28.12.12

Charles Frazier "Pime mets"

Romaani tegevus toimub Põhja-Carolinas möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel. Noor naine Luce asub elama lagunevasse mägihotelli kaasas rängad läbielamised oma lapsepõlvest ja noorusest. Ta hakkab hoolitsema kahe väikese lapse - oma tapetud õe laste eest. Esialgu tundub, et võimatu on nendega hakkama saada, sest lapsed ei suhtle üldse ja muudkui mängivad tulega ja põletavad maju. Õe tapja ei saanud karistada, kuna tunnistajaid ei olnud ja tema süüd ei suudetudki tõestada. Tõsi küll - tunnistajateks olid väikesed lapsed, kes olid aga kaotanud kõnevõime ja keda oli tapja ilmselt ka ahistanud.

Saatuse tahtel ristuvad nende teed jälle. Õe tapja Bud leiab Luce, kes elab nüüd alalises hirmus. Ootamatult ilmub aga ta ellu ka midagi positiivset - mees, kes on valmis talle turvatunnet pakkuma. Luce on algul tõrjuv, kuid sulab tasapisi ja hakkab meest usaldama. Need on romaani kõige lüürilisemad ja positiivsemad leheküljed. Ümbruskonnas sõidab ringi narkomaanist politseinik Lit, väike sooniline ja lihaseline mees, kes on Luce ja ta õe isa, kuid kes pole lastest kunagi hoolinud.

Luce eesmärgiks oli laste eest hästi hoolitseda.

"Luce ei lootnud lapsi armastama hakata ega oodanud ka,et nad teda kunagi armastama hakkavad. Aga mingi tunne oli tal laste vastu siiski ja see oli seotud nende ellujäämisega. Kindlasti oli neid rikutud ja kahjustatud. Kuid nad olid selle muserdava ahistamise üle elanud. Neist polnud saanud hädised ja abitud olendid."


Raamatu kulminatsiooniks on hetk, kui lapsed näevad oma ema tapjat Budi. Nad korjavad kokku natuke toitu, tikud ja muud eluks vajaliku ja sõidavad poniga mägedesse. Teevad lõket, öösel magavad poni külje vastas ja liiguvad hommikul ikka edasi. Nad ei põgene Luce juurest, seal oli hea ja rahulik. Kui Bud ilmus, murdusid kõik reeglid. Nad sattusid paanikasse.

Kohtudes lastega saab Bud aru, et "need väikesed kutsikad" tunnevad teda ja võivad kunagi ta vastu tunnistada - järelikult tuleb nad kõrvaldada. Ta hakkab lapsi jälitama, leiab poni jäljed... Õnneks sekkub loodus ning karm novembrikuu ilm. Raamatus on väga ilusaid pilte loodusest. Üheks peategelaseks justkui ongi karm ja metsik Apalatši mägede loodus.

Charles Frasieri tuntuim romaan on Ameerika kodusõja aineline "Cold Mountain" (eesti keeles 2006. a, film 2003. a). Soovitan ka seda väga huvitavat raamatut lugeda.

Soovitab Anne

3.12.12

Andrus Kivirähk "Lood"

Kellel veel silma/kõrvu pole jäänud, siis hea meel on teada anda, et Andrus Kivirähkilt uus raamat – seekord jutukogu – ilmunud on. Küsivad ju lugejad raamatukogutöötajatelt ikka lugemissoovitusi ning tihtipeale millegipärast peljatakse eesti kirjandust – selleks aga põhjust pole, sest tegu on ladusa ning igati väärt lugemisega.

Raamatu avalugu jutustab sel aastal saja aastaseks saanud Oskar Lutsu „Kevade“ tegelastest, õigemini on tähelepanu keskmes üks poistest – Kärd. Ah et Kärdi nimi ei meenugi? Meelde tulevad hoopis Toots ja Kiir, Arno ja Teele? Just seetõttu kannatab ka Kärd, sest teised mitte ainult ei märka teda, nad ka ei tunne teda ära ning see viib Kärdi lausa enesetapumõteteni..

Päris mitme loo aluseks on tuntud muinasjutt, näiteks kohtab raamatus Lumekuningannat, Buratinot ja kolme põrsakest. Siiski pole need muinasjuttude ümberjutustused, pigem on tegu tuntud tegelaste edasiste tegemistega: kas olete mõelnud, mis sai siis, kui hunt kolme põrsakese loos patta kukkunud oli või kuidas elas edasi Pöial-Liisi?

Muinasjuttude edasiarenduste kõrval on raamatus ka päris mitu tänapäeva (Eesti) ühiskonda kirjeldavat lugu, milles juttu nii kodututest, noorte inimeste Eestist lahkumisest, eestlaslikust kadedusest ja paljustki muust.

Väärt lugemine – kahju vaid, et raamat nii kiiresti läbi sai.

Soovitab Kaili

22.11.12

Willem Elsschot "Juust"

Willem Elsschot ühe tuntuima hollandi-flaami keeleruumi kirjaniku Alfons Josef De Ridderi (1882-1960) kirjanikunimi.

Esmakordselt 1933. aastal ilmunud humoorikas lühiromaan "Juust" on lugu sellest, kuidas keskealine ametnik Frans Laarmans saab võimaluse hakata tegelema juustumüügiga. Ta saab kakskümmend tonni Edam juustu, et seda siis Belgias ja Luksemburgis edasi müüma hakata. Esile kerkivad erinevad probleemid ja olukorrad, mida ta lahendama peab hakkama, samal ajal, kui juust seisab laos hoiul. On vaja sisustada kontor ja leida müügiagendid. Samas tuleb juustuäriga tegeleda varjatult, kuna asutuses, kus Laarmans tegelikult tööl on, arvatakse, et ta on haige ja ei saa seetõttu tööl käia. Paraku ei lähe aga kõik nii libedalt, nagu ta planeerinud ja lootnud oli.

Kuigi "Juust" on esmakordselt ilmunud pea 80 aasta tagasi, on seda ka tänapäeval huvitav lugeda ning see on flaami kirjanduse üks populaarsemaid teoseid tänini.

Soovitab Kaie

19.11.12

Serge Brussolo "Talvehirmud"

Serge Brussolo "Talvehirmud" on ilmunud Eesti Raamatu Mirabilia sarjas. Siiski pole tegemist päris tüüpilise laip- juurdlus kriminulliga. Mis aga ei tähenda, et pinged poleks üleval ja seda pea kogu tegevuse jooksul. Peategelaseks on 12-aastane Julien, kes peale viite pansionis veedetud aastat naaseb tagasi oma koju koos emaga, keda ta pole kõik need aastad näinud. Vahepeal alanud II maailmasõda on kõigi elud aga segi paisanud ja endine uhke häärber, kust poiss koos emaga enne sõda lahkus, pole kaugeltki enam sama koht. Läheduses varitsev oht miinivälja ja häärberi pööningul uinunud pommi näol muutub üha tähtsusetumaks küsimuste kõrval nagu: miks lahkus tema ema omal ajal kodust, mida ta kõik need aastad tegi, mis osa oli selles kõiges vahepeal väidetavalt enesetapu sooritanud vanaisal, salapärastel asjaoludel õnnetult hukka saanud isal. Naabripoisi kahemõttelised vihjed ja metsas elava ühekäelise skulptori mälestused ainult suurendavad kahtlusi ja mõistatuste sasipundart ning Julien hakkab emakese tegemisi kiivalt jälgima avastades ühel hetkel õudusega, et muutub üha enam oma isa sarnaseks.

Serge Brussolo psühholoogiline põnevik tunnistati 1995.a Prantsuse raadiojaama RTL ja kirjandusajakirja Lire ühise preemia vääriliseks kui aasta parim prantsuskeelne teos.

Soovitab Lea

12.11.12

Olev Remsu "München. Hitler ja Dostojevski : fragmentaarium. Hüplevad mõtted"

Eesti reisikirjade elav klassik Olev Remsu sõidab jalgrattaga mööda Müncheni tänavaid, pedaalib läbi ajaloo ja kohtub paljude värvikate tegelastega,, teise hulfas Hitleri ja Dostojevskiga. Isari jõe orus asuv München on suuruselt Saksamaa kolmas linn. Ta on natsionaalsotsialismi sünnilinn ja Hitleri lemmiklinn. Paradoks, et läbikukkunud kunstnik Hitler ristis Müncheni ka Saksa kunstipealinnaks.

Remsul on Münchenis kaasas Rainer Sarneti film Dostojevski "Idioot", mida ta vaatab ja arvustust kirjutab. Dostojevski alustas "Idioodi" kirjutamist Saksamaal ja lõpetas Itaalias. 

Dostojevski oskas saksa keelt, ta õppis seda ohvitseride koolis ja hiljem tõlkis vene keelde maailmakirjanduse tähtteoseid.Hitler ei osanud ühtegi keelt peale saksa keele. Nooruses tegeles ta kunstiga, laiskles ja kulutas parasiidina ema ja tädide raha.

Kuigi Hitler ja Dostojevski (1821-1881) elasid erineval ajal, leiab Remsu paralleele ja ühiseid jooni Hitleril ja tema kaasaegsetel ning Dostojevski tegelastel. Näiteks Raskolnikov mõtleb enne liigkasuvõtjast vanamoori tapmist selliseid mõtteid nagu Hitler pani kirja oma "Mein Kampfis". Ka Eva Braunil ja Sonjal on Remsu arvates palju ühist.

Dostojevski mõisteti surma riigivastase tegevuse eest ja mahalaskmiseni oli jäänud paar minutit. Ühtäkki saabus tsaarikuller ja surmanuhtlus asendati sunnitööga. Ta koges surma. Seejärel sai Dostojevskist truu tsaarialam - ühe hetkega ta lihtsalt muutis oma veendumusi. Mida mõtler Hitler enne mürgikapsli hammustamist?

Dostojevski on käinud Tallinnas neli korda. Ta külastas siin oma Uuel tänaval elavat venda ja kirjutas Tallinnas oma näidendi "Sortsid".

Hitler Eestis ei käinud, kuigi fanaatikud on kindlad, et 1942. aastal Soome lennates tegi ta lennuk vahemaandumise Lasnamäe lennuväljal.

Kui München oli Hitleri lemmiklinn, siis Berliini ta vihkas. Tema suurusehullustuseks oli teha sellest maailma pealinn, mille katkestas teine suurusehullustus - sõda.

Remsu võrdleb Dostojevski romaanide tegelasi Hitleri kaaslastega ja leiab, et nendel on palju sarnaseid jooni. "Tuleb välja, et Dostojevski on kirjeldanud nii Himmlerit kui ka Heydrichi. Himmleri on ta kirja pannud kristlust kuulutava romaani "Vennad Karamazovid" ühe peategelase Smerdjakovina.

"Dostojevskit ja Hitlerit sidus peale poolakate ja juutide vihkamise ka kirg, vastupandamatu tahe millegi järele," ütleb Remsu.Nad olid elu esimesel poolel hoopis teistsugused inimesed kui hiljem. Noor Hitler oli täielik loru, kes Kunstiakadeemiasse sisse ei saanud ja müütas oma joonistatud postkaarte. Elu teisel poolel oli ta Saksamaa ja suure osa Euroopa ainuvalitseja. 

Dostojevski oli elu esimesel poolel sõjaväelane. Pärast vangistust sai temast monarhismi, isevalitsuse ja õigeusu truu pooldaja. Elu teisel poolel oli ta kaunis boheemliku eluviisiga kirjanik, lausa Venemaa esikirjanik.

