20.12.10

Jhumpa Lahiri "Murede mõistja"

Tallinn, Pegasus 2009

"Pegasuse väikeses sarjas" ilmunud Bengali päritolu ameerika kirjaniku haarav üheksast jutust koosnev kogumik sisaldab jutte nii Indiast kui Ameerikast.

Kogumik on saanud mitmeid auhindu, muuhulgas PEN/Hemingway ja The New Yorkeri aasta parima esikteose auhinna ning ka Pulitzeri preemia.

Kuidas suudavad võõrasse keskkonda sattunud inimesed kohaneda ja samas oma traditsioone hoida? Millise pilgu läbi näeb indialane Ameerikasse elama asunud ja seal pere loonud indialast? Mida võib tunda perekonnaisa, kes Ameerikas viibides peab teleri vahendusel jälgima ärevaid sündmusi Pakistanis, kus asub tema pere?

Indias sündinud, kuid peale Londonis õppimist Bostonisse töökoha saanud mees on sunnitud abielluma perekonna valitud pruudiga ning toob ta enda koju elama, kuid kummalgi on äärmiselt raske kohaneda võhivõõra abikaasa ja uue elukorraldusega – kas ja kuidas jääb selline abielu püsima?

Soovitan igal juhul lugeda neid haaravaid, huvitavaid ja väga inimlikke lugusid.

Soovitab Kaili

13.12.10

Roy Jacobson "Imelaps"

Tallinn, Eesti Raamat 2010

Koolipoiss Finn elab emaga kahekesi kortermajas. Isa on juba ammu nende juurest ära läinud, loonud uue pere ja siis õnnetult surma saanud. Kuid Finnil on veel vanaema, onud ja tädid, kelle pool igal aastal jõuluõhtut veeta. Tal on sõbrad koolist, naabrid ja Tanja, tema esimene armastus, kelle taga ta koolipingis istub ja kelle tumedaid läikivaid juukseid imetleb.

Elu läheb paremuse poole. Seina pannakse tapeet. Üüriline Kristian toob korterisse televiisori ja malelaua. Kuni ühel päeval saabub perekonda väike müstiline poolõde, sõidab ihuüksi bussiga, käes helesinine kohver asjadega, ja pöörab kogu elu pea peale. Ema, kes seni oli Finni jaoks kindel kui kalju, muutub ebakindlaks ja raskesti mõistetavaks.

Linda saab Finni ja ema juures elada vaid aasta, kui ametivõimud otsustavad, et üksikema ei saa last adopteerida ja saadavad ta ära perekonda. "... võib-olla oli Linda olnud vaid ingel, kelle Meie Isa oli saatnud selleks, et teme elu korda seada, ta oli meile antud vaid laenuks ja me pidime olema temaga veedetud aja eest tänulikud."

"Me olime loodusjõudude halvatud ohvrid ning istusime hiirvaikselt oodates midagi veel hullemat... Me elasime kumbki omaette, vaikusemere põhjas, ja ei tõusnud pinnale enne kui ükskord septembris. Siis hakkasime jälle remonti tegema, saime viimaks raamaturiiuli ära ostetud ja panime terves korteris seina veel diskreetsema, hinnalisema tapeedi."

See on lugu 1960ndate lapsepõlvest, kus laps olla oli ühelt poolt fantastiliselt tore, aga teiselt poolt lausa eluohtlik. See on ääretult südamlik lugu emast, ema ja poja suhetest nähtuna lapse silmade läbi.

Soovitab Anne

6.12.10

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" ja "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus"

Tallinn, Varrak 2010

Indrek Hargla kriminaalromaanid vanast Tallinnast viivad meid aega, kus kurjategijad võeti vahele sõrmejälgede võtmiseta ning õigel ajal õiges kohas olles. Muidugi läheb vaja ka hallide ajurakkude tööd, et mosaiigikillud õigetesse kohtadesse paigutuks, kuid selleks näib tublil apteekrihärral sünnipärast taibukust jätkuvat.
peale ei tulnud veel keegi, rääkimata DNA-st või Interpoli abist. Ometi leiavad ka seal lahenduse kõige salapärasemad ja võikamad kuritööd, mis kohati ulatuvad aastakümnete ja kaugete maade taha. Ja selleks annab oma panuse nutikas apteeker Rataskaevu tänavalt Melchior Wakenstede. Teeb ta seda agatha-christie-liku tarmukusega lahtiste silmadega ringi käies, linnarahvaga juttu.

