähe aga kõik nii libedalt, nagu ta planeerinud ja lootnud oli.

Kuigi "Juust" on esmakordselt ilmunud pea 80 aasta tagasi, on seda ka tänapäeval huvitav lugeda ning see on flaami kirjanduse üks populaarsemaid teoseid tänini.

Soovitab Kaie

19.11.12

Serge Brussolo "Talvehirmud"

Serge Brussolo "Talvehirmud" on ilmunud Eesti Raamatu Mirabilia sarjas. Siiski pole tegemist päris tüüpilise laip- juurdlus kriminulliga. Mis aga ei tähenda, et pinged poleks üleval ja seda pea kogu tegevuse jooksul. Peategelaseks on 12-aastane Julien, kes peale viite pansionis veedetud aastat naaseb tagasi oma koju koos emaga, keda ta pole kõik need aastad näinud. Vahepeal alanud II maailmasõda on kõigi elud aga segi paisanud ja endine uhke häärber, kust poiss koos emaga enne sõda lahkus, pole kaugeltki enam sama koht. Läheduses varitsev oht miinivälja ja häärberi pööningul uinunud pommi näol muutub üha tähtsusetumaks küsimuste kõrval nagu: miks lahkus tema ema omal ajal kodust, mida ta kõik need aastad tegi, mis osa oli selles kõiges vahepeal väidetavalt enesetapu sooritanud vanaisal, salapärastel asjaoludel õnnetult hukka saanud isal. Naabripoisi kahemõttelised vihjed ja metsas elava ühekäelise skulptori mälestused ainult suurendavad kahtlusi ja mõistatuste sasipundart ning Julien hakkab emakese tegemisi kiivalt jälgima avastades ühel hetkel õudusega, et muutub üha enam oma isa sarnaseks.

Serge Brussolo psühholoogiline põnevik tunnistati 1995.a Prantsuse raadiojaama RTL ja kirjandusajakirja Lire ühise preemia vääriliseks kui aasta parim prantsuskeelne teos.

Soovitab Lea

12.11.12

Olev Remsu "München. Hitler ja Dostojevski : fragmentaarium. Hüplevad mõtted"

Eesti reisikirjade elav klassik Olev Remsu sõidab jalgrattaga mööda Müncheni tänavaid, pedaalib läbi ajaloo ja kohtub paljude värvikate tegelastega,, teise hulfas Hitleri ja Dostojevskiga. Isari jõe orus asuv München on suuruselt Saksamaa kolmas linn. Ta on natsionaalsotsialismi sünnilinn ja Hitleri lemmiklinn. Paradoks, et läbikukkunud kunstnik Hitler ristis Müncheni ka Saksa kunstipealinnaks.

Remsul on Münchenis kaasas Rainer Sarneti film Dostojevski "Idioot", mida ta vaatab ja arvustust kirjutab. Dostojevski alustas "Idioodi" kirjutamist Saksamaal ja lõpetas Itaalias. 

Dostojevski oskas saksa keelt, ta õppis seda ohvitseride koolis ja hiljem tõlkis vene keelde maailmakirjanduse tähtteoseid.Hitler ei osanud ühtegi keelt peale saksa keele. Nooruses tegeles ta kunstiga, laiskles ja kulutas parasiidina ema ja tädide raha.

Kuigi Hitler ja Dostojevski (1821-1881) elasid erineval ajal, leiab Remsu paralleele ja ühiseid jooni Hitleril ja tema kaasaegsetel ning Dostojevski tegelastel. Näiteks Raskolnikov mõtleb enne liigkasuvõtjast vanamoori tapmist selliseid mõtteid nagu Hitler pani kirja oma "Mein Kampfis". Ka Eva Braunil ja Sonjal on Remsu arvates palju ühist.

Dostojevski mõisteti surma riigivastase tegevuse eest ja mahalaskmiseni oli jäänud paar minutit. Ühtäkki saabus tsaarikuller ja surmanuhtlus asendati sunnitööga. Ta koges surma. Seejärel sai Dostojevskist truu tsaarialam - ühe hetkega ta lihtsalt muutis oma veendumusi. Mida mõtler Hitler enne mürgikapsli hammustamist?

Dostojevski on käinud Tallinnas neli korda. Ta külastas siin oma Uuel tänaval elavat venda ja kirjutas Tallinnas oma näidendi "Sortsid".

Hitler Eestis ei käinud, kuigi fanaatikud on kindlad, et 1942. aastal Soome lennates tegi ta lennuk vahemaandumise Lasnamäe lennuväljal.

Kui München oli Hitleri lemmiklinn, siis Berliini ta vihkas. Tema suurusehullustuseks oli teha sellest maailma pealinn, mille katkestas teine suurusehullustus - sõda.

Remsu võrdleb Dostojevski romaanide tegelasi Hitleri kaaslastega ja leiab, et nendel on palju sarnaseid jooni. "Tuleb välja, et Dostojevski on kirjeldanud nii Himmlerit kui ka Heydrichi. Himmleri on ta kirja pannud kristlust kuulutava romaani "Vennad Karamazovid" ühe peategelase Smerdjakovina.

"Dostojevskit ja Hitlerit sidus peale poolakate ja juutide vihkamise ka kirg, vastupandamatu tahe millegi järele," ütleb Remsu.Nad olid elu esimesel poolel hoopis teistsugused inimesed kui hiljem. Noor Hitler oli täielik loru, kes Kunstiakadeemiasse sisse ei saanud ja müütas oma joonistatud postkaarte. Elu teisel poolel oli ta Saksamaa ja suure osa Euroopa ainuvalitseja. 

Dostojevski oli elu esimesel poolel sõjaväelane. Pärast vangistust sai temast monarhismi, isevalitsuse ja õigeusu truu pooldaja. Elu teisel poolel oli ta kaunis boheemliku eluviisiga kirjanik, lausa Venemaa esikirjanik.

Remsu sõidab ringi mööda kauneid Münceni parke, külastab paljusid muuseume ja kohtub inimestega. Linnamuuseumi näitusesaalis on väljapanek "Müncheni Juudi Nukuteatri viimane, 1937. a hooaeg". Samas on ka stendid Müncheni kui natsiliikumise keskuse ja ka koonduslaagrite kohta. Seal on plakat "Plats puhtaks!" 1933. aastast. Remsule tuleb meelde 1992. aasta. Eestis kui võimule tulid Isamaa-poisid.

Olümpiapargist jõuab Remsu tühermaale, kus kõik meenutab nii Kopenhaageni hipiküla kui ka Nõuka-aegset aiamaad liinnade servas. Seal on isegi venelase Timofej lippidest-lappidest ehitatud puukirik. Kuhu veel minna pärast sellist avastust?

"Kui oled selle raamatu läbi lugenud, siis on enda jaoks tõepoolest raske välistada, et mõnes selle linna õllekeldris võisid kunagi kohtuda ka Hitler ja Lenin" - Tiit Pruuli

Soovitab Anne