20.5.10

"Kultaste saaga"

Tallinn : Tammerraamat, 2010

Sisaldab: Lembit Lauri intervjuu Nikolai Kultasega "Nikolai Kultase elujutustus", mis tehtud Eesti Raadio saatele "Kirjutamata memuaare" 1988. a ja ilmunud raamatuna 1991. a.

Nikolai Kultase tütre Kristi Kultas-Ilinsky elujutustuse "Nii nagu see oli", ilmunud algselt inglise keeles.

Tallinna esinduskohviku Kultas omaniku Nikolai Kultase ja tema tütre mälestused on ühe perekonna lugu, teekond läbi ränkade ja keeruliste aastate.

Nikolai Kultas sündis 1908. a Rakveres, kus tema isa pidas pagari ametit. Õppis Hans Kubu eragümnaasiumis, Tallinna Reaalkoolis, Brno Tehnikaülikoolis Tšehhimaal ja ühe aasta Tartu Ülikoolis, mis jäi aga majanduslikel põhjustel pooleli. 1932.-1936. oli Tartus kohviku, kino ja mitme muu ettevõtte omaniku Johannes Paabo juures ärijuhiks. 1937. a avas aga ise kohviku Tallinnas Vabaduse platsil. Kahjuks, sai ta selle omanik olla lühikest aega. Kohvik natsionaliseeriti nõukogude võimu poolt ja Kultaste pere küüditati.

Kristi Kultas-Ilinsky (sünd 1937) lugu on tema autobiograafia, nii nagu ta seda ise eessõnas nimetab. See on "minu elulugu. Lugu ellujäämisest nõukogude süsteemis... lugu saatuse keerdkäikudest ja õnnelikest kokkusattumustest, mis vormivad inimese elu ja muudavad vahel nii drastiliselt suunda, et on raske ette kujutadagi. Minul on neid palju olnud." Need on mälestused Siberi-aastatest, kohtumistest vangilaagrisse viidud isaga, õppimisest Moskvas, töötamisest nii Eestis kui Venemaal, kus algas tema teadlasekarjäär, ning edukatest aastatest koos abikaasaga Ameerika Ühendriikides.

Küsimusele, mis on see elutarkus või põhimõte, mis aitas rasketel aastatel vastu pidada, vastas Nikolai Kultas: "Inimene ei pea olema lihtsalt optimist. Sa pead olema reaalne optimist. Ei tohi ennast norgu lasta. Pead edasi tegutsema. Pead edasi mõtlema..."

Soovitab Aili

Ain Jürisson "Draamateatri raamat: teatrist ja teatriperest aegade voolus"

Tallinn, 2010

Eesti Draamateatri kauaaegne lavastusala juhataja (aastatel 1981-2005) ja näitleja (1958-1981) Ain Jürisson - mees, kes on mänginud ja lavakujundust ette valmistanud Ilmar Tammuri, Voldemar Panso, Mikk Mikiveri, Mati Undi, Evald Hermaküla, Priit Pedajase, Hendrik Toompere jpt lavastustele, teatrit teinud koos mitme näitlejate- ja teatrikunstnike põlvkonnaga, üle elanud kümme teatrijuhti, hääle andnud sadadele multifilmitegelastele – on kokku pannud ülevaatliku raamatu oma koduteatri ajaloost ja inimestest seal sees.

Eessõnas kirjutab autor: "See raamatuke ei pretendeeri absoluutsele ajaloolisele tõele, kuid faktid ja daatumid on võimalikult täpsed. ... Siinne on minu pilt, minu poole sajandi kogemustest vormitud pilt lava pealt ja lava tagant, tegelaste toast ja töökodadest. Kirjutatu ei kujuta endast otseselt Draamateatri ajalugu, kummatigi ei saa sellest mööda, meenutades inimesi, kes seda ajalugu teinud, kelle loomingu mõjuväli ulatub tänasesse päeva ja on alusmüüriks tänastele mõtlemistele ja tegudele."

Need inimesed, kes seda ajalugu teinud, pole mitte ainult näitlejad, kes lavalaudadel rambivalguses meile tuttavaks saanud, vaid ka nn lavatagused töötajad, ilma kelleta ei sünniks ükski teatrietendus. Ka nendest inimestest räägib Ain Jürisson.

Raamat jaotub viieks osaks: Maja raamat. Teatri raamat. Näitlejate raamat. Reiside raamat. Kunstnike raamat.

Raamatu lõpus on nimekiri kõigist näitlejatest, kelle õlgadel on Eesti Draamateater püsinud üheksa aastakümmet.

Soovitan lugeda.

Aili Höövelsoo

11.5.10

Margus Karu "Nullpunkt"

Pegasus, 2010

Margus Karu sündis 1984. aastal Tallinnas. Pärast õpinguid filmirežii erialal töötas ta peamiselt reklaami- ja filmiprodutsendina. 2008. aastal pakkis Margus oma asjad ja rändas kaks aastat mööda võõramaa radasid. Sellel retkel valmis tema esimene romaan "Nullpunkt".

Üle kõige on tegemist romaaniga tänapäeva koolinoorte elust. Raamat räägib koolipoiss Johannese probleemidest ja eelkõige tema probleemsest kodust. Peategelasel õnnestub end kuidagi sisse rääkida ühte Tallinna eliitkooli, kuid avastab peagi, et on sattunud klassikaaslaste põlu alla. Asjad lähevad ka kodus halvemaks ning varsti ei olegi enam mitte kuskile langeda. Raamatukangelane üritab hakata õnnetusest välja rabelema ning koostab kindla skeemi, kuidas asjad tagasi õigesse ritta seada.

