28.4.12

Peter Englund "Sõja ilu ja valu"

"Sõja valu ja ilu" pole mitte tavaline ajalooraamat, mis kirjeldaks sõja põhjusi, kulgu või tagajärgi, vaid pigem kirjeldab seda, milline see oli: seda läbi 22 sõtta kistud ning sõjas ühel või teisel moel osalenud inimese kogemuste.

Need inimesed on väga erineva taustaga: on erinevatel pooltel sõdinuid kui ka tsiviilelanikke, nii lihtsõdureid kui sanitare, nii mehi kui naisi, kuid valdavalt on nad noored, vaid umbes 20-aastased. Neist 22-st mitte kõik ei tule sõjast eluga tagasi, mõned saavad kangelasteks, mõned langevad vangi. Erinevast saatusest, rollist, soost ja rahvusest hoolimata ühendab neid kõiki siiski fakt, et sõda röövib neilt midagi: nooruse, illusioonid, lootuse, inimlikkuse – elu.

Raamat tugineb neist inimestest järele jäänud materjalil: kirjadel, päevikutel, memuaaridel. Igas lühipeatükis kirjeldatakse, mida need konkreetsed inimesed alates 1914. aasta augustist kuni 1918. aasta novembrini mõtlesid või tegid.

Minu jaoks oli üllatav, kui paljud neist inimestest esialgu rõõmu ja hakkamisega sõtta läksid, tajumatagi, et sellega kaasneb vajadus tappa ning ühtlasi saada ka ise surma:
"Ma polnud mitte ainult liiga ebamugavas asendis, vaid ka liiga erutatud. Mõne tunni pärast pidin minema oma esimesele rünnakule. Mus polnud põrmugi hirmu ega isegi mitte närvilisust, vaid ainult kihk alustada. Tunnid paistsid lõputuna. Kas koidikut ei tulegi?"
Alfred Pollard, 15. juuni 1915

Sõja kulgedes muutus optimism aga tihti pessimismiks, maad võttis ükskõiksus:
"… Seejärel muutuvad igapäevaseks isegi kõige ohtlikumad olukorrad, kuni päevad paistavad mööduvat pakkumata midagi muud, kui surma pidev lähedus. Kuid ka see mõte – kui tugev see ka alguses polnud – tõrjutakse kõrvale, kuna see on pidevalt lähedal ja seepärast tähtsusetu. Olen täiesti veendunud, et ühest tundest võib ära tüdineda. Üks inimene ei saa niisama lõputult ringi käia ja surma karta või kasvatada hirmujudinast kantud huvi surma läheduse vastu. Vaim kannatab ja tõukav selle kõrvale, olen näinud, kuidas üht minu kõrval olevat meest tulistatakse, kuid tegelenud tulejuhtimisega edasi. Kas ma olen tundetu? Ei, ma vaid imestan vähem."
Edward Mousely, 13. detsember 1915

Sõda mõjutas neid noori inimesi aga väga palju ning ega ilmaasjata hakatud hiljem Esimeses maailmasõjas osalenud ja sellest osavõtmise tulemusena invaliidistunud või vaimselt ning moraalselt muserdatud noort põlvkonda nimetama kadunud sugupõlveks, keda oma teostes on käsitlenud muuhulgas ka E. M. Remarque ning E. Hemingway.

Soovitab Kaili

12.4.12

"Kaalul on ülekilod: nõuanded ja edulood neile, kel aastaid 40+"

"Sada kilo naise ilu" ei olnud ainult käibetõde, vaid selles on märgata õitsvat elujärge.

Peale 40-ndat eluaastat hakkavad kehal tekkima erinevad vajadused. Naise kehakuju muutub ümaramaks, hakkab kasvama kehakaal ja ega haigusedki kuhugi ei jää. Samad probleemid ei jää võõraks ka meestele.

