21.12.11

Imeline Teadus / Tarkade Klubi

Imeline Teadus / Tarkade Klubi on tõeliselt rikkaliku pildimaterjaliga põnev ajakiri väga erinevate huvidega lugejatele. Ajakirja kodulehel iseloomustatakse seda kui Põhjamaade kõige menukamat, kõige autoriteetsemat, kõige arusaadavamat ja kõige kvaliteetsemalt illustreeritud populaarteaduslikku ajakirja, mis ilmub lisaks Eestile veel 13 riigis. Ajakiri ilmub Eesti alles veidi üle aasta ja sel sügisel liitus ta teise populaartedusliku ajakirjaga Tarkade Klubi.

Olles ise juba pool aastat ajakirja tellija, julgen kinnitada, et tegemist on tõepoolest väärt lugemisvaraga. Midagi leiavad enda jaoks nii looduse, tehnika, kosmose kui meditsiinihuvilised. Ei maksa heituda neil, kellel ei puutu näppu värskelt ilmuma hakanud ajakiri Imeline Ajalugu, sest ajalooteemalised artiklid ei ole Imelisest Teadusest kuhugi kadunud. Igas numbris on paar-kolm pikemat teemakäsitlust vaheldumisi lühemate lugudega, värvikaid fototabamusi ja huvipakkuvaid fakte. Lugeja viiakse kurssi viimase aja leiutiste ja avastustega, aga ka teaduse ajaloo seikadega või meditsiini imedega. Samuti on võimalik ajakirja vahendusel saada vastuseid oma küsimustele ning oma teadmisi testida või loogikaülesandeid lahendada.

Imelist Teadust annab välja Euroopa suurimate meediafirmade hulka loetavale Bonnieri korporatsioonile kuuluv Bonnier Publications International AS. Eestis esindab ajakirja samuti Bonnierile kuuluv AS Äripäev ning jõuab lugejateni korra kuus.

Soovitab Lea

19.12.11

Brigid Keenan "Diplomaatiline pagas"

Raamat räägib ajakirjanik Brigid Keenani elust diplomaadi abikaasana.

Aastate jooksul elasid nad näiteks Brüsselis, Trinidadis, Barbadosel, Indias, Gambias, Süürias ja Kasahstanis ning raamatus meenutab Brigid Keenan millised äpardused ja kordaminekud teda nendes erinevates kohtades saatsid.

Raamat pakub mõnusat ajaviidet ning kuna tegemist on siiski reisiromaaniga, siis saab samas ka teadmisi erinevate maailma paikade kohta. Kirjutatud kaasahaaravalt ja leidub ohtralt lõbusaid seiku.

Katkendeid raamatust:

"AW juhatas mu oma isiklikku kanakuuti ning mu süda langes saapasäärde. See koosnes traatvõrguga ümbritsetud verandast, umbes kaks ja pool meetrit pikk, ja selle taga asuvas toast voodi, paari tooli ja lauaga- see oli eluruum. Hüti tagumises otsas asus tsemendist juurdeehitis, mis oli vaheseinaga köögiks ja vannitoaks jagatud. Kõik nägi välja rohmakas, nagu ise tehtud, mis osutuski tõeks: AW oli saabudes valinud puu, millest kuut ehitada ning oli selle valmimisel silma peal hoidnud."

"Ühel päeval Maracase rannas sattusime tähele panema veidrat seika sipelgate elust. Oli toonud kaasa väikse karbi juurviljasalatit ja unustanud kaane irvakile, kui me ujuma läksime. Naastes nägime ymbes viiekümne jala pikkust porgandiriba, mis meie teki juurest aeglaselt eemaldus. Sipelgad marssisid tihkelt üksteise järel, igaühel tükike porgandit õlal. Kapsas oli puutumata karbis."

13.12.11

Jussi Adler-Olsen "Mercy"

Üritame raamatukokku hankida eesti- ja venekeelse kirjanduse kõrval aeg-ajalt ka inglisekeelset lugemist ning ühe viimase valikuga jõudis raamatukokku järjekordne Põhjamaade krimiromaan, sedakorda vahelduseks juba tuntud headuses Rootsi ja Norra (sekka pisut Soome ja Islandi) krimikirjanikele taanlase Jussi Adler-Olseni raamat "Mercy".

Jussi Adler- Olsen on mitmete taani krimikirjanduse auhindadega pärjatud (sealhulgas Glass Key Award 2010. aastal) ning mitmete bestsellerite autor, kelle sulest on nüüdseks ilmunud 6 romaani.

"Mercy" peategelaseks on laisavõitu, kuid samas väga hea vaistuga kriminaalpolitseinik Carl Morck (Mørck), kes asub juhtima osakonda Q, mille ülesandeks on vanade, kuid lahendamata kriminaalasjade uurimine. Esimesena hakkab ta uurima 5 aastat tagasi kadunud noore ja silmapaistva naispoliitiku kadumise juhtumit. Tõendid viitavad, et poliitik kukkus praamilt merre ja uppus, kuid Carl Morck usub, et lahendus ei ole nii lihtne. Mis edasi saab ning kuidas otsitav leitakse, selgub juba raamatust, kuid ettevaatust – kui lugema hakata, et saa raamatut enne käest panna, kui see läbi :)

Raamatust ja autorist saab lugeda pikemalt ka lehelt Nordic Bookblog.

Soovitab Kaili

12.12.11

Riho-Bruno Bramanis, Kertu Bramanis "Õhk riisiterade vahel"

Kirjastus Tänapäev, 2010

Viimasel ajal olen lugenud palju reisiraamatuid. Kui lõpuks raamatu "Õhk riisiterade vahel" järjekord minuni jõudis, vaatasin kõigepealt pildid ära. Kuna raamat on väikese kirjaga, mõtlesin, et ega ma seda vist lugema hakkagi. Sirvin siit-sealt veidike. Aga raamat oli huvitav ja sai läbi paari õhtuga. Peab tunnistama, et vahepeal võtsin ööstki lisa. Juba sissejuhatuses saame teada, kuidas raamatuautorid Jaapanisse sattusid. Kertu õppis Göteborgi ülikoolis jaapani keelt ja oli veendunud, et Jaapani keelt tõeliselt osata peaks ikkagi Jaapanisse minema. Kertu kutsus ka meest kaasa. Riho-Brunol pakuti Rootsis uut ahvatlevat lepingut käsipalli koduklubis Sävenfofis. Kertu palvel otsis mees siiski infot Jaapani käsipalli kohta ja saatis oma mängija-CV ja video Jaapani poole teele. Paari nädala pärast tuli vastus. Üks klubi Hiroshimas oli huvitatud ja teda kutsuti ennast näitama. Raamatust saame aimu idamaa kultuurist, kommetest, koolisüsteemist. Aastavahetuse ja kaartidega seoses tuleb raamatust meelde huvitav komme. Kui Eestis ja mujal Euroopas saadetakse jõulukaarte terve detsembrikuu jooksul, siis Jaapanis sorteeritakse post niiviisi, et kõik uusaastakaardid toob postiljon just 1. jaanuari hommikul ühe suure pakina.

Riho-Bruno kirjeldab oma esimest tööpäeva:

"Ühel hommikul teatas Iida-san mulle, et nüüd läheme tööle. Tahtsin oma tulevastele töökaaslastele head esimest muljet jätta. Eriti püüdlikult ajasin habeme ära, lasksin paar sortsu afrer-shave´i lõuale ja sortsuke lõhnaõli ka kehale, ülikond selga ja olin valmis. Rõõmsate nägudega kontorirahvas tervitas mind viisakalt ja mulle näidati kätte minu jaoks sisse seatud lauake. Päris täpselt ei osanud mulle keegi seletada, milles mu tööülesanded peaksid seisnema hakkama. Sekretärineiu rääkis mulle aastaid hiljem, kuidas nad püüdsid ennastsalgavalt naeratada samas kui lõhnastatud eurooplane neis lämbumishirmu tekitas. Pärast minu kontorist väljumist jooksid nad kiiresti kõiki aknaid avama. Sellisel määral lõhnaaineid oli nende jaoks liiast mis liiast. Jaapanlased nimelt ei pea viisakaks, kui inimese parfüüm on ni tugev, et teised seda tunnevad. Oma lõhna peale surumine on sama ebaviisakas kui oma arvamuse teisele vägisi peale surumine."

Riho-Bruno meenutab üht oma apsakat:

"Pärast ametlikke bankette edasi izakaya'sse (jaapani kõrts) või karaokesse pidutsema minnes jagunes meie suur meeskond tavaliselt mitmeks neljaliikmeliseks grupiks. Minu arvates oli see ülimalt tobe ja tegin ühel õhtul meeskonnale ettepaneku: "Kas me ei võiks kõik koos edasi pidutsema minna?" Kõik vaatasid mulle kuidagi küsivalt otsa: "Hontõ?!" (Tõesti?!") Millegipärast tänasid kõik mind väga viisakalt. Ma ei saanud hästi aru, miks mind tänati, aga läksimegi kõik koos ühte izakaya´sse. Pidutsesime lõbusalt, kuni lahkumise aeg oli käes. Kogu meeskond tänas mind jälle häälekalt ja pidulikult esitati mulle arve. Mul ei jäänud loomulikult muud üle kui arve tasuda. Hakkasin nüüd mõistma, miks kõik olid siiani väikestes gruppides ringi liikunud. Kombeks on, et grupi vanimad liikmed tasuvad nooremate eest ja seetõttu saigi alati mõni vanem liige vaid paar nooremat kaasa. Edaspidi ma enam ei ergutanud kõiki koos pidutsema minema."

