15.4.11

Tõnu Aav "Aplaus teile"

Tallinn : NyNorden 2010

Tuntud estraadikunstnik, teatri- ja filminäitleja Tõnu Aav on avaldanud väga huvitava mälestusteraamatu oma elust, tööst ja reisidest.Tõnu Aava näitlejatee sai alguse kooliteatrist. Ta teeb raamatus korduvalt tagasipõikeid lapsepõlve- ja kooliaastatesse. Haaravalt kirjeldab ta oma elu ja aja jagamist teatri ja filmi vahel. Veel on muljeid sõjaväeelust, tööreisidest Ameerikasse ja Austraaliasse ja teistesse maadesse. Värvikalt annab ta edasi muljeid reisist Egitusesse.

Katkend raamatust: 
"Kuna ma ei tea isegi, mida ma siit õieti otsin, saadab Egiptuse jumal mulle kaaslase. Kalju tagant hüppab välja... ma ei usu oma silmi – see on Jüri Krjukov, no täpselt tema! Küsib minult, kust ma pärit olen, justnagu ise ei teaks, et Tallinnast ja Draamateatrist, ja kuuldes minu suust, et Eestist, muutub rõõmust pööraseks: tal on Tallinnas sõpru! Ja tema nimi on Mustafa. No loomulikult, "Savoy balli" Mustafa! Ainult et valges hõlstis ja turbaniga. Võtab minugi nokkmütsi peast ja paneb valge rätiku asemele, sinna peale kootud võru ja küsib siis videokaamerat oma kätte, sest see pilt vajab jäädvustamist. Tal on hüpnotiseerimisvõime või on ta tõesti Juura reinkarnatsioon. Me mängiksime nagu oma dialoogi "Norman Vallutajast" - seesama sära on araablase silmades, no jumala eest seesama inimene! Ta kutsub mind oma sõprade juurde. Ronin kuulekalt ta järel üle kivide ja rahnude ja ei taipa, et ta viib mu ... oma kauba juurde. Seda valvas teine araablane. Sõna lausumata ladus too mulle oma papüürusetükid ja püramiidid sülle ja küsis raha. Hakkasin ümbrikust naelasid otsima. Araablane muutus kärsituks ja pistis oma sõrmed ümbrikku, öeldes, et neid pisikesi piastreid ta ei taha. Võttis viiekümnenaelase. Küsisin, miks ta mu raha võtab, ma kutsun politsei. Selle peale kuhjas ta mulle sülle müntide kollektsiooni, pisikesi püramiide ja papüürust ning marke. Saja Eesti krooni eest täiesti piisavalt. Minu arvates. Tema arvates ka. Niiviisi peavadki kaks tingijat teineteisest lahkuma. Kumbki veendunud, et lõi teise üle. Tegelikult see näib vaid nii, sest turistile võib tingimine lõbus olla, aga mooramehel sõltub sellest laste õhtusöök." (lk135)

"Aplaus teile" on siiras ja südamlik raamat Tõnu Aavast. Hästiloetavas stiilis kirjutatud teos lugejatele, keda huvitavad elulooraamatud.

Soovitab Evi

11.4.11

Susan Boyle "Selliseks ma sündisin"

Tallinn : Ajakirjade Kirjastus, 2011

1. jaanuar 2009 Britain's Got Talent Laval seisab keskealine naine, kes tahaks sel momendil kindlasti kuskil mujal olla. Talle tundub, et kõik vaatavad ja mõtlevad: "Te ainult vaadake teda! Endal tagumik nagu leivalabidas, pea nagu harakapesa, pole kindel, kas hambad on enda omad, ja tema väidab end laulja olevat! Ta ei oska laulda! Ei oska! Noh, lase tulla, kuulakem siis..." Ja siis teeb ta suu lahti. "I dreamed a dream in time gone by..." Ja ime on sündinud...

http://www.youtube.com/watch?v=RxPZh4AnWyk

1961. a sünnib Boylide peresse üheksanda lapsena pisikene tüdruk, kes saab nimeks Susan. Vaevalise sünnituse tagajärjel on laps hapniku vaeguses ja kardetakse kerget ajukahjustust. See imetilluke pambuke omab aga võimsaid kopse ja teeb oma kisaga peavalu kogu perele. Vaatamata esialgsele diagnoosile saab Susan koolis rahuldavalt hakkama, erilisi sõprussuhteid koolikaaslastega siiski ei teki. Lauldes kirikukooris, pubis, tunneb ta ennast õnnelikuna, vabana. Pärast ema surma leiab Susan, et peab ennast kokku võtma ja eluga iseseisvalt hakkama saama. Peale pikka masendusperioodi otsustab ta teha seda mida arvab kõige paremini oskavat. Ta registreerib end talendisaatesse...