Remsu sõidab ringi mööda kauneid Münceni parke, külastab paljusid muuseume ja kohtub inimestega. Linnamuuseumi näitusesaalis on väljapanek "Müncheni Juudi Nukuteatri viimane, 1937. a hooaeg". Samas on ka stendid Müncheni kui natsiliikumise keskuse ja ka koonduslaagrite kohta. Seal on plakat "Plats puhtaks!" 1933. aastast. Remsule tuleb meelde 1992. aasta. Eestis kui võimule tulid Isamaa-poisid.

Olümpiapargist jõuab Remsu tühermaale, kus kõik meenutab nii Kopenhaageni hipiküla kui ka Nõuka-aegset aiamaad liinnade servas. Seal on isegi venelase Timofej lippidest-lappidest ehitatud puukirik. Kuhu veel minna pärast sellist avastust?

"Kui oled selle raamatu läbi lugenud, siis on enda jaoks tõepoolest raske välistada, et mõnes selle linna õllekeldris võisid kunagi kohtuda ka Hitler ja Lenin" - Tiit Pruuli

Soovitab Anne

19.10.12

Paula McLain "Pariisi abikaasa"

Ernest Hemingway nime ilmselt kellelegi tutvustama ei pea: ka Nobeli kirjanduspreemia pälvinud väga värvika elulooga kirjanik ja tema looming on paljudele tuttav. Meeldib ju eestlastelegi väita, justkui oleks Hemingway kirjutanud, et igas maailma sadamas võib kohata vähemalt üht eestlast (mida kirjanik tegelikult kirjutanud on, saab lugeda aga siit).

Hadley Richardson ja Ernest Hemingway
"Pariisi abikaasa" peategelane on Hadley Richardson, kes kohtub kahekümne kaheksa aastaselt Chicagos endast kaheks aastat noorema Ernest Hemingwayga ning armub, sest teda võluvad mehe energia ja kirglik tahe kirjanikuks saada. Nad abielluvad ja lähevad elama Pariisi, kus tol ajal elab väga palju silmapaistvaid kunsti- ja kirjandustegelasi. Pariis on just selline, nagu seda on Hemingway kirjeldanud raamatus "Pidu sinus eneses", ainult et nüüd vaadeldakse seda tema naise silmadega. Õhtud kirjanike ja kunstnikega, säravad vestlused, purjutamine ja üldine õhkkond polnud kindlasti soodsad abielu püsimiseks ning ka Hadley ja Hemingway koosellu tulevad lahkhelid. Poja sünd ei paranda asja, sest Hemingway meelest on lapse saamiseks vara ning mida kuulsamaks Hemingway saab, seda suuremat huvi pakub ta ka teistele naistele.

Kuigi tegu on ilukirjandusliku teosega, mille kirja pannud Paula McLain, toetub lugu siiski võimalikult täpselt faktidele ja selleks on autor teinud ära suure töö, kasutades väga paljusid allikaid: mitmeid elulooraamatuid, Hemingway käsikirju, aga ka Hadley Richardsoni ja Ernest Hemingway kirjavahetust.

Soovitan lugeda mõlemat raamatut, nii "Pariisi abikaasat" kui "Pidu sinus eneses", sest samu olukordi naise ja mehe kirjeldustest nähakse tihti erinevalt, lisaks pakuvad raamatud muidugi väga head võimalust teada saada kahe maailmasõja vahelise aja Pariisist ning tolle aja silmapaistvatest kunsti- ja kirjandusinimestest.

Kellele Ernest Hemingway elulugu rohkem huvi pakub, võiks lugeda ka neid raamatuid:
  • Valerie Hemingway "Sõnnidega võidu: minu aastad Hemingwayga"
  • A.E. Hotchner "Papa Hemingway".

Soovitab Kaili

15.10.12

Alfonso Signorini "Maria Callas: liiga uhke, liiga õrn"

Maria Callas sündis 1923. aastal Ameerikas. Tema ema Litsa ei armastanud teda, kuna ta oli lapsena paks ja inetu. Maria armastus isa vastu oli aga piiritu ja ka isa hellitas teda. 6-aastaselt, seistes lahtise akna all, laulab ta oma armast laulukest "Una paloma blabca".Seda kuulevad ta ema ja õde.

"Tema vastas olid vaid kaks puurivat silmapaari - ema ahned ja teenimisvõimalust märganud silmad ning õe Jackie kadedust ja kibestumist tulvil pilk.Alates sellest päevast, just sellest hetkest, muutus Maria elu igaveseks. Iial enam ei olnud midagi ta elus endine."

Maria pidi hakkama muusikat õppima. Raha oli aga vähe et lauluõpetajale maksta. Ühel päeval tõi ema turult puuri kolme kanaarilinnuga - nendest said Maria lauluõpetajad.

Kui Maria oli 14-aastane kolis ta koos ema ja õega tagasi Kreekasse. Maha jäi Maria kallis isa, kes kinkis talle pitsist taskurätiku, millest Maria kuni elu lõpuni ei lahkunud.

Kreeka elu oli raske. Maria pidi hakkama laulmisega perekonnale raha teenima. Ta laulis ka sõja ajal sõduritele. Ta oli ikka veel paks, jämedate jalgadega ja inetu. Lauldes muutus kõik.

"Kõik olid Maria lummuses. Kõiki võlus tema oskus lugusid jutustada, tema maagiline, traagiline ja üliinimlik laul ei jätnud kedagi puudutamata."

Ateena edu ei rahuldanud Mariat. Maailma suurimad teatrid olid ootel, et teda jumaldada, et ta tõeliseks staariks ja jumalannaks pühitseda. Ta oli raskuste ja loobumistega harjunud ja raske töö teda ei kohutanud. Aja jooksul alistas ta Metropolitani, La Scala ja palju teisi maailmakuulsaid ooperiteatreid.

1947. aastal abiellus Maria Meneghiniga. Mees oli tast vanem ja rikas ning hoolitses Maria karjääri ja esinemiste eest. Mees andis talle turvalise elu, kuid Maria ei olnud temasse armunud.

Ühel õhtusöögil Veneetsias kohtus Maria Aristoteles Onassisega, kes talle esimesel hetkel üldse ei meeldinud. Onassis kutsub ta oma laevale Christina ja sellest saab alguse suur armastus, mis kestab kuni mõlema surmani.

Maria lahutas oma 10 aastat kestnud abielu ja lootis, et Onassis abiellub tamaga, kuid seda ei juhtunud kunagi. Aristotelese lapsed ei sallinud Mariat ja ka mees ise tegi talle väga palju haiget. Marial oli probleeme häälega, ta oli aeg-ajalt meeleheitel ja üksinda, kuid ta ei suutnud mitte armastada Onassist. Suureks tragöödiaks oli Mariale lapse kaotus, ta ei suutnud sellest elu lõpuni üle saada.

Kui Onassis tutvub Kennedytega, kihutab ta Maria oma laevalt minema, solvates ja häbistades teda rängalt.

Onassise ja Jackie Kennedy abiellumist vaatab Maria televiisorist.

"Iga selle tseremoonia hetk , iga väiksemgi pisiasi - kõik peitis endas otsest vihjet tema ja Ari ülimalt privaatsele armuafäärile."


Kuu aja pärast kohtus Ari uuesti Mariaga. See armastus ei tahtnud kuidagi surra.

Maria 50-ndal sünnipäeval Ari ei helistanud talle, kuid saatis kirja, milles oli foto Arist surnuaial nende poja Omero hauakambri kõrval. Ari oli siiski oma poega vaatamas käinud. See oli Maria kõige kaunim sünnipäevakingitus.

Enne Ari surma veedavad nad mõne päeva Pariisis ja jätavad igaveseks jumalaga. Ari mõistis, kui sügavalt oli Maria teda armastanud ja kui palju tema ise sellele naisele haiget oli teinud.

Maria suri 1977. aastal oma Pariisi kodus, veetes oma viimased eluaastad nukras eraldatuses.

See on elulooromaan traagilisest kangelannast, kes kogu oma elu jooksul andis endast kõik - hääle, hinge ja tunded.

Soovitab Anne

9.10.12

Laine Tangsoo, Jaan Tangsoo "Tagasi koju"

Raamatu tegevus antakse edasi inimese ja koera pilgu läbi. Teos räägib koerast, kelle pärijad pärast omaniku surma liivakarjääri maha jätsid ja kes kodu otsides kirjanikepaari suvemajja sattus. Kas hülgamine ongi uus trend soovimatutest loomadest lahtisaamiseks? Loo aluseks on tõeliselt aset leidnud sündmused.

Koera mõtted: "Ma jäin sinna vanasse ja mahajäetud kruusakarjääri pikaks ajaks. Ma ei osanud kusagile minna ja nii olingi ma seal nii selle päeva, mil mind sinna viidi, kui ka järgneva öö. Ning peaaegu ka kogu järgmise päeva hommikupooliku. Ma ei julgenud sealt ära minna, sest minus oli väike lootus, et ehk mõtlevad inimesed ümber ja tulevad siiski tagasi. Selleks et mind auto peale võtta ja tagasi koju viia. Sinna, kus ma olin elanud terve oma elu."

Järgnev sündmustik antakse edasi inimese pilgu läbi:
Võõras koer hulkus talu ümber ja ei tahtnud ära minna. Oli näha, et koer oli näljas. Enne kui pererahvas otsustas koera omale jätta, proovis ta omanikke otsida interneti ja raadio kaudu. Nad käisid ümbruskonna veterinaarravilad koerapildiga läbi. Tulemusteta. Nad uurisid, kas saab abi loomade varjupaigast ja siis oma vallavalistsusest.
"Vallavalitsuse spetsialist? Tere! selline asi, et meile tuli koer."
"Kus te elate? Ahah, tean küll. Aga te oodake veel, äkki ta läheb ära."
"Mis mõttes ära? Kuhu? Ja kaua ma peaks ootama?"
"No vaat seda, et teie talu on päris valla servas... Et ehk läheb ta teise valda. Loodan, et te pole koerale süüa andnud?"

Teoses näeme valla suhtumist hulkuvatesse koertesse. Kui loom on silma alt ära, siis sellist probleemi ei olegi.

Vallast lubati ise tagasi helistada aga seda võis ootama jäädagi. Nii jäigi tulnukkoer peresse ja sai nimeks Murka. Peres oli varem juba koer olemas - Põlispeni.

"Põlispeni oli päritolult varjupaigast võetud kutsikas. Pesakond emaseid kutsikaid oli mitu aastat tagasi esimeste novembrikülmade saabudes umbes kuuvanustena jäetud sõidutee äärde külmunud maa peale, kust keegi uudishimulik ja hea südamega möödasõitja nad üles korjas ja varjupaika viis."

Raamatus on elutruult edasi antud tänapäeva tarbimisühiskonnas toimuv. Siin näeme inimeste suhtumist oma hoolealustesse, loomadesse, kes kõik on sõltuvad oma peremehest. Peremehed, kes on kunagi võtnud nad oma koju ja peaksid neisse samuti suhtuma kui oma pere täisväärtuslikesse liikmetesse. Imestama paneb, miks on aga paljude inimeste teadlikkus nii väike, et lasevad ilma sündida soovimatutel loomalastel ja siis jätavad need inimese sõbraks loodud pisikesed saatuse hooleks?

Pere Kiisu oli samuti olnud kodutu.