Perekond Bramaniste Jaapanis veedetud aeg venis kaheksale aastale. Vanematel tekkis suur koduigatsus sõprade ja vanemate järele. Nad tundsid, et on vaja tagasi Eestisse kolida, et Jesper, kes sündis Jaapanis, tutvuks ka oma Eesti juurtega. Lapsed, Melissa ja Jesper olid leidnud omale Jaapanis sõbrad ja ei tahtnud tagasikolimisest kuuldagi. Mängu pandi trumpäss: "Kui Eestisse kolime, siis saate endale kuldse retriiveri kutsika võtta!" Loomulikult see mõjus - nüüd sai terve pere tagasiminemise lainele häälestatud.

Väga huvitav lugemine.

Jaapanihuvilistele teadmiseks, et raamatukogusse jõudis hiljuti veel üks uus raamat Jaapanist: Maret Nukke "Minu Jaapan".

Soovitab Evi

24.11.11

Alek Wek "Alek: minu elu Sudaani põgenikust rahvusvaheliseks supermodelliks"

Raamatus jutustab oma loo Sudaanist pärit supermodell Alek Wek. Ta räägib oma keerulisest lapsepõlvest supermodelliks saamiseni.

Alek tähendab "mustakirju" lehma, mis on Sudaanis levinumaid ja armastatumaid lehmatõuge. Aleki rahvas dinkad, peab seda oma õnne sümboliks.

Tüdruk kasvas Waw´ väikelinnas keskklassi perekonnas. Ta sündis oma perre seitsmenda lapsena üheksast. Isalt päris tüdruk pikkuse ja emalt naeratuse. Vanemad panid suurt rõhku laste haridusele. Aleki kodus polnud elektrit, sisekäimlat, rääkimata telekast ja köögimasinatest. Tüdruk aga ei kurtnud kunagi ja oli oma eluga rahul.

Sudaan on alati jagunenud islami araabia põhjaosaks ning animistlikuks ja kristlikuks lõunaks. Need pooled ei saa omavahel läbi ning põhi on püüdnud alati lõunat endale allutada.

Kui tüdruk oli 8aastane saabusid Waw´sse sõjaväeautode kolonnid ning miski polnud enam kunagi endine. Perekond üritas võimalikult normaalselt edasi elada, kuid peagi selgus, et pole muud võimalust kui põgeneda. Ühtäkki leidis Alek end suurest Londonist. Ta pidi harjuma oma uue eluga.

19aastasena jäi Alek silma modelliagentuuri esindajajatele. Temast sai edukas modell. Oma edus ei unusta ta kordagi oma päritolu ning aitab sealseid inimesi, kes kannatavad nälja all.

Soovitab Kristiina

10.11.11

Asko Künnap "Mälestused"

Alustuseks toon teieni annotatsiooni, mis on reeglina aluseks ka raamatukogudele raamatu sisu üle otsustamiseks ja raamatute tellimiseks.
Karl Martin Sinijärv (Eesti Kirjanike Liit):
"Viimase aja ühe elegantsema memuaarteose puhul torkab esmalt silma asjaolu, et kui nii mõnelegi Asko Künnapi varasemale teosele on ette heidetud vormi domineerimist sisu üle, siis Mälestused on puhas sisulise külje tour de force, võimaldades lugejal lisaks autoriga kaasa mõtlemisele soovi korral ka ise autoripositsioonile asuda. Lisaks leidub raamatu lehekülgedele ohtralt praktilisi rakendusi, millele seab piirid vaid tarbija fantaasia."

Loomulikult tellis raamatukogu selle memuaarteose. Ikkagi eesti kirjandus.

Siiski on raske kirjeldada seda tunnet, kui me raamat de visu meie ees seisis. Oli see üllatus, jahmatus, nõutus, rõõm, pettumus... Kui ma tahaksin osta märkmikku, ülistaksin teose taevani. Tõenäoliselt isegi ostan mõne oma sõpradele jõulukingiks.

Kas see sobib raamatukogusse laenutamiseks? Raamatukogu raamatutesse sodida ja märkmeid teha pole teatavasti kuigi ilus. Nüüd siis silmitseme pehmelt öeldes nõutult raamatut, mille tiitellehel on pilt Asko Künnapi õmmeldud konnast, ning millele järgneb hulk ilusaid, ümarate nurkadega, valgeid ja puhtaid lehti ning ei suuda otsustada, kas peaks sellele vöötkoodi panema ...?

Raamatu kiituseks peab ütlema, et kui sageli kurdetakse, et uus eesti kirjandus on täis roppusi, siis sellest patust on see teos küll täiesti prii. Kujundus on ilus ning tagakaanel on isegi üks luuletus. Soovitan osta!

8.11.11

Michael Pollan "Toidureeglid"

Me loeme-kuuleme-näeme kõikjalt meediast ekspertide, toitumisnõustajate ning asjatundjate arvamusi, keelde ja käske, kuidas ja mida süüa, pidevalt ilmub uusi dieediraamatuid ja reklaamitakse toidulisandeid. Enamus meist tunneb mõisteid "antioksüdant", "oomega-3-rasvhapped", "süsivesikud" ja "probiootikumid". Söömine (õigemini tervislik toitumine) on muutunud tõeliselt teaduslikuks tegevuseks.

Ameerika kirjaniku ja ajakirjaniku Michael Pollani humoorikas sööja käsiraamat sisaldab kokku 64 lihtsalt ja vaimukat reeglit, mida ja kuidas me sööma peaksime, näiteks:
  • Söö ainult toitu, mis lõpuks roiskub.
  • Kui toit jõudis sinuni läbi autoakna, siis see ei ole toit.
  • Söö värve.
  • Maksa rohkem, söö vähem.
  • Söö siis, kui oled näljane, mitte igavusest.
  • Ära tangi end samas kohas, kus tangid autot.
Kokkuvõtlikult saab need reeglid kokku võtta nii:

Söö toitu. Mitte liiga palju. Peamiselt taimi.

Lihtne, kas pole?

2.11.11

Kirikuõpetaja Tauno Toompuu soovitab

Joseph Ratzinger (paavst Benedictus XVI) "Sissejuhatus kristlusesse" (Johannes Esto Ühing)

See on tänapäeva inimesele kirjutatud ülevaade ristiusu esmastest õpetustest. Kasutades filosoofilist keelt, teaduslikust uurimusest tuttavat metoodikat ning moodsa inimesi küsimus esitleb autor tähelepanuväärse osavusega kristliku usu põhiteemasid nii, et ka väga nõudlik lugeja saab tubli annuse uusi tedmisi ja ehk ka teise pilgu, kuidas näha inimest ja maailma tema ümber.




J. John "10 käsku 21. sajandil" (Allika kirjastus)
Raamat, mis võtab kõigil kristliku eetika suhtes püsinud eelarvamustel relvad. See tekst avab 10 käsu rakendamispõhimõtteid tänases kiirelt muutuvas maailmas moel, mis on võimalik igaühele. Väga praktiline raamat, millest loetud saab kohe oma elus proovile panna.

Tarmo Toom "Sest Sinu silmale pole suletud süda kättesaamatu" (Ersen) ja Aurelius Augustinus "Pihtimused" (Allika kirjastus)

Esimene neist on kahtlemata parim käesoleval aastal ilmunud teoloogiline teos. Lääne tsivilisatsiooni ühe tähtteose Aurelius Augustinuse "Pihtimuste" maakeelne kommentaar eestlasest autori poolt. Teos on oluliseks abimaterjaliks "Pihtimuste" lugemisel ja soovitatav lugeda paralleelselt. Aga sobib täiesti ka iseseisvalt lugemiseks, et mõista ühe suurima kirikuisa ja pühaku elu ja maailmapildi kujunemist. Mõlemat raamatut lugedes saab selgeks, et inimese tee Selleni, keda vahel nimetame Jumalaks on sageli pikk. Aga seda teed tasub käia, sest kuhugi viib ta niikuinii.

Nasta Pino "Seal kus rukkiväli"

Selle raamatuloo keskmeks on ühe lapse nägemus oma lapsepõlvemaalt, kodukülast. Selle ilusa lõhub järsku suur sõda. Minajutustaja on pärit Setumaalt, poeetilisest paigast, kus on elanud nõiad ning alguse saanud legendid ja rahvapärimused, aga ka rahvuslik käsitöö, vanad pulmakombed, lõõtspillimäng, leelotamine. Põlvest põlve on see edasi kandunud, sajandeid elus püsinud. 

"Laiema loetavuse huvides olen kirjutamisel loobunud murdekeelest, setu keel on eestlasele salapärane ja võib-olla ka liiga raske", on autor arvanud. Nüüd olla tehtud autorile pakkumisi, et selle raamatu võiks siiski setu keelde ümber panna, oleks ehedam. On ju Kultuuriministeeriumil olemas "Setumaa riiklik kultuuriprogramm", mille alt lubatakse toetada muude meedete kõrval ka setukeelsete näite- ja ilukirjanduslike teoste väljaandmist. 

Soovitades usume, et selle raamatu lugejale meenuvad oma lapsepõlvemälestused, neid on siis hea võrrelda. Hea ettekujutuse korral aitab Sul mälestusi elustada raamatu pealkirjaks valitud Artur Rinne laul "Seal, kus rukkiväli..."

Kui tahate olla kaasaegsem, siis võtke ette mõni Zetode ansambli lugu, näiteks "...kergo jalg katski, latsõl pää lahki...". See on väga asjakohane lauluvalik, sest solist on setu rahvalauliku Anne Vabarna lapselaps. Aga Nasta Pino enda juured on samast suguvõsast. 

Nasta Pino on Vilde kirjanduspreemia laureaat - 2001. aastal raamatu eest "Vaikne on". Preemia kätteandmine toimus tookord Roela raamatukogu kirjandusõhtul. 