Tegevus viib meid 15. sajandi alguse Tallinnasse, mis on väike, kuid õitsev ja arenev hansalinn täis äri, jumalakartlikkust, oma hinge eest hoolitsemist, kirge, armastust ja vihkamist. Mõlemad raamatud on haaravalt põnevad ja kuritööd on neis looritatud parajas koguses salapära ja müstikaga ning, mis seal salata, need kuritööd on üksjagu võikad ja kõhedusttekitavad. Asjasse on segatud nii rüütlid kui kerjused, kaupmehed ja nende emandad, mustpead ja mungad, aga ka Oleviste kirik, Pirita klooster, dominiiklased, raehärrad ja rida tuttavaid kohti meie omas armsas vanas Tallinnas. Ajakohane sõna- ja keelekasutus aitab õhkkonna loomisele ilusti kaasa ja Melchiori apteegiküpsiseid tahaks juba isegi proovida.

Inspiratsiooni romaanide ainestikuks on autor saanud mõnedest ülestähendustest ajalooallikates ja pole niisama tühja koha pealt välja mõeldud, seega on sündmustes killuke ajaloolist tõtt ka. Igatahes jääme põnevusega ootama, milliste katsumustega apteeker Melchioril kolmandas raamatus "Timuka tütar" tuleb rinda pista.

Soovitab Lea

30.11.10

Elizabeth Gilbert "Abielutõotus: armastuse lugu"

Tallinn, Varrak 2010

"Lahutatud, murtud südamega ja üksiklane, jätsin ma kõik sinnapaika ning suundusin aastaks laia maailma ja iseennast avastama, olles otsustanud võtta uurimise alla isikliku hingeelu ja pühenduda sellele tegevusele samasuguse põhjalikkusega, nagu kunagi varem ameerika kauboilegendi lahates."

Elizabeth Gilberti raamatu "Söö, palveta, armasta" lõpus armub autor Filipesse, Austraalia kodakondsusega brasiillasesse, kes elas nende tutvumise ajal Indoneesias Bali saarel. Nad tõotasid teineteisele igavest truudust ja tõotasid ka mitte kunagi abielluda (mõlemal oli seljataga väga ränk lahutus). Kuni ühel päeval astus mängu saatus USA valitsuse näol, kes võttis kinni Filipe ja seadis ta valiku ette: ta kas abiellub või ei astu enam kunagi USA pinnale.

Oma sunnitud reisidel Filipega mööda maailma uurib Gilbert ülipõhjalikult abielu ajalugu ja püüab jõuda abielu kui institutsiooni olemuseni. Vaimukalt ja intelligentselt valgustab ta oma raamatus läbi abieluteema kõige hämaramad nurgatagused - partnerite ühtesobivus, hullutav kirg, truudus, peretavad, ühiskonna ootused, lahutus ja kohustused. Tulemuseks on armastuse ülistus, kirjutatud sisemise sunni ajel ja just nii hästi kui üldse võimalik seda teemat lahata. Samas püüab autor leppida selle keerulise ühiskondliku institutsiooniga, mida kujutab endast abielu.

"Niisiis on Filipel teatud mõttes õigus - abielu on mäng. Nemad (mureliku võimu esindajad) on kehtestanud meie jaoks reeglid. Meie (tavalised mässajad) täidame sõnakuulelikult nende ettekirjutusi. Ja siis me läheme koju ja niikuinii teeme seal, mis ise tahame."

"Poola vanasõna hoiatab: Enne sõtta minekut lausu üks palve. Enne merele minekut kaks. Enne abiellumist palveta kolm korda."

Raamatu autor kavatseb aasta otsa usinalt palvetada, enne kui uuesti abiellub.