"Ei pea vist täpsustama, et ilmus Kiisu meile suve lõpul. Eelmise suve lõpul. Tüüpiline ju - väike kevadine kassipoeg, nii armas lastel temaga suvel suvilas mängida. Aga suvi lõpeb ja suvitajad sõidavad tagasi suurlinna tuledesärasse ning seal ei ole enam kohta vahepeal suureks kasvanud kassile. Lapsed, need kasvavdki niimoodi üles arusaamisega, et kutsud ja kiisud ongi ühe suve mänguasjad, et need ongi ühekordseks kasutamiseks ja tuleb suve lõppedes ära visata...Ja kuulekad lapsed pärandavad korraliku inimese mentaliteedid ja põhimõtted oma lastele. Kui need lapsed suureks saavad, kas saab neile siis pahaks panna, et nad oma raugaikka jõudnud vanemad hooldekodusse sokutavad, isegi siis kui selleks karjuvat vajadust pole? Meie korteris ei tohi ometi vanainimese lõhna olla, vuih."

Edasi lugege juba raamatust!

Mõtlemapanev raamat on kirjutatud suure südamesoojuse ja armastusega sõbrast ja sõbra mälestuseks.

Soovitab Evi

24.9.12

Guillaume Musso "Ingli kutse"

Romaan, mis algselt tundub romantilise komöödiana kuid millest peagi saab täismõõduline triller. Mees, naine ja kaks mobiiltelefoni - sellest saab alguse põnev ja ootamatute käänakutega lugu. Raamat algab mõtisklusega, millist rolli mängivad mobiiltelefonid meie elus ja kui palju nad meie elu määravad. Eriti veel siis, kui sinna sisse on salvestatud palju isiklikku ja vahest ka saatuslikku informatsiooni ning kui see satub võõrastesse kätesse.

Kõik algab New Yorgi Kennedy lennuvälja söögikohas, mille ootesaalis põrkavad kokku mees ja naine. Laialipillatud isiklikud asjad, veidi karjumist üksteise peale, ja siis läheb kumbki oma suunas. Nad pole kunagi varem kohtunud ja poleks ka pidanud kunagi uuesti kohtuma. Korjates kokku oma põrandale pillatud asju, läksid nende mobiiltelefonid vahetusse. Seda viga märgates olid nad teineteisest juba 10 000 kilomeetri kaugusel: Madelaine on Pariisis lilleseadja ja Jonathan peab San Franciscos restorani. Ei lähe kaua aega kui nad annavad järele kiusatusele ja asuvad uurima teineteise telefoni sisu. See toob kaas ootamatu avastuse, et nad on seotud ühe saladuse kaudu, mida mõlemad on pidanud juba unustatuks ja mis oleks pidanud igaveseks saladuseks jäämagi. Saladuse keskmes on Inglismaalt pärit teismeline tüdruk Alice, kelle kadumist Madelaine politseis töötades uuris. Uurimine jooksis ummikusse ja tundes end mingil moel selles süüdi olevat, oleks see kõik naise jaoks peaaegu fataalselt lõppenud. Jonathan aga nägi neiut peale surmatunnistuse väljastamist Prantsusmaal. Kas neiu on elus või surnud - seda mõistatust nad koos lahendama hakkavadki.

Raamatus on palju ettearvamatuid põnevaid käike ja avastusi ning ei puudu sealt ka armastuslugu.

Soovitab Imbi

21.9.12

Mait Vaik "Kõigil on alati õigus"

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head...

Neid ridu lugedes meenub paljudele kindlasti midagi. Nagu ka neid: 
Ammu tahaks magada. Öö ei lase magada.
Pimeduse kardinad küll tõmmatud on ette...

Või neid:
Isa tuli koju – isa käed on külmad.
Isa tuli koju – isa ja ta hing.
Isa tuli koju – ja ta kurvad silmad.
Isa tuli koju – ja ta suitsuving...

Üks, mis kindlasti nende sõnade taustal peas helisema hakkab, on üks tuttav viisijupike. Ja kõigil neil on sama autor – Mait Vaik.

"Kõigil on alati õigus" on Mait Vaigu esmakogu, mis sisaldab luuletusi aastaist 1988-2012.

"Vennaskonna, Sõpruse Puiestee ja teiste klassikute austajad ei tohi Vaigu raamatust mööda vaadata. Raamatus avaldatud tekste on bändidest kasutanud Metro Luminal, Vennaskond, Kosmikud, The Tuberkuloited, Unenäopüüdjad ja Sõpruse Puiestee. Kuidas eristada lauluteksti ja luuletust, ei tasu siinkohal lahkama hakata. Igatahes on Vaik juba ammu enne oma raamatu ilmumist olnud autor, kelle tekstid resoneerivad rohujuuretasandil ja on saanud osaks folkloorist, mida tsiteeritakse baaris, tänaval ja kontserdisaalis" kirjutab Kaarel Kressa Eesti Päevalehes.

Märt Sepperi hinnangul on Mait Vaik on end oma esimese luulekoguga kinnitanud Eesti paremate luuletajate sekka, kelle hulka kuuluvad Juhan Liiv, Heiti Talvik, Ernst Enno, Marie Under jpt. /.../ Tema luuletustes ei ole esindatud valgust ja õnne, aga on lootus, et need saabuvad millalgi ja alati. Ka loodus ja linn on tähtsal kohal, kujutamaks peamõtet. Luuletused, kus temaatika seondub linnaga, on alati rõhutanud inimeste kahepalgelisust ja valesid, koos lunastuseootusega, aga loodust kirjeldab ta meile kui elu ja olemust, mis kutsumas headusele. ("Rahvuslik Teataja" nr 7 (10))

/.../ Võin elada ka lõpuni
Su puudutusteta,
Kuid pärast surma
Ma enam Sinuta ei saa /.../

Luulekogu sisaldab peaaegu kogu Vaigu loomingut ehk umbes sadat luuletust. Tema sõnul luulekogu pealkiri "Kõigil on alati õigus" sümboliseerib mastaapsust elus. 43-aastane Vaik kinnitab, et on 20-aastase loomeperioodi vältel suutnud iseendaks jääda. "Praegu on kärsitust võrreldes varasemaga vähem, teisalt annab nooruse sihitu valu hoo, mida keskeas enam pole." (publik.ee)

/.../ Keda kutsus pimedus mu tuppa,
Kelle võttis kaasa täna – kutsus nukruse ja igavikutunde,
Uni vabandas, läks ära /.../

Ja lõpetuseks:

/.../ Kes tuulena elada tahab
See kunagi tuuleks ka saab.
Ära kahtle kui tõeliselt tahad,
Sest kahtlus sind hoiabki maas. /.../

Irène Némirovsky "Prantsuse süit"

Juudi päritolu prantsuse kirjandusklassiku Irène Némirovsky "Prantsuse süit" on üks esimesi ilukirjanduslikke teoseid Teisest maailmasõjast.

Tähelepanuväärne ei ole aga mitte ainult raamat, vaid ka autori elukäik ning traagiline saatus. 11. veebruaril 1903 Kiievis pankuri perre sündinud Irène Némirovsky oli lapsepõlves õnnetu laps, otsides pelgupaika kirjandusest. Ta hakkas kirjutama juba neljateistkümneaastaselt, leides kirjutamisest lohutust üksindusele. Pärast kolimist Kiievist Petrogradi ning seejärel Moskvasse, saabus tema perekond 1919. aastal Pariisi, kus ta ka abiellub ning saab kaks last. Hoolimata oma tuntusest (1929. aastal ilmunud "David Golder" toob talle kiiresti kuulsuse) ning usuvahetusest ei õnnestu Irène Némirovskyl saada Prantsuse kodakondsust ning vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist 1939. aasta 1. septembril põgenes ta koos abikaasa ning tütardega Pariisist külasse nimega Issy-l’Évêque.

Issy-l’Évêques kirjutas Némirovsky "Prantsuse süidi" väikesesse nahkkaantega märkmikusse. Plaanitud viieosalisest teosest, mis on üles ehitatud nagu sümfoonia, jõudis Némirovsky valmis kirjutada kaks jagu – 1942. aasta juulis ta arreteeriti ning viidi Auschwitzi, sama saatus tabas ka tema abikaasat ning nende tütred pääsesid eluga vaid tänu pühendunud hooldajale ning headele sõpradele.

Väike märkmik oli tähelepanuta rohkem kui pool sajandit, sest kirjaniku tütar Denise Epstein arvas, et tegu on ema päevikuga, mille lugemine on liialt valus. Alles 1998. aastal selgus, et tegemist on romaani käsikirjaga.

Esimest korda alles 2004. aastal trükis ilmunud romaan annab tänu sellele, et kirjanik kõike toimuvat reaalselt nägi ja tunnetas, läbinägeliku ja tõetruu pildi Prantsusmaast ja prantslastest: väljarändajaid täis teed; külad täis kurnatud ja nälginud lapsi ja naisi; keset teed seisvad rikkis autod, mis on mööbli, madratsite ja toidunõudega üle koormatud; kodanlased, kelles rahvamassid vastikust tekitavad ning kelle suurimaks eesmärgiks on oma nipsasjakeste päästmine; saksa sõdurid, kes prantsuse peredesse majutatakse.

"Prantsuse süit" on väärt lugemine nii ajaloohuvilistele kui ka neile, keda paeluvad inimsuhted ning nende keerdkäigud.

Raamat on ilmunud sarjas "Areeni bestseller", mille raames on ilmunud muuhulgas ka Emma Donoghue "Tuba", mida samuti väga lugeda soovitan.

Soovitab Kaili

20.9.12

Hanna Miller "100 põhjust minna Belgiasse. Mitte ainult šokolaadist"

"Ärge imestage, see on Belgia!" - Sellist lauset kuulis raamatu autor kohe mitmel korral pärast Belgiasse saabumist, pealegi kohalikke endi käest.

Belglast kui rahvust pole üldse olemas - on Belgia kodanikud, keda nimetatakse belglasteks ja kodumaaarmastus, mis väljendub kleebistes autodel "Ära puutu minu maad!". See riik suudab ka üle aasta ilma valitsuseta rahulikult toimida. Siin räägitakse kõikmõeldavaid keeli ja kogu selles keelte virvarris peab teadma, et igal kohal, ka tänavatel, on kaks, kui mitte kolm eri versiooni. Ei saa mainimata jätta ka üht autorit eriti jahmatanud nähtust - meeste pissuaarid keset kõnniteed ja lageda taeva all. Brugges on selline otse kiriku sissepääsu kõrval. Need on mõned paljudest veidrustest.

On uskumatu, kui palju maailmakuulsusi ja leiutisi on pärit sellelt väikeselt maalt. Näiteks rulluiskude leiutamist seostatakse belglase Merlini nimega. Ja kes meist ei teaks Georges Simenoni loodud detektiivi Maigret, kes on ju belglane.

Brüsseli kõige suurem vaatamisväärsus on muidugi raekoda Grand Place. Raekojaplatsi lähistel seisab orvas 61 cm pikkune pissiv poisike Manneken Pis (pärit 1619. aastast), kes 1987. aastal sai endale õekese Janneken Pisi.

Kuulus on Belgia šokolaad, kuigi esimesed šokolaadivalmistajad olid šveitslased. Šveitsis tarbitakse šokolaadi ühe inimese kohta aastas 13 kg, Belgias 12,5 kg ja Euroopas keskmiselt 8-11 kg. Võrdluseks - Hiinas vaid 100 grammi.

Belgia jõulukombed erinevad Eesti omadest seetõttu, et see on katoliiklik maa. Laste kingipäev on 6. detsember. Kingitusi viskab korstnast sisse Nikolaus, olles enne järgi vaadanud, kas lapsed on ikka head.

Belgi kunst on rikastanud maailma mitmete suurnimedega. Võiks nimetada üht põnevat isikut Michel Sittowit, kes seob Eestit 15.-16. sajandi Flandriaga. Kuulsad on Flandria piltvaibad, mis polegi gobeläänid ja pitsikudumise kunst. Ka Tallinnas on üks 16. sajandi Brüsseli töökojast pärit piltvaip - Oleviste kiriku altarilaua esine kate.

