21.12.11

Imeline Teadus / Tarkade Klubi

Imeline Teadus / Tarkade Klubi on tõeliselt rikkaliku pildimaterjaliga põnev ajakiri väga erinevate huvidega lugejatele. Ajakirja kodulehel iseloomustatakse seda kui Põhjamaade kõige menukamat, kõige autoriteetsemat, kõige arusaadavamat ja kõige kvaliteetsemalt illustreeritud populaarteaduslikku ajakirja, mis ilmub lisaks Eestile veel 13 riigis. Ajakiri ilmub Eesti alles veidi üle aasta ja sel sügisel liitus ta teise populaartedusliku ajakirjaga Tarkade Klubi.

Olles ise juba pool aastat ajakirja tellija, julgen kinnitada, et tegemist on tõepoolest väärt lugemisvaraga. Midagi leiavad enda jaoks nii looduse, tehnika, kosmose kui meditsiinihuvilised. Ei maksa heituda neil, kellel ei puutu näppu värskelt ilmuma hakanud ajakiri Imeline Ajalugu, sest ajalooteemalised artiklid ei ole Imelisest Teadusest kuhugi kadunud. Igas numbris on paar-kolm pikemat teemakäsitlust vaheldumisi lühemate lugudega, värvikaid fototabamusi ja huvipakkuvaid fakte. Lugeja viiakse kurssi viimase aja leiutiste ja avastustega, aga ka teaduse ajaloo seikadega või meditsiini imedega. Samuti on võimalik ajakirja vahendusel saada vastuseid oma küsimustele ning oma teadmisi testida või loogikaülesandeid lahendada.

Imelist Teadust annab välja Euroopa suurimate meediafirmade hulka loetavale Bonnieri korporatsioonile kuuluv Bonnier Publications International AS. Eestis esindab ajakirja samuti Bonnierile kuuluv AS Äripäev ning jõuab lugejateni korra kuus.

Soovitab Lea

19.12.11

Brigid Keenan "Diplomaatiline pagas"

Raamat räägib ajakirjanik Brigid Keenani elust diplomaadi abikaasana.

Aastate jooksul elasid nad näiteks Brüsselis, Trinidadis, Barbadosel, Indias, Gambias, Süürias ja Kasahstanis ning raamatus meenutab Brigid Keenan millised äpardused ja kordaminekud teda nendes erinevates kohtades saatsid.

Raamat pakub mõnusat ajaviidet ning kuna tegemist on siiski reisiromaaniga, siis saab samas ka teadmisi erinevate maailma paikade kohta. Kirjutatud kaasahaaravalt ja leidub ohtralt lõbusaid seiku.

Katkendeid raamatust:

"AW juhatas mu oma isiklikku kanakuuti ning mu süda langes saapasäärde. See koosnes traatvõrguga ümbritsetud verandast, umbes kaks ja pool meetrit pikk, ja selle taga asuvas toast voodi, paari tooli ja lauaga- see oli eluruum. Hüti tagumises otsas asus tsemendist juurdeehitis, mis oli vaheseinaga köögiks ja vannitoaks jagatud. Kõik nägi välja rohmakas, nagu ise tehtud, mis osutuski tõeks: AW oli saabudes valinud puu, millest kuut ehitada ning oli selle valmimisel silma peal hoidnud."

"Ühel päeval Maracase rannas sattusime tähele panema veidrat seika sipelgate elust. Oli toonud kaasa väikse karbi juurviljasalatit ja unustanud kaane irvakile, kui me ujuma läksime. Naastes nägime ymbes viiekümne jala pikkust porgandiriba, mis meie teki juurest aeglaselt eemaldus. Sipelgad marssisid tihkelt üksteise järel, igaühel tükike porgandit õlal. Kapsas oli puutumata karbis."

13.12.11

Jussi Adler-Olsen "Mercy"

Üritame raamatukokku hankida eesti- ja venekeelse kirjanduse kõrval aeg-ajalt ka inglisekeelset lugemist ning ühe viimase valikuga jõudis raamatukokku järjekordne Põhjamaade krimiromaan, sedakorda vahelduseks juba tuntud headuses Rootsi ja Norra (sekka pisut Soome ja Islandi) krimikirjanikele taanlase Jussi Adler-Olseni raamat "Mercy".

Jussi Adler- Olsen on mitmete taani krimikirjanduse auhindadega pärjatud (sealhulgas Glass Key Award 2010. aastal) ning mitmete bestsellerite autor, kelle sulest on nüüdseks ilmunud 6 romaani.

"Mercy" peategelaseks on laisavõitu, kuid samas väga hea vaistuga kriminaalpolitseinik Carl Morck (Mørck), kes asub juhtima osakonda Q, mille ülesandeks on vanade, kuid lahendamata kriminaalasjade uurimine. Esimesena hakkab ta uurima 5 aastat tagasi kadunud noore ja silmapaistva naispoliitiku kadumise juhtumit. Tõendid viitavad, et poliitik kukkus praamilt merre ja uppus, kuid Carl Morck usub, et lahendus ei ole nii lihtne. Mis edasi saab ning kuidas otsitav leitakse, selgub juba raamatust, kuid ettevaatust – kui lugema hakata, et saa raamatut enne käest panna, kui see läbi :)

Raamatust ja autorist saab lugeda pikemalt ka lehelt Nordic Bookblog.