Soovitab Anne

24.11.10

Kathryn Stockett "Koduabiline"

Tallinn, Eesti Ajalehed 2010

See on lugu, mida jutustavad kordamööda kolm naist, kes kõik näevad vaeva, et sobituda rassistlikku kogukonda 1962. aasta Mississippis. On Aibileen, mustanahaline teenija, kes kasvatab juba seitsmeteistkümnendat valget last. On Minny, kes ei suuda kuidagi oma teravat keelt hammaste taga hoida; ning on valge miss Skeeter, kes on äsja kolledžist koju naasnud ja üritab välja selgitada, kuhu on kadunud tema armastatud hoidja.

Pealtnäha ei saakski kolme naise elud erinevamad olla, kuid tegelikkuses põimuvad nende lood ühe salajase projekti raames, mis naised tõeliselt ohtu seab. Sest mõnikord lihtsalt tuleb piire ületada...

Raamatu autor on ise sündinud samuti Jacksonis, Missisipis, kus toimub ka raamatu tegevus. See on tema debüütromaan, mis sai kohe väga populaarseks ja on avaldatud väga paljudes maades kokku üle miljoni eksemplari. Romaani alusel alustati ka 2009. a lõpul filmi tegemist, mida loodetakse jõudvat esilinastuseni augustis 2011.

Kui lugesin raamatu läbi, tekkis soov uuesti kätte võtta romaanis mitu korda mainitud Harper Lee raamat "Tappa laulurästast", mis eesti keeles ilmunud juba 1964. aastal (kordustrükk 2004) ja mis juba ununenud. Romaan käsitleb samuti valge- ja mustanahaliste omavahelisi suhteid, probleeme ja tegemisi, kõik see nähtuna kaheksa-aastase tüdruku silmade läbi.

Soovitab Aili

9.11.10

Alan Bennett "Tema Majesteet lugeja"

Kuninganna koerad leiavad Westminsteri linnaosa rändraamatukogu. Kuninganna laenutab viisakusest ühe raamatu. Ja ta hakkab lugema, tõeliselt lugema. Üks raamat viib teiseni ja nii see jätkub. Lugemine on väga tore, aga igapäevane rutiin segab ja võtab kallihinnalist aega.

Katkend raamatust:
"Need rännakud õnnestusid nüüd mingis mõttes isegi paremini kui varem, kuna isik, kelle ümber see kõik keerles, ei tõstnud üldiselt nina raamatust. Ta istus Buckinghami palee ees autosse ja väljus Windsoris, ilma et oleks korrakski lahkunud kapten Crouchbacki ja Kreeka evakueerimise juurest. Ta lendas õnnelikult Sotimaale Tristam Shandy seltskonnas, ja kui ta temast tüdis, oli Trollope tal alati käeulatuses. Tänu neile oli ta nüüd leplik ja vähenõudlik reisija. Tõsi, ta ei olnud nüüd alati enam nii täpne kui varem ja õues võis üsna sageli näha varikatuse all ootavat autot, tagaistmel üha pahuramaks muutuv hertsog. Kui aga kuninganna lõpuks kiirustades autosse istus, ei olnud ta iialgi pahur, sest lõpuks oli tal tema raamat."

Esmakordselt mõistab Tema Majesteet, mida tähendab väljend "raamatute vabariik".

Sellel lool on palju väikesi käänakuid, isiklikku arengut ja maitsete muutumist. Autor on säilitanud peenetundelisuse ja aupaklikkuse ning lõbustab meid hea inglise huumoriga.

See raamat ülistab raamatuid ja lugemist. Samuti aitab ta mõista lugemise sügavamat olemust.

Nii Lugeja kui Vibaliku Nooruki areng on üllatava lõpuga.

"Ja talle tuli pähe (nagu ta selle järgmisel päeval üles kirjutas), et lugemine on muuhulgas ka lihas ja ta oli seda nähtavasti vahepeal arendanud. Nüüd võis ta seda romaani lugeda kergesti ja suure naudinguga, naerdes märkuste peale, mida ta varem ei olnud üldse tähele pannud."

