27.3.12

Stig Claesson "Kes armastab Yngve Frejd"

Rootsi kirjaniku Stig Claessoni 1980. a ilmunud raamat on jutustus väärtustest, vananemisest ja elust maal, õigemini sellest, kuidas elu maalt kadunud on. Ühe metsa sees elavad kolm seitsekümnendates aastates vanameest ja üks vanaproua. Nad on "vabad mehed", nad on "oma töö teinud" ja nüüd on neil "vaba aja probleem". Ütlevad nad seda küll naljaga pooleks, kuid tegelikult on asi tõsine. Väljavaade elada 102-aastaseks, nagu Yngve Frej, ehk veel 30 aastat, lausa hirmutab neid.

Autor maalib ildüllilise pildi suvisest Rootsimaast ühes mahajäetud maakohast metsade sees, kuhu isegi buss enam käi. Tihti mainitakse sõna "vaikus". Kuid ühel päeval, paneb kingsepp Gustafsson, kes oli oma töö teinud, tee äärde viida, mis peaks juhatama nende talukohani. Suutmata otsustada, kas kirjutada sinna talu ametlik nimi või see, mille järgi seda tegelikult teatakse, kirjutab ta sinna hoopis "muistis", sest just muististena nad ennast seal tunnevad. Ja sel samal ilusal päikselisel heinaaja pühapäeval, toob see tegu nende ellu üksjagu elevust. Sündmuseid, mis nüüd arenema hakkavad, võib nende senist elurütmi arvestades nimetada lausa tormilisteks. Kuigi see elevus jääb üürikeseks, toob see "muististe" ellu vaheldust, milles on üksjagu muhedat huumorit, väärtuste vahetamist ja nende üle arutlemist, mõistmist ja mittemõistmist.

Lõppkokkuvõttes soe ja südamlik lugu, mürast ja stressist vaevatud linnainimest kadedaks tegevate looduspiltidega ja mõtlemapanevate dialoogidega ning mõtisklustega.

Raamat on ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas 1980. a.

26.3.12

Oscarid ja raamatud

Tänavusel Ameerika Filmiakadeemia aastaauhindade Oscarite jagamisel oli nii nominentide kui võitjate seas ka päris mitu raamatu alusel vändatud filmi.

Parima filmi nominent oli  ning parima mugandatud stsenaariumi Oscari võitis film "Järeltulijad" ("The Descendants"). Samanimelise raamatu autoriks on Kaui Hart Hemmings ning raamat ilmus selle aasta alguses ka eestikeelsena. Film ja raamat jutustavad Havail aset leidva loo töösse uppunud abikaasast ja kahe tütre isast, kes peale tema naisega juhtunud ränka paadiõnnetust on sunnitud tegelema nii oma tütardega, kelle kasvatamises ta suurt osalenud ei ole, kui ka teadmisega, et ta haiglas tkoomas viibiv naine on teda petnud. Samal ajal ootab terve suguvõsa tema otsust seoses tohutu äritehinguga, kus mehest sõltub, kas müüakse maha imekaunis maatükk, mille kauged esivanemad tema suguvõsale pärandasid.


Naiskõrvalosa Oscari pälvis Octavia Spencer suurepärase rolli eest filmis "Koduabiline" ("The Help"). Selle rolli eest on ta pälvinud muuseas ka Kuldgloobuse, Ekraaninäitlejate Gildi auhinna ning ka BAFTA auhinna. Kathryn Stockett samanimeline romaan ilmus eesti keeles aastal 2010 ning  sellest on pikemalt juttu olnud ka meie blogis Aili postituses.

Viis Oscarit, sealhulgas parima operaatoritöö, kunstniku, heli, helimontaaži ja eriefektide eest võitis Martin Scorsese kogupere seiklusfilm "Hugo", mis põhineb Brian Selznicki raamatul "Hugo Cabret' leiutis" (eesti keeles ilmus 2011. aasta lõpul). Raamatut sobib iseloomustada romaani nii sõnas kui piltides, sest illustratsioonidel on loo jutustamisel tähtis roll. Lugu räägib orvuks jäänud poisist, kes elab Pariisi rongijaamas ning hoolitseb selle eest, et sealsed arvukad kellad täpselt käiksid. Ühel päeval sattudes kokku rongijaamas mänguasjaletti pidava vanamehe ja tema kasulapse Isabellaga satuvad ohtu nii poisi salajane elu kui ka tema kiivalt varjatud suur saladus...



Parim montaaži eest pälvis Oscari film "Lohetätoveeringuga tüdruk" ("The Girl with the Dragon Tattoo") ehk Stieg Larssoni Millenniumi-triloogia esimese osa Hollywoodi ekraniseering. Seda romaanitriloogiat soovitab meie blogis ka Rein Sikk.