Ehk saab ka raamatust "Seal kus rukkiväli" lugejate lemmik. Kirjanikult juba küsitavat – kas tuleb sellele ka järg ja saaks teada, kuidas sõda ja sellele järgnenud ajad Setumaast üle käisid ning kuidas elas need üle üks väike tüdruk.

Lootus jääb, sest ei tea ju iial, millal need kirjanikud arvutil juba uusi peatükke klõbistavad.

Soovitab Ilme Post

1.11.11

Rakvere Teatri projektijuht Heigo Teder soovitab

Parim raamat lõõgastumiseks: Frank Milleri "Sin City" ja teised koomiksid. Adrenaliin on permanentselt laes! Kõrvale manustada ohtralt odavat viskit ja rämpstoitu. Ettevaatust: tekitab soovi tülinorida kui oled end "kotkaks" lugenud.

Kergeim raamat raskeks hommikuks: legendaarses "Mirabilia" raamatusarjas ilmunud Jenö Rejtö kriminaalparoodia "Karantiin Grand hotellis". Segamini peen iroonia ja jäme huumor. Koketeeriv, seikluslik pulp-romaan, mis peletab kassiahastuse kiiremini kui paracetamol.

Raamat, mis inspireerib: Toomas Paul "Totrus ja tähendus". Mõrkjad mõlgutused: DNA ei hooli ega tunne kaasa. DNA lihtsalt on. Ja meie tantsime tema pilli järgi. Pillilt kostab "There's probably no God. Now stop worrying & enjoy your life".

Nii põnev raamat, et nälg, mis tahab silmanägemist ära võtta, taandub kurvalt üksi kööki, sest sul pole küll aega oma lugemistoolist nii kaugele minna: Torgny Lingreni "Valgus". Katku laastatud Põhja-Rootsi kolkaküla, kus kõik moraalireeglid kehtivuse kaotavad ning musttuhat küülikut ja päratu kult omamoodi peategelaseks kujunevad :)

Laiskuseraamat: Anne Ermi võrratu "Polkast rokini"! Eesti levimuusika panoraam aastast 1984. Ainus mis jääb on beat!

Raamat, mida võib lõputult üle lugeda: Jack London "Smoke Bellew". Tsiteerides peategelast: "What's the good of turning back after getting this far? Besides, I've got my taste of meat, and I like it. I'm going on."

Kõige piinlikum raamat, mida armastada: Janusz Przymanowski "Neli tankisti ja koer". Segamini paatos, lapsepõlves nähtud Poola teleseriaalide fragmendid, mis lugedes silme ees elustuvad, ja sõjaromantika. Heroiline raamat kõigile meestele, kelle põues aegajalt "poisilik ulakus" pead tõstab.

Raamat, mida lugedes võib ennast surnuks naerda: "Piibel. Vana Testament". Puhas vana kooli action. Kes paneb isa, kes paneb poega, kes paneb lihtsalt tallele. Hookus-pookus käsikäes veini ja verega.

Raamat, mis muudab elu paremaks? Ainult üks nimi: Charles Bukowski. Eranditult kõik teosed selle legendaarse joodik-poeedi sulest: vahet pole kas luule või proosa. Kärakas, naised ja muud eluõied :)

29.10.11

Muusik Peep Pihlak soovitab

Dominic Strinati "Sissejuhatus populaarkultuuri teooriatesse"
Huvitav lugemine mõistmaks üsna suurt osa meie ümber toimuvast.

Sting "Murtud muusika: meenutus"
Näide, kuidas kirjutada kena, kuid ikagi huvitav raamat oma elust ja inimestest. Pori eriti ei lendagi.

Öökülm "Head uudised"
Meeldiv tõdeda, et on põhjust soovitada Rakvere muusikute loomingut. Ja neid on Lääne-Virumaa Keskraamatukogus rohkemgi esindatud.

27.10.11

Kirjandusõpetaja Riina Rohtung soovitab

Rosamunde Pilcher "Merikarbiotsijad"
Rosamunde Pilcher on kinnistunud enamiku (nais)televaatajate mällu kui tõeline naistekate looja, sest tema teoste järgi vändatud filmid on kõik kui ühe vitsaga löödud. Kõlab kuidagi kahtlaselt, et midagi tema loomingust soovitada. Ja ometi julgen seda teha.
1995. aastal eesti keeles ilmunud "Merikarbiotsijad" on teistmoodi. Romaani peategelane võiks olla meie lugejate jaoks tähtis. Penelope Keeling on naine, kes palju läbi ja üle elanud ja selles mõttes on temaga hea samastuda, sest kes ikka saab Eesti Vabariigis kiidelda, et elu on lust ja lillepidu. Penelope tugevus on naiselikkuses, julguses olla tema ise ja oskuses olla üle kõigest, mis häirib. Ta elu on sisukas ja kadestamisväärne. Ja muidugi lisab vürtsi armastuslugu, millel on oma lõpp. Penelope kasvatab üles kolm last, üks ebameeldivam kui teine, ometi on ta kõiki kolme juhatanud oma parima äratundmise järgi. Siit meile kõigile lohutus: mõnikord asjad lihtsalt ei õnnestu. Aga see ei murra tema elujõudu ja ta jääb helgeks päikesenaiseks lõpuni. Teose lõpuni.

Magda Szabo "Saaresinine" 
Mul on väga helge mälestus ungari kirjaniku Magda Szabò jutustusest "Saaresinine". Lasteraamat, aga nii armas lugeda ka täiskasvanul, eriti sellisel lapsemeelsel.
9-aastase Valentini ema on haiglas. Sellepärast, et oli autoavarii, see aga juhtus üsna kurval põhjusel – koerake jooksis teele ja vältimaks otsasõitu keeras ema tugevalt rooli ja juhtus teadagi mis. Ja siis algab sündmuste virvarr: ühel ööl viiakse Valentin pilvelaevaga põnevasse kohta, kus elavad sõbralikult koos kõik loomad. Nad räägivad ja käituvad nagu inimesed. Parimad neist on arstid ja nad tegelevad sellega, et otsivad Valentini emale ravimit – tänutäheks, et ema säästis koera. Rohi, mis saab ema terveks teha, on saaresinine. Kõik komponendid on peaaegu koos, kuid vaja on viimast, mille mõjul saaks arstim ilusa helkleva, saaresinisele iseloomuliku värvuse.
Rohkem ei jutustagi, sest see, kuidas saadakse viimane osis, on tegelikult nii põnev ja armas ja inimlik, et lugu tasub lugemist.

26.10.11

Dion Hummer "Õgivad ja blogivad: kodurestorani MerMer Abikelner Hummeri raamat"

Tallinn, 2011

Hästi mõnusa huumoriga kirjutatud raamat.

Autorist: "Ameerika buldog Dion Hummer sündis 19. augustil 2006 Eesti Vabariigis. Tema isa on auväärne Moskva kodanik Maluta Skuratov ja ema Tallinna proua Diona. Hummeri kauged esivanemad tulid Ameerikasse koos ümberasujatega Inglismaalt. Esialgu elasid koerad lõunaosariikide väikefarmides, kus karjatasid ja kaitsesid koduloomi, peremehi ja nende valdusi."

Abikelner Hummer kirjeldab kokaraamatus oma perenaise ja peremehe sõpru, rannaküla naabreid, restorani külalisi ja muid töid-toimetusi kodurestoranis MerMer, mis asub Juminda poolsaarel asuvas Kolga-Aabla külas. Nende kirjelduste vahele on Abikelner lisanud oma teosesse lugejate jaoks toiduretsepte ja valmistamise õpetusi oma perenaise Merriti lahkel loal.

Raamatus on retsepte eelroogadeks. Isuäratavad salatid, hõrgud maksatoidud, road kalast. Põhiroaks pakutakse retsepte kalast, lihast ja linnulihast. Praekõrvaseks: ahjujuurviljad, veinis hautatud läätsed ja hapukapsas. Loomulikud ei puudu raamatust magustoidud.

Lisan siia Merriti hapukapsa valmistamise õpetuse.

Otsi poest või turult hapukapsas, mis peenelt riivitud ja sekka muud lisandit kui tibakese soola saanud pole.

Tari koju ning vala parajasse potti. Vala juurde kuiva valget veini, lisa köömneid, seemnetest puhastatud hapukad õunad ning mustad ploomid. Juhul, kui su lõikelaual ootab part kirurgilist lähenemist, siis eemalda temast kõikse rasvasemad osad ja lisa need kapsale. Pardi asemel võib olla ka hani või lihtsalt taluvõi.

Lase siis kõigel sellel potis podiseda mõned mõnusad tunnid. Igaks juhuks sega ka vahetevahel.

Täpsed kogused praekapsa tegemiseks leiate raamatust. Katsetasin seda retsepti Abikelner Hummeri raamatust ise ja julgen teistelegi soovitada. Hapukapsad maitsesid peres kõigile.

Soovin teile mõnusat lugemist ja köögis kokkamist!

Soovitab Evi

Marko Pomerants soovitab:

Randy Pausch "Viimane loeng"
Randi Pausch (1960-2008) oli arvutiteaduste professor Carnegie Melloni ülikoolis. Selles ülikoolis peavad nimekad professorid loenguid nimega "Viimase loeng". Neil palutakse kujutleda oma ametist lahkumist ja nad peavad edasi andma mõtteid teemadest, mis tunduvad kõige olulisemana. Randyl paluti see loeng samuti pidada, aga talle see oligi viimane. Tal oli diagnoositud vähktõbi. Kuid loeng ei rääkinud surmast. See rääkis raskuste ületamisest, unistuste elluviimisest ja iga hetke väärtustamisest. See rääkis elamisest.