Soovitab Margit

25.10.10

Anna Gavalda "Näpatud tunnid"

Prantsuse kirjaniku Anna Gavalda romaan "Näpatud tunnid" on kerge, südamlik ja naljakas raamat. Raamatu tegevus keerleb ühe pere laste - nüüd juba täiskasvanuks saanud - kahe õe ja kahe venna ümber. Nad on kõik totaalselt erinevad: erinevad nii elustiilide, kui ka ellusuhtumise poolest. Noorem õde Garance on rõõmsameelne elunautija. Ta ei lase end häirida sellest, mida temast arvatakse ja üritab kõike näha läbi huumoriprisma. Vanem õde Lola on olnud ülejäänud pere lastele nagu "tugitala", kellele toetuda. Seetõttu oli see suureks šokiks, et kõikide arvates õnnelikku pereelu elanud Lola otsustab lahutada oma abielu. Garance kirjeldab oma õde ja ennast järgnevalt:

"Oleme üsna erinevad. Tema kardab oma varju, mina istun enda oma peal. Tema kirjutab sonette ümber, mina laen muusikat alla. Tema imetleb maalikunstnikke, mina eelistan fotograafe. Tema ei räägi kunagi sellest, mis ta südant vaevab, mina ütlen välja kõik, mida mõtlen. Talle ei meeldi tülid, mulle meeldib, kui sotid on selged. Talle meeldib "svipsis olla", mina eelistan juua. Talle ei meeldi väljas käia, mulle ei meeldi koju tulla. Ta ei oska lõbutseda, mina ei oska magama minna. Talle ei meeldi mängida, mulle ei meeldi kaotada. Tal on suur süda, mina olen jahedam. Ta ei lähe kunagi närvi, mina võin end siniseks vihastada. Tema... tema vajab mind ja mina vajan teda."

Vanem vend Simon on ääretult rahulik, ei lähe kunagi närvi ega ütle kellegi kohta halvasti.

"Me jumaldame teda. Aeg-ajalt küsime temalt: "Kuidas sa suudad nii rahulik olla?" Ta kehitab õlgu: "Ma ei tea." Meie pärime edasi: "Kas sul ei teki kunagi vajadust end välja elada? Öelda midagi väiklast ja tobedat?" "Aga selleks olete mul ju teie, kaunitarid," vastab tema ingelliku naeratusega."

Simoni abikaasa, rassistlikust perest pärit Carine on "steriilsusefriik" ja vaevleb eelarvamuste küüsis. Kuna ta ei suhtu oma mehe õdedesse kõige paremini, siis meeldib õekestel teda igal võimalusel õrritada. Simoni arvates käitub naine tüütavalt ja vastikult vaid seetõttu, et Carine arvates armastab Simon oma õdesid rohkem kui teda ja et õed on kõike seda, mida tema ei ole.

Pere noorim, veidi boheemlik vend Vincent elab ja töötab ühes suursuguses lossis giidina. Tema juurde põgenevadki ühe sugulase igavast pulmast Garance, Lola ja Simon.

Nad tunnevad, et see mida nad kõik koos olles kogevad, on justkui kingitus, ajapikendus, vahepala - teistelt näpatud tunnid.

"Millal me ükskord üksteist kaotame ja kuidas sidemed meie vahel lõdvenevad?
Et selle laguneva lossi jalamil elame läbi ühe ajastu lõppu ja meid ootab ees muutuste aeg. Vandeseltslusest, õrnusest, meie pisut konarlikust armastusest tuleb varsti lahti öelda. Sellest tuleb eemalduda. Avada pihk ja lõpuks ometi täiskasvanuks saada."


Raamat on välja antud kirjastuse Pegasus poolt sarjas "Pegasuse väike sari".

Anna Gavalda eesti keeles ilmunud raamatud:
"Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks"
"Ma armastasin teda"
"Koos, see on kõik"

24.9.10

Per Petterson "Kui me hobusevargil käisime"

Per Petterson (sünd 1952) on tänapäeva tuntuim Norra kirjanik. Enne oma esimese raamatu avaldamist töötas ta raamatukoguhoidja ja raamatumüüjana. Tema viies romaan "Kui me hobusevargil käisime" on ilmunud pea 30 keeles ja on paljude Norra kirjandusauhindade kõrval võitnud rahvusvaheliselt tuntud preemiaid.

Raamatu peategelane on 67-aastane Trond, kes peale abikaasa ja õe surma kolib elama üksildasse maakohta Norra idaosas, pakku ülejäänud maailma eest. Ta elab seal üksi koos oma koeraga ja tema ainsaks sooviks on elada oma ülejäänud elu rahus ja vaikuses.