Soovitab Kaili

12.12.11

Riho-Bruno Bramanis, Kertu Bramanis "Õhk riisiterade vahel"

Kirjastus Tänapäev, 2010

Viimasel ajal olen lugenud palju reisiraamatuid. Kui lõpuks raamatu "Õhk riisiterade vahel" järjekord minuni jõudis, vaatasin kõigepealt pildid ära. Kuna raamat on väikese kirjaga, mõtlesin, et ega ma seda vist lugema hakkagi. Sirvin siit-sealt veidike. Aga raamat oli huvitav ja sai läbi paari õhtuga. Peab tunnistama, et vahepeal võtsin ööstki lisa. Juba sissejuhatuses saame teada, kuidas raamatuautorid Jaapanisse sattusid. Kertu õppis Göteborgi ülikoolis jaapani keelt ja oli veendunud, et Jaapani keelt tõeliselt osata peaks ikkagi Jaapanisse minema. Kertu kutsus ka meest kaasa. Riho-Brunol pakuti Rootsis uut ahvatlevat lepingut käsipalli koduklubis Sävenfofis. Kertu palvel otsis mees siiski infot Jaapani käsipalli kohta ja saatis oma mängija-CV ja video Jaapani poole teele. Paari nädala pärast tuli vastus. Üks klubi Hiroshimas oli huvitatud ja teda kutsuti ennast näitama. Raamatust saame aimu idamaa kultuurist, kommetest, koolisüsteemist. Aastavahetuse ja kaartidega seoses tuleb raamatust meelde huvitav komme. Kui Eestis ja mujal Euroopas saadetakse jõulukaarte terve detsembrikuu jooksul, siis Jaapanis sorteeritakse post niiviisi, et kõik uusaastakaardid toob postiljon just 1. jaanuari hommikul ühe suure pakina.

Riho-Bruno kirjeldab oma esimest tööpäeva:

"Ühel hommikul teatas Iida-san mulle, et nüüd läheme tööle. Tahtsin oma tulevastele töökaaslastele head esimest muljet jätta. Eriti püüdlikult ajasin habeme ära, lasksin paar sortsu afrer-shave´i lõuale ja sortsuke lõhnaõli ka kehale, ülikond selga ja olin valmis. Rõõmsate nägudega kontorirahvas tervitas mind viisakalt ja mulle näidati kätte minu jaoks sisse seatud lauake. Päris täpselt ei osanud mulle keegi seletada, milles mu tööülesanded peaksid seisnema hakkama. Sekretärineiu rääkis mulle aastaid hiljem, kuidas nad püüdsid ennastsalgavalt naeratada samas kui lõhnastatud eurooplane neis lämbumishirmu tekitas. Pärast minu kontorist väljumist jooksid nad kiiresti kõiki aknaid avama. Sellisel määral lõhnaaineid oli nende jaoks liiast mis liiast. Jaapanlased nimelt ei pea viisakaks, kui inimese parfüüm on ni tugev, et teised seda tunnevad. Oma lõhna peale surumine on sama ebaviisakas kui oma arvamuse teisele vägisi peale surumine."

Riho-Bruno meenutab üht oma apsakat:

"Pärast ametlikke bankette edasi izakaya'sse (jaapani kõrts) või karaokesse pidutsema minnes jagunes meie suur meeskond tavaliselt mitmeks neljaliikmeliseks grupiks. Minu arvates oli see ülimalt tobe ja tegin ühel õhtul meeskonnale ettepaneku: "Kas me ei võiks kõik koos edasi pidutsema minna?" Kõik vaatasid mulle kuidagi küsivalt otsa: "Hontõ?!" (Tõesti?!") Millegipärast tänasid kõik mind väga viisakalt. Ma ei saanud hästi aru, miks mind tänati, aga läksimegi kõik koos ühte izakaya´sse. Pidutsesime lõbusalt, kuni lahkumise aeg oli käes. Kogu meeskond tänas mind jälle häälekalt ja pidulikult esitati mulle arve. Mul ei jäänud loomulikult muud üle kui arve tasuda. Hakkasin nüüd mõistma, miks kõik olid siiani väikestes gruppides ringi liikunud. Kombeks on, et grupi vanimad liikmed tasuvad nooremate eest ja seetõttu saigi alati mõni vanem liige vaid paar nooremat kaasa. Edaspidi ma enam ei ergutanud kõiki koos pidutsema minema."

Perekond Bramaniste Jaapanis veedetud aeg venis kaheksale aastale. Vanematel tekkis suur koduigatsus sõprade ja vanemate järele. Nad tundsid, et on vaja tagasi Eestisse kolida, et Jesper, kes sündis Jaapanis, tutvuks ka oma Eesti juurtega. Lapsed, Melissa ja Jesper olid leidnud omale Jaapanis sõbrad ja ei tahtnud tagasikolimisest kuuldagi. Mängu pandi trumpäss: "Kui Eestisse kolime, siis saate endale kuldse retriiveri kutsika võtta!" Loomulikult see mõjus - nüüd sai terve pere tagasiminemise lainele häälestatud.

Väga huvitav lugemine.

Jaapanihuvilistele teadmiseks, et raamatukogusse jõudis hiljuti veel üks uus raamat Jaapanist: Maret Nukke "Minu Jaapan".

Soovitab Evi