Olev Remsu "Islam ja diktatuurid, Venemaa ja Kesk-Aasia"
Tegemist on reisikirjaga. Tiit Pruuli ja Olev Remsu rändasid 2010 jaanuaris läbi nii Venemaa islami piirkonnad, kui Kesk-Aasia. Kel nende piirkondadega mingi kogemus, saavad omale värske pildi ette. Nii nendest paikadest, kui islami arengutest. Raamatut täiendavad väga kihvtid pildid Tiidu poolt.

Heiki ja Ringa Raudla koostatud "Kuldsed lood"
Palju mõistulugusid erinevatest elujuhtumitest. Mõnus lugeda ja oma eluga paralleele tuua ning veendumustele kinnitust leida.

24.10.11

Teatriturundaja Elvis Efert soovitab

Andrus Elbing "Siin Beebilõust, tere"
Kuressaare poiss Andrus Elbing on mees nagu getofilmist. Tegi noorena kõvasti pätti, kukkus kinni ning kasvas vanglas muusikuks ja luuletajaks. Beebilõusta tekstid on ilmunud ka hiina keeles ja neid kavatseti levitada ka Hiina vanglates, kas nii kaugele on jõutud, kahjuks ei tea, aga kirjutas niimoodi 2006. aastal Postimees. Elbingu luulet on avaldanud ajakirjad Epifanio, Vikerkaar ja Looming. Soomes ajakiri Ihminen ja mandariinikeelne kataloog PePo. Internetis leviva muusikaga sinasõbrad on kuulnud tõenäoliselt Elbingu ja tema vanglas leitud võitluskaaslase Raimond Kukuškini (Rakveres tegutsev noor kunstnik) bändi Verba ab Intra. Arhitekt Vilen Künnapu nimetab Elbingut imeks.
Beebilõusta lüürikast saab aimu Okym Riimi albumilt "Kirjad aguli seintel" ja ka Rakvere plaadifirma Lejal Genes albumil RLV Massive "Teine vool".
Beebilõusta elu on olnud nagu Ameerika mäed, tema luules tunned toorest tänavaloogikat ja teravat ühiskonna- ja enesekriitikat. See on luulekogumik noortele, kelle jaoks pärinevad Henrik Visnapuu tekstid aastast "Noa Laev" ning nendega suhestumine väga hästi ei õnnestu. Ta on näide sellest, et Eesti vanglates toimub ka mõningane areng ja inimene on hiljem suuteline ühiskonda sulanduma.

Kent Raju "Reklaamitrikk"
Selle raamatu läbilugeja peaks oskama eristada head reklaami halvast reklaamist. Küllap paneb see raamat ka seebiseriaalide reklaamipause huviga vaatama. Tegelikult on see üsnagi mõnus vaheldus kohustuslike Kotleri piiblite kõrval. See raamat on eelkõige neile, kes vähegi reklaami või turundusega kokku puutuvad või tahavad rohkem seda maailma mõista. Hääd äratundmist ja ka kurja kriitikat pakkuv raamat võib olla päästevahendiks nii mõnelegi "Reklaamikeeniusele", kes vahel ka raamatukogu üles leida võiks ja lugema õpiks. Kent Raju kriitika on mõnusas vahekorras huumoriga ja see teeb raamatu lugemise hästi hääks ja ei pea olema turundusinimene või reklaamiguru, et raamat õpetliku lugemiselamust pakuks. Ja sa vaatad reklaame teise pilguga!

Margus Karu "Nullpunkt"
Mul on see raamat peaaegu peas. Mitte, et ta mu lemmikraamat oleks, vaid töökohustustest tingituna sai see suvel kapsaks loetud. Ma ei ole küll saanud autori enda käest küsida, kui palju on Johanneses Margust ja kui palju on Marguses Johannest, aga proovisin ka mina raamatu peategelasega samastuda ja oma kooliaega meelde tuletada, sest oleme me autoriga eakaaslased ja otsisin raamatust oma kooliaja kogemusi. Tuleb tunnistada, et minu kooliaeg ja noorukielu erineb Johannese omast nagu Aafrika elevandi oma Komodo varaani omast. Ma loodan, et ma sellega kellelegi liiga ei tee, aga mul on väga raske uskuda, et mõni nooruk tõesti sellistes kriisides vaevleb. "Tüüp on puha emo" kui nüüd slängis väljendada. Kuna lugesin selle raamatu läbi suvel, Vargamäe ja Rakvere vahet sõites autos, siis oli hetki, mil "Vargamäe voonakese" etenduses ka Johannest Tammsaare Indrekuga võrdlesin. Indrek ei ropenda nii palju kui Johannes, aga sarnasusi on neil küll.

Soovitan kindlasti veel ka Isaac Asimovi (Asumi sari), Aldous Huxley (Hea uus ilm), Leo Kunnase (Gort Ashryni triloogia) ja Indrek Hargla loomingut.

Musasoovitusi
Rändan oma muusikaeelistustega nii sügaval ja kaugel, et vaevalt raamatukogude arhiivides üldse sellist materjali on, mida ma hetkel kuulata soovitan.
Noored muusikahuvilised võiksid tutvuda Steve Reichi, Evelyn Glennie, Roger Robinsoni, Saul Williamsi, Gil-Scott Heroni, Hannah Peeli, Serj Tankiani, The Black Keysi loominguga.
Lugupidamised siinkohal kindlasti ka popmuusika klassikute Jimi Hendrixi, Bob Marley, Velvet Revolveri, David Bowie, The Smithsi, Neil Youngi, Nirvana, The Clashi, Black Sabbathi, Ramonesi loomingule, mis peaks olema igale muusikahuvilisele kohustuslik.

21.10.11

Ajakirjanik Rein Sikk soovitab: Millenniumi-triloogia

Stieg Larssoni Millenniumi-triloogia:
"Lohetätoveeringuga tüdruk"
"Tüdruk, kes mängis tulega"
"Purustatud õhuloss"

Miks?

Mulle kui ajakirjanikule meeldis peategelane Mikael Blomkvist. Positiivne, aateline, maailma parandav ajakirjanik, kes kannab selle ameti õilsaimad aateid, millesarnaseid täna, vähemasti Eesti kirjanduses, vähe kohtab. Aga võiks.

Rääkimata ülihääst ja detailsest ja tõepärasest kirjeldusest uurivajakirjanduse tegevuse kohta, millest mõnigi ajakirjanikuhakatis ja maailmaparandaja saaks palu õppida.

Kui välja jätta tõeliselt nõme deus ex machina - blond Saksa valutundetu hiid, siis oli tegemist mitte üksnes hää ajaviitega vaid mõnusalt mõtteid tekitava ülimalt tänapäevase sarjaga. Ka arvutitundetu lugeja saab teada, mis ohud ja võimalused ses vilksuvas ja piiksuvas kastis valitsevad.

20.10.11

Lehte Hainsalu "Vastamata kõne"

Romaani peategelane lastetu lesknaine Anella laseb oma pulma-aastapäeval mõttes silme eest läbi kogu elu. Ta on endine raamatukoguhoidja, tõsine lugeja, kes on kirjandust alati sügavalt läbi elanud, eriti luulet ning filosoofiat. Tema maailm on teistsugune kui enamikul temavanustel naistel – ta ei tunne hirmu haiguste, rahapuuduse ja vanaduse ees. Nii tutvustab uudisteost Rahva Raamat. 

Kuidas leida endas jõudu panna üles pulmalaud, kuigi oled kaotanud kõik: vanemad, õed-vennad, lapse ja ka mehe Marku? Anella koorib kartuleid, hakib salateid, paneb sookailutee tõmbama. Ja aina mõtiskleb. 

Väga sümboolsed on vaasililled: kullerkupud – algul on nad lontis, kuid peagi tõmbavad endasse vee, et olla püstipäi. Lesedki peavad elama püstipäi! See kujund on ka raamatu kaanel – kolm elujaatavat kullerkuppu kitsukeses pudelvaasis. Olid ju need lilled kunagi ka pruudikimbus. 

Oh, mis kõik seal laua ääres ei meenu...Igatahes halamiseks ei lähe, ja see ongi raamatu suur pluss. Aga mälestuskatketest saab kokku elatud elu ja tõdemus, et "tunned üht meest, tunned neid kõiki; tegelikult ei tunne seda ühte ka." Ta hakkab meenutama oma mehe häält... täpselt enam ei meenugi, kuigi matused olid alles kolmveerand aastat tagasi. Meenuvad üksikud hetked, jutukatked, ellusuhtumised. 

Küll on Anellal, kelle hingelaad kirjaniku omaga kangesti lähedane tundub olevat, mõni valus mälestus kultuurikäikudelt. Üks neist, Georg Otsa viimaselt kontserdilt, kahjuks pooltühjas Vanemuise saalis: „Mustad prillid vähihaiget silma säästmas, talutati teda, sirgeselgset, lavale. Nüüd otsas kõik, ja mis sa teed, laulis ta ning viitas hõredatele tooliridadele; saal oli surmvait; valupisarad ängistasid hinge”. 

Kirjanik on raamatutes ennemgi kirjutanud eakate sisekaemustest. "Vanad inimesed näevad aega ruumina, noored tasapinnana", arvab Vilde-nimelise kirjandusauhinna mitmekordne laureaat Lehte Hainsalu. "Noored ei taha ega oska kujutada ennast vanadena, kuigi see oleks neile igati kasulik. Märganud enda kõrval vanurite maailma – nagu ka laste maailma – näeksime elu ja aega teise nurga all ning õpiksime ise õnnelikumana elama."

Õnneks tunneb 72-aastane lesknaine Anella ennast selles raamatus "küllalt kõbusana" ja tema mõttemaailm on hingeliselt ilus ja rikas. 

Telefonivestluses autoriga avaldasin arvamust, et enamatel naistel oleks taolises üksinduses juba ÄSS kallal. Seepeale pr Lehte lahkelt, talle omase pehme naeratusega, küsima. "Mis see ÄSS veel on?". No teadagi on see pahatahtlike (?) tohtrite sepitsetud lühend, mis tähendab ärritunud soolte sündroomi. Seda haigust ravida olevat sama, kui pimedas toas musta kassi taga ajada.... 