Võiks kirjutada veel Belgiast kui kollektsionääride paradiisist, kuulsatest kunsti- ja antiigimessidest, imekaunist loodusest ja maailma pikimast trammiliinist - 68 km - mööda Belgia rannikut.

Belgia kui väikeriigi saatus on tihedalt läbi põimunud naaberriikide, eriti Hollandi, Saksamaa ja Prantsusmaaga. Raamatus tutvustatakse ka nende maade kauneid piiriäärseid linnu.

Belgia piiril asub Luksenburgi suurhertsogiriik, mille pindala on väiksem kui Saaremaa, elanikke aga umbes sama palju kui Tallinnas ja Tartus kokku, ligi 512000. Koos Hollandi ja Belgiaga moodustavad need väikeriigid Beneluxi maad, mille nimetus tuleneb kõigi kolme riigi esisilpidest.

Belglased armastavad lisaks šokolaadile ja õllele koomikseid ja koduloomi - peaaegu igas kodus on kas kass või hästikasvatatud koer, kes koduaiast tänaval kõndijate peale ei haugu.

Mõnusat tutvumist väikeriigi Belgia veidruste ja vaatamisväärsustega.

Anne Randmere

18.9.12

Ketil Bjornstad "Muusikale"

Minategelane on 16-aastane Aksel, kes elab koos ema, isa ja temast 2 aastat vanema õe Cathrinega. Romaan algab Akseli ema traagilise uppumisega. Toimub väljasõit mere äärde, ema läheb ujuma ja vool kisub ta kosest alla. Aksel oli emaga väga lähedane.

"Ja veel praegu, nii palju aastaid hiljem, kui ma kõike seda kirjutan, seisaksin nagu selsamal kohal silla all kõrkjate vahel ja näen, et ema viipab, et ta viipab mulle igavesti."

Elu aga läheb edasi. Aksel on andekas klaverimängija. Ta harjutab kodus palju ja keskendub noorte pianistide konkursile, hakkab koolist poppi tegema ja lõpuks jätab kooli hoopis pooleli. Konkursi võidab aga Anja Skoog - tüdruk, kes elab läheduses ja kellesse Aksel on armunud. See on kaunis ja müstiline armastus kahe noore ja andeka kunstniku vahel. Aksel suubub klaverimängu, kuna mõistab, et see ongi ta saatus. "Kõige tähtsam on mitte kunagi ükskõikne olla. Isegi kui sa harjutad, pead sa mängima nii, nagu oleks iga stroof, iga klahvilöök viimane, mida sa siin elus teed." Kui Aksel saab 18-aastaseks, annab ta varsti oma soolokontserdi ja sellest oleneb tema tulevik suurel määral.

Romaanis on juttu ka teistest noortest, kes püüavad saavutada edu pianistidena. Tee kuulsuseni on raske ja nõuab tohutut tööd ja eneseteostust. On palju rivaalitsemist kui ka üksteise toetamist. Kõik nad soovivad olla parimad. Kunst nõuab pühendumist loobumise hinnaga.

Romaani autor on klaverimängu imelaps, kellest on praeguseks saanud tunnustatud džässpianist ja omanäoline helilooja. Lisaks sellele on ta luuletaja, laulusõnade kirjutaja ja romaanikirjanik.

See on ilus ja liigutav raamat, mida soovitan lugeda.

Anne Randmere

17.9.12

Jennifer S. Holland "Ebatavaline sõprus: 47 erakordset lugu loomariigist"

AS Ajakirjade Kirjastus 2012

Jennifer S. Holland on teadus- ja looduskirjanik, kes töötab praegu ajakirja National Geographic vanemtoimetajana.

Raamatus "Ebatavaline sõprus" on kirja pandud arvukalt lugusid erinevatest liikidest loomadest-lindudest, kes on loonud omavahel sõprussideme. Raamat sisaldab rohkelt fotosid.

Jennifer S. Holland on kirjutanud raamatu järelsõnas: "Siiski on see raamat loodedavasti veennud mõnda skeptikut, et emotsioonid ja empaatia ning rõõm ja pettumus ei kuulu ainult inimkogemuste valdkonda. Nende lugude kogumine avas mu silmad sellele, kui sageli võivad loomad meid üllatada oma hoolivusega. Kui hakkas levima kuuldus, et kogun lugusid liikidevahelistest suhetest, saabus mulle iga päev uusi pilte ja jutustusi - palju rohkem, kui mul oli võimalik kasutada..."

Jenniferile saadeti kirju üle maailma: Lõuna-Aafrikast, Saksamaalt, Ameerikast, Inglismalt, Indiast (leopardi ja lehma sõprus), Hiinast (makaak ja tuvi), Antarktikast (fotograaf ja merileopard), Iisraelist (merekoer ja delfiinid), Kanadast (kelgukoer ja jääkaru), Jaapanist (madu ja hamster).

Kõik lood raamatus olid väga huvitavad. Siiski tahaks esile tuua neist mõnda.

Ameerika Ühendriikidest Pennsylvaniast pärit lugu "Pimedate juhtkass ja pime krants". Me teame pimedate inimeste juhtkoertest, kes on saanud eriväljaõppe, aga järgnev lugu on vöödilisest kassist Libbyst, kes pidi ise õppima hoolitsema pimeda koera Cashew'i eest. Hulkur-kass Libby toodi peresse, kui ta ei olnud suurem kui pesapall. Kass kohanes hästi ümbruse ja pere segaverelise labradoriga. Kui umbes 12. aastaselt Cashew'i nägemine hakkas nõrgenema, hakkas kass hoolitsema oma eluaegse toakaaslase eest. Libby hakkas pikutama kuudi ees, et vajadusel sõbrale toeks olla. Kass püsis Cashew'i pea lähedal kui koer majas või õues liikus. Nad lähenesid ka toidukausile üheskoos ja pikutasid koos verandal. Kui Cashew ligi 15 aasta vanusena siit ilmast lahkus, otsis Libby kaua oma sõpra tema lemmikpaikadest. Pere uude koera ei suhtunud Libby iial sarnase kiindumusega.

Järgnev lugu on Texasest pärit eestlase Heleni Jürlau pitbull Sharkyst, siiami kassist ja tibudest. Tibud käivad koos koera Sharkyga basseinis, istudes koera turjal. Siiami kass Max rivistab tibusid. Helen on filminud oma loomi ja pannud neid üles youtube'i. Väga toredad videod. Veetsin Sharky ja tema sõprade seltsis mitu tundi.

Soovitan raamatut soojalt!

Raamatukoguhoidja Evi

Samal teemal on Krister Kivilt Eesti Ekspressis ilmunud artikkel: Eesti naine filmis kiskjakoera ja tibude sõpruse maailmakuulsaks.

4.9.12

Semen Altov "Sõnamäng"

Tuntud vene humoristi Semen Altovi kogumiku "Sõnamäng" ("Игра слов") on eesti keelde tõlkinud humorist Priit Aimla.

Semen Altov sündis 1945. aastal ja elab praegu Peterburis. Humoreske on ta kirjutanud üle kolmekümne aasta ning Venemaal on ta väga tuntud ja armastatud estraadikunstnik ning literaat.

Priit Aimla on kirjutanud humoreske, näidendeid, libretosid, laulusõnu; samuti töötas ta palju aastaid tõlkijana huumoriajakirjas "Pikker".
"Sõnamäng" on kakskeele: humoreskid on nii venekeelsed kui eestikeelsed, seega saab raamatut hea huumori nautimise kõrval kasutada ka keeleõppeks.

Kahjuks segavad hea huumori nautimist ohtrad kirjavead eestikeelses osas (lugesin vaid eestikeelset osa, sest vene keel ei ole mul kuigi tugev), kuigi raamatul on tiitellehe pöördel kenasti korrektor ära mainitud.

Soovitab Kaili

31.8.12

Gayle Forman "If I Stay"

Ingliskeelne romaan, mille peategelaseks on 17-aastane Mia. Ühel talvisel päeval otsustab Mia pere minna väljasõidule ja juhtub autoõnnetus. Ema, isa ning vend hukkuvad ja Mia langeb koomasse. Oma kehast väljas viibides peab ta otsustama, kas jääda ellu või surra. Milline oleks tema elu ilma vanemateta? Samas kuidas ta saab jätta oma vanavanemad, poiss-sõbra ja sõbrad? Ta näeb kõrvalt oma lähedasi, kes peavad toime tulema tema vanemate ja venna surmaga ning samas üritavad toeks olla raskes seisukorras Miale.

Olulist rolli mängib raamatus ka muusika - Mia isa on endine muusik, Mia mängib tšellot ja plaanib minna õppima Juilliardi kunstiülikooli ning poiss-sõber Adam on tegev rokkbändis.

"If I Stay" on emotsionaalne ja haarav raamat, mis paneb lugeja mõtlema. Tegu on küll noorsooromaaniga, aga arvan, et sobib lugemiseks igas eas inimestele.

Soovitab Kaie

16.8.12

Maike Vogt-Lüerssen "Lucrezia Borgia: paavsti tütre elu renessansiajal"

Raamatut lugema ajendas mind teles jooksev seriaal "Borgiad". Ajaloo huvilisena tekib mul selliseid filme vaadates ikka küsimus, kui palju on seal ajaloolist tõde? Mis paavsti kaunist tütrest edasi sai? Neile küsimustele saab üsna ammendavad vastused seesamusest raamatust.

Ainuüksi Lucrezia päritolu - paavsti tütar - oli mõneti skandaalne ja pakub siiamaani biograafidele suurepärast ainet. Lisaks veel kuulumine kurikuulsate Borgiate hulka, tegi temast renessansiaja ühe olulisema naise. Paraku ka mänguasja meest poliitilises maailmas ja andis ainest lõpututeks kuulujuttudeks ja laimuks.

Käesolev biograafia käib tõelise Lucrezia jälgedes, sest on palju kaasaegseid, kes olid tihedalt seotud nii tema, kui ka tema isa ja vendadega ning kelle märkmed ja kirjad on märksa usaldusväärsemad, kui nende vaenlaste omad. Muuhulgas on kasutatud paavsti tseremooniameistri Johann Burchardi päevikut, kus tema kaine ja asjalik kirjeldus paavsti õukonnas aset leidnud sündmustest lükkab ümber mitmed valejutud Borgiate kohta.

Lucrezia oli kaheaastane, kui ta koos kolme vennaga emalt ära võeti ja isa sugulastele kasvatada anti. Kuigi Rodrigo Borgial oli lapsi veelgi, olid just nemad tema lemmikud, keda isa igal võimalusel külastas ja paavstiks oleku ajal lõpuks ka ametlikult enda lasteks tunnistas. Kuid paavstiks saades muutusid lapsed talle ühtlasi ka vahendiks võimul püsimiseks. Ka nelja õe-venna omavaheline läbisaamine oli väga üksmeelne ja südamilk, eriti tihe oli suhe sügavalt intelligentse ja heatujulise Cesarega, mis samuti andis alust õelateks kuulujuttudeks, kuid õe-venna suhe jäi kuni surmani väga lähedaseks.

Lucrezial oli neli abielu. Tema teine abielu Giovanni Forsaga oli tegelikult üsna õnnelik ja kui see poliitilistel põhjustel tühistati, ei olnud see sugugi naise enda soov. Kolmandast mehest sai Lucrezia suur armastus, kellega ta sai ka oma esimese lapse - poja Rodrigo. Kuid ka selles abielus ei olnud naisel ette määratud elu lõpuni õnnelik olla. Tema suhteliselt lühike elu (ta suri 39 aastaselt) kujunes omamoodi draamaks, kus peadpööritavad õnnehetked vaheldusid vapustavate tragöödiatega. Kõigest sellest ja paljust muust, mis seotud selle paljude poolt armastatud naise perekonnaga, saab M. Vogt-Lüersseni üsna põhjalikust raamatust lugeda. Võibolla on kohati isikute puhul süvitsi ja laiuti minekut liigagi palju, kuid tõelist huvilist see kindlasti ei sega.