Pärast ootamatut kohtumiste oma lähima naabriga, kes osutub saatuse tahtel ta lapsepõlvetuttavaks, viib mehe mõtted tagasi aastasse 1948. Sel aastal leidsid aset sündmused, mis mõjutasid suuresti nii teda kui ka kõiki inimesi, keda ta tollal kalliks ja lähedaseks pidas. Ta on püüdnud neid aegu unustada, kuid sel kaugel suvel toimunu valusad mälestused sunnivad teda vaatama tagasi neile päevadele. Trond oli sel ajal viieteistkümneaastane nooruk ja nad elasid tol suvel koos oma suureks eeskujuks oleva isaga (kes hiljem pere hülgab) maal väikeses karjuseonnis.

Ühel hommikul ilmub Trondi parim sõber Jon nende ukse taha ja ta meeles mõlgub mõte seiklusest neile kahele. Lihtsalt ütles: "Lähme hobusevargile." Päev, mis algas põnevast ja rõõmsast sõidust "laenatud" hobustega, lõppes traumaatiliselt ootamatu julmusega Joni poolt, milleks oli pisikeste linnukeste pöialpoiste pesa ja munade hävitamine.

Hiljem kodus sai Trond teada, mis oli Joni taolise šokeeriva käitumise põhjuseks. Eelmisel päeval oli Joni hooleks jäetud tema 10-aastased kaksikutest vennad. Selle hoopis unustanud, läks ta aga jänesejahile. Sealt tulles unustas laetud püssi esikunurka, kust vennad selle leidsid. Tagajärg oli traagiline: üks vendadest tapab teise mänguhoos. Trondi eraklik naaber Lars osutubki üheks neist kaksikutest. Sellest päevast alates muutub mõlema sõbra elu trastiliselt. Jon lahkub aastateks kodupaigast.

Raamatus on mälestusi II maailmasõjast ja Saksa okupatsioonist Norras nähtuna Trondi silmade läbi. Trondi ema ja isa omavahelist suhet kirjeldatakse vaid vihjamisi ja kuigi Trond aimab, et peale karjuseonnist lahkumist ta oma isa enam ei näe, ootab ema teda ikka kannatlikult koju Oslosse. Peale oma tütre külaskäiku tema üksildasse koju, tunneb Trond, et ta siiski ei taha ilma jääda neist lähedastest, kes talle veel alles on jäänud. Põhjamaiselt karge romaan, milles on traagikat, armastust, üksindust ja igatsust.

Raamat on välja antud kirjastuse "Pegasus" sarjas "Pegasuse väike sari".

22.9.10

Rein Sikk "Minu Ugrimugri: uskumatud seiklused soome-ugri ilmas"

Seekordne "Minu-sarja" raamat ei käsitle konkreetset maad, linna ega sealsete inimeste elu-olu, vaid peategelaseks meie hõimlased soome-ugrilased (marid, hansid, komid jne). Mõnusa huumoriga kirjutatud raamat paneb huviga kaasa elama algusest lõpuni.

Rein Sikk ise kirjutab raamatu tagakaanel:
"Kirjutasin selle raamatu, et välja öelda ugrimugri suurim saladus. Ugrimugri – see on meie, soome-ugri rahvaste särav maailm täis vahvaid hõimlasi ja enneolematuid juhtumisi. Selliseid, mis saavad juhtuda vaid maalähedaste ugrimugridega, ei kellegi teisega: rokkivad vanaemad kartulipõllul, silmini õllesiltidesse uppunud sepp, lõõtspillimängija parlamendihoone fuajees ja püksata mehed Riigikogu õues; põlevas saunas leili võtvad mehed, majorid paanikasse ajanud trumm ja lumesaanil otse päikese südamesse sõitmine; poro kui üks maailma targemaid loomi, veresööjate sõprus kajakanäksijatega ning suure ja väikese tähega Meri rahvaid vapustamas… Vaat selliseid asju olen ilmas ringi vaadates kogenud.
Ugrimugri maailm, kui selleni jõuda, on enam kui rahvad ja tavad, keeled ja meeled. See on hingeseisund, elamise viis."