Seega on "Vastamata kõne" nagu teraapia-raamat – õpi, kuidas vanuigi üksi eluga edasi minna. Ikka püstipäi ja olnust vaid head mäletades. 

Vahva lugemiselamus igatahes. Soovitan.

Ilme Post

Tuntud läänevirukate lugemiselamused

20.-30. oktoobril on taas üleriigilised raamatukogupäevad. Neil päevil puistame teile blogi vahendusel mitmete tuntud läänevirukate lugemissoovitusi. Sekka ka mõned muusikasoovitused.

Kroonika ja muu seltskonnaajakirjanduse vahendusel teame me paljude kohta juba nii mõndagi: mis värvi on nende magamistoa kardinad, mis on nende lemmiktoit, kellega nad käivad jne. Meie uurisime aga seda, mida nad loevad :)

13.9.11

Voldemar Kuslap "Minu muinaslugu muusikas"

Tallinn : Tänapäev, 2011

Ligi 50-aastase lavastaažiga laulja ja näitleja Voldemar Kuslapi meenutusteraamat oma elukäigust, mis tihedalt seotud "Estonia" teatriga, sisaldab ka rohkesti meeldivaid mälestusi kolleegidest.

Voldemar Kuslap on ise öelnud, et talle pole miski iseenesest kätte tulnud, kõik on nõudnud palju tööd ja vaeva, et teatritöö on üks lakkamatu otsimiste, kahtlemiste, suurte südamemurede, kuid ka leidmiste aeg.

Raamatus jagavad oma muljeid ka Helgi Sallo, Eino Baskin, Valter Ojakäär jt. Samuti saab lugeda katkendeid toonastest teatriarvustustest. Lisaks palju huvitavaid fotosid.

Voldemar Kuslapi meenutused on kirja pannud Piret Tali.

Voldemar Kuslapi (sünd 1937) lapsepõlv möödus Lõuna-Eestis. Laulda meeldis talle juba varakult. Tema ande avastas laulupedagoog Mari Kull, kellelt tulevane laulja sai oma esimesed õpetused. Edasi järgnesid õpingud Tartu Muusikakoolis ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Viktor Gurjevi lauluklassis, mille lõpetas 1968. a. Aastatel 1964-1965 laulis Kuslap "Estonia" kooris, alates 1965. aastast oli samas solist. 1974-1979 oli ta Tallinna muusikakooli pedagoog. V. Kuslap on loonud palju huvitavaid rolle nii ooperites, operettides, muusikalides kui tegelenud ka estraadimuusikaga. Aastal 2010 toimus tema lahkumisetendus, kuid esinemisettepanekuid võtab ta endiselt vastu ja hoiab end vormis.

17.8.11

Kajsa Ingemarsson "Väikesed kollased sidrunid"

Ajakirjade Kirjastus AS, 2011

Agnes on väikelinnast pärit noor naine, kes peale aastaid restoraniäris rügamist jõudnud ülemkelneriks Stockholmi ühte peenemasse prantsuse restorani Le Bateau Bleu. Tema poissõber Tobias teenib, aga leiba muusikuna Christer Hammondi rockshows.

Elu tundub olevat täiuslik, kuni ta satub oma töökohal seksuaalse ahistamise ohvriks ning peab seetõttu päevapealt lahkuma. Lisaks üllatab ka jumaldatud poissõber teatega, et armastab üht nabarõngaga rinnakat blondi taustalauljat bändist.

Kuna kadunud on nii töökoht mainekas restoranis kui armastus, siis tuleb noorel naisel alustada uuesti. Uusi tutvuseid tuleb Agnese ellu aga järjest: oma sõbranna Lusseninga baaris muret uputades kohtub ta itaalia päritoluga Paologa ning hiljem kolib tema majanaabriks salapärane noormees David, kes armastab valju ja kohutavat muusikat ning külastab häirivalt tihti Agnese töökohta.

Töötukassas intervjuul käies saab Agnesele selgeks, et "tänu" endisele ülemusele Gerardile on tee tipprestoranidesse tema jaoks suletud ning enda veepeal hoidmiseks tuleb vastu võtta vähetasuv ettekandjatöö "Pastakungenis". Juhus viib ta, aga kokku endise töökaaslase Kallega, kellel on plaanis avada väike restoran ning Agnes otsustab ebameeldivast "Pastakungenist" pääsemiseks Kalle meeskonnaga liituda. Restoran saab vahemerelise sisu ja nime: "Väikesed kollased sidrunid". Restorani käivitamine ei lähe nii lihtsalt: kulud ületavad tulusid suurelt. Ellu jäämiseks oleks vaja, vaid ühte positiivset arvustust "Aftonbladetis" mainekalt toidukriitikult Lolalt...

Soovitab Leigi

6.6.11

Carolijn Visser "Naised võõrsil"

Pegasus, 2011

Mõne raamatuga lihtsalt on nii, et ei saa enne käest panna kui oled viimase leheküljeni jõudnud. Selline on hollandi ajakirjaniku Carolijn Visseri dokumentaalne teos "Naised võõrsil", kus kohtume naistega, keda elu on sünnimaalt kaugele viinud. Lugusid on palju ja need on nii geograafialt kui meeleolult võrdlemisi erinevad. Naised on igal pool hästi hakkama saanud. Raamatus on juttu Eesti naistest Siberis kuni baltisaksa naiseni Eestis.

Esimene lugu on Rägavere parunessist Edith von zur Mühlenist, kes elab nüüd Saksamaal. Muljed Rägavere mõisast on edasi antud Edithi silmade läbi nagu ta lapsepõlvest mäletas. 1939. aastal seoses Molotov-Ritentropi salajase paktiga, mis andis venelastele Balti riikides tegutsemiseks vabad käed, pidid paljud baltisakslased Eestist lahkuma. Nii ka Edithi pere. Vanaproua on pärast Eesti taasiseseisvumist mitmeid kordi käinud Rägavere mõisa külastamas. 1990-ndate keskpaigas ostis 60 ha maatüki ja Rägavere mõisa ameeriklane Morgan Hammerbeck. Ta on restaureerinud mõisa ja kasvatab lambaid. Ajakirjaniku küsimuse peale, et kas Morgan hakkab turismiga tegelema vastab ta eitavalt ja lisab: "Mõned inimesed kirjutavad raamatuid, teistest jäävad pärast surma lapsed järele. Mina tegin järeltulevate põlvede jaoks selle maja korda."

Veel on raamatus kirjutatud juuditar Bettina Streimeri saatusest, kuidas tema vanemad põgenesid Hitleri vägivalla eest, kelle eesmärk oli hävitada kõik juudid Saksamaal. Bettina Steimeri meenutustest saame osa juudikogukonna elust sõjaaegses Shanghais.

Inglanna Esther Jiani jäi oma mehe kõrvale Hiinasse ja elas üle kõik Mao Kultuurirevolutsiooni aegsed õudused. Estri poeg Christopher meenutab külaskäiku Inglismaale ema sünnikohta: "Alles siin mõistsin, mis mu ema kõik maha jättis. Kui oleksin Hiinasse jäänud, poleks ma seda kunagi teada saanud. Tean nüüd, mida tähendab vabaduses elada. See tähendab võimalusi. Mu ema loobus sellest kõigest. Ta jäi Hiinasse, sest armastas mu isa, armastas meid kõiki. Alles nüüd tean, et ta tõi üliinimlikult suure ohvri."

Veel on meenutusi inglanna Marjorie Fulleri elust Shanghais. Mariorie Fuller elab nüüd vanadekodus, Ameerikas.

Aime Hokkanen küüditati koos perega 1949. aastal kui ta oli alles üheksane. Lapsed harjuvad eluga võõrsil kergemini ning ka Aimel oli Siberis palju sõbrannasid. Peale Stalini surma 1955. aastal sai nende pere vabastuskirja. Kolhoosi esimees ei tahtnud, et nad lahkuvad ning küsis neilt: "Miks te sinna lähete? Mis te seal peale hakkate? Jälle otsast peale? Siin on kõik olemas."

Aime elu ei olnud kerge Eesti NSV-s. Siin oli ta jälle võõras omade keskel. Sõbrannad jäid maha Siberisse. Ta oli oma Siberi sõbrannadega kirjavahetuses aastaid kuni sinna külasse tehti veehoidla. Sorokino küla jäi vee alla ja kõik kontaktid nendega kadusid. Aime meenutab, et neil on igal suvel kokkutulek nende eestlastega, kes seal Siberi kandis olid. Ta selgitab: "Inimesi jääb järjest vähemaks. Need, kes täiskasvanuna Siberisse viidi, on surnud. Meie olemegi jäänud. Tolle aja lapsed."

Oma muljeid jagab meiega läbi ajakirjaniku sule kunagine Tallinna muusikapedagoog LarissaTsigrinskaja, kes nüüd õpetab laulma navaho lapsi Gallupis, Ameerikas.

Raamatu viimane peatükk on hiinlanna Sigrid Xin Wangi elust Eestis ja Kanadas. Ta räägib peresidemetest Hiina kultuuris ja läänemaailmas. Kas te teadsite, et Sigrid Xin Wang oli kunagi Eestis hiinlannast miss Concordia?

Raamatu peategelastest leiab fotomaterjali, mis on raamatu sisust eraldi blokina välja toodud.

Lugedes raamatust teiste naiste meenutusi oma elust, paneb see mõtlema, kui vähe meie oma vanemate ja vanavanemate eluajal nende noorusaja tegemiste vastu huvi tunneme. Alles siis kui neid meie hulgas ei ole ja ise vanad oleme, hakkame mõtlema, mida kõike oleks neilt küsida võinud.