23.5.12

Alaa al-Aswani "Jakubijani maja"

Kirjastuselt Varrak sarjas "Moodne aeg" ilmunud egiptuse kirjaniku ja ühiskonnategelase Alaa al-Aswani romaan "Jakubijani maja" on viimaste aastakümnete kõige populaarsem ja tõlgitum Egiptuse romaan. Raamatu põhjal valmis Egiptuse filmiajaloo kalleim linateos ning 2005. aastal jõudis see nii Berliini kui Cannes’i festivalidele ja New Yorgi esilinastuseni.

Raamatu keskseks tegevuspaigaks on Kairo kesklinnas asuv Jakubijani maja, kus elas kunagi Egiptuse koorekiht. Raamatu tegevuse ajaks on hoone paremad ajad möödas ning seda asustav kirju seltskond kujutab endast erinevate sotsiaalsete klasside läbilõiget.

Raamatu üheks tähtsaimaks tegelaseks on vana mees Zaki bei – Sulaiman Paša tänava üks vanimaid elanikke, kelle eluloo ja mälestuste kaudu antakse laiem ajalooline pilt Egiptuse lähiajaloost - näiteks perioodist, mida Zaki bei ja läänelikud egiptlased nimetavad kuld­ajaks, 50ndatest 70ndateni, mil Inglise võim oli lahkunud, riik ise aga jäi euroopalikult liberaalseks ning maailmakultuurile avatuks. Islami keeldudele kontrastiks meenutab Zaki bei kohvikukultuuri ja vabameelsuse aegu.

Keskseid tegelasi on teisigi: näiteks uksehoidja poeg Taha, kes ihkab saada politseiohvitseriks, kuid tema kandidatuur heidetakse kõrvale vaid seetõttu, et tema pere ei ole piisavalt rikas ega mõjukas. Tema armastatu Buthaina peab peale isa surma tööle minema, et oma perele elatist teenida, kuid selgub, et oodatakse vastutulekut ka tööandja teistlaadi soovidele. Suhted Taha ning Buthaina vahel pingestuvad ning kui esimene leiab elus tasakaalu ja tuge usust, siis teine hoopiski kaugeneb sellest. Rikas ärimees Hagg Azam ihkab lisaks rikkusele ka poliitikukarjääri, mida tänu rahakotiraudade avamisele ning suurele korruptsioonile ta ka saavutab. Kuid ka sellel on oma varjuküljed, nii nagu ei laabu ka tema esimese abikaasa eest varjatud teine abielu.

Kasutades eri ühiskonnakihtidest pärit tegelasi, käsitleb kirjanik Egiptuse ühiskonna vastuolulisi teemasid, näiteks korruptsioon, homoseksuaalsus, naiste olukord Egiptuses, islamiusuliste ja demokraatlike vaadetega inimeste arusaamade vastuolud ning tulemuseks on põnev ja ladus lugemine.

Soovitab Kaili

28.4.12

Peter Englund "Sõja ilu ja valu"

"Sõja valu ja ilu" pole mitte tavaline ajalooraamat, mis kirjeldaks sõja põhjusi, kulgu või tagajärgi, vaid pigem kirjeldab seda, milline see oli: seda läbi 22 sõtta kistud ning sõjas ühel või teisel moel osalenud inimese kogemuste.

Need inimesed on väga erineva taustaga: on erinevatel pooltel sõdinuid kui ka tsiviilelanikke, nii lihtsõdureid kui sanitare, nii mehi kui naisi, kuid valdavalt on nad noored, vaid umbes 20-aastased. Neist 22-st mitte kõik ei tule sõjast eluga tagasi, mõned saavad kangelasteks, mõned langevad vangi. Erinevast saatusest, rollist, soost ja rahvusest hoolimata ühendab neid kõiki siiski fakt, et sõda röövib neilt midagi: nooruse, illusioonid, lootuse, inimlikkuse – elu.

Raamat tugineb neist inimestest järele jäänud materjalil: kirjadel, päevikutel, memuaaridel. Igas lühipeatükis kirjeldatakse, mida need konkreetsed inimesed alates 1914. aasta augustist kuni 1918. aasta novembrini mõtlesid või tegid.

Minu jaoks oli üllatav, kui paljud neist inimestest esialgu rõõmu ja hakkamisega sõtta läksid, tajumatagi, et sellega kaasneb vajadus tappa ning ühtlasi saada ka ise surma:
"Ma polnud mitte ainult liiga ebamugavas asendis, vaid ka liiga erutatud. Mõne tunni pärast pidin minema oma esimesele rünnakule. Mus polnud põrmugi hirmu ega isegi mitte närvilisust, vaid ainult kihk alustada. Tunnid paistsid lõputuna. Kas koidikut ei tulegi?"
Alfred Pollard, 15. juuni 1915

Sõja kulgedes muutus optimism aga tihti pessimismiks, maad võttis ükskõiksus:
"… Seejärel muutuvad igapäevaseks isegi kõige ohtlikumad olukorrad, kuni päevad paistavad mööduvat pakkumata midagi muud, kui surma pidev lähedus. Kuid ka see mõte – kui tugev see ka alguses polnud – tõrjutakse kõrvale, kuna see on pidevalt lähedal ja seepärast tähtsusetu. Olen täiesti veendunud, et ühest tundest võib ära tüdineda. Üks inimene ei saa niisama lõputult ringi käia ja surma karta või kasvatada hirmujudinast kantud huvi surma läheduse vastu. Vaim kannatab ja tõukav selle kõrvale, olen näinud, kuidas üht minu kõrval olevat meest tulistatakse, kuid tegelenud tulejuhtimisega edasi. Kas ma olen tundetu? Ei, ma vaid imestan vähem."
Edward Mousely, 13. detsember 1915

Sõda mõjutas neid noori inimesi aga väga palju ning ega ilmaasjata hakatud hiljem Esimeses maailmasõjas osalenud ja sellest osavõtmise tulemusena invaliidistunud või vaimselt ning moraalselt muserdatud noort põlvkonda nimetama kadunud sugupõlveks, keda oma teostes on käsitlenud muuhulgas ka E. M. Remarque ning E. Hemingway.

Soovitab Kaili

12.4.12

"Kaalul on ülekilod: nõuanded ja edulood neile, kel aastaid 40+"

"Sada kilo naise ilu" ei olnud ainult käibetõde, vaid selles on märgata õitsvat elujärge.

Peale 40-ndat eluaastat hakkavad kehal tekkima erinevad vajadused. Naise kehakuju muutub ümaramaks, hakkab kasvama kehakaal ja ega haigusedki kuhugi ei jää. Samad probleemid ei jää võõraks ka meestele.

Vööümbermõõt naistel üle 88 cm ning meestel üle 102 cm suurendab oluliselt südame-veresoonkonna haiguste tekkeriski, räägib raamatus dr Mai Maser.

Mida teha, et toime tulla ahvatlustega, mida pakuvad lookas riiulitega kaubanduskeskused? Tuleb olla iseenda peremees, vaadata, millal ja mida suhu pista. Juba väikeste muutustega võib saavutada edu.

Keda meist siis ei huvita tuntud inimeste söömised ja tegemised köögis. See raamat tutvustab erinevate inimeste (Gerda Kordemets, Ivi Eenmaa, Sven Sester jt) kogemusi normaalse kehakaalu ja hea enesetunde saavutamiseks.

Vaheldumisi tuntud inimeste kogemustega annab nõuandeid spetsialist toitumisharjumuste tervislikumaks muutmiseks. Valmismenüüd on neljaks nädalaks nii naistele kui meestele, kaasa saab ka ostunimekirja toidukraami ostmiseks. Menüüs olevad kerged toidud sobivad kogu perele, suurenda vaid koguseid vastavalt sööjatele.

Jälgides neli nädalat Figuurisõprade täpseid toitumisjuhiseid, võib kaotada kaalust kuni neli kilo. Raamatust leiab ka kirju Figuurisõprade postkastist.

Peale eluaastate lisandumise tekivad uued mured, liitudes ühiseks rahulolematuseks, eriti kevade saabudes ja peeglisse vaadates. Seega on nüüd paras aeg sirvida raamatut "Kaalul on ülekilod" ja mõnigi antud näpunäide kasutada ära enda huvides.

Soovitab Urve

2.4.12

Tarjei Vesaas "Seeme"

Romaani tegevus toimub ühe ööpäeva jooksul. Tegevuspaigaks on idülliline saar - Norra võrdkuju. Inimesed toimetavad oma igapäevaseid toimetusi. Kirjeldatakse lauta, kus emised toidavad oma vastsündinud põrsaid ja kult kõnnib rahutult kõrvalsulus. Õhus on tunda ärevust.

Saarele on tulnud võõras mees, "kes otsib meeleheitlikult paika, mis ta terveks teeks". Ta jäi haigeks pärast seda, kui vabrik õhku lendas ja ta eluga pääses. Ta otsib vaikust ja rahu ja on nüüd jõudnud siia haljendavale saarele. Saatuse tahtel kohtub ta metsas kauni tütarlapse Ingaga ja tapab ta. Inga armastatu Rolvi eestvedamisel hakatakse meest jahtima, püütakse ta lõksu ja tapetakse. Kogu kauni saare elanikkond on nagu hullunud jõuk jahil. Kui tegu on tehtud, tuleb selginemise hetk - mees oli nõrgamõistuslik ja ei teadnud, mida ta teeb. Algul püütakse leida patuoinast, kes massipsühhoosi vallandas. Kuid ikkagi jääb igaüks oma südametunnistusega üksi. "Nad seisid ja ägasid koorma all. Uue koorma all." Keegi ei suutnud neid aidata.

Romaan lõpeb lootusega, et hingehaavade paranemine on võimalik ja elu läheb edasi. Nad olid korraks maha paisatud. "Sügavale maa sisse. Aga seejärel oldi vaprad ja suudeti tõusta. Küllap oli põrmus olnud üks seeme. Nii et tõusti üles. Silmad selginesid ja nähti, et võis usaldada seda, kes lõi nii suurelt elu ja surma. Peagi on päike kõrgel ning rohi ja lehed rohelised." Elu haljendaval saarel läheb edasi.

T. Vesaas on Norra modernist, kelle paljudest romaanidest on eesti keeles ilmunud veel romaan "Jääloss" (1966). See on lüüriline ja südamlik romaan inimese üksildusest ja kaaslase igatsusest kauni põhjala talvelooduse taustal. Soovitan ka seda lugeda.

Soovitab Anne

27.3.12

Stig Claesson "Kes armastab Yngve Frejd"

Rootsi kirjaniku Stig Claessoni 1980. a ilmunud raamat on jutustus väärtustest, vananemisest ja elust maal, õigemini sellest, kuidas elu maalt kadunud on. Ühe metsa sees elavad kolm seitsekümnendates aastates vanameest ja üks vanaproua. Nad on "vabad mehed", nad on "oma töö teinud" ja nüüd on neil "vaba aja probleem". Ütlevad nad seda küll naljaga pooleks, kuid tegelikult on asi tõsine. Väljavaade elada 102-aastaseks, nagu Yngve Frej, ehk veel 30 aastat, lausa hirmutab neid.