Ideaalne raamat kõigile, kuid usun, et sihtgrupp on teismelised. Raamat säilitab kogu kestvuse ajal piisava keerukuse, kuid samas ei ole teda raske lugeda. Tõsiselt hea ja mõtlemapanev raamat.

Sarnased raamatud: Sass Henno "Mina olin siin".

Soovitab Siim Kask 11. klass

Vaata ka treilerit:
https://youtu.be/SmBPczjB6kQ

Simon Sebag Montefiore "Sašenka"

Varrak, 2010

Romaan käsitleb ühe rikka Peterburi juudi suguvõsa kolme põlvkonna lugu.

I osa. Peterburi, 1916

Aleksandra Samuilovna Zeitlina on 16 aastane Smolnõi Aadlineidude Instituudi õpilane. Oma veendumustelt on ta tõsiusklik bolševik. Onu Mendel, kes on asumiselt põgenenud, kasutab Sašat käskjala-sidemehena, lendlehtede levitajana. Noore neiu esimene arreteerimine lõppeb siiski tänu isa, parun Zeitlini, kasulikele tutvustele õnnelikult aga ei muuda Saša veendumusi.

II osas. Moskva, 1939

Saša on abielus kaasvõitleja Vanja Palitsõniga ja nende peres kasvab 2 last – kolme ja poole aastane poeg Carlo, õige nimega Karlmarx ja viie aastane tütar Volja, keda kutsutakse hellitavalt Lumehelbekeseks.

Venemaal valitseb olukord kus kedagi ei saa usaldada, parimast sõbrast võib saada alatu pealekaebaja. Ka Saša ja Vanja arreteeritakse, lapsed jõutakse siiski päästa ning saata kaugele lastekodusse, kus nad hiljem lapsendatakse.

III osa. Kaukaasia. London. Moskva, 1994

Londonis elav Roza Getman palkab noore ajaloolase uurima oma tegelikku päritolu. Ilmneb, et Roza on Sašakese tütar Volja, keda lapsendas üks rikas juudi perekond. Leitakse ka vend Karlmarx, kellest on saanud arst ning kes juhtumisi on selle noore ajaloolase isa.

Lõppsõnas kirjutab autor järgmist:

"Raamatus on mõni ajalooline tegelane – kõige tähtsamad neist Rasputin ja Stalin – ja neid olen kujutanud nii täpselt nagu sain. Selles romaanis tahtsin kirjutada sellest, kuidas tavaline perekond kahekümnenda sajandi Venemaa võitudes ja tragöödiates toime tuli. Mind lummas tuhandete mehe ja lapsed kaotanud naiste julgus ja visadus ja ma küsisin endalt: kuidas nad vastu pidasid? Ja kuidas oleks neil hirmsatel aegadel käitunud igaüks meist? Ennekõike on see raamat armastusest ja perekonnast, kuid ma tahtsin ka, et nood Venemaa ajaloo kummalised ja traagilised päevad oleksid huvitavad lugejale, kes võib-olla ajalooraamatuid ei loe..."

Meie raamatukogust leiate samalt autorilt veel:
Potjomkin : vürstide vürst Varrak, 2002
Stalin : punase tsaari õukond Varrak, 2005
101 ajaloo suurkuju Varrak, 2008
Noor Stalin Varrak, 2008
Koletised Varrak, 2009

4.5.10

Reet Made "Lapsepõlve radadel: 32 tähendusrikast kasvamise lugu"

Tallinn : Menu Kirjastus, 2010

Raamat sisaldab Eesti Raadio saate "Päevatee" rubriigis "Lapsepõlvelood" kõlanud lapsepõlvemeenutusi Eesti tuntud kirjanikelt, muusikutelt, näitlejatelt, sportlastelt, teadlastelt, poliitikutelt.

Intervjueerija ja raamatu koostaja Reet Made kirjutab saatesõnas: "Lapsepõlv on me läte, tõeline aardelaegas ja pagas, kust saame tohutult palju vajalikku ja hindamatut kaasa oma eluteele. Nii on ka huvitav teada, kuidas kulges lapsepõlv tänapäeva tuntud ja tunnustatud inimestel... Mida väärtuslikku nemad oma vanematekodust, koolist, sõprade ringist ühes võtsid? Kuidas neid mõjutasid olulised sündmused ja suhted? Mida nad ammutasid oma lättest, et neist said just sellised, keda nüüd teame-tunneme, kelle tegevust hindame?"

Raamatus on oma lapsepõlve ja kooliaastaid meenutamas erinevas vanuses inimesed. Vanim neist Ferdinand Veike, noorim Liisi Koikson. Sinna vahele mahuvad veel 30 tuntud inimese mõtteretked lapsepõlveaastaisse. Mõned neist: Peeter Saul, Andres Tarand, Priit Aimla, Tõnis Mägi, Andrus Vaarik, Jaan Tätte, Andrus Kivirähk jpt.

Minu jaoks jäi nendest lugudest kõlama mõte, et ükskõik, millisel ajal ja millistes oludes on lapsepõlv möödunud, olgu kas või sõja jalust põgenedes, tunduvad lapsepõlveaastad ikkagi helge ja kaunina.

Ülo Tuulik ütleb: "Usun, et eriliselt õnnelikud on inimesed, kes suudavad lapsepõlve endaga kaasas tassida nii kaua kui võimalik, nii kaugele kui võimalik ja hoida seda aega endas kui Jumala või saatuse kingitust."

Eelmised valikud lapsepõlvelugusid on ilmunud kogumikes "Lapsepõlvest tuleme kõik" (2001) ja "Lapsepõlvelood" (2008).

Soovitab Aili Höövelsoo