Eike Värk "Helend Peep roosiokkalisel teatriteel"

Tallinn : Tänapäev, 2011

Järjekordne elulooraamat? Jah, aga siiski mitte lihtsakoeline ja kergesti läbilapatav, vaid sisutihe, kõiki Helend Peebu rolle analüüsiv raamat, milles ei minda loomulikult mööda ka näitleja eraelust ja teda ümbritsenud inimestest. Ja eks vääribki suurepärane näitleja Helend Peep sellist jäädvustust teatri- ja kultuuriloo tarvis.

Helend Peep (1910-2007) alustas oma näitlejateed isetegevuslasena, ilma teatrialase hariduseta. Tema kutselise näitleja tee algas 1938. a Vanemuises, kulges läbi Kuressaare Teatri, Tallinna Töölisteatri ja Noorsooteatri tagasi Vanemuise lavalaudadele. Ta on mänginud nii muusika- kui sõnalavastustes. Ta oli veel ka kaheksakümnendates ja üheksakümnendates heas vormis ja tegev nii näitleja kui lauljana. Oma viimase etteaste teatrilaval tegi teenekas näitleja 2001. a 90-aastasena. Seda oma kuulsaks saanud "Kerjuse lauluga", mis saatnud teda alates selle esmaesitusest Vanemuises 1955. aastal.

Raamatuga on kaasas CD-plaat, millel lisaks kuulsale "Kerjuse laulule" (operetist "Ainult unistus") ka mitmed teised, mis "tutvustavad Helend Peebu lüürilist tenorit ka neile, kel pole olnud õnne teda lavalaudadel näha".

Helend Peep on avaldanud ka oma autobiograafia: Helend Peep "Nende helinate saatel: minu põgus elulookirjeldus koos mõningate teatrisündmuste märkimisega" Tallinn, 2001. (kahjuks on see raamat Lääne-Viru maakonnas ainult Lehtse raamatukogus).

9.4.11

Maria Augusta Trapp "Trapi pere ansambel"

Tallinn: Aed, 2011 

Georg Ludwig Ritter von Trapp vajab oma haiglasele lapsele kasvatajat ning pöördub selle palvega Nonnbergi kloostri poole. Noviitsikandidaat Maria saadetaksegi Salzburgi lähedale Aigenisse von Trappi villasse. Mereväe erukapteni peres kasvab seitse last, 2 poissi ja 5 tüdrukut. Koduõpetaja Maria võidab laste poolehoiu ja lõpuks ka lesest erukapteni armastuse. Selles peres armastatakse muusikat ja kuna kõik lapsed on ka musikaalsed, siis ongi pandud alus pere ansamblile. Algab sõda, pere kaotab enamuse oma varandusest ja lõpuks on sunnitud ka Austriast põgenema. Et Ameerikas kuidagi toime tulla, hakkavad nad elukutselisteks lauljateks. See tähendab aga seda, et enamuse ajast ollakse ringreisidel ja oma püsiva kodu ostmiseni kulub hulk aega. Lõpuks siiski õnnestub osta rantšo ja nii on koht kuhu alati peale kontsertreise tagasi tulla. Perre on sündinud veel kolm last.

See on liigutav lugu ühtehoidvast perest, kes oli kandnud kogu oma varasema elu mantlivarrukatel sõnu "Nec aspera terrent" – "Ärge laske raskustel end heidutada". Alles peale uue kodakondsuse saamist loobutakse deviisist varrukal, seda polnud enam vaja. Uueks deviisiks sai "Cor unum", et maailm võiks öelda: "Vaadake, kuidas nad üksteist armastavad. Nad on nagu üks süda ja üks hing."

Perekond Trapp: Georg Ludwig Ritter von Trapp (1880-1947), Maria Augusta Kutschera (1905-1987), Rupert (1911-1992), Agathe (1913-2010), Maria Franziska (1914-), Werner (1915-2007), Hedvig (1917-1972), Johanna (1919-1994), Martina (1921-1951), Rosmarie (1928-), Elenore (1931-), Johannes (1939-)

Vaadake Agethe von Trapi fotosid oma perekonnast.

Von Trappide pereansambel on inspireerinud R. Rodgersi ja O. Hammersteini looma muusikali ja filmi "Helisev muusika".

Helen Eelrand "Mida te kogu aeg lõkerdate?"

Muraste, Randvelt kirjastus 2011

Ei tea kuidas teistega, kes seda raamatut lugenud on, kuid minul tekkis vastupandamatu soov Lõuna-Hispaaniasse reisida, sest just nii kaasahaaravalt on autor kirjutanud enda ja perekonna kolimise ning sisseelamise loost Andaluusias, El Puerto de Santa Marías. Raamat annab hästi edasi selle armastuse ja kire, mida autor tunneb oma uue kodumaa vastu, nii et isegi tavalised Hispaania igapäevaelu ja tegemisi puudutavad kirjeldused tunduvad piisavalt huvitavad, et edasi lugeda. Helen Eelrand ise on öelnud, et tema tunded Andaluusia vastu on naiivsed ja ebaobjektiivsed ent võibolla just see siiras naiivsus ongi, mis raamatu nii köitvaks teeb. Lisatud fotod illustreerivad autori teksti veelgi.

