19.10.12

Paula McLain "Pariisi abikaasa"

Ernest Hemingway nime ilmselt kellelegi tutvustama ei pea: ka Nobeli kirjanduspreemia pälvinud väga värvika elulooga kirjanik ja tema looming on paljudele tuttav. Meeldib ju eestlastelegi väita, justkui oleks Hemingway kirjutanud, et igas maailma sadamas võib kohata vähemalt üht eestlast (mida kirjanik tegelikult kirjutanud on, saab lugeda aga siit).

Hadley Richardson ja Ernest Hemingway
"Pariisi abikaasa" peategelane on Hadley Richardson, kes kohtub kahekümne kaheksa aastaselt Chicagos endast kaheks aastat noorema Ernest Hemingwayga ning armub, sest teda võluvad mehe energia ja kirglik tahe kirjanikuks saada. Nad abielluvad ja lähevad elama Pariisi, kus tol ajal elab väga palju silmapaistvaid kunsti- ja kirjandustegelasi. Pariis on just selline, nagu seda on Hemingway kirjeldanud raamatus "Pidu sinus eneses", ainult et nüüd vaadeldakse seda tema naise silmadega. Õhtud kirjanike ja kunstnikega, säravad vestlused, purjutamine ja üldine õhkkond polnud kindlasti soodsad abielu püsimiseks ning ka Hadley ja Hemingway koosellu tulevad lahkhelid. Poja sünd ei paranda asja, sest Hemingway meelest on lapse saamiseks vara ning mida kuulsamaks Hemingway saab, seda suuremat huvi pakub ta ka teistele naistele.

Kuigi tegu on ilukirjandusliku teosega, mille kirja pannud Paula McLain, toetub lugu siiski võimalikult täpselt faktidele ja selleks on autor teinud ära suure töö, kasutades väga paljusid allikaid: mitmeid elulooraamatuid, Hemingway käsikirju, aga ka Hadley Richardsoni ja Ernest Hemingway kirjavahetust.

Soovitan lugeda mõlemat raamatut, nii "Pariisi abikaasat" kui "Pidu sinus eneses", sest samu olukordi naise ja mehe kirjeldustest nähakse tihti erinevalt, lisaks pakuvad raamatud muidugi väga head võimalust teada saada kahe maailmasõja vahelise aja Pariisist ning tolle aja silmapaistvatest kunsti- ja kirjandusinimestest.

Kellele Ernest Hemingway elulugu rohkem huvi pakub, võiks lugeda ka neid raamatuid:
  • Valerie Hemingway "Sõnnidega võidu: minu aastad Hemingwayga"
  • A.E. Hotchner "Papa Hemingway".

Soovitab Kaili

15.10.12

Alfonso Signorini "Maria Callas: liiga uhke, liiga õrn"

Maria Callas sündis 1923. aastal Ameerikas. Tema ema Litsa ei armastanud teda, kuna ta oli lapsena paks ja inetu. Maria armastus isa vastu oli aga piiritu ja ka isa hellitas teda. 6-aastaselt, seistes lahtise akna all, laulab ta oma armast laulukest "Una paloma blabca".Seda kuulevad ta ema ja õde.

"Tema vastas olid vaid kaks puurivat silmapaari - ema ahned ja teenimisvõimalust märganud silmad ning õe Jackie kadedust ja kibestumist tulvil pilk.Alates sellest päevast, just sellest hetkest, muutus Maria elu igaveseks. Iial enam ei olnud midagi ta elus endine."

Maria pidi hakkama muusikat õppima. Raha oli aga vähe et lauluõpetajale maksta. Ühel päeval tõi ema turult puuri kolme kanaarilinnuga - nendest said Maria lauluõpetajad.

Kui Maria oli 14-aastane kolis ta koos ema ja õega tagasi Kreekasse. Maha jäi Maria kallis isa, kes kinkis talle pitsist taskurätiku, millest Maria kuni elu lõpuni ei lahkunud.