Parima filmi, operaatoritöö, kunstnikutöö ja muusika nominent "Sõjaratsu" ("War Horse") põhineb Michael Morpurgo samanimelisel romaanil (eesti keeles ilmus 2011. aastal) ning jutustab loo ebatavalisest sõprusest poisi ja hobuse vahel Esimese maailmasõja aegses Euroopas, kus sõja tõttu on sõbrad lahutatakse. Hobuse silme läbi jutustatakse lugu tema teekonnast läbi sõjamöllu.





Parima mugandatud stsenaariumi Oscari nominent oli ka John le Carré menuka spiooniromaani "Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk" ("Tinker, Tailor, Soldier, Spy", eesti keeles ilmunud 1997, 2012) ekraniseering, mille tegevus toimub külma sõja ajal.









Kas lugeda raamatuid ja/või vaadata filme, jääb igaühe otsustada, kuid olles ise lugenud/vaadanud neist enamikku, julgen soovitada mõlemat, sest filmid pakuvad vaatemängulisust (eriti tõstaks esile "Hugot"), kuid nagu ikka, on raamatud enamasti põhjalikumad ning filmides on ära jäänud nii mõnigi raamatus olulisena paistnud seik.

Head lugemist ja vaatamist soovitab Kaili.

20.3.12

Suzanne Collins "Näljamängude" triloogia


Viimasel ajal tundub mulle, et üha enam ilmub selliseid raamatuid, mida ei oskagi rangelt ei noorte- ega täiskasvanuteraamatute hulka liigitada – sobivad nad niivõrd laiale lugejaskonnale. Nii on ka Suzanne Collinsi "Näljamängude" triloogiaga (on see hea või halb, jääb igaühe otsustada, kuid tegu on taaskord triloogiaga), mille esimese osa tutvustus ütleb:

"Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud, mille võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel."

Seega ühest küljest kui selge noorteraamat: noored tegelased, ohtlikud seiklused ja suured tunded. Teisalt aga kooruvad triloogia kolmest osast välja märksa tõsisemad ning ka praegu aktuaalsed teemad: tõsieluseriaalide võidukäik ja nende mõju, valitseva klassi manipuleerimine informatsiooniga, eemaldumine loodusest ja kõrgtehnoloogia võidukäik. Seega sobib ka nõudlikumale lugejale.
Võrdleksin lugu Vana-Roomaga, kus rahvale pakuti tsirkust ja leiba ning areenidel võitlesid elu ja surma nimel gladiaatorid: tulevikuriigis Panemis asendab amfiteatreid televisioon ning gladiaatorite asemel võitlevad noored, kellest enamikul selleks igasugune ettevalmistus puudub.
Raamat on põnev ja kaasahaarav, ma ei nõustu ka mõnelt poolt loetud kriitikaga peategelase tunnete ja mõtete aadressil – noored ei mõtle ega tunne samamoodi kui täiskasvanud ega peagi seda tegema.

Huvilised võiksid vaadata ka Näljamängudele loodud eestikeelset toetuslehekülge ning silma peal hoida kinokavadel, sest 23. märtsil esilinastub triloogia esimese osa filmiversioon.

Soovitab Kaili

19.3.12

Soome nüüdisproosa

Raamatukogu 1. korrusel on üleval Soome Instituudi poolt koostatud näitus "Kirgas, kerge ja karge nagu vesi. Soome nüüdisproosa", kuhu on välja valitud viisteist soome autorit, kes kõik on soome kirjandusmaastikul leidnud oma niši. Esindatud on nii meile hästi tuntud tegijaid (sh Sofi Oksanen, keda oma eesti juurde tõttu peetakse pooleldi eesti kirjanikuks) ning veidi vähemtuntuid, kuid kelle loominguga tutvust teha tasub.

Ka meie blogis on soome kirjanike teostest päris mitu korda juttu olnud: Maaja tutvustus Riikka Pulkkineni raamatule "Piir", Anne soovitus Kjell Westö raamatule "Kus kõndisime kunagi" ning ka Mare tutvustus Sinikka Nopola ja Tiina Nopola lasteraamatule "Risto Räppar ja viimane hoiatus".

Head soome kirjanduse avastamist!

13.3.12

Knut Hamsun "Aga elu kestab"

Knut Hamsun kujundas oma teosed sageli tsüklitena. Käesolevas romaanis on pea-tegelaseks August, kes on ka romaanide "Hulkurid" I ja II ning "August" keskseks kujuks. Nendes romaanides oli August noor ja uljas, reisis ning seikles mööda maailma maid ja meresid.

