22.2.12

Emma Donoghue "Tuba"

Lugedes raamatu tagakaanelt sisututvustust, loobusin esialgu raamatu lugemisest, sest lukkude taha suletud maailmas elava ema ja lapse lugu tundus liiga sünge teemana. Kolleeg Iivi soovitusel võtsin raamatu siiski ette ning ei kahetse, sest vastupidiselt oma eelarvamustele ei olnud tegu sugugi mitte masendava, vaid hoopis väga erilise looga.

Autor jutustab raamatus loo emast ja tema 5-aastasest pojast. Ema röövis aastaid tagasi Vana Pagan, kelle poeg ka väike Jack on. Kogu oma vangistuse on nad elanud Toas – aiamajakesest vangikongiks ringi ehitatud kambrikeses, millel ei ole ühtegi akent, kogu side välismaailmaga ongi seesama Vana Pagan, kes neile kogu eluks vajaliku toob. Tuba on väikese Jacki jaoks kogu maailm – tema ju Väljaspool käinud ei olegi, ta on seal sündinud ja kasvanud ning Emme on talle selgeks teinud, et see ongi maailm, kõik Väljaspool on väljamõeldis.

Raamatust umbes poole moodustab kirjeldus elust Toas – Jacki ja Emme igapäevaelust ja tegevustest, mängudest ja õppimistest. On liigutav, kuivõrd läbimõeldult ja inimlikult Emme Jacki eest hoolitseb, alates võimalikult korralikust toitumisest ja hügieenist kuni läbimõeldud õpetamise ning käepärastest vahenditest mänguasjade tegemiseni välja.

Seejärel toimub Põgenemine ning teine pool raamatust hõlmab elu väljaspool Tuba. Emme on olnud Jackile väga tubli õpetaja, seega Jack teab, mis üks või teine asi on, kuid raskusi valmistavad hoopis ootamatud asjad – kohanemine ereda päikesevalgusega, treppidest käima õppimine, harjumine kasvõi sellega, et toitu võib süüa just niipalju, kui on soovi, mitte ei pea näiteks üle lugema hommikukrõbinaid. Maailm on täis toredat avastamist, kuid Jackil tekib ka igatsus kodu järele, Toa järele. Seevastu Emme, kelle jaoks on see pääsemine röövija käest vabadusse, ei soovi oma vangikongiks olnud Toast aga ühtki asja, veel vähem sinna tagasi pöörduda. Nii peavadki Jack ja Emme kohati iseseisvalt, kohati üheskoos oma uue eluga kohanema.

See on südamlik lugu, millest ei jäänud minu jaoks kõlama mitte traagika (mida selline röövimine, vägistamine ja vangistamine kindlasti on), vaid see, kuivõrd palju on võimeline üks ema oma lapse jaoks andma ning kui palju annab emale vastu see, et tal on keegi, kelle eest hoolitseda.

Tegu on minu jaoks kindlasti ühe suurima lugemiselamusega viimase aasta jooksul.

Raamatust on muuhulgas kirjutanud ka Kätlin Kaldmaa Eesti Ekspressis ja Kaja Kleimann Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituste blogis ning vaadata tasub ka raamatu treilerit Youtube'is.

Bill Bryson "Ringkäik kodumajas. Eraelu lühilugu"

Raamatukogutöötajana ma väga palju raamatuid koju ei osta – töölt saab ju kõige parema valiku pidevalt koju laenutada ja ostma lähen vaid neid raamatuid, mille olen läbi lugenud ja veendunud, et loeksin neid ka edaspidi ja/või on need väga jääva väärtusega. Üks selliseid raamatuid on kindlasti ka "Ringkäik kodumajas".

Esmamuljena mittemidagiütleva pealkirjaga raamatus on peidus meie kodudega seotu ajalugu ning arenemislugu: arhitektuurist elektrini, toidu säilitamisest epideemiateni, vürtsikaubandusest Eiffeli tornini, krinoliinidest tualettideni, samuti säravate, loovate ja tihti ekstsentriliste inimesteni selle kõige taustal.

Autor on raamatut kirjutades teinud ringkäigu ka omaenda kodus, Norfolki vanas pastorimajas, astudes toast tuppa ja arutledes, kuidas argiasjad on kujunenud. Tulemuseks on kaanest kaaneni huvitav ja kaasahaarav, suurepäraselt ja ladusalt kirja pandud raamat, mille kord läbi lugedes võib selle igal ajal taas suvalisest kohast lahti teha ning edasi/üle lugeda.