Vööümbermõõt naistel üle 88 cm ning meestel üle 102 cm suurendab oluliselt südame-veresoonkonna haiguste tekkeriski, räägib raamatus dr Mai Maser.

Mida teha, et toime tulla ahvatlustega, mida pakuvad lookas riiulitega kaubanduskeskused? Tuleb olla iseenda peremees, vaadata, millal ja mida suhu pista. Juba väikeste muutustega võib saavutada edu.

Keda meist siis ei huvita tuntud inimeste söömised ja tegemised köögis. See raamat tutvustab erinevate inimeste (Gerda Kordemets, Ivi Eenmaa, Sven Sester jt) kogemusi normaalse kehakaalu ja hea enesetunde saavutamiseks.

Vaheldumisi tuntud inimeste kogemustega annab nõuandeid spetsialist toitumisharjumuste tervislikumaks muutmiseks. Valmismenüüd on neljaks nädalaks nii naistele kui meestele, kaasa saab ka ostunimekirja toidukraami ostmiseks. Menüüs olevad kerged toidud sobivad kogu perele, suurenda vaid koguseid vastavalt sööjatele.

Jälgides neli nädalat Figuurisõprade täpseid toitumisjuhiseid, võib kaotada kaalust kuni neli kilo. Raamatust leiab ka kirju Figuurisõprade postkastist.

Peale eluaastate lisandumise tekivad uued mured, liitudes ühiseks rahulolematuseks, eriti kevade saabudes ja peeglisse vaadates. Seega on nüüd paras aeg sirvida raamatut "Kaalul on ülekilod" ja mõnigi antud näpunäide kasutada ära enda huvides.

Soovitab Urve

2.4.12

Tarjei Vesaas "Seeme"

Romaani tegevus toimub ühe ööpäeva jooksul. Tegevuspaigaks on idülliline saar - Norra võrdkuju. Inimesed toimetavad oma igapäevaseid toimetusi. Kirjeldatakse lauta, kus emised toidavad oma vastsündinud põrsaid ja kult kõnnib rahutult kõrvalsulus. Õhus on tunda ärevust.

Saarele on tulnud võõras mees, "kes otsib meeleheitlikult paika, mis ta terveks teeks". Ta jäi haigeks pärast seda, kui vabrik õhku lendas ja ta eluga pääses. Ta otsib vaikust ja rahu ja on nüüd jõudnud siia haljendavale saarele. Saatuse tahtel kohtub ta metsas kauni tütarlapse Ingaga ja tapab ta. Inga armastatu Rolvi eestvedamisel hakatakse meest jahtima, püütakse ta lõksu ja tapetakse. Kogu kauni saare elanikkond on nagu hullunud jõuk jahil. Kui tegu on tehtud, tuleb selginemise hetk - mees oli nõrgamõistuslik ja ei teadnud, mida ta teeb. Algul püütakse leida patuoinast, kes massipsühhoosi vallandas. Kuid ikkagi jääb igaüks oma südametunnistusega üksi. "Nad seisid ja ägasid koorma all. Uue koorma all." Keegi ei suutnud neid aidata.

Romaan lõpeb lootusega, et hingehaavade paranemine on võimalik ja elu läheb edasi. Nad olid korraks maha paisatud. "Sügavale maa sisse. Aga seejärel oldi vaprad ja suudeti tõusta. Küllap oli põrmus olnud üks seeme. Nii et tõusti üles. Silmad selginesid ja nähti, et võis usaldada seda, kes lõi nii suurelt elu ja surma. Peagi on päike kõrgel ning rohi ja lehed rohelised." Elu haljendaval saarel läheb edasi.

T. Vesaas on Norra modernist, kelle paljudest romaanidest on eesti keeles ilmunud veel romaan "Jääloss" (1966). See on lüüriline ja südamlik romaan inimese üksildusest ja kaaslase igatsusest kauni põhjala talvelooduse taustal. Soovitan ka seda lugeda.

Soovitab Anne