7.6.10

Lagle Parek "Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan"

Kunst, Tallinn, 2010

Lagle Parek alustab oma mälestuste raamatut ridadega: "Mul polnud mitte mõtteski kirjutada raamatut oma elust. Kuid ühel heal päeval tulid kirjastuse "Kunst" inimesed, et kas ma ei tahaks oma eulugu kirja panna. Ja lasksingi ennast nakatada. Minu sisemine rahu oli läinud ja ma jäin nõusse. Ilmselt ilmutas end ka minus peidus olev edevuse paharet. Aasta oli 2007." Tänu sellele saame me osa tema muljeterohkest elust. Raamatus on mälestusi lapsepõlvest, kooliajast, elust patareis, poliitvangide elust väikeses tsoonis, muudatuste ajast Eestis. Raamat lõpeb Lagle Pareki eluga Pirita kloostris. Et elu väikeses tsoonis oleks talutavam leiti väikseid asju, millest rõõmu tunda. Olgu see või kass Njurka.

Read raamatust: "Kahtlemata oli väga tähtis elanik meie tsoonis ka kass Njurka, kes oli seal istunud kauem kui meie, ta arvati olevat oma viisteist aastat vana, eluaegne istuja. Njurka oli meil majanduslikult kõige sõltumatum, tal oli alati võimalik oma toidulauda rikastada värske lihaga. Hiirte ja rottide puudust Baraševos polnud, traataiad tema jahiretki ei piiranud. Meie varudes aga oli alati puutumatu osa Njurkale, juhuks kui meil oli näljastreik."

Tunti rõõmu jõuludest. Varakult hakati selleks varuma toite saadetud pakkidest. Ei puudunud küünladki jõululaualt. "Sel sügisel leidsime ka mooduse, kuidas endale küünlaid valmistada. Galjal olid liigesed haiged ja ta sai sanitaarosakonnalt parafiini soojade kompresside tegemiseks. Kompressid tehtud ja parafiin vaba! Õmblustöökojas jäid meil üle niidirullide plastmassist südamikud ja nendest saidki meie küünalde vormid. Keskele niidist taht ja sulatatud parafiin sisse. Kõige keerulisem oli leida tahile paras paksus, et põleks samas tempos parafiini sulamisega. Aga katse ja eksituse metoodil jõudsime päris heade tulemusteni. Küünlavalgel lugesime, kui olid elektrikatkestused, liikusime pimedas majas ja muidugi pidutsesime."

Tsooni sai tellida Eesti ajalehti, muidugi oma raha eest. Oodatud olid kirjad, pakid ja kohtumised kodustega. "30. oktoobril pidas kogu laager ühepäevast näljastreiki tähistamaks poliitvangide päeva. Selle päeva eest said Tanja ja Ira 15 päeva kartsa, teistele jagus lihtsamaid karistusi, poe või kokkusaamise keelamist. Ja seletati selgelt: "Järgmine kord lähete kõik kartsa.""

Suvel korrastati vangla territooriumi ja augusti lõpus kõik õitses ja rohetas.

Siin veel üks katkend kirjast Lembitule:
"Pühapäev. Olen viimast päeva Tuhkatriinu. Praegu keeb supp ja on aega. Teeme praegusel aastaajal väga mõnusat suppi: saialilled (nii lehed kui õied), kressilehed, porgandi pealsed, nõgesed. Väga maitsev tuleb. Saime veidi eelmiste saadetistega puljongi kuubikuid, nüüd on supid väga head. Õhtuks hakin sama segu suure pesukausi täie toorelt, lisan veel võilille lehti. Segu maitsestame sidrunhappega, suhkru ja õliga. Väga maitsev, imelik ainult, et öösel veel ei inise! katsume suvel kroonutoitu mitte süüa."

Selle raamatu näol ei ole tegemist kergemat sorti lugemisvaraga. Tõsiselt hea ja mõtlemapanev raamat.

