30.11.10

Elizabeth Gilbert "Abielutõotus: armastuse lugu"

Tallinn, Varrak 2010

"Lahutatud, murtud südamega ja üksiklane, jätsin ma kõik sinnapaika ning suundusin aastaks laia maailma ja iseennast avastama, olles otsustanud võtta uurimise alla isikliku hingeelu ja pühenduda sellele tegevusele samasuguse põhjalikkusega, nagu kunagi varem ameerika kauboilegendi lahates."

Elizabeth Gilberti raamatu "Söö, palveta, armasta" lõpus armub autor Filipesse, Austraalia kodakondsusega brasiillasesse, kes elas nende tutvumise ajal Indoneesias Bali saarel. Nad tõotasid teineteisele igavest truudust ja tõotasid ka mitte kunagi abielluda (mõlemal oli seljataga väga ränk lahutus). Kuni ühel päeval astus mängu saatus USA valitsuse näol, kes võttis kinni Filipe ja seadis ta valiku ette: ta kas abiellub või ei astu enam kunagi USA pinnale.

Oma sunnitud reisidel Filipega mööda maailma uurib Gilbert ülipõhjalikult abielu ajalugu ja püüab jõuda abielu kui institutsiooni olemuseni. Vaimukalt ja intelligentselt valgustab ta oma raamatus läbi abieluteema kõige hämaramad nurgatagused - partnerite ühtesobivus, hullutav kirg, truudus, peretavad, ühiskonna ootused, lahutus ja kohustused. Tulemuseks on armastuse ülistus, kirjutatud sisemise sunni ajel ja just nii hästi kui üldse võimalik seda teemat lahata. Samas püüab autor leppida selle keerulise ühiskondliku institutsiooniga, mida kujutab endast abielu.

"Niisiis on Filipel teatud mõttes õigus - abielu on mäng. Nemad (mureliku võimu esindajad) on kehtestanud meie jaoks reeglid. Meie (tavalised mässajad) täidame sõnakuulelikult nende ettekirjutusi. Ja siis me läheme koju ja niikuinii teeme seal, mis ise tahame."

"Poola vanasõna hoiatab: Enne sõtta minekut lausu üks palve. Enne merele minekut kaks. Enne abiellumist palveta kolm korda."

Raamatu autor kavatseb aasta otsa usinalt palvetada, enne kui uuesti abiellub.

Soovitab Anne

24.11.10

Kathryn Stockett "Koduabiline"

Tallinn, Eesti Ajalehed 2010

See on lugu, mida jutustavad kordamööda kolm naist, kes kõik näevad vaeva, et sobituda rassistlikku kogukonda 1962. aasta Mississippis. On Aibileen, mustanahaline teenija, kes kasvatab juba seitsmeteistkümnendat valget last. On Minny, kes ei suuda kuidagi oma teravat keelt hammaste taga hoida; ning on valge miss Skeeter, kes on äsja kolledžist koju naasnud ja üritab välja selgitada, kuhu on kadunud tema armastatud hoidja.

Pealtnäha ei saakski kolme naise elud erinevamad olla, kuid tegelikkuses põimuvad nende lood ühe salajase projekti raames, mis naised tõeliselt ohtu seab. Sest mõnikord lihtsalt tuleb piire ületada...

Raamatu autor on ise sündinud samuti Jacksonis, Missisipis, kus toimub ka raamatu tegevus. See on tema debüütromaan, mis sai kohe väga populaarseks ja on avaldatud väga paljudes maades kokku üle miljoni eksemplari. Romaani alusel alustati ka 2009. a lõpul filmi tegemist, mida loodetakse jõudvat esilinastuseni augustis 2011.

Kui lugesin raamatu läbi, tekkis soov uuesti kätte võtta romaanis mitu korda mainitud Harper Lee raamat "Tappa laulurästast", mis eesti keeles ilmunud juba 1964. aastal (kordustrükk 2004) ja mis juba ununenud. Romaan käsitleb samuti valge- ja mustanahaliste omavahelisi suhteid, probleeme ja tegemisi, kõik see nähtuna kaheksa-aastase tüdruku silmade läbi.

Soovitab Aili

9.11.10

Alan Bennett "Tema Majesteet lugeja"

Kuninganna koerad leiavad Westminsteri linnaosa rändraamatukogu. Kuninganna laenutab viisakusest ühe raamatu. Ja ta hakkab lugema, tõeliselt lugema. Üks raamat viib teiseni ja nii see jätkub. Lugemine on väga tore, aga igapäevane rutiin segab ja võtab kallihinnalist aega.

Katkend raamatust:
"Need rännakud õnnestusid nüüd mingis mõttes isegi paremini kui varem, kuna isik, kelle ümber see kõik keerles, ei tõstnud üldiselt nina raamatust. Ta istus Buckinghami palee ees autosse ja väljus Windsoris, ilma et oleks korrakski lahkunud kapten Crouchbacki ja Kreeka evakueerimise juurest. Ta lendas õnnelikult Sotimaale Tristam Shandy seltskonnas, ja kui ta temast tüdis, oli Trollope tal alati käeulatuses. Tänu neile oli ta nüüd leplik ja vähenõudlik reisija. Tõsi, ta ei olnud nüüd alati enam nii täpne kui varem ja õues võis üsna sageli näha varikatuse all ootavat autot, tagaistmel üha pahuramaks muutuv hertsog. Kui aga kuninganna lõpuks kiirustades autosse istus, ei olnud ta iialgi pahur, sest lõpuks oli tal tema raamat."

Esmakordselt mõistab Tema Majesteet, mida tähendab väljend "raamatute vabariik".

Sellel lool on palju väikesi käänakuid, isiklikku arengut ja maitsete muutumist. Autor on säilitanud peenetundelisuse ja aupaklikkuse ning lõbustab meid hea inglise huumoriga.

See raamat ülistab raamatuid ja lugemist. Samuti aitab ta mõista lugemise sügavamat olemust.

Nii Lugeja kui Vibaliku Nooruki areng on üllatava lõpuga.

"Ja talle tuli pähe (nagu ta selle järgmisel päeval üles kirjutas), et lugemine on muuhulgas ka lihas ja ta oli seda nähtavasti vahepeal arendanud. Nüüd võis ta seda romaani lugeda kergesti ja suure naudinguga, naerdes märkuste peale, mida ta varem ei olnud üldse tähele pannud."

Soovitab Margit