Autor maalib ildüllilise pildi suvisest Rootsimaast ühes mahajäetud maakohast metsade sees, kuhu isegi buss enam käi. Tihti mainitakse sõna "vaikus". Kuid ühel päeval, paneb kingsepp Gustafsson, kes oli oma töö teinud, tee äärde viida, mis peaks juhatama nende talukohani. Suutmata otsustada, kas kirjutada sinna talu ametlik nimi või see, mille järgi seda tegelikult teatakse, kirjutab ta sinna hoopis "muistis", sest just muististena nad ennast seal tunnevad. Ja sel samal ilusal päikselisel heinaaja pühapäeval, toob see tegu nende ellu üksjagu elevust. Sündmuseid, mis nüüd arenema hakkavad, võib nende senist elurütmi arvestades nimetada lausa tormilisteks. Kuigi see elevus jääb üürikeseks, toob see "muististe" ellu vaheldust, milles on üksjagu muhedat huumorit, väärtuste vahetamist ja nende üle arutlemist, mõistmist ja mittemõistmist.

Lõppkokkuvõttes soe ja südamlik lugu, mürast ja stressist vaevatud linnainimest kadedaks tegevate looduspiltidega ja mõtlemapanevate dialoogidega ning mõtisklustega.

Raamat on ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas 1980. a.

26.3.12

Oscarid ja raamatud

Tänavusel Ameerika Filmiakadeemia aastaauhindade Oscarite jagamisel oli nii nominentide kui võitjate seas ka päris mitu raamatu alusel vändatud filmi.

Parima filmi nominent oli  ning parima mugandatud stsenaariumi Oscari võitis film "Järeltulijad" ("The Descendants"). Samanimelise raamatu autoriks on Kaui Hart Hemmings ning raamat ilmus selle aasta alguses ka eestikeelsena. Film ja raamat jutustavad Havail aset leidva loo töösse uppunud abikaasast ja kahe tütre isast, kes peale tema naisega juhtunud ränka paadiõnnetust on sunnitud tegelema nii oma tütardega, kelle kasvatamises ta suurt osalenud ei ole, kui ka teadmisega, et ta haiglas tkoomas viibiv naine on teda petnud. Samal ajal ootab terve suguvõsa tema otsust seoses tohutu äritehinguga, kus mehest sõltub, kas müüakse maha imekaunis maatükk, mille kauged esivanemad tema suguvõsale pärandasid.


Naiskõrvalosa Oscari pälvis Octavia Spencer suurepärase rolli eest filmis "Koduabiline" ("The Help"). Selle rolli eest on ta pälvinud muuseas ka Kuldgloobuse, Ekraaninäitlejate Gildi auhinna ning ka BAFTA auhinna. Kathryn Stockett samanimeline romaan ilmus eesti keeles aastal 2010 ning  sellest on pikemalt juttu olnud ka meie blogis Aili postituses.

Viis Oscarit, sealhulgas parima operaatoritöö, kunstniku, heli, helimontaaži ja eriefektide eest võitis Martin Scorsese kogupere seiklusfilm "Hugo", mis põhineb Brian Selznicki raamatul "Hugo Cabret' leiutis" (eesti keeles ilmus 2011. aasta lõpul). Raamatut sobib iseloomustada romaani nii sõnas kui piltides, sest illustratsioonidel on loo jutustamisel tähtis roll. Lugu räägib orvuks jäänud poisist, kes elab Pariisi rongijaamas ning hoolitseb selle eest, et sealsed arvukad kellad täpselt käiksid. Ühel päeval sattudes kokku rongijaamas mänguasjaletti pidava vanamehe ja tema kasulapse Isabellaga satuvad ohtu nii poisi salajane elu kui ka tema kiivalt varjatud suur saladus...



Parim montaaži eest pälvis Oscari film "Lohetätoveeringuga tüdruk" ("The Girl with the Dragon Tattoo") ehk Stieg Larssoni Millenniumi-triloogia esimese osa Hollywoodi ekraniseering. Seda romaanitriloogiat soovitab meie blogis ka Rein Sikk.

Parima filmi, operaatoritöö, kunstnikutöö ja muusika nominent "Sõjaratsu" ("War Horse") põhineb Michael Morpurgo samanimelisel romaanil (eesti keeles ilmus 2011. aastal) ning jutustab loo ebatavalisest sõprusest poisi ja hobuse vahel Esimese maailmasõja aegses Euroopas, kus sõja tõttu on sõbrad lahutatakse. Hobuse silme läbi jutustatakse lugu tema teekonnast läbi sõjamöllu.





Parima mugandatud stsenaariumi Oscari nominent oli ka John le Carré menuka spiooniromaani "Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk" ("Tinker, Tailor, Soldier, Spy", eesti keeles ilmunud 1997, 2012) ekraniseering, mille tegevus toimub külma sõja ajal.









Kas lugeda raamatuid ja/või vaadata filme, jääb igaühe otsustada, kuid olles ise lugenud/vaadanud neist enamikku, julgen soovitada mõlemat, sest filmid pakuvad vaatemängulisust (eriti tõstaks esile "Hugot"), kuid nagu ikka, on raamatud enamasti põhjalikumad ning filmides on ära jäänud nii mõnigi raamatus olulisena paistnud seik.

Head lugemist ja vaatamist soovitab Kaili.

20.3.12

Suzanne Collins "Näljamängude" triloogia


Viimasel ajal tundub mulle, et üha enam ilmub selliseid raamatuid, mida ei oskagi rangelt ei noorte- ega täiskasvanuteraamatute hulka liigitada – sobivad nad niivõrd laiale lugejaskonnale. Nii on ka Suzanne Collinsi "Näljamängude" triloogiaga (on see hea või halb, jääb igaühe otsustada, kuid tegu on taaskord triloogiaga), mille esimese osa tutvustus ütleb:

"Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud, mille võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel."

Seega ühest küljest kui selge noorteraamat: noored tegelased, ohtlikud seiklused ja suured tunded. Teisalt aga kooruvad triloogia kolmest osast välja märksa tõsisemad ning ka praegu aktuaalsed teemad: tõsieluseriaalide võidukäik ja nende mõju, valitseva klassi manipuleerimine informatsiooniga, eemaldumine loodusest ja kõrgtehnoloogia võidukäik. Seega sobib ka nõudlikumale lugejale.
Võrdleksin lugu Vana-Roomaga, kus rahvale pakuti tsirkust ja leiba ning areenidel võitlesid elu ja surma nimel gladiaatorid: tulevikuriigis Panemis asendab amfiteatreid televisioon ning gladiaatorite asemel võitlevad noored, kellest enamikul selleks igasugune ettevalmistus puudub.
Raamat on põnev ja kaasahaarav, ma ei nõustu ka mõnelt poolt loetud kriitikaga peategelase tunnete ja mõtete aadressil – noored ei mõtle ega tunne samamoodi kui täiskasvanud ega peagi seda tegema.

Huvilised võiksid vaadata ka Näljamängudele loodud eestikeelset toetuslehekülge ning silma peal hoida kinokavadel, sest 23. märtsil esilinastub triloogia esimese osa filmiversioon.

Soovitab Kaili

19.3.12

Soome nüüdisproosa

Raamatukogu 1. korrusel on üleval Soome Instituudi poolt koostatud näitus "Kirgas, kerge ja karge nagu vesi. Soome nüüdisproosa", kuhu on välja valitud viisteist soome autorit, kes kõik on soome kirjandusmaastikul leidnud oma niši. Esindatud on nii meile hästi tuntud tegijaid (sh Sofi Oksanen, keda oma eesti juurde tõttu peetakse pooleldi eesti kirjanikuks) ning veidi vähemtuntuid, kuid kelle loominguga tutvust teha tasub.

Ka meie blogis on soome kirjanike teostest päris mitu korda juttu olnud: Maaja tutvustus Riikka Pulkkineni raamatule "Piir", Anne soovitus Kjell Westö raamatule "Kus kõndisime kunagi" ning ka Mare tutvustus Sinikka Nopola ja Tiina Nopola lasteraamatule "Risto Räppar ja viimane hoiatus".

Head soome kirjanduse avastamist!

13.3.12

Knut Hamsun "Aga elu kestab"

Knut Hamsun kujundas oma teosed sageli tsüklitena. Käesolevas romaanis on pea-tegelaseks August, kes on ka romaanide "Hulkurid" I ja II ning "August" keskseks kujuks. Nendes romaanides oli August noor ja uljas, reisis ning seikles mööda maailma maid ja meresid.

"Jah, sa oled üksjagu ilma näha saanud," ütles doktor. "Kuidas Lätis elu oli?"
"Eestit, Lätit, Liivimaad, kõiki neid Läänemeremaid olen näinud - ja Läänemerd ennast ka muuseas..."
Prillid oli ta ostnud "Revali turult ühel maal, mille nimi oli Eesti".

Nüüd on August vana mees ja on jõudnud tagasi kodumaale Segelfossi linna. Tal on kuldsed käed, tal on palju elukogemusi ja teda kutsutakse Tuhatkunstnikuks. Linnarahvas pöördub ta poole igasuguste probleemidega ja August oskab igale inimesele nõu anda.

"... ta oli seikleja, ulgumerel ringiseikleja, hing ja ihu räbalates, kõhklusteta, südametunnistuseta, kuid kiire taibu ja osavate kätega. Aeg tegi temast sõnumitooja. Temas oli kutsumus luua arengut ja teha edusamme."

Kuigi ta on vana, on ta hingelt noor. Seda näitab ta armumine kaunisse neidu Corneliasse. See oli õnnetu armastus. August ei ole halb inimene, temas on kõike, nii head kui halba.

"Tal ei puudunud kaastunne, temas oli heasüdamlikkust ja ta oli alati valmis aitama. Aga tal puudus sügavus. Ta meel oli muutlik. Tal oli häid omadusi ja häbiväärseid vigu." Hamsuni tegelased on väga huvitavad. Ta keel on lihtne, kuid väga ilmekas ja kujundlik. Oluline koht on Norramaa imekaunil loodusel - mägedel, põhjatul taeval ja soojadel suveõhtutel.

"Kui August näeb, et kõik on kadunud, haarab ta ühel lambal pikast villast, võib-olla selleks, et tema peale oleks pehmem kukkuda, ta hoiab looma enda ees, aga lammas sipleb lahti. Siis kantakse ta alla kuristikku. Lambameri saab meremehele hauaks."

Raamat lõpeb Augusti surmaga, kuid ometi on see hümn elule. Mis ka ei juhtuks elu läheb edasi ja kestab.

Soovitab Anne

Jennifer Niven "Ada Blackjack: tõestisündinud lugu Arktikas ellujäämisest"

Tammerraamat 2012

Kui 21-aastane eskimo Ada Blackjack nõustus minema õmblejana kaasa Arktika ekspeditsioonile, oli tal vaid üks lihtne eesmärk: teenida palju raha, et oma väikese poja eest hoolt kanda. Ta suundus nelja mehega 1921. aasta septembris kaugele põhja. Järgmise talve saabudes tabasid ekspeditsiooni raskused, nälg ja tragöödia. Kui Ada kaks aastat hiljem tagasi tsivilisatsiooni jõudis, oli ta ekspeditsiooni ainus ellujäänu.

On tõsi, et raamat räägib ellujäämisest, täpsemalt ühe inimese ellujäämisest viiest, kuid raamatul on veel teine pool, mis jätkab ekspeditsiooni järelkajastamist ja ekspeditsiooniliikmete perekondade tundeid ning otsinguid seoses nurjunud ettevõtmisega. Ja Adast, kes ainsa tunnistajana osutus ajakirjandusele lootustandvaks tuluallikaks. Adast, kes jäi piiramisrõngasse erinevate huvidega inimeste keskel, kes omakasupüüdlikel eesmärkidel ei kohkunud tagasi ka tema laimamisest. Psüühiliselt niigi räsitud naine oma lihtsuses sai tunda ängi ja ülekohut.