"Jah, sa oled üksjagu ilma näha saanud," ütles doktor. "Kuidas Lätis elu oli?"
"Eestit, Lätit, Liivimaad, kõiki neid Läänemeremaid olen näinud - ja Läänemerd ennast ka muuseas..."
Prillid oli ta ostnud "Revali turult ühel maal, mille nimi oli Eesti".

Nüüd on August vana mees ja on jõudnud tagasi kodumaale Segelfossi linna. Tal on kuldsed käed, tal on palju elukogemusi ja teda kutsutakse Tuhatkunstnikuks. Linnarahvas pöördub ta poole igasuguste probleemidega ja August oskab igale inimesele nõu anda.

"... ta oli seikleja, ulgumerel ringiseikleja, hing ja ihu räbalates, kõhklusteta, südametunnistuseta, kuid kiire taibu ja osavate kätega. Aeg tegi temast sõnumitooja. Temas oli kutsumus luua arengut ja teha edusamme."

Kuigi ta on vana, on ta hingelt noor. Seda näitab ta armumine kaunisse neidu Corneliasse. See oli õnnetu armastus. August ei ole halb inimene, temas on kõike, nii head kui halba.

"Tal ei puudunud kaastunne, temas oli heasüdamlikkust ja ta oli alati valmis aitama. Aga tal puudus sügavus. Ta meel oli muutlik. Tal oli häid omadusi ja häbiväärseid vigu." Hamsuni tegelased on väga huvitavad. Ta keel on lihtne, kuid väga ilmekas ja kujundlik. Oluline koht on Norramaa imekaunil loodusel - mägedel, põhjatul taeval ja soojadel suveõhtutel.

"Kui August näeb, et kõik on kadunud, haarab ta ühel lambal pikast villast, võib-olla selleks, et tema peale oleks pehmem kukkuda, ta hoiab looma enda ees, aga lammas sipleb lahti. Siis kantakse ta alla kuristikku. Lambameri saab meremehele hauaks."

Raamat lõpeb Augusti surmaga, kuid ometi on see hümn elule. Mis ka ei juhtuks elu läheb edasi ja kestab.

Soovitab Anne

Jennifer Niven "Ada Blackjack: tõestisündinud lugu Arktikas ellujäämisest"

Tammerraamat 2012

Kui 21-aastane eskimo Ada Blackjack nõustus minema õmblejana kaasa Arktika ekspeditsioonile, oli tal vaid üks lihtne eesmärk: teenida palju raha, et oma väikese poja eest hoolt kanda. Ta suundus nelja mehega 1921. aasta septembris kaugele põhja. Järgmise talve saabudes tabasid ekspeditsiooni raskused, nälg ja tragöödia. Kui Ada kaks aastat hiljem tagasi tsivilisatsiooni jõudis, oli ta ekspeditsiooni ainus ellujäänu.

On tõsi, et raamat räägib ellujäämisest, täpsemalt ühe inimese ellujäämisest viiest, kuid raamatul on veel teine pool, mis jätkab ekspeditsiooni järelkajastamist ja ekspeditsiooniliikmete perekondade tundeid ning otsinguid seoses nurjunud ettevõtmisega. Ja Adast, kes ainsa tunnistajana osutus ajakirjandusele lootustandvaks tuluallikaks. Adast, kes jäi piiramisrõngasse erinevate huvidega inimeste keskel, kes omakasupüüdlikel eesmärkidel ei kohkunud tagasi ka tema laimamisest. Psüühiliselt niigi räsitud naine oma lihtsuses sai tunda ängi ja ülekohut.

Raamat tugineb Ada varem avaldamata päevikule ja mitte ainult Ada päevikule: autori kasutuses on ka teiste ekspeditsiooniliikmete päevikud, nende vanemate kirjavahetus ja ametlikud dokumendid. Õigupoolest on raamat üks suur uurimistöö, mis on ladusalt kirja pandud inimlikult emotsionaalses võtmes.

Ada oli puhastverd eskimo, kes oli misjonäride juures õppinud kolmanda klassi tasemel inglise keeles lugema ja kirjutama. Ühtlasi omandas ta "valgete inimeste" juures õmblemise, koristamise ja söögitegemise oskused. Ta ei olnud pidanud oma elus ehitama onne, seadma püüniseid ega teadnud suurt midagi hõimuelust. Küll aga saatsid teda lapsepõlves kuuldud jutud, mis mõjutasid tema siirast ja lihtsakoelist maailmavaadet.