Soovitab Evi

20.5.11

Ulve Pihlik "Kasulikud ilutaimed"

AS Ajakirjade Kirjastus, 2009

Saabunud on kevad. Päike käib kõrgelt ja kevade värvid säravad kutsuvalt. Ilus ilm meelitab toaseinte vahelt välja, uudistama ümbrust ja näppe mullaseks tegema. Kas poleks vahva käia oma ilupeenra juures nagu Kunksmoor – täna nopid õiekese külmetuse raviks, homme lehekese salatiks ja ülehomme kimbukese kanga värvimiseks?

Selle raamatu abiga saate koostada sellise ilupeenra, kus kõigil taimedel on ka praktiline väärtus. Kindlasti on nii mõnigi kasulik taim teie aias juba ammu olemas, siis saate sellest raamatust uusi ideid tema kasutamiseks. Taimehuvilistel on võimalik kasvatada dekoratiivse välimusega taimi nii lillepeenra täiendamiseks, kuid samu taimi on võimalik kasutada ka teisel otstarbel. Nii mõnigi aiailu sünnib ka patta panna.

Raamat tutvustab ilutaimi, mis ühtlasi on ravimtaimed, meetaimed, aroomitaimed, värvitaimed, kosmeetikas kasutatavad taimed, kodumajapidamises, taimekaitses ja ka putukatõrjeks kasutatavad taimed. Maitsetaimedeks sobivatel liikidel nimetatakse nende peamised tarvitamise viisid. Aroomitaimedena on olulised just suure eeterliku õlisisaldusega liigid. Kosmeetikas huvi pakkuvaid taimi on aga võimalik edukalt kasutada ka kodus. Taimedega värvimine on tänapäeval taas populaarne.

Ning on ka mõni õilmitsev liik, mis teeb lihtsalt meele rõõmsaks. Igal liigil on lühidalt iseloomustatud nii maa-aluseid kui ka kõiki maapealseid taimeorganeid: vart, lehti, õisi või õisikuid, vilju. Kasutatud botaaniliste oskussõnade selgitused leiab samuti raamatust. Kõiki kasutamisviise tutvustatakse ka lähemalt. Näiteks kaunid eesti looduslikud püsikud karukell (ilu- ja ravimtaim) ja karulauk (ravim- ja maitsetaim). Raamatus on eesti- ja ladinakeelsed taimenimed.

Lugeja leiab raamatust täiendust lillepeenrale, huvitavat koduümbruse kaunistamiseks, midagi põske pistmiseks, aroomi nautimiseks, tervise turgutamiseks ja ka lihtsalt vaatlemiseks.

Soovitab Urve

11.5.11

Herbjorg Wassmo "Sada aastat"

Tallinn: Eesti Raamat, 2011

"Hjordis lebas köögikapil, puhas öösärk seljas, suur padi pea all ja tüdruk rinna juures. Pooleldi peidus kulunud, kuid lillelise tekikotiga vatiteki sees. Täiskuu oli tõusnud just parajasse kõrgusesse ja jõllitas köögiaknast otse sisse. Taevas oli tähine, kuid õhtu oli pime.
Õed vaatasid teineteisele otsa ja naeratasid otsekui tänuks tubli töö eest.
"Võib-olla olete mõelnud, mis lapsele nimeks saab?" küsis Emma.
Hjordis heitis pilgu tüdrukule, kes äkki oli tõeliselt olemas.
"Ta nimeks saab Herbjorg"
See vastsündinud laps oli tulevane kirjanik, raamatu autor Herbjorg Wassmo.

Romaan "Sada aastat" põhineb autori perekonnalool. Selle sündmused kulgevad 19. sajandi teisest poolest kuni 20. sajandi keskpaigani Põhja-Norras, mis on autori sünni- ja kodupaik. Peategelasteks on mitme põlvkonna naised, alates esiema Sara Susannest, edasi vanaema Elida ja lõpuks ema Hjordis. Elu polnud neist kellelegi kerge. Neil kõigil on eluvõitlused võidelda ja neid aitab selles vaprus ja tugev tahe. See on lugu nende elust, meestest, keda nad ihkasid, või nendest meestest, keda nad said, ja lastest, keda nad sünnitasid.

Suure osa romaanist moodustab lugu sellest, kuidas Sara Susanne oli modelliks ingli jaoks Steigeni kiriku altarimaalil, mis asub praegu Lofootide katedraalis. Peale ingli maalis kunstnik ka Sara Susanne portree, mis oli tolleaja Norras ennekuulmatu ja tekitas ümbruskonnas pingeid.

Herbjorg Wassmo on kirjutanud palju romaane, saanud terve rea auhindu, nende seas Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna. Suure kuulsuse tõi talle triloogia "Dina raamat", "Õnne poeg" ja "Dina pärandus", mis on ka eesti keeles kättesaadavad.

Soovitab Anne

15.4.11

Tõnu Aav "Aplaus teile"

Tallinn : NyNorden 2010

Tuntud estraadikunstnik, teatri- ja filminäitleja Tõnu Aav on avaldanud väga huvitava mälestusteraamatu oma elust, tööst ja reisidest.Tõnu Aava näitlejatee sai alguse kooliteatrist. Ta teeb raamatus korduvalt tagasipõikeid lapsepõlve- ja kooliaastatesse. Haaravalt kirjeldab ta oma elu ja aja jagamist teatri ja filmi vahel. Veel on muljeid sõjaväeelust, tööreisidest Ameerikasse ja Austraaliasse ja teistesse maadesse. Värvikalt annab ta edasi muljeid reisist Egitusesse.

Katkend raamatust: 
"Kuna ma ei tea isegi, mida ma siit õieti otsin, saadab Egiptuse jumal mulle kaaslase. Kalju tagant hüppab välja... ma ei usu oma silmi – see on Jüri Krjukov, no täpselt tema! Küsib minult, kust ma pärit olen, justnagu ise ei teaks, et Tallinnast ja Draamateatrist, ja kuuldes minu suust, et Eestist, muutub rõõmust pööraseks: tal on Tallinnas sõpru! Ja tema nimi on Mustafa. No loomulikult, "Savoy balli" Mustafa! Ainult et valges hõlstis ja turbaniga. Võtab minugi nokkmütsi peast ja paneb valge rätiku asemele, sinna peale kootud võru ja küsib siis videokaamerat oma kätte, sest see pilt vajab jäädvustamist. Tal on hüpnotiseerimisvõime või on ta tõesti Juura reinkarnatsioon. Me mängiksime nagu oma dialoogi "Norman Vallutajast" - seesama sära on araablase silmades, no jumala eest seesama inimene! Ta kutsub mind oma sõprade juurde. Ronin kuulekalt ta järel üle kivide ja rahnude ja ei taipa, et ta viib mu ... oma kauba juurde. Seda valvas teine araablane. Sõna lausumata ladus too mulle oma papüürusetükid ja püramiidid sülle ja küsis raha. Hakkasin ümbrikust naelasid otsima. Araablane muutus kärsituks ja pistis oma sõrmed ümbrikku, öeldes, et neid pisikesi piastreid ta ei taha. Võttis viiekümnenaelase. Küsisin, miks ta mu raha võtab, ma kutsun politsei. Selle peale kuhjas ta mulle sülle müntide kollektsiooni, pisikesi püramiide ja papüürust ning marke. Saja Eesti krooni eest täiesti piisavalt. Minu arvates. Tema arvates ka. Niiviisi peavadki kaks tingijat teineteisest lahkuma. Kumbki veendunud, et lõi teise üle. Tegelikult see näib vaid nii, sest turistile võib tingimine lõbus olla, aga mooramehel sõltub sellest laste õhtusöök." (lk135)

"Aplaus teile" on siiras ja südamlik raamat Tõnu Aavast. Hästiloetavas stiilis kirjutatud teos lugejatele, keda huvitavad elulooraamatud.

Soovitab Evi

11.4.11

Susan Boyle "Selliseks ma sündisin"

Tallinn : Ajakirjade Kirjastus, 2011

1. jaanuar 2009 Britain's Got Talent Laval seisab keskealine naine, kes tahaks sel momendil kindlasti kuskil mujal olla. Talle tundub, et kõik vaatavad ja mõtlevad: "Te ainult vaadake teda! Endal tagumik nagu leivalabidas, pea nagu harakapesa, pole kindel, kas hambad on enda omad, ja tema väidab end laulja olevat! Ta ei oska laulda! Ei oska! Noh, lase tulla, kuulakem siis..." Ja siis teeb ta suu lahti. "I dreamed a dream in time gone by..." Ja ime on sündinud...

http://www.youtube.com/watch?v=RxPZh4AnWyk

1961. a sünnib Boylide peresse üheksanda lapsena pisikene tüdruk, kes saab nimeks Susan. Vaevalise sünnituse tagajärjel on laps hapniku vaeguses ja kardetakse kerget ajukahjustust. See imetilluke pambuke omab aga võimsaid kopse ja teeb oma kisaga peavalu kogu perele. Vaatamata esialgsele diagnoosile saab Susan koolis rahuldavalt hakkama, erilisi sõprussuhteid koolikaaslastega siiski ei teki. Lauldes kirikukooris, pubis, tunneb ta ennast õnnelikuna, vabana. Pärast ema surma leiab Susan, et peab ennast kokku võtma ja eluga iseseisvalt hakkama saama. Peale pikka masendusperioodi otsustab ta teha seda mida arvab kõige paremini oskavat. Ta registreerib end talendisaatesse...