Raamat tugineb Ada varem avaldamata päevikule ja mitte ainult Ada päevikule: autori kasutuses on ka teiste ekspeditsiooniliikmete päevikud, nende vanemate kirjavahetus ja ametlikud dokumendid. Õigupoolest on raamat üks suur uurimistöö, mis on ladusalt kirja pandud inimlikult emotsionaalses võtmes.

Ada oli puhastverd eskimo, kes oli misjonäride juures õppinud kolmanda klassi tasemel inglise keeles lugema ja kirjutama. Ühtlasi omandas ta "valgete inimeste" juures õmblemise, koristamise ja söögitegemise oskused. Ta ei olnud pidanud oma elus ehitama onne, seadma püüniseid ega teadnud suurt midagi hõimuelust. Küll aga saatsid teda lapsepõlves kuuldud jutud, mis mõjutasid tema siirast ja lihtsakoelist maailmavaadet.

Raamat kirjeldab ekstreemseid olusid, millega tuli viiel noorel inimesel toime tulla. Mil moel aga tuli elusana sellest katsumusest välja väike, umbes 150 cm pikkune, habras naine? Ekspeditsioonil sattus Ada tahtmatult koos elama ainsa naisena meeste hulgas. Siira ja naiivse inimesena oli tal esialgu raske juhtida oma emotsioone. Tõenäoliselt elas ta läbi sügava depressiooni, millest ta ajapikku oludega kohanedes paranes. Ta teadis, et jääkarusid tuleb karta rohkem kui surma, sest jääkaru nanook oli tark, võimas ja õudu tekitavate inimlike omadustega loom. Saatuse irooniana olid jääkarud sel saarel tavalisteks kaaselanikeks. Ada päästjateks olid tema enda langetatud otsused. Ta otsustas esialgu olla toeks surevale kaaslasele ning hiljem hoidis teda elus kohustus jõuda tagasi oma haige poja ja ema juurde. Ta teadis, et tal on kasutada ekspeditsioonil tema arvele kogunenud raha, mida ta poeg vajab. Selle kohustuse ajel püsis elu.

Autor kajastab Ada elu kuni surmani, niipalju kui see on võimalik väheste säilinud dokumentide ja noorema poja ütluste põhjal. Tema poeg ei väsinud püüdlemast ema tunnustamiseni riiklikul tasemel. Tema ema, keda oli põhjuseta laimatud ning keda kasutati ära ekspeditsiooni organiseerija poolt, elas tagasihoidlikku elu, saatjaks pidevad läbielatud košmaarid.

1983. aastal tunnustas Alaska seadusandlik kogu Adat kui tõelist ja vaprat kangelast. Tema haual Anchorage'i Memorial Parki kalmistul seisab kiri "Wrangeli saare ekspeditsiooni kangelane".

Soovitab Marju Saluste

2.3.12

"Siberi karm kool: küüditatute koolilood"

Eesti Memento Liit kutsus 2010. aasta kevadel koolinoori küüditatute koolimälestusi koguma. Sellest raamatust leiategi 1941. ja 1949. aastal Siberisse saadetud laste koolimälestusi, mida tänased kooliõpilased kirja panid.

Paljud küüditatud meenutasid, kuidas neid ja vanemaid tuldi ära viima. Öeldi, et on passikontroll ja siis kui sisse tuldi, teatati, et pangu ennast ja lapsed riidesse, asjad kokku ja on minek. Erinevatest meenutustest saame teada, et asju ja toitu võis inimese kohta kaasa võtta 50-500 kg.

Paljudest meenutustest jäi meelde, et kui Siberisse jõuti ja rongilt maha lasti, siis toimus nagu orjakauplemine, kus kolhoosiesimehed valisid omale tööjõudu. Kõigepealt valiti 14-15 aastased poisid ja lastega pered jäeti viimaseks. Lapsed said Siberis päris hästi hakkama, sest nad harjusid kiiremini uute oludega.

Nooremad lapsed, kes koos vanematega Siberisse saadeti, meenutavad kõik kooliajast, et nad ei osanud vene keelt ja alguses oli koolis raske aga läbisaamine õpetajate ja kaasõpilastega oli hea. Vene keele õppisid nad ruttu ära ja koolis olid eestlased tublid õpilased. Paljud lõpetasid 7 klassi ja ka 10. Aga kui küüditatud tahtsid ülikooli minna ja sisseastumiseksamid juba ära tegid, siis vastu neid ikka ei võetud.

Väljasaadetud meenutavad Siberi kaunist loodust, palavat suve ja külma ning lumerohket talve. Talvel käidi koolis puhvaikade ja lubjaviltidega, sest külma oli 40 ja vahel ka 60 kraadi. Enamuses mälestustes lapsed meenutasid, et koolis peeti nääripidu ja nad said kingiks kommikoti.

Osades koolides olid koolitarbed: vihikud-raamatud kooli poolt. Osades koolides, kus koolitarbeid ei olnud, kirjutati ka vanade ajalehtede, raamatute ning koolivihikute tühjadele äärtele ja ridade vahele.

Kõikidest meenutustes jääb kõlama, et koolilapsed peale koolitunde ja koolivaheaegadel käisid emal tööl abiks või ise tööl, sest paljudel lastel oli isa vangilaagris või surnud. Palju poisse läks juba peale neljanda klassi lõpetamist tööle.

Kõik meenutasid Stalini surmapäeva. Kuidas venelased nutsid ja eestlased hoidsid rõõmu tagasi, sest oli lootus taas kodumaale tagasi saada.

Siberi kaaslastega korraldavad nad kokkutulekuid siiani. Koos meenutatakse sealset elu ning lauldakse sealseid laule.

Jutu lõpetas Milvi väga ilusate mõtetega: "Ma ei nuta, ei hala, ei krigista kellegi peale hambaid. Elu läks ja läheb oma rada edasi."

22.2.12

Emma Donoghue "Tuba"

Lugedes raamatu tagakaanelt sisututvustust, loobusin esialgu raamatu lugemisest, sest lukkude taha suletud maailmas elava ema ja lapse lugu tundus liiga sünge teemana. Kolleeg Iivi soovitusel võtsin raamatu siiski ette ning ei kahetse, sest vastupidiselt oma eelarvamustele ei olnud tegu sugugi mitte masendava, vaid hoopis väga erilise looga.

Autor jutustab raamatus loo emast ja tema 5-aastasest pojast. Ema röövis aastaid tagasi Vana Pagan, kelle poeg ka väike Jack on. Kogu oma vangistuse on nad elanud Toas – aiamajakesest vangikongiks ringi ehitatud kambrikeses, millel ei ole ühtegi akent, kogu side välismaailmaga ongi seesama Vana Pagan, kes neile kogu eluks vajaliku toob. Tuba on väikese Jacki jaoks kogu maailm – tema ju Väljaspool käinud ei olegi, ta on seal sündinud ja kasvanud ning Emme on talle selgeks teinud, et see ongi maailm, kõik Väljaspool on väljamõeldis.

Raamatust umbes poole moodustab kirjeldus elust Toas – Jacki ja Emme igapäevaelust ja tegevustest, mängudest ja õppimistest. On liigutav, kuivõrd läbimõeldult ja inimlikult Emme Jacki eest hoolitseb, alates võimalikult korralikust toitumisest ja hügieenist kuni läbimõeldud õpetamise ning käepärastest vahenditest mänguasjade tegemiseni välja.

Seejärel toimub Põgenemine ning teine pool raamatust hõlmab elu väljaspool Tuba. Emme on olnud Jackile väga tubli õpetaja, seega Jack teab, mis üks või teine asi on, kuid raskusi valmistavad hoopis ootamatud asjad – kohanemine ereda päikesevalgusega, treppidest käima õppimine, harjumine kasvõi sellega, et toitu võib süüa just niipalju, kui on soovi, mitte ei pea näiteks üle lugema hommikukrõbinaid. Maailm on täis toredat avastamist, kuid Jackil tekib ka igatsus kodu järele, Toa järele. Seevastu Emme, kelle jaoks on see pääsemine röövija käest vabadusse, ei soovi oma vangikongiks olnud Toast aga ühtki asja, veel vähem sinna tagasi pöörduda. Nii peavadki Jack ja Emme kohati iseseisvalt, kohati üheskoos oma uue eluga kohanema.

See on südamlik lugu, millest ei jäänud minu jaoks kõlama mitte traagika (mida selline röövimine, vägistamine ja vangistamine kindlasti on), vaid see, kuivõrd palju on võimeline üks ema oma lapse jaoks andma ning kui palju annab emale vastu see, et tal on keegi, kelle eest hoolitseda.

Tegu on minu jaoks kindlasti ühe suurima lugemiselamusega viimase aasta jooksul.

Raamatust on muuhulgas kirjutanud ka Kätlin Kaldmaa Eesti Ekspressis ja Kaja Kleimann Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituste blogis ning vaadata tasub ka raamatu treilerit Youtube'is.

Bill Bryson "Ringkäik kodumajas. Eraelu lühilugu"

Raamatukogutöötajana ma väga palju raamatuid koju ei osta – töölt saab ju kõige parema valiku pidevalt koju laenutada ja ostma lähen vaid neid raamatuid, mille olen läbi lugenud ja veendunud, et loeksin neid ka edaspidi ja/või on need väga jääva väärtusega. Üks selliseid raamatuid on kindlasti ka "Ringkäik kodumajas".

Esmamuljena mittemidagiütleva pealkirjaga raamatus on peidus meie kodudega seotu ajalugu ning arenemislugu: arhitektuurist elektrini, toidu säilitamisest epideemiateni, vürtsikaubandusest Eiffeli tornini, krinoliinidest tualettideni, samuti säravate, loovate ja tihti ekstsentriliste inimesteni selle kõige taustal.

Autor on raamatut kirjutades teinud ringkäigu ka omaenda kodus, Norfolki vanas pastorimajas, astudes toast tuppa ja arutledes, kuidas argiasjad on kujunenud. Tulemuseks on kaanest kaaneni huvitav ja kaasahaarav, suurepäraselt ja ladusalt kirja pandud raamat, mille kord läbi lugedes võib selle igal ajal taas suvalisest kohast lahti teha ning edasi/üle lugeda.

Raamatust on kirjutanud ka Jaan Martinson Õhtulehe raamatublogis ning Mart Juur Postimehes.

16.2.12

"Tõlkes kaduma läinud: eesti kirjanduse tõlkijate lood"

Viimasel ajal suure tähelepanu all olnud ja poleemikat tekitanud eesti kirjanduse raamatukogudes kättesaadavuse ja lugemise teema tekitas ka mõtte sellest, kuidas on olukord eesti kirjanduse tõlkimisega. Vastuseks sobib ilmunud raamat.

Oluline osa eesti kirjanduse tutvustamisel on olnud Eesti Kirjanduse Teabekeskusel, kelle väljaanne antud raamat on ja mis tutvustab tõlkijaid, inimesi, kes on "eri kultuuride ja kirjanduste saadikud, sild ühest keele- ja kultuuriruumist teise", nagu ütleb raamatu saatesõnas raamatu koostaja Ilvi Liive. Veel saatesõnast: "Eesti kirjandus ei jõua kusagile iseeneset, olgu ta nii hea kui tahes. Kui ei oleks pühendunud tõlkijaid, kes armastusega eesti kirjanduse asja ajavad, igaüks omal maal ka omas keeleruumis, siis tõlkeid ei ilmuks ja ei oleks palju kasu ka Eesti Kirjanduse Teabekeskusest. See raamat ongi sündinud soovist jäädvustada nende inimeste teid ja töid, kes on ühe väikese rahva keelt ja kirjandust oluliseks pidanud, et on otsustanud sellele pühenduda ja seda oma rahvale vahendada."