Raamatust on kirjutanud ka Jaan Martinson Õhtulehe raamatublogis ning Mart Juur Postimehes.

16.2.12

"Tõlkes kaduma läinud: eesti kirjanduse tõlkijate lood"

Viimasel ajal suure tähelepanu all olnud ja poleemikat tekitanud eesti kirjanduse raamatukogudes kättesaadavuse ja lugemise teema tekitas ka mõtte sellest, kuidas on olukord eesti kirjanduse tõlkimisega. Vastuseks sobib ilmunud raamat.

Oluline osa eesti kirjanduse tutvustamisel on olnud Eesti Kirjanduse Teabekeskusel, kelle väljaanne antud raamat on ja mis tutvustab tõlkijaid, inimesi, kes on "eri kultuuride ja kirjanduste saadikud, sild ühest keele- ja kultuuriruumist teise", nagu ütleb raamatu saatesõnas raamatu koostaja Ilvi Liive. Veel saatesõnast: "Eesti kirjandus ei jõua kusagile iseeneset, olgu ta nii hea kui tahes. Kui ei oleks pühendunud tõlkijaid, kes armastusega eesti kirjanduse asja ajavad, igaüks omal maal ka omas keeleruumis, siis tõlkeid ei ilmuks ja ei oleks palju kasu ka Eesti Kirjanduse Teabekeskusest. See raamat ongi sündinud soovist jäädvustada nende inimeste teid ja töid, kes on ühe väikese rahva keelt ja kirjandust oluliseks pidanud, et on otsustanud sellele pühenduda ja seda oma rahvale vahendada."

Raamatus räägivadki eri maade tõlkijad, kuidas nad jõudsid eesti keele, kultuuri, kirjanduse ja laiemalt kogu Eesti juurde. "Kui nooremate tõlkijate tee eesti kirjanduse juurde on kulgenud õpingute ja tõlkeseminaride toel, siis vanema põlve tõlkijad jõudsid eesti kirjanduseni ja tõlkimiseni sageli endalegi ootamatult, justkui juhuse tahtel."

Soovitan lugeda!

Aili

6.2.12

Umberto Eco "Noore romaanikirjaniku pihtimused"

Käesolevas raamatus vaatab Eco tagasi oma romaanikirjaniku teele. Ta räägib kuidas temast sai romaanikirjanik. "Alustasin romaanide kirjutamisega lapsepõlves. Esimesena tuli mulle pähe pealkiri. Joonistasin kohe valmis kõik illustratsioonid, seejärel alustasin esimest peatükki... Väsisin pärast paari lehekülge ja andsin alla."

Eco oli juba 58-aastane kui ta jõudis oma esimese suurepärase romaanini "Roosi nimi". Ta kirjeldab, kui palju ta tegi eeltööd selle ja ka teiste romaanide kirjutamiseks. Ta kaitses doktoriväitekirja esteetikast ja üks ta oponent ütles, et ta räägib oma uurimistööst nagu oleks see detektiivromaan. Eco saigi sealt idee, et kõik uurimistöö tulemused peavad olema niimoodi jutustatud, olema mõne Püha Graali otsingu ülevaade.

Raamatus on väga huvitavaid arutlusi romaanide kirjutamisest ja sellest, kuidas lugejad võivad tõlgendada kirjutatut. Ta arutleb reaalsuse ja väljamõeldise vaheliste piiride üle. Miks läheb väljamõeldis sageli rohkem korda kui tegelikkus. "Kui me teame, et Anna Karenina on väljamõeldud tegelane, keda päris maailmas olemas ei ole, siis miks me nutame tema kimbatuse pärast või mis põhjusel liigutavad tema ebaõnnestumised meid nii tugevalt."

Viimases essees heidab Eco vaimuka pilgu kõige pöörasematele kirjanduslikele loeteludele nii enda kui ka teiste kirjanike loomingus.

"Raamatukogukataloog on näide praktlisest loetelust, sest raamatuid on raamatukogus piiratud arv. Erandiks oleks muidugi lõpmatu raamatukogu kataloog."

"Ent võime tunda samasugust lõpmatusest tingitud peapööritust, kui puutume kokku päris raamatute pealkirjade loeteluga..."

Seda raamatut on kahtlematult huvitavam lugeda neil, kes on tuttavad Eco kolme eesti keeles ilmunud suurepärase romaaniga - Roosi nimi", "Eilse päeva saar" ja "Baudolino".

Head lugemist ja loetud raamatute loendamist!

Soovitab Anne