Samal teemal veel:
"Kõige taga oli hirm", 2010
Valentine Nõlvak "Ellujääja", 2007
Silvi Kuhi Teesalu "Sirelid õitsevad juunis : minu ema lugu", 2003
Aili Viitar "Siberi-raamat", 1990
Aleksandr Solženitsõn "Gulagi arhipelaag", 1990

Soovitab Evi

João Lopes Marques "Minu ilus eksiil Eestis"

AS Ajalehed ja João Marques, 2010

João Lopes Marques on vabakutseline ajakirjanik ja stsenarist ning teeb koostööd Portugali suuremate meediaväljaannete ja riigitelevisiooniga. Sündinud 1971. aasta augustis Lissabonis. Oma ajakirjanikukarjääri alustas ta 1995. aastal lühiuudistega Põhja-Iirimaast. Kolm aastat tagasi hakkas ta Eesti Ekspressi iganädalasi kolumne kirjutama. Enne Eestisse maandumist 2006. aastal oli Marques maailmarändur, kes reisis ringi Austraaliast Honduraseni, Brasiiliast Indiani, Guinea-Bissaust või Sansibarist rääkimata, kirjutades lugusid Portugali ajakirjadesse elust eri paikades talle omases pehmelt sarkastilis-humoristlikus võtmes.

Oma eessõnas João Lopes Marquesi raamatule "Minu ilus eksiil Eestis" kirjutab Askur Alas: "Minu hinnangul on João lood meile vajalikud sellepärast, et nad pakuvad värskendava kõrvaltvaataja pilgu meie väiksele konnatiigile. Tema arutlused on justkui peegel, kust me näeme iseennast ja oma tegemisi - nii nagu me neid varem ei ole näinud. Seetõttu need artiklid ka ei aegu, vaid jäävad kroonikana pikemaks kestma. Ilmselt ka sellepärast hoiad sina, armas lugeja, seda raamatut praegu käes ja loed huviga.
João lugusid iseloomustab pehme huumor, tema iroonia pole ründav, puudub tigedus ja agressiivsus, mida tänapäeval kahjuks nii tihti näeb. Olgu tegu looga, milles analüüsitakse noorte eestlaste rändu Austraaliasse, eestlaste endi eksikujutlusi välismaalaste suhtes, või filosoofilise mõttekäiguga juhuste osast elu mõtte otsingul.
Siin raamatus on lugemisvara, mida saab mõnuga, jalad seinal, nautida."

Mõnusat lugemist!

Veel ilmumas samalt autorilt:
"Mees, kes tahtis olla Lindbergh"

Soovitab Evi

4.6.10

Signe Vesso, Kaupo Saue "Õnnelik meeskond"

Äripäev, 2008

Pikaajalise meeskondade koolitamise kogemusega autorid räägivad lihtsalt ja inimlikult meeskonnatöö olemusest, toovad näiteid erinevatest kriisidest ja annavad juhiseid, mida ühes või teises olukorras ette võtta.

Autorite koostöö väga paljude meeskondadega on näidanud, et saavutuste, edu ja õnnelikkuse võtmed on juhi käes. Kuna juhil on oma meeskonnaliikmete üle mõjujõud ehk võim, siis tema emotsionaalsed seisundid mõjutavad tugevalt meeskonda. Autorite tähelepanekul saavutavad tunduvalt paremaid tulemusi need juhid, kes väljendavad oma meeskonnaliikmete suhtes rohkem sooje tundeid ja hoolivust.

Enamasti teebki inimesi õnnetuks meeskonnajuhi käitumine – arusaamatu juhtimine ja külmad suhted. Samuti teevad õnnetuks halvad meeskonnasisesed suhted. Kui aga meeskonnas pöörata tähelepanu vaid suhete parandamisele, ei tee see veel inimesi õnnelikuks, pigem vähendab see õnnetust. Tõeliselt õnnelikuks teeb inimesi koosloomine, arenemine, eesmärkide saavutamine ning tunnustus nende eest.

Koosloomingu seisukohast jagavad autorid meeskondi koosmängivateks ja kooshädaldavateks meeskondadeks. Õnnetus meeskonnas on ohvrid, kes hädaldavad koos halva eilse ja tänase üle. Esiteks ei usuta positiivsemasse tulevikku ja teiseks pole energiat sinnapoole liikuda. Ohvrite meeskonda iseloomustab eelkõige suletud ruumi nähtus – olukord, kus info ei liigu ja puudub võimalus avameelseteks aruteludeks. Selle tagajärgedeks on tagarääkimiskultuuri vohamine, süüdlaste otsimine lahenduste leidmise asemel.

Autorid on aastaid katsetanud viise, mis soodustaksid meeskondade koostööd ja tulemustele orienteeritust samal ajal. See, mida nad arenguprogrammide raames ettevõtetes on teinud, ongi suures osas ruumi avamine ja seda saavad teha ka meeskonnajuhid ise. Avatud ruumis on igati soodustatud inimeste vahelised tähendusrikkad vestlused ning iga meeskonnaliige on teadlik enda rollist ja vastutusest positiivsete muutuste tekitamisel.