Raamatus räägivadki eri maade tõlkijad, kuidas nad jõudsid eesti keele, kultuuri, kirjanduse ja laiemalt kogu Eesti juurde. "Kui nooremate tõlkijate tee eesti kirjanduse juurde on kulgenud õpingute ja tõlkeseminaride toel, siis vanema põlve tõlkijad jõudsid eesti kirjanduseni ja tõlkimiseni sageli endalegi ootamatult, justkui juhuse tahtel."

Soovitan lugeda!

Aili

6.2.12

Umberto Eco "Noore romaanikirjaniku pihtimused"

Käesolevas raamatus vaatab Eco tagasi oma romaanikirjaniku teele. Ta räägib kuidas temast sai romaanikirjanik. "Alustasin romaanide kirjutamisega lapsepõlves. Esimesena tuli mulle pähe pealkiri. Joonistasin kohe valmis kõik illustratsioonid, seejärel alustasin esimest peatükki... Väsisin pärast paari lehekülge ja andsin alla."

Eco oli juba 58-aastane kui ta jõudis oma esimese suurepärase romaanini "Roosi nimi". Ta kirjeldab, kui palju ta tegi eeltööd selle ja ka teiste romaanide kirjutamiseks. Ta kaitses doktoriväitekirja esteetikast ja üks ta oponent ütles, et ta räägib oma uurimistööst nagu oleks see detektiivromaan. Eco saigi sealt idee, et kõik uurimistöö tulemused peavad olema niimoodi jutustatud, olema mõne Püha Graali otsingu ülevaade.

Raamatus on väga huvitavaid arutlusi romaanide kirjutamisest ja sellest, kuidas lugejad võivad tõlgendada kirjutatut. Ta arutleb reaalsuse ja väljamõeldise vaheliste piiride üle. Miks läheb väljamõeldis sageli rohkem korda kui tegelikkus. "Kui me teame, et Anna Karenina on väljamõeldud tegelane, keda päris maailmas olemas ei ole, siis miks me nutame tema kimbatuse pärast või mis põhjusel liigutavad tema ebaõnnestumised meid nii tugevalt."

Viimases essees heidab Eco vaimuka pilgu kõige pöörasematele kirjanduslikele loeteludele nii enda kui ka teiste kirjanike loomingus.

"Raamatukogukataloog on näide praktlisest loetelust, sest raamatuid on raamatukogus piiratud arv. Erandiks oleks muidugi lõpmatu raamatukogu kataloog."

"Ent võime tunda samasugust lõpmatusest tingitud peapööritust, kui puutume kokku päris raamatute pealkirjade loeteluga..."

Seda raamatut on kahtlematult huvitavam lugeda neil, kes on tuttavad Eco kolme eesti keeles ilmunud suurepärase romaaniga - Roosi nimi", "Eilse päeva saar" ja "Baudolino".

Head lugemist ja loetud raamatute loendamist!

Soovitab Anne

29.1.12

Nora Roberts "Tulejälitajad"

Ersen, 2012

"Rowan kaevas, lõikas, peksis, hakkis ja higistas. Tunnid lendasid mööda. Ta lõikas maha puuronte, ikka veel seisvaid surnud puid, mida tuli saaks kütuseks kasutada. Kui ta tundis energia kadumist, peatus ta nii kauaks, et suu oma varustusekotist maapähklivõiga kuivikuid täis toppida ja see alla uhta oma ainsa kokakoolaga – nüüd peaaegu kuum , mille ta kaasa oli võtnud. Tema riided pritsiti täis roosat löga repellendi teisel mahakallamisel ning selle all põlesid ta selg, jalad ja õlad kuumusest ja halastamatu jõupingutuse tundidest. Ent ta tundis seda minutit, kui asi hakkas nende tahtmist mööda minema. Massiivne suitsupilv hõrenes – ainult veidi – ja ta nägi läbi selle Põhjatähe valguse ainsat lootusrikast pilgutust. Päev oli põlenud öösse, kuni nad lahingut olid pidanud.Ta ajas end sirgu ja painutas selga tahapoole, et pinget leevendada, vaatas tagasi sellesse musta mahapõlenud metsalaama, mille tuli oli õginud – söestunud palgid, tüükad, kummituslikud ogad, surnud tuhalombid. Nüüd pole seal enam midagi süüa, mõtles ta, ja nad olid kütusevaru tulepea juurest läbi lõiganud. Rowani energia voolas tagasi. See polnud veel läbi, kuid nad olid tule võitnud. Draakon hakkas pikali heitma..."

Rowan ja tema kaaslased on suitsussehüppajad, kelle tööks on metsatulekahjude kontrolli alla saamine ning kustutamine.

Nagu Nora Robertsi romaanides ikka, on siin kaasahaaravat põnevust, pahad ja head tegelased, kuumad tunded ja õnnelik lõpp. Kes tahavad tõsisema lugemise sekka ka veidi lõõgastust, siis "Tulejälitajad" on selleks igati kohane.

Soovitab Iivi

23.1.12

Kjell Wesmö "Kus kõndisime kunagi"

Sari "Põhjamaade romaan"

Romaan hõlmab ajavahemikku 1905-1944 ja annab ülevaate mitme põlvkonna elust Soomes. Tegemist on põhiliselt soomerootsi seltskonnaga, kes püüab sulanduda Soome ühiskonnas ja elus.

Tähtis tegelane romaanis on kodusõda, mille mõjud ulatuvad kaugele ja ei anna hingerahu veel mitmele põlvkonnale. Julmad ja tapahimulised olid nii valged kui punased. "Kõik, nii valged kui punased, paistsid olevat ühtmoodi rusutud ja hirmul ja keegi ei teadnud, millega see kõik lõpeb."

Tähtsal kohal romaanis on sport. Juttu on tennisest ja jalgpallist ning töölisklubide ja kodanlike klubide armutust vastasseisust.

Kodusõja läbi teinud inimeste põlvkond on mures uue põlvkonna ideaalide või ideaalituse pärast. "Tempo oli palavikuline, linn püüdis üheainsa hoogsa luuatõmbega vana ja iganenu minema pühkida." Uusi ideaale oli raske leida. Inimesed ei olnud kunagi joonud ja prassinud nii palju kui nüüd ja lisaks haigutas seal põlvkondade vahel kuristik. Valitseb kuiv seadus ja juuakse Eestist salaja sisse veetavat piiritust.

Kauneid lehekülgi romaanis on pühendatud armastusele ja sõprusele. Inimsuhted on tihtipeale keerulised, kus põimuvad sotsiaalne ebaõiglus ja viha rikaste ja vaesema rahva vahel. "Inimene vajas unistusi, vajas tuulepäisust ja sihitut suveliblikalendu."

Üheks peategelaseks on ka Helsingi ise, selle hingeelu ja areng väikesest provintsilinnast moodsaks ja kauniks suurlinnaks.

"Ja kõikjal põlevad akendes tuled, ja mõnes neis loendamatutest majadest ütleb ehk keegi just sel hetkel teisele, kui ränk on aasta aasta järel siin maailmas rügada, ja ühtlasi on see ainus õnn."

Romaan sai 2006. aastal Finlandia auhinna.

Soovitab Anne

20.1.12

Parimad raamatud 2011 vol 2

Meie raamatukogutöötajate arvates eelmisel aastal ilmunud parimate raamatute edetabelit saab vaadata siit, kuid kuna hinnatud raamatuid kirjeldati väga huvitavalt, siis alljärgnevalt neist väike kokkuvõte.

Kõige enim hääli kogus Indrek Hargla ajalooliste kriminaalromaanide sarja kolmas raamat "Apteeker Melchior ja timuka tütar" (varasematest osades on meie blogis juttu siin), mida iseloomustati kui sisutihedat ja suurepärast põnevikku/kriminaalromaani, kus on loodud täiuslik ajalooline taust ja faktidele tuginev õhkkond. On rõõm, et lõpuks ometi saab lugeda ka väga häid eesti kriminaalromaane.






Elulooraamatute hulgas kiideti kõige enam Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooni", mille kohta öeldi muuhulgas: "Rohkem kui Sillamäelt kaasa saadud taak endise sillamäelase kukil mõjus koos autoriga nõukogude võimu olemuse ja selle enda elus peegeldumise meenutamine. Palju äratundmistunnet (ei saa ju kirjutada – äratundmisrõõmu). Hvostov oskab väga täpselt sõnastada valu, alanduse ja hirmu astmeid ja varjundeid. Urgitseb endas tõeliselt armutult." Lisapunktid raamatule ka väga hea kujunduse poolest.




Nelja aasta töö tulemus ning esialgselt autori ning Kaljo Kiisa koostööna valmima pidanud Andres Laasiku elulooraamat "Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk: ikka hea pärast" sai kiita kui süvenemist vajav, kuid suurepärane biograafia, mis ühtlasi annab ülevaate ka eesti filmikunsti ajaloost.








Tõlkekirjandusest tõsteti esile kaht ka siin blogis soovitatud raamatut: Herbjørg Wassmo Põhjamaade romaani sarjas ilmunud raamatut "Sada aastat" ning Kajsa Ingemarssoni mõnusat ja kaasahaaravat ajaviiteraamatut "Väikesed kollased sidrunid".

Toidu- ja kokaraamatute hulgas tõsteti kõige enam esile Mats-Eric Nilssoni toidutööstuse ja toidukaupmeeste tegevuse telgitagustest kõnelevat raamatut "Toidudemagoogia", mille kohta arvati, et kui varem pole e-ainetele erilist tähelepanu pööranud, pani see raamat mõtlema küll, mida me tegelikult omale igapäevaselt sisse sööme. Kellel vähegi huvi toiduteemade vastu, soovitaks lugeda.




Kokaraamatutest märgiti ära ka humoorikat ja väga uudse lähenemisega raamatut "Õgivad ja blogivad: kodurestorani MerMer abikelner Hummeri raamat", milles toidutegemist ja kõike sellega seonduvat kirjeldatakse läbi koera silmade. Toidujuttude- ja piltide vahel tutvustatakse ka elu ja inimesi Juminda poolsaarel Kolga-Aabla külas.

Kolmas ära märgitud toiduteemaline raamat oli ajakirjaniku Viktoria Ladõnskaja kirja pandud ning Annika Haasi ja Birgit Püve suurepäraste fotodega "Peipsi veerel: vanausulised paluvad lauda", mida kirjeldati kui "suure südamesoojusega kirjutatud raamatut, mis avab elu vanausuliste külas ja nende kombeid, millest me ei tea ju suurt midagi. Lisaks muidugi nende toiduretseptid :)"






Lastekirjandusest märgiti ära mitmeid tuntud autoreid nagu Mika Keräneni, Piret Rauda, Ilmar Tomuskit, kuid eraldi tõsteti esile Ilona Martsoni koostatud raamatut "Rosinad. Lood lastekirjanike lapsepõlvest", mida iseloomustati kui väikest mõnusat ja südamlikku elupiltide kogumit lastekirjanike laps olemise ajast. Ühelt poolt huumorimaiguline (näe, mis juhtus!), teisalt on kirja pandud juhtumid autoreile ilmselt olulise sõnumi või õpetusega – miks muidu on need aegade taha meeles püsinud. Paneb lausa endagi mälupilte lehitsema. Lapsed tõdevad ilmselt üllatusega: ah et kirjanikudki on kord lapsed olnud...

Head lugemist!