Raamat kirjeldab ekstreemseid olusid, millega tuli viiel noorel inimesel toime tulla. Mil moel aga tuli elusana sellest katsumusest välja väike, umbes 150 cm pikkune, habras naine? Ekspeditsioonil sattus Ada tahtmatult koos elama ainsa naisena meeste hulgas. Siira ja naiivse inimesena oli tal esialgu raske juhtida oma emotsioone. Tõenäoliselt elas ta läbi sügava depressiooni, millest ta ajapikku oludega kohanedes paranes. Ta teadis, et jääkarusid tuleb karta rohkem kui surma, sest jääkaru nanook oli tark, võimas ja õudu tekitavate inimlike omadustega loom. Saatuse irooniana olid jääkarud sel saarel tavalisteks kaaselanikeks. Ada päästjateks olid tema enda langetatud otsused. Ta otsustas esialgu olla toeks surevale kaaslasele ning hiljem hoidis teda elus kohustus jõuda tagasi oma haige poja ja ema juurde. Ta teadis, et tal on kasutada ekspeditsioonil tema arvele kogunenud raha, mida ta poeg vajab. Selle kohustuse ajel püsis elu.

Autor kajastab Ada elu kuni surmani, niipalju kui see on võimalik väheste säilinud dokumentide ja noorema poja ütluste põhjal. Tema poeg ei väsinud püüdlemast ema tunnustamiseni riiklikul tasemel. Tema ema, keda oli põhjuseta laimatud ning keda kasutati ära ekspeditsiooni organiseerija poolt, elas tagasihoidlikku elu, saatjaks pidevad läbielatud košmaarid.

1983. aastal tunnustas Alaska seadusandlik kogu Adat kui tõelist ja vaprat kangelast. Tema haual Anchorage'i Memorial Parki kalmistul seisab kiri "Wrangeli saare ekspeditsiooni kangelane".

Soovitab Marju Saluste

2.3.12

"Siberi karm kool: küüditatute koolilood"

Eesti Memento Liit kutsus 2010. aasta kevadel koolinoori küüditatute koolimälestusi koguma. Sellest raamatust leiategi 1941. ja 1949. aastal Siberisse saadetud laste koolimälestusi, mida tänased kooliõpilased kirja panid.

Paljud küüditatud meenutasid, kuidas neid ja vanemaid tuldi ära viima. Öeldi, et on passikontroll ja siis kui sisse tuldi, teatati, et pangu ennast ja lapsed riidesse, asjad kokku ja on minek. Erinevatest meenutustest saame teada, et asju ja toitu võis inimese kohta kaasa võtta 50-500 kg.

Paljudest meenutustest jäi meelde, et kui Siberisse jõuti ja rongilt maha lasti, siis toimus nagu orjakauplemine, kus kolhoosiesimehed valisid omale tööjõudu. Kõigepealt valiti 14-15 aastased poisid ja lastega pered jäeti viimaseks. Lapsed said Siberis päris hästi hakkama, sest nad harjusid kiiremini uute oludega.

Nooremad lapsed, kes koos vanematega Siberisse saadeti, meenutavad kõik kooliajast, et nad ei osanud vene keelt ja alguses oli koolis raske aga läbisaamine õpetajate ja kaasõpilastega oli hea. Vene keele õppisid nad ruttu ära ja koolis olid eestlased tublid õpilased. Paljud lõpetasid 7 klassi ja ka 10. Aga kui küüditatud tahtsid ülikooli minna ja sisseastumiseksamid juba ära tegid, siis vastu neid ikka ei võetud.

Väljasaadetud meenutavad Siberi kaunist loodust, palavat suve ja külma ning lumerohket talve. Talvel käidi koolis puhvaikade ja lubjaviltidega, sest külma oli 40 ja vahel ka 60 kraadi. Enamuses mälestustes lapsed meenutasid, et koolis peeti nääripidu ja nad said kingiks kommikoti.

Osades koolides olid koolitarbed: vihikud-raamatud kooli poolt. Osades koolides, kus koolitarbeid ei olnud, kirjutati ka vanade ajalehtede, raamatute ning koolivihikute tühjadele äärtele ja ridade vahele.

Kõikidest meenutustes jääb kõlama, et koolilapsed peale koolitunde ja koolivaheaegadel käisid emal tööl abiks või ise tööl, sest paljudel lastel oli isa vangilaagris või surnud. Palju poisse läks juba peale neljanda klassi lõpetamist tööle.

Kõik meenutasid Stalini surmapäeva. Kuidas venelased nutsid ja eestlased hoidsid rõõmu tagasi, sest oli lootus taas kodumaale tagasi saada.

Siberi kaaslastega korraldavad nad kokkutulekuid siiani. Koos meenutatakse sealset elu ning lauldakse sealseid laule.

Jutu lõpetas Milvi väga ilusate mõtetega: "Ma ei nuta, ei hala, ei krigista kellegi peale hambaid. Elu läks ja läheb oma rada edasi."