Eike Värk "Helend Peep roosiokkalisel teatriteel"

Tallinn : Tänapäev, 2011

Järjekordne elulooraamat? Jah, aga siiski mitte lihtsakoeline ja kergesti läbilapatav, vaid sisutihe, kõiki Helend Peebu rolle analüüsiv raamat, milles ei minda loomulikult mööda ka näitleja eraelust ja teda ümbritsenud inimestest. Ja eks vääribki suurepärane näitleja Helend Peep sellist jäädvustust teatri- ja kultuuriloo tarvis.

Helend Peep (1910-2007) alustas oma näitlejateed isetegevuslasena, ilma teatrialase hariduseta. Tema kutselise näitleja tee algas 1938. a Vanemuises, kulges läbi Kuressaare Teatri, Tallinna Töölisteatri ja Noorsooteatri tagasi Vanemuise lavalaudadele. Ta on mänginud nii muusika- kui sõnalavastustes. Ta oli veel ka kaheksakümnendates ja üheksakümnendates heas vormis ja tegev nii näitleja kui lauljana. Oma viimase etteaste teatrilaval tegi teenekas näitleja 2001. a 90-aastasena. Seda oma kuulsaks saanud "Kerjuse lauluga", mis saatnud teda alates selle esmaesitusest Vanemuises 1955. aastal.

Raamatuga on kaasas CD-plaat, millel lisaks kuulsale "Kerjuse laulule" (operetist "Ainult unistus") ka mitmed teised, mis "tutvustavad Helend Peebu lüürilist tenorit ka neile, kel pole olnud õnne teda lavalaudadel näha".

Helend Peep on avaldanud ka oma autobiograafia: Helend Peep "Nende helinate saatel: minu põgus elulookirjeldus koos mõningate teatrisündmuste märkimisega" Tallinn, 2001. (kahjuks on see raamat Lääne-Viru maakonnas ainult Lehtse raamatukogus).

9.4.11

Maria Augusta Trapp "Trapi pere ansambel"

Tallinn: Aed, 2011 

Georg Ludwig Ritter von Trapp vajab oma haiglasele lapsele kasvatajat ning pöördub selle palvega Nonnbergi kloostri poole. Noviitsikandidaat Maria saadetaksegi Salzburgi lähedale Aigenisse von Trappi villasse. Mereväe erukapteni peres kasvab seitse last, 2 poissi ja 5 tüdrukut. Koduõpetaja Maria võidab laste poolehoiu ja lõpuks ka lesest erukapteni armastuse. Selles peres armastatakse muusikat ja kuna kõik lapsed on ka musikaalsed, siis ongi pandud alus pere ansamblile. Algab sõda, pere kaotab enamuse oma varandusest ja lõpuks on sunnitud ka Austriast põgenema. Et Ameerikas kuidagi toime tulla, hakkavad nad elukutselisteks lauljateks. See tähendab aga seda, et enamuse ajast ollakse ringreisidel ja oma püsiva kodu ostmiseni kulub hulk aega. Lõpuks siiski õnnestub osta rantšo ja nii on koht kuhu alati peale kontsertreise tagasi tulla. Perre on sündinud veel kolm last.

See on liigutav lugu ühtehoidvast perest, kes oli kandnud kogu oma varasema elu mantlivarrukatel sõnu "Nec aspera terrent" – "Ärge laske raskustel end heidutada". Alles peale uue kodakondsuse saamist loobutakse deviisist varrukal, seda polnud enam vaja. Uueks deviisiks sai "Cor unum", et maailm võiks öelda: "Vaadake, kuidas nad üksteist armastavad. Nad on nagu üks süda ja üks hing."

Perekond Trapp: Georg Ludwig Ritter von Trapp (1880-1947), Maria Augusta Kutschera (1905-1987), Rupert (1911-1992), Agathe (1913-2010), Maria Franziska (1914-), Werner (1915-2007), Hedvig (1917-1972), Johanna (1919-1994), Martina (1921-1951), Rosmarie (1928-), Elenore (1931-), Johannes (1939-)

Vaadake Agethe von Trapi fotosid oma perekonnast.

Von Trappide pereansambel on inspireerinud R. Rodgersi ja O. Hammersteini looma muusikali ja filmi "Helisev muusika".

Helen Eelrand "Mida te kogu aeg lõkerdate?"

Muraste, Randvelt kirjastus 2011

Ei tea kuidas teistega, kes seda raamatut lugenud on, kuid minul tekkis vastupandamatu soov Lõuna-Hispaaniasse reisida, sest just nii kaasahaaravalt on autor kirjutanud enda ja perekonna kolimise ning sisseelamise loost Andaluusias, El Puerto de Santa Marías. Raamat annab hästi edasi selle armastuse ja kire, mida autor tunneb oma uue kodumaa vastu, nii et isegi tavalised Hispaania igapäevaelu ja tegemisi puudutavad kirjeldused tunduvad piisavalt huvitavad, et edasi lugeda. Helen Eelrand ise on öelnud, et tema tunded Andaluusia vastu on naiivsed ja ebaobjektiivsed ent võibolla just see siiras naiivsus ongi, mis raamatu nii köitvaks teeb. Lisatud fotod illustreerivad autori teksti veelgi.

Helen Eelrannalt on ilmunud veel:
"Pasodoble" (2010)
"Anne Veesaar: elus, see on kõige tähtsam!" (2009)
"Michael Jackson: popikuningas 1958-2009: vastuolulise muusikageeniuse lugu 107 fotol" (2009)

Juhul, kui soovite Eelrandade pere tegemistega Andaluusias ennast lähemalt kursis hoida, siis saab seda teha nende Duendedelsur's blogi kaudu.

8.4.11

Tiit Tarlap "Tuleriitade öö"

Tartu, Fantaasia 2010

See on 500 lehekülge puhast põnevust. Näpuotsaga müstikat, kuid mitte nii palju, et asi liiga ulmeks kätte läheks. Tegemist küll Eesti oma autoriga, kuid raamatu tegevus on viidud Ameerikasse ühte paarisaja aasta eest eimillestki äkki tekkinud väikelinna nimega Trackhill.

Peategelane Hank Horler, kuuldes oma vanaisa haigusest, naaseb üle paljude aastate kodulinna. Juba samal õhtul saab ta aru, et pole sinna just väga oodatud ja mida aeg edasi, seda rohkem on tal põhjust umbusaldada ka esmapilgul sõbralikke linnakodanikke. Aastate jooksul kõnnumaal omandatud virtuoossed tulirelvade käsitlemise oskused aitavad teda välja nii mõnestki tema jaoks muidu saatuslikuks saavast olukorrast.

Kadunud vanaisast järele jäänud manuskriptidest rulluvad lahti aga mitmesaja aasta tagused traaglised ja salapärased sündmused ning Hanki kõnnumaal omandatud hüüdnimi Armageddon saab kodulinnas hoopis uue tähenduse. Vaenlased, kellega Armageddonil tuleb silmitsi seista, on sajandeid vanad ja oma fanaatilisuses absurdseks muutunud templirüütlid, vabamüürlased ja pahatahtlik katoliku kirik, kes kõik hoopis kellegi teise maski taha peidetult püüavad vahendeid valimata oma eesmärgile jõuda. Hankil on aga kasutada ainult oma vaist, oskused, vanaisalt päranduseks saadud ajalehe toimetus ja paar ustavat sõpra.

Mõned märksõnad lisaks selles mahukas ja haaravas loos veel on: inkvisitsioon, ettekuulutused, peidetud aarded, kristluse juured, tulevahetused ja võitlused, õiglus ja kättemaks. Muidugi ei puudu ka naine, kui olulise liini kandja.

Bengt Anderberg "Amorina"

Tallinn, Eesti Raamat 2011

Rootsi kirjaniku Bengt Anderbergi romaan "Amorina" kujutab autori suguseltsi uskumatut ja ilmselt veidi kokkuluisatud saatust umbes saja aasta jooksul, alates 1830. aastast kuni 1930. aastani.

Amorina on raamatu naissoost tegelaste koondnimi. Meessoost tegelased hukkuvad enamasti armastusest või armastuse tagajärjel. Üks keeruline, jube ja liigutav seiklus järgneb teisele, ühest loost kasvab välja teine, kuni jõutakse leidlapsest peategelase, kirjaniku alter ego saatuseni. See on liigutav ja kurb lugu Amanda ja Jänki suurest armastusest ja nende õnnetust saatusest.

"Pärast asula lähedal olevat lauget kurvi oli rong just hakanud kiirust üles võtma ja vedurijuhil ei olnud vähimatki võimalust pidurdada, kui väike veoauto rööbastele ilmus. See lendas kaitseraua ees nagu tikutoos."

"Vanaema näitas mulle ajalehest välja lõigatud artikleid "surmaga lõppenud traagilisest õnnetusest, mis nõudis kaks inimelu". Selge see, et vanaema ja vanaisa teadsid, millised need "kaks inimelu" olid. Kuid vanaema ei rääkinud sellest kunagi. Vähemalt mitte minuga."

Bengt Anderberg (1920-2008) on Rootsi kirjanik, tõlkija ja kolumnist. Anderbergi looming on mitmekesine, ta kirjutas luuletusi ja erootilisi jutukesi, kuuldemänge ja lasteraamatuid ning autobiograafilisi vesteid.

1999. aastal ilmunud "Amorina" näitab ilmekalt, et Anderberg säilitas oma oma erakordse jutustamisoskuse ja särava stiili ka veel hilises eas.

Soovitab Anne

10.2.11

Madleen Simson, Egle Oja "Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele"

Tallinn, Stella Borealis 2010

Toitumisnõustaja, MTÜ Stelior Eesti tegevjuhi Madleen Simsoni ja ajakirjanik Egle Oja ühine raamat aitab selgitusi otsida üha rohkemaid peresid puudutavatele probleemidele: miks on lastel järjest enam käitumisprobleeme, hüperaktiivsust ja autismi, miks haigestutakse sagedamini ning areng ei suju või kulgeb läbi tagasilöökide.