Helen Eelrannalt on ilmunud veel:
"Pasodoble" (2010)
"Anne Veesaar: elus, see on kõige tähtsam!" (2009)
"Michael Jackson: popikuningas 1958-2009: vastuolulise muusikageeniuse lugu 107 fotol" (2009)

Juhul, kui soovite Eelrandade pere tegemistega Andaluusias ennast lähemalt kursis hoida, siis saab seda teha nende Duendedelsur's blogi kaudu.

8.4.11

Tiit Tarlap "Tuleriitade öö"

Tartu, Fantaasia 2010

See on 500 lehekülge puhast põnevust. Näpuotsaga müstikat, kuid mitte nii palju, et asi liiga ulmeks kätte läheks. Tegemist küll Eesti oma autoriga, kuid raamatu tegevus on viidud Ameerikasse ühte paarisaja aasta eest eimillestki äkki tekkinud väikelinna nimega Trackhill.

Peategelane Hank Horler, kuuldes oma vanaisa haigusest, naaseb üle paljude aastate kodulinna. Juba samal õhtul saab ta aru, et pole sinna just väga oodatud ja mida aeg edasi, seda rohkem on tal põhjust umbusaldada ka esmapilgul sõbralikke linnakodanikke. Aastate jooksul kõnnumaal omandatud virtuoossed tulirelvade käsitlemise oskused aitavad teda välja nii mõnestki tema jaoks muidu saatuslikuks saavast olukorrast.

Kadunud vanaisast järele jäänud manuskriptidest rulluvad lahti aga mitmesaja aasta tagused traaglised ja salapärased sündmused ning Hanki kõnnumaal omandatud hüüdnimi Armageddon saab kodulinnas hoopis uue tähenduse. Vaenlased, kellega Armageddonil tuleb silmitsi seista, on sajandeid vanad ja oma fanaatilisuses absurdseks muutunud templirüütlid, vabamüürlased ja pahatahtlik katoliku kirik, kes kõik hoopis kellegi teise maski taha peidetult püüavad vahendeid valimata oma eesmärgile jõuda. Hankil on aga kasutada ainult oma vaist, oskused, vanaisalt päranduseks saadud ajalehe toimetus ja paar ustavat sõpra.

Mõned märksõnad lisaks selles mahukas ja haaravas loos veel on: inkvisitsioon, ettekuulutused, peidetud aarded, kristluse juured, tulevahetused ja võitlused, õiglus ja kättemaks. Muidugi ei puudu ka naine, kui olulise liini kandja.

Bengt Anderberg "Amorina"

Tallinn, Eesti Raamat 2011

Rootsi kirjaniku Bengt Anderbergi romaan "Amorina" kujutab autori suguseltsi uskumatut ja ilmselt veidi kokkuluisatud saatust umbes saja aasta jooksul, alates 1830. aastast kuni 1930. aastani.

Amorina on raamatu naissoost tegelaste koondnimi. Meessoost tegelased hukkuvad enamasti armastusest või armastuse tagajärjel. Üks keeruline, jube ja liigutav seiklus järgneb teisele, ühest loost kasvab välja teine, kuni jõutakse leidlapsest peategelase, kirjaniku alter ego saatuseni. See on liigutav ja kurb lugu Amanda ja Jänki suurest armastusest ja nende õnnetust saatusest.

"Pärast asula lähedal olevat lauget kurvi oli rong just hakanud kiirust üles võtma ja vedurijuhil ei olnud vähimatki võimalust pidurdada, kui väike veoauto rööbastele ilmus. See lendas kaitseraua ees nagu tikutoos."

"Vanaema näitas mulle ajalehest välja lõigatud artikleid "surmaga lõppenud traagilisest õnnetusest, mis nõudis kaks inimelu". Selge see, et vanaema ja vanaisa teadsid, millised need "kaks inimelu" olid. Kuid vanaema ei rääkinud sellest kunagi. Vähemalt mitte minuga."

Bengt Anderberg (1920-2008) on Rootsi kirjanik, tõlkija ja kolumnist. Anderbergi looming on mitmekesine, ta kirjutas luuletusi ja erootilisi jutukesi, kuuldemänge ja lasteraamatuid ning autobiograafilisi vesteid.

1999. aastal ilmunud "Amorina" näitab ilmekalt, et Anderberg säilitas oma oma erakordse jutustamisoskuse ja särava stiili ka veel hilises eas.

Soovitab Anne