See raamat on üks parimaid meeskonnatöö alalt, mida võib soovitada nii juhtidele kui ka alluvatele.

Lada Siimon

3.6.10

Yasmina Khadra "Plahvatus"

Pegasus, 2010

Yasmina Khadra (tõlkes roheline jasmiin) on 1955. aastal sündinud Alžeeria kirjaniku Mohammed Moulessehouli kirjanikunimi. Endine Alžeeria sõjaväe ohvitser võttis endale pseudonüümiks oma naise nime, et vältida sõjaväelist tsensuuri. 2001. aastal läks ta erru ja asus elama Prantsusmaale. Tema romaanid räägivad sageli tema sünnimaad laastavast usulisest fanatismist ja võimuvõitlusest, samuti Lääne ja Ida suhetest.

See romaan uurib sellist julma kaasaegset nähtust nagu enesetapu-pommitajad. Raamatu peategelane ja loo jutustaja on Araabia päritolu doktor Amin Žaafari, kes on naturalisatsiooni korras saanud Iisraeli kodakondsuse ja töötab Tel-Avivi haiglas kirurgina. Kasvanud üles beduiini perekonna tagasihoidlikes tingimustes, igasuguste eelarvamuste kiuste lõpetanud kõrgkooli kursuse parimana ja saanud tunnustatud ja lugupeetud kirurgiks.

Lugu saab alguse terrorirünnakust ühes haigla läheduses olevas restoranis, milles toimunud plahvatuse tagajärjel saab surma ja haavata palju rahulikke elanikke. Haiglas on arstid sunnitud tunde ja tunde veetma operatsioonisaalides, et päästa õnnetuses kannatada saanuid. Aga doktor Amini jaoks muutub see päev lõputuks košmaariks, kuna selgub, et üks plahvatuse ohvritest on tema naine Sihem. Asi läheb veel hullemaks, kui politseikapten selgitab, et Amini naine ei olnud restoranis mitte juhuslik einestaja vaid kui pommivööd kandnud enesetaputerrorist. Amin keeldub seda uskumast, aga valus tõde jõuab lõpuks ka temani. Jääb vaid küsimus: miks? Miks läks seda teed naine, kes oli ilus, arukas ja kaasaegne, ümbruskonna poolt hinnatud ning oma mehe poolt hoitud ja hellitatud. Amin otsustab minna otsima oma küsimustele vastuseid Palestiinasse, kus asuvad tema naisega toimunu algpõhjused ja inimesed, kes olid sellega seotud. Seal nähtu, kogetu ja tema enda suhtes seal kasutatud vägivald vaid süvendavad tema veendumust, et tapmine ja häving ei ole lahendus.

Oma rännakul läbitud kadalipu tulemusel arvab Amin end aru saavat, mis tõukas naist sellele teole: "Sihem oli alati kandnud endas viha, juba ammu enne seda, kui ta minuga tutvus. Ta kasvas üles rõhutute poolel, olles vaeslaps ning araablanna maailmas, kus ei andestata ei ühele ega teisele. Vältimatult tuli tal laskuda väga madalale, samuti nagu minul, kuid selle vahega, et tal ei õnnestunud kunagi uuesti püsti tõusta. Mõnede järeleandmiste kandam on raskem, kui aastate koorem. See, et ta läks nii kaugele, et toppis end lõhkeainet täis ja marssis säärase veendumusega surma poole, tuli sellest, et ta kandis endas nii jõledat ja julma haava, et tal oli häbi seda mulle paljastada; ainus viis sellest vabaneda oli koos sellega hukkuda, nagu kurjast vaimust vaevatu, kes viskub alla kaljult, et võidutseda oma kaduvuse ja oma deemoni üle. Tõsi küll, ta varjas oma arme imetlusväärselt-võib-olla püüdis ta neid ära minkida, kuid edutult. Piisas ühest väikesest tõukest, et äratada ellu temas suikuv elajas."

"Plahvatus" on inimlik, võimas ja kurb romaan, mis pakub rikkalikult mõtlemisainet, maalib terrorismile näo, keha ja tunded, võimaldab lugejale suhteliselt masendava sissevaate Iisraeli-Palestiina konflikti tagamaadesse ja igapäeva. Autor viib lugeja kokku selle kriisi kõikvõimalike esindajatega, iisraellaste, palestiinlaste, korrakaitsjate, ohvrite, humanistide ja fanaatikutega. Selle raamatu näol ei ole tegemist just kergemat sorti lugemisvaraga, aga mõtlemapanevat on selles palju.

Soovitab Imbi Lumiste