Kreeka elu oli raske. Maria pidi hakkama laulmisega perekonnale raha teenima. Ta laulis ka sõja ajal sõduritele. Ta oli ikka veel paks, jämedate jalgadega ja inetu. Lauldes muutus kõik.

"Kõik olid Maria lummuses. Kõiki võlus tema oskus lugusid jutustada, tema maagiline, traagiline ja üliinimlik laul ei jätnud kedagi puudutamata."

Ateena edu ei rahuldanud Mariat. Maailma suurimad teatrid olid ootel, et teda jumaldada, et ta tõeliseks staariks ja jumalannaks pühitseda. Ta oli raskuste ja loobumistega harjunud ja raske töö teda ei kohutanud. Aja jooksul alistas ta Metropolitani, La Scala ja palju teisi maailmakuulsaid ooperiteatreid.

1947. aastal abiellus Maria Meneghiniga. Mees oli tast vanem ja rikas ning hoolitses Maria karjääri ja esinemiste eest. Mees andis talle turvalise elu, kuid Maria ei olnud temasse armunud.

Ühel õhtusöögil Veneetsias kohtus Maria Aristoteles Onassisega, kes talle esimesel hetkel üldse ei meeldinud. Onassis kutsub ta oma laevale Christina ja sellest saab alguse suur armastus, mis kestab kuni mõlema surmani.

Maria lahutas oma 10 aastat kestnud abielu ja lootis, et Onassis abiellub tamaga, kuid seda ei juhtunud kunagi. Aristotelese lapsed ei sallinud Mariat ja ka mees ise tegi talle väga palju haiget. Marial oli probleeme häälega, ta oli aeg-ajalt meeleheitel ja üksinda, kuid ta ei suutnud mitte armastada Onassist. Suureks tragöödiaks oli Mariale lapse kaotus, ta ei suutnud sellest elu lõpuni üle saada.

Kui Onassis tutvub Kennedytega, kihutab ta Maria oma laevalt minema, solvates ja häbistades teda rängalt.

Onassise ja Jackie Kennedy abiellumist vaatab Maria televiisorist.

"Iga selle tseremoonia hetk , iga väiksemgi pisiasi - kõik peitis endas otsest vihjet tema ja Ari ülimalt privaatsele armuafäärile."


Kuu aja pärast kohtus Ari uuesti Mariaga. See armastus ei tahtnud kuidagi surra.

Maria 50-ndal sünnipäeval Ari ei helistanud talle, kuid saatis kirja, milles oli foto Arist surnuaial nende poja Omero hauakambri kõrval. Ari oli siiski oma poega vaatamas käinud. See oli Maria kõige kaunim sünnipäevakingitus.

Enne Ari surma veedavad nad mõne päeva Pariisis ja jätavad igaveseks jumalaga. Ari mõistis, kui sügavalt oli Maria teda armastanud ja kui palju tema ise sellele naisele haiget oli teinud.

Maria suri 1977. aastal oma Pariisi kodus, veetes oma viimased eluaastad nukras eraldatuses.

See on elulooromaan traagilisest kangelannast, kes kogu oma elu jooksul andis endast kõik - hääle, hinge ja tunded.

Soovitab Anne

9.10.12

Laine Tangsoo, Jaan Tangsoo "Tagasi koju"

Raamatu tegevus antakse edasi inimese ja koera pilgu läbi. Teos räägib koerast, kelle pärijad pärast omaniku surma liivakarjääri maha jätsid ja kes kodu otsides kirjanikepaari suvemajja sattus. Kas hülgamine ongi uus trend soovimatutest loomadest lahtisaamiseks? Loo aluseks on tõeliselt aset leidnud sündmused.

Koera mõtted: "Ma jäin sinna vanasse ja mahajäetud kruusakarjääri pikaks ajaks. Ma ei osanud kusagile minna ja nii olingi ma seal nii selle päeva, mil mind sinna viidi, kui ka järgneva öö. Ning peaaegu ka kogu järgmise päeva hommikupooliku. Ma ei julgenud sealt ära minna, sest minus oli väike lootus, et ehk mõtlevad inimesed ümber ja tulevad siiski tagasi. Selleks et mind auto peale võtta ja tagasi koju viia. Sinna, kus ma olin elanud terve oma elu."

Järgnev sündmustik antakse edasi inimese pilgu läbi:
Võõras koer hulkus talu ümber ja ei tahtnud ära minna. Oli näha, et koer oli näljas. Enne kui pererahvas otsustas koera omale jätta, proovis ta omanikke otsida interneti ja raadio kaudu. Nad käisid ümbruskonna veterinaarravilad koerapildiga läbi. Tulemusteta. Nad uurisid, kas saab abi loomade varjupaigast ja siis oma vallavalistsusest.
"Vallavalitsuse spetsialist? Tere! selline asi, et meile tuli koer."
"Kus te elate? Ahah, tean küll. Aga te oodake veel, äkki ta läheb ära."
"Mis mõttes ära? Kuhu? Ja kaua ma peaks ootama?"
"No vaat seda, et teie talu on päris valla servas... Et ehk läheb ta teise valda. Loodan, et te pole koerale süüa andnud?"

Teoses näeme valla suhtumist hulkuvatesse koertesse. Kui loom on silma alt ära, siis sellist probleemi ei olegi.

Vallast lubati ise tagasi helistada aga seda võis ootama jäädagi. Nii jäigi tulnukkoer peresse ja sai nimeks Murka. Peres oli varem juba koer olemas - Põlispeni.

"Põlispeni oli päritolult varjupaigast võetud kutsikas. Pesakond emaseid kutsikaid oli mitu aastat tagasi esimeste novembrikülmade saabudes umbes kuuvanustena jäetud sõidutee äärde külmunud maa peale, kust keegi uudishimulik ja hea südamega möödasõitja nad üles korjas ja varjupaika viis."

Raamatus on elutruult edasi antud tänapäeva tarbimisühiskonnas toimuv. Siin näeme inimeste suhtumist oma hoolealustesse, loomadesse, kes kõik on sõltuvad oma peremehest. Peremehed, kes on kunagi võtnud nad oma koju ja peaksid neisse samuti suhtuma kui oma pere täisväärtuslikesse liikmetesse. Imestama paneb, miks on aga paljude inimeste teadlikkus nii väike, et lasevad ilma sündida soovimatutel loomalastel ja siis jätavad need inimese sõbraks loodud pisikesed saatuse hooleks?

Pere Kiisu oli samuti olnud kodutu.

"Ei pea vist täpsustama, et ilmus Kiisu meile suve lõpul. Eelmise suve lõpul. Tüüpiline ju - väike kevadine kassipoeg, nii armas lastel temaga suvel suvilas mängida. Aga suvi lõpeb ja suvitajad sõidavad tagasi suurlinna tuledesärasse ning seal ei ole enam kohta vahepeal suureks kasvanud kassile. Lapsed, need kasvavdki niimoodi üles arusaamisega, et kutsud ja kiisud ongi ühe suve mänguasjad, et need ongi ühekordseks kasutamiseks ja tuleb suve lõppedes ära visata...Ja kuulekad lapsed pärandavad korraliku inimese mentaliteedid ja põhimõtted oma lastele. Kui need lapsed suureks saavad, kas saab neile siis pahaks panna, et nad oma raugaikka jõudnud vanemad hooldekodusse sokutavad, isegi siis kui selleks karjuvat vajadust pole? Meie korteris ei tohi ometi vanainimese lõhna olla, vuih."

Edasi lugege juba raamatust!

Mõtlemapanev raamat on kirjutatud suure südamesoojuse ja armastusega sõbrast ja sõbra mälestuseks.

Soovitab Evi