Vaata ka, mida arvab raamatust Marko Pomerants:
Kui ugrimugrid lähedaseks loetud, võiks edasi minna luule juurde ja kaeda, millist luulet kirjutavad mari kirjanik Tatjana Otšejeva kogus "Valge ingel", vepsa kirjanik Nikolai Abramov kogus "Kurgede aeg", karjala kirjanik Vladimir Brendojev kogus "Sa oled armas", mansi kirjanik Juvan Šestalov kogus "Kuulake mu loitsu". Raamatud ilmunud sarjas "Väikeste rahvaste suur kirjandus".

17.9.10

Kristo Käo "Kitarrikool.ee kiirkursus"

Eesti esimene kitarriõppe DVD!

Komplekti kuuluvad DVD videotundide ja abistava graafikaga (akordimärgid, tabulatuurid, noodid). Helinäited on trummi, bassi ja kitarriga. Kogu info on kirjas ka komplekti kuuluvas raamatus. Olulise erinevusena enamikust kitarriõppematerjalidest sisaldab kitarrikooli õppesüsteem võimalust saata harjutused netikooli ning saada tasuta tagasisidet õpetajalt. Seega on see sinu esimene raamat koos õpetajaga!

Kuna aga iga kitarrimängija peab esimese asjana ära õppima oma pilli häälestamise, saab selle oskuse omandamiseks abi Kristo Käo raamatust ja CD-lt "Kitarri hooldamine ja häälestamine"

Soovitab Rita

Vardo Rumessen "Lisandusi eesti muusikaloole"

Vardo Rumessen on laiemalt tuntud Eesti klassikalise klaverimuusika interpreedi ja propageerijana ning Rahvusvahelise Eduard Tubina ühingu asutajana. Ta on Tubina "Kogutud teoste" idee algataja ja toimetuskolleegiumi esimees. Pianistina on Vardo Rumessen esinenud paljudes välisriikides ning välja andnud 10 CD-d, millel kõlab valdavalt eesti klassikute klaveri- ja kammerlooming. Rumesseni on nimetatud eesti heliteoste "väljakaevamise" ja väärtustamise eest kullakaevajaks Eesti kivisel põllul.

Käesolev kogumik sisaldab fakte ja tutvustusi, meenutusi, mõtisklusi, ettekandeid, artikleid ja intervjuusid Eesti professionaalse muusikakultuuri arengust, heliloojatest ja nende teostest ning muusikasündmustest aastatel 1972-2009.

Hästiloetavas stiilis kirjutatud raamat pakub haruldaselt huvitavat teavet meie muusikaloost.

Kogumiku juurde kuuluvad DVD Mart Saare klaverimuusikast ning CD Eesti klassikalise klaverimuusika tippteostega.

Soovitab Rita

14.9.10

Helju Tauk "Muusikast võlutud"

Helju Tauk (1930-2005) oli eesti vaimuelus viimaste aegade üks säravamaid ja omanäolisemaid muusikategelasi. Ta oli muusik, teadlane, õpetaja, kirjutaja ja kõneleja, kellel oli Teadja staatus nii elus, kunstis kui poliitikas.

Kogumikku on koondatud valdav osa Helju Taugi eri aegadel ilmunud kirjutistest. Enamasti on ta kirjutanud nendest heliloojatest ja muusikutest, kellest on tahtnud ning kes on temale hingelähedased ning kelle teoseid ta on ise esitanud. Tauk oli veendunud, et elu ja kunst on lahutamatud ning muusika on see, mis väljendab kunstniku kirgi ja tundmusi ning muusika, mis puudutab inimese sisemust, aitab mõista nähtuste olemust. Kuna muusika keel on poeetiline, pidas Tauk võimalikuks muusikat ka sõnades kirjeldada. Oma kirjutistes püüdis ta leida muusikasse peidetud tähendusi, mõista helilooja isiksust. Muusika on kui keel, mille semantilist aspekti ta uuris. Ka väga asjalikel muusikateaduslikel teemadel arutleb Tauk kaunite, kujukate ja tabavate sõnadega. Kõik antud kogumikus sisalduvad artiklid ja intervjuud ning arutlused elu ja muusika seoste üle on väljenduslaadilt naiselik: romantilised ja ülimalt kaasahaaