24.9.12

Guillaume Musso "Ingli kutse"

Romaan, mis algselt tundub romantilise komöödiana kuid millest peagi saab täismõõduline triller. Mees, naine ja kaks mobiiltelefoni - sellest saab alguse põnev ja ootamatute käänakutega lugu. Raamat algab mõtisklusega, millist rolli mängivad mobiiltelefonid meie elus ja kui palju nad meie elu määravad. Eriti veel siis, kui sinna sisse on salvestatud palju isiklikku ja vahest ka saatuslikku informatsiooni ning kui see satub võõrastesse kätesse.

Kõik algab New Yorgi Kennedy lennuvälja söögikohas, mille ootesaalis põrkavad kokku mees ja naine. Laialipillatud isiklikud asjad, veidi karjumist üksteise peale, ja siis läheb kumbki oma suunas. Nad pole kunagi varem kohtunud ja poleks ka pidanud kunagi uuesti kohtuma. Korjates kokku oma põrandale pillatud asju, läksid nende mobiiltelefonid vahetusse. Seda viga märgates olid nad teineteisest juba 10 000 kilomeetri kaugusel: Madelaine on Pariisis lilleseadja ja Jonathan peab San Franciscos restorani. Ei lähe kaua aega kui nad annavad järele kiusatusele ja asuvad uurima teineteise telefoni sisu. See toob kaas ootamatu avastuse, et nad on seotud ühe saladuse kaudu, mida mõlemad on pidanud juba unustatuks ja mis oleks pidanud igaveseks saladuseks jäämagi. Saladuse keskmes on Inglismaalt pärit teismeline tüdruk Alice, kelle kadumist Madelaine politseis töötades uuris. Uurimine jooksis ummikusse ja tundes end mingil moel selles süüdi olevat, oleks see kõik naise jaoks peaaegu fataalselt lõppenud. Jonathan aga nägi neiut peale surmatunnistuse väljastamist Prantsusmaal. Kas neiu on elus või surnud - seda mõistatust nad koos lahendama hakkavadki.

Raamatus on palju ettearvamatuid põnevaid käike ja avastusi ning ei puudu sealt ka armastuslugu.

Soovitab Imbi

21.9.12

Mait Vaik "Kõigil on alati õigus"

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head...

Neid ridu lugedes meenub paljudele kindlasti midagi. Nagu ka neid: 
Ammu tahaks magada. Öö ei lase magada.
Pimeduse kardinad küll tõmmatud on ette...

Või neid:
Isa tuli koju – isa käed on külmad.
Isa tuli koju – isa ja ta hing.
Isa tuli koju – ja ta kurvad silmad.
Isa tuli koju – ja ta suitsuving...

Üks, mis kindlasti nende sõnade taustal peas helisema hakkab, on üks tuttav viisijupike. Ja kõigil neil on sama autor – Mait Vaik.

"Kõigil on alati õigus" on Mait Vaigu esmakogu, mis sisaldab luuletusi aastaist 1988-2012.

"Vennaskonna, Sõpruse Puiestee ja teiste klassikute austajad ei tohi Vaigu raamatust mööda vaadata. Raamatus avaldatud tekste on bändidest kasutanud Metro Luminal, Vennaskond, Kosmikud, The Tuberkuloited, Unenäopüüdjad ja Sõpruse Puiestee. Kuidas eristada lauluteksti ja luuletust, ei tasu siinkohal lahkama hakata. Igatahes on Vaik juba ammu enne oma raamatu ilmumist olnud autor, kelle tekstid resoneerivad rohujuuretasandil ja on saanud osaks folkloorist, mida tsiteeritakse baaris, tänaval ja kontserdisaalis" kirjutab Kaarel Kressa Eesti Päevalehes.

Märt Sepperi hinnangul on Mait Vaik on end oma esimese luulekoguga kinnitanud Eesti paremate luuletajate sekka, kelle hulka kuuluvad Juhan Liiv, Heiti Talvik, Ernst Enno, Marie Under jpt. /.../ Tema luuletustes ei ole esindatud valgust ja õnne, aga on lootus, et need saabuvad millalgi ja alati. Ka loodus ja linn on tähtsal kohal, kujutamaks peamõtet. Luuletused, kus temaatika seondub linnaga, on alati rõhutanud inimeste kahepalgelisust ja valesid, koos lunastuseootusega, aga loodust kirjeldab ta meile kui elu ja olemust, mis kutsumas headusele. ("Rahvuslik Teataja" nr 7 (10))

/.../ Võin elada ka lõpuni
Su puudutusteta,
Kuid pärast surma
Ma enam Sinuta ei saa /.../

Luulekogu sisaldab peaaegu kogu Vaigu loomingut ehk umbes sadat luuletust. Tema sõnul luulekogu pealkiri "Kõigil on alati õigus" sümboliseerib mastaapsust elus. 43-aastane Vaik kinnitab, et on 20-aastase loomeperioodi vältel suutnud iseendaks jääda. "Praegu on kärsitust võrreldes varasemaga vähem, teisalt annab nooruse sihitu valu hoo, mida keskeas enam pole." (publik.ee)

/.../ Keda kutsus pimedus mu tuppa,
Kelle võttis kaasa täna – kutsus nukruse ja igavikutunde,
Uni vabandas, läks ära /.../

Ja lõpetuseks:

/.../ Kes tuulena elada tahab
See kunagi tuuleks ka saab.
Ära kahtle kui tõeliselt tahad,
Sest kahtlus sind hoiabki maas. /.../

Irène Némirovsky "Prantsuse süit"

Juudi päritolu prantsuse kirjandusklassiku Irène Némirovsky "Prantsuse süit" on üks esimesi ilukirjanduslikke teoseid Teisest maailmasõjast.

Tähelepanuväärne ei ole aga mitte ainult raamat, vaid ka autori elukäik ning traagiline saatus. 11. veebruaril 1903 Kiievis pankuri perre sündinud Irène Némirovsky oli lapsepõlves õnnetu laps, otsides pelgupaika kirjandusest. Ta hakkas kirjutama juba neljateistkümneaastaselt, leides kirjutamisest lohutust üksindusele. Pärast kolimist Kiievist Petrogradi ning seejärel Moskvasse, saabus tema perekond 1919. aastal Pariisi, kus ta ka abiellub ning saab kaks last. Hoolimata oma tuntusest (1929. aastal ilmunud "David Golder" toob talle kiiresti kuulsuse) ning usuvahetusest ei õnnestu Irène Némirovskyl saada Prantsuse kodakondsust ning vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist 1939. aasta 1. septembril põgenes ta koos abikaasa ning tütardega Pariisist külasse nimega Issy-l’Évêque.

Issy-l’Évêques kirjutas Némirovsky "Prantsuse süidi" väikesesse nahkkaantega märkmikusse. Plaanitud viieosalisest teosest, mis on üles ehitatud nagu sümfoonia, jõudis Némirovsky valmis kirjutada kaks jagu – 1942. aasta juulis ta arreteeriti ning viidi Auschwitzi, sama saatus tabas ka tema abikaasat ning nende tütred pääsesid eluga vaid tänu pühendunud hooldajale ning headele sõpradele.

Väike märkmik oli tähelepanuta rohkem kui pool sajandit, sest kirjaniku tütar Denise Epstein arvas, et tegu on ema päevikuga, mille lugemine on liialt valus. Alles 1998. aastal selgus, et tegemist on romaani käsikirjaga.

Esimest korda alles 2004. aastal trükis ilmunud romaan annab tänu sellele, et kirjanik kõike toimuvat reaalselt nägi ja tunnetas, läbinägeliku ja tõetruu pildi Prantsusmaast ja prantslastest: väljarändajaid täis teed; külad täis kurnatud ja nälginud lapsi ja naisi; keset teed seisvad rikkis autod, mis on mööbli, madratsite ja toidunõudega üle koormatud; kodanlased, kelles rahvamassid vastikust tekitavad ning kelle suurimaks eesmärgiks on oma nipsasjakeste päästmine; saksa sõdurid, kes prantsuse peredesse majutatakse.

"Prantsuse süit" on väärt lugemine nii ajaloohuvilistele kui ka neile, keda paeluvad inimsuhted ning nende keerdkäigud.

Raamat on ilmunud sarjas "Areeni bestseller", mille raames on ilmunud muuhulgas ka Emma Donoghue "Tuba", mida samuti väga lugeda soovitan.

Soovitab Kaili

20.9.12

Hanna Miller "100 põhjust minna Belgiasse. Mitte ainult šokolaadist"

"Ärge imestage, see on Belgia!" - Sellist lauset kuulis raamatu autor kohe mitmel korral pärast Belgiasse saabumist, pealegi kohalikke endi käest.

Belglast kui rahvust pole üldse olemas - on Belgia kodanikud, keda nimetatakse belglasteks ja kodumaaarmastus, mis väljendub kleebistes autodel "Ära puutu minu maad!". See riik suudab ka üle aasta ilma valitsuseta rahulikult toimida. Siin räägitakse kõikmõeldavaid keeli ja kogu selles keelte virvarris peab teadma, et igal kohal, ka tänavatel, on kaks, kui mitte kolm eri versiooni. Ei saa mainimata jätta ka üht autorit eriti jahmatanud nähtust - meeste pissuaarid keset kõnniteed ja lageda taeva all. Brugges on selline otse kiriku sissepääsu kõrval. Need on mõned paljudest veidrustest.

On uskumatu, kui palju maailmakuulsusi ja leiutisi on pärit sellelt väikeselt maalt. Näiteks rulluiskude leiutamist seostatakse belglase Merlini nimega. Ja kes meist ei teaks Georges Simenoni loodud detektiivi Maigret, kes on ju belglane.

Brüsseli kõige suurem vaatamisväärsus on muidugi raekoda Grand Place. Raekojaplatsi lähistel seisab orvas 61 cm pikkune pissiv poisike Manneken Pis (pärit 1619. aastast), kes 1987. aastal sai endale õekese Janneken Pisi.

Kuulus on Belgia šokolaad, kuigi esimesed šokolaadivalmistajad olid šveitslased. Šveitsis tarbitakse šokolaadi ühe inimese kohta aastas 13 kg, Belgias 12,5 kg ja Euroopas keskmiselt 8-11 kg. Võrdluseks - Hiinas vaid 100 grammi.

Belgia jõulukombed erinevad Eesti omadest seetõttu, et see on katoliiklik maa. Laste kingipäev on 6. detsember. Kingitusi viskab korstnast sisse Nikolaus, olles enne järgi vaadanud, kas lapsed on ikka head.

Belgi kunst on rikastanud maailma mitmete suurnimedega. Võiks nimetada üht põnevat isikut Michel Sittowit, kes seob Eestit 15.-16. sajandi Flandriaga. Kuulsad on Flandria piltvaibad, mis polegi gobeläänid ja pitsikudumise kunst. Ka Tallinnas on üks 16. sajandi Brüsseli töökojast pärit piltvaip - Oleviste kiriku altarilaua esine kate.

Võiks kirjutada veel Belgiast kui kollektsionääride paradiisist, kuulsatest kunsti- ja antiigimessidest, imekaunist loodusest ja maailma pikimast trammiliinist - 68 km - mööda Belgia rannikut.

Belgia kui väikeriigi saatus on tihedalt läbi põimunud naaberriikide, eriti Hollandi, Saksamaa ja Prantsusmaaga. Raamatus tutvustatakse ka nende maade kauneid piiriäärseid linnu.

Belgia piiril asub Luksenburgi suurhertsogiriik, mille pindala on väiksem kui Saaremaa, elanikke aga umbes sama palju kui Tallinnas ja Tartus kokku, ligi 512000. Koos Hollandi ja Belgiaga moodustavad need väikeriigid Beneluxi maad, mille nimetus tuleneb kõigi kolme riigi esisilpidest.

Belglased armastavad lisaks šokolaadile ja õllele koomikseid ja koduloomi - peaaegu igas kodus on kas kass või hästikasvatatud koer, kes koduaiast tänaval kõndijate peale ei haugu.

Mõnusat tutvumist väikeriigi Belgia veidruste ja vaatamisväärsustega.

Anne Randmere

18.9.12

Ketil Bjornstad "Muusikale"

Minategelane on 16-aastane Aksel, kes elab koos ema, isa ja temast 2 aastat vanema õe Cathrinega. Romaan algab Akseli ema traagilise uppumisega. Toimub väljasõit mere äärde, ema läheb ujuma ja vool kisub ta kosest alla. Aksel oli emaga väga lähedane.

"Ja veel praegu, nii palju aastaid hiljem, kui ma kõike seda kirjutan, seisaksin nagu selsamal kohal silla all kõrkjate vahel ja näen, et ema viipab, et ta viipab mulle igavesti."

Elu aga läheb edasi. Aksel on andekas klaverimängija. Ta harjutab kodus palju ja keskendub noorte pianistide konkursile, hakkab koolist poppi tegema ja lõpuks jätab kooli hoopis pooleli. Konkursi võidab aga Anja Skoog - tüdruk, kes elab läheduses ja kellesse Aksel on armunud. See on kaunis ja müstiline armastus kahe noore ja andeka kunstniku vahel. Aksel suubub klaverimängu, kuna mõistab, et see ongi ta saatus. "Kõige tähtsam on mitte kunagi ükskõikne olla. Isegi kui sa harjutad, pead sa mängima nii, nagu oleks iga stroof, iga klahvilöök viimane, mida sa siin elus teed." Kui Aksel saab 18-aastaseks, annab ta varsti oma soolokontserdi ja sellest oleneb tema tulevik suurel määral.

Romaanis on juttu ka teistest noortest, kes püüavad saavutada edu pianistidena. Tee kuulsuseni on raske ja nõuab tohutut tööd ja eneseteostust. On palju rivaalitsemist kui ka üksteise toetamist. Kõik nad soovivad olla parimad. Kunst nõuab pühendumist loobumise hinnaga.

Romaani autor on klaverimängu imelaps, kellest on praeguseks saanud tunnustatud džässpianist ja omanäoline helilooja. Lisaks sellele on ta luuletaja, laulusõnade kirjutaja ja romaanikirjanik.

See on ilus ja liigutav raamat, mida soovitan lugeda.

Anne Randmere

17.9.12

Jennifer S. Holland "Ebatavaline sõprus: 47 erakordset lugu loomariigist"

AS Ajakirjade Kirjastus 2012

Jennifer S. Holland on teadus- ja looduskirjanik, kes töötab praegu ajakirja National Geographic vanemtoimetajana.

Raamatus "Ebatavaline sõprus" on kirja pandud arvukalt lugusid erinevatest liikidest loomadest-lindudest, kes on loonud omavahel sõprussideme. Raamat sisaldab rohkelt fotosid.

Jennifer S. Holland on kirjutanud raamatu järelsõnas: "Siiski on see raamat loodedavasti veennud mõnda skeptikut, et emotsioonid ja empaatia ning rõõm ja pettumus ei kuulu ainult inimkogemuste valdkonda. Nende lugude kogumine avas mu silmad sellele, kui sageli võivad loomad meid üllatada oma hoolivusega. Kui hakkas levima kuuldus, et kogun lugusid liikidevahelistest suhetest, saabus mulle iga päev uusi pilte ja jutustusi - palju rohkem, kui mul oli võimalik kasutada..."

Jenniferile saadeti kirju üle maailma: Lõuna-Aafrikast, Saksamaalt, Ameerikast, Inglismalt, Indiast (leopardi ja lehma sõprus), Hiinast (makaak ja tuvi), Antarktikast (fotograaf ja merileopard), Iisraelist (merekoer ja delfiinid), Kanadast (kelgukoer ja jääkaru), Jaapanist (madu ja hamster).

Kõik lood raamatus olid väga huvitavad. Siiski tahaks esile tuua neist mõnda.

Ameerika Ühendriikidest Pennsylvaniast pärit lugu "Pimedate juhtkass ja pime krants". Me teame pimedate inimeste juhtkoertest, kes on saanud eriväljaõppe, aga järgnev lugu on vöödilisest kassist Libbyst, kes pidi ise õppima hoolitsema pimeda koera Cashew'i eest. Hulkur-kass Libby toodi peresse, kui ta ei olnud suurem kui pesapall. Kass kohanes hästi ümbruse ja pere segaverelise labradoriga. Kui umbes 12. aastaselt Cashew'i nägemine hakkas nõrgenema, hakkas kass hoolitsema oma eluaegse toakaaslase eest. Libby hakkas pikutama kuudi ees, et vajadusel sõbrale toeks olla. Kass püsis Cashew'i pea lähedal kui koer majas või õues liikus. Nad lähenesid ka toidukausile üheskoos ja pikutasid koos verandal. Kui Cashew ligi 15 aasta vanusena siit ilmast lahkus, otsis Libby kaua oma sõpra tema lemmikpaikadest. Pere uude koera ei suhtunud Libby iial sarnase kiindumusega.

Järgnev lugu on Texasest pärit eestlase Heleni Jürlau pitbull Sharkyst, siiami kassist ja tibudest. Tibud käivad koos koera Sharkyga basseinis, istudes koera turjal. Siiami kass Max rivistab tibusid. Helen on filminud oma loomi ja pannud neid üles youtube'i. Väga toredad videod. Veetsin Sharky ja tema sõprade seltsis mitu tundi.

Soovitan raamatut soojalt!

Raamatukoguhoidja Evi

Samal teemal on Krister Kivilt Eesti Ekspressis ilmunud artikkel: Eesti naine filmis kiskjakoera ja tibude sõpruse maailmakuulsaks.

4.9.12

Semen Altov "Sõnamäng"

Tuntud vene humoristi Semen Altovi kogumiku "Sõnamäng" ("Игра слов") on eesti keelde tõlkinud humorist Priit Aimla.

Semen Altov sündis 1945. aastal ja elab praegu Peterburis. Humoreske on ta kirjutanud üle kolmekümne aasta ning Venemaal on ta väga tuntud ja armastatud estraadikunstnik ning literaat.

Priit Aimla on kirjutanud humoreske, näidendeid, libretosid, laulusõnu; samuti töötas ta palju aastaid tõlkijana huumoriajakirjas "Pikker".
"Sõnamäng" on kakskeele: humoreskid on nii venekeelsed kui eestikeelsed, seega saab raamatut hea huumori nautimise kõrval kasutada ka keeleõppeks.

Kahjuks segavad hea huumori nautimist ohtrad kirjavead eestikeelses osas (lugesin vaid eestikeelset osa, sest vene keel ei ole mul kuigi tugev), kuigi raamatul on tiitellehe pöördel kenasti korrektor ära mainitud.

Soovitab Kaili