Raamatust saab ülevaate erinevate raskemetallide ja toksiinide ning toitumise vahelistest seostest käitumishäirete, õpiraskuste ja mitmete psüühiliste haigusseisunditega. Hippokrates on öelnud: "Olgu toit teile ravimiks ja ravim toiduks", kuid tihti kiputakse seda unustama ning kvaliteetse toidu rolli alahindama. Süüakse tihti rohkelt e-aineid sisaldavaid, pestitsiididega pritsitud ning mitmel moel töödeldud toitu, mille mõju samal ajal ei teadvustata.

Raamatu autorid on ladusalt ja põhjalikult kirjutanud tänapäeva toitumise probleemidest, selle seosest laste arengu ja käitumisega ning välja toonud erinevaid lahendusi, millest võib abi olla nii laste arengu soodustamiseks kui käitumise kontrolli alla saamiseks. Keskendutakse sellistele teemadele nagu raskemetallid ja mürkained keskkonnas, toidutalumatus, sh gluteiini- ja kaseiinitalumatus, soolestiku mikrofloora, aju arengule vajalikud vitamiinid ja mineraalid. Raamatu lõpust leiab valiku huvitavaid ja tervislikke retsepte.

Soovitan raamatut lugeda mitte ainult neil vanematel, kellele laste käitumine ja areng muret tekitavad, vaid kõigile, kes hoolivad nii enda kui oma laste tervisest.

Soovitab Kaili

9.2.11

Mercedes Merimaa "Minu tee taimede väeni"

Tallinn, Menu Kirjastus 2010

Mugav, tarbijalik eluviis on kasvatanud inimesed ootama, et taimed toodaks koju kätte või veel hullem: et ka toit oleks valmis tehtud. Igal inimesel on võimalik sõita maale, seal pääseb ligi toidule, mis aitab inimest paremini kui see, mida saab turult, poest või apteegist. Looduses leidub toitu külluses, tuleb vaid õppida tundma, mis kõlbab süüa.

Autor julgustab meid vastu võtma kõike head, mida loodus pakub. Taimed ei tee meie eest midagi ära, kuid aitavad hoida tervise korras ja tuju hea. Eestis kasvab palju taimi. Nad on kõigile kättesaadaval, nende juurde minekuks pole vaja palju aega. Oskaks vaid inimene näha, kuidas taimeriik on meie tulekuks valmistunud väga rikkalikuks, et katta inimesele kõige külluslikum toidulaud.

Taimed on vajalik ja mõistlik igapäevane toit. Nad on nii ravim- kui ilutaimed ning lihtsalt head kaaslased. Igast kliimavööndist leiab laia valiku taimi toidulauale, oleneb ainult inimese põikpäisusest, kui palju ta tahab kasutusele võtta kui ravimtaimed. Me ei pea pöörduma taimeriigi väegevate poole ainult raskel ajal. Toidu eesmärk on olla võimalikult toitev. Kui inimene hoolib oma tervisest ja soovib, et toit teda tõesti toidaks, on tal palju valikuid.

Kevadine nurmenukk on rikas C-vitamiini poolest. Üks nurmenukuleht rahuldab täiskasvanud inimese päevase C-vitamiinivajaduse. Nõges, nurmenukk ja teised meie tavalised taimed sisaldavad C-vitamiini apelsinist mitu korda rohkem. Üks astelpajumari on väärt sama palju kui kümme apelsini. Meie maitsemeel sõltubki meie mõtlemisest ja harjumustest: kui avaralt suudame asjadele vaadata.

Raamatus on taimed jaotatud nelja aastaaja järgi. Varakevadised taimed, suvised taimed, sügisene küllus ja talvised toidud. Järgneb valik retsepte.

Veel on kevadeni aega, mõtle ja vaata, kas ostad poest pudeli cocat või avastad mõne taime.

Soovitab Urve

3.2.11

Daniel Pennac "Nagu romaan"

Tallinn, Varrak 2010

Daniel Pennac (sünd 1944) on menukas prantsuse romaanikirjanik, kelle rahvusvaheliselt tuntuim teos on aga lugemisele pühendatud essee "Nagu romaan".

Kuigi sisult tõsine, on raamat kirjutatud väga ladusalt, loetavalt ja vaimukalt. Autor lähtub oma kogemustest kooliõpetajana ja lapsevanemana, et kritiseerida mitmeid kivistunud arusaamisi laste lugema õpetamisel.

"Olgem ausad: esialgu polnud meil kavas talle lugemist peale sundida. Algul mõtlesime vaid tema mõnule. Tema heaks said meist muinasjutuvestjad. Ühesõnaga - kui ta ise veel lugeda ei osanud, õpetasime meie talle raamatu kohta kõike."

Autorit huvitab küsimus, miks on lugemine muutunud noorte seas ebapopulaarseks ja kuidas seda olukorda parandada.

"Ja iga raamatu raskus veab maadligi. Just äsja istus ta kaunis kergena toolile - vastuvõetud otsuste kergusega. Ent juba mõne lehekülje pärast tundis ta end vallutavat seda valusat tuttavat raskust, raamatu massi, igavuse massi, lõpmatu pingutuse talumatut koormat. Raamat veab teda allapoole. Nad lähevad põhja."

See raamat on pühendatud lugemisele, on pedagoogiline lugemisõpetus.

"Lugeda tuleb, lugema peab... Ent mis siis, kui õpetaja lugemise nõudmise asemel ühtäkki omaenese lugemisrõõmu jagada võtaks? Rõõm lugemisest? Mis see veel on?"

"Lugemine on talle (lugejale) seltsiks, mis ei hõiva ühegi teise seltsilise kohta, mida aga ükski teine seltsiline ka asendada ei suudaks. Nii et meie lugemise mõte on just samavõrd imelik nagu me elu mõte. Ja mitte kellelgi pole voli meilt selle ime kohta aru nõuda."

See raamat on liigutav kiidulaul lugemise vajalikkusele.

Meeleolukat lugemist!

Soovitab Anne

2.2.11

Dag Solstad "T. Singer"

Tallinn, Eesti Raamat 2010

Singer on kohmetu ellusuhtumisega unistaja, kirjanikuks pürgija, kes ei olekski nagu siit ilmast. Teda vaevab omapärane häbitunne, mis paistab juhtivat kogu mehe sihitut elu. 31-aastasena taipab ta, et tema elus pole mingit salajast kutsumust. "Ta taipas oma lüüasaamist ning viis oma paberid Raamatukogunduse Kõrgkooli, kuhu see igavene üliõpilane ka sookvoodi alusel vastu võeti."

Omandanud hariduse siirdub ta Oslost väikelinna, et seal rettu pugeda. "Ta jäi Notoddenisse paljudeks aastateks, pidades kogu selle aja linna munitsipaalraamatukogus raamatukoguhoidja ametit. Rutiinne, kohusetundlik töö - niisugune asi oli talle alati meeldinud."

Ta abiellub ja naudib oma silmatorkamatut elu. Naine hukkub ning mõistatuslikel põhjustel võtab Singer enda kasvatada tema tütre.

Mõne aasta pärast kolib tagasi Oslosse. Seal alustab ta võõraste keskel uut elu. Ta tutvustab kasutütrele Oslot, hoolitseb ta eest, kuid pingutustest hoolimata jääb ta alatiseks tüdrukule võõraks. Ta istub elutoas ja mõtleb, mida tulevik tuua võiks.

"Polnud põhjust salata, et ta ootas üksijäämist ja seda, et korteris peale tema kedagi ei elaks. Oli fakt, et ta seda ootas ja sinna polnud midagi teha. Aga esialgu elas Isabella endiselt siin. Käis mööda Singeri korterit ja oli Isabella an sich ja sirutas end omaenda vormide ja omaenda tuleviku poole, laskmata end sellest häirida, et elas siin koos Singeriga."

Singer on ja jääb üksildaseks mõtisklejaks, kes ei suuda ümbritsevas ühiskonnas kaasa lüüa, kelle varjuelu on hädavajalik et ellu jääda.

Dag Solstad (sünd 1941) on Norra intellektuaalse proosa esindaja. Ta on avaldanud üle 30 raamatu ja pälvinud nende eest ka rohkesti auhindu.

Soovitab Anne

26.1.11

Gabriel Hazak "Kilde ja mõtteid: elust, ülikoolist, õigusest, poliitikast"

Tallinn, Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus 2010

Gabriel Hazak on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Pikki aastaid oli ta õppejõud Tallinna Tehnikaülikoolis. Ta on tegelenud poliitikateaduse, rahvusvaheliste suhete, inimõiguste ja Euroopa Liidu õigussüsteemi problemaatikaga, õpetanud ka kõne- ja vaidluskunsti.

Autor ise ütleb eessõnas oma raamatu tutvustuseks: "Sinu ees on ... valikuline väljavõte ühe Eesti inimese elust, arengust ja tegemistest – eelkõige juristi, poliitikavaatleja ja õppejõuna. Peamine eesmärk on panna lugejat erinevate, eriti õiguse ja poliitika valdkonna probleemide abil aktiivselt kaasa mõtlema... Kõik käsitletud probleemid on võetud tegelikkusest, nad eksisteerivad meie kõrval nii aja kui ruumis."

Raamatu esimeses esitab autor kilde oma elust ja tegevusest, teine osa räägib Eesti-Vene suhetest. Kolmas osa on üles ehitatud küsimuste-vastuste vormis. Temaatika on üsna lai. Mõned näited: astmelisest tulumaksust, vabaabielust, eutanaasiast, vandenõuteooriatest, eurost jne. Väga huvitav lugemine.

Autori soovitus: "Raamat on mõeldud laiale huvilisteringile, sobides suures osas ka abimaterjalina politoloogiat ja õigust õppivaile tudengeile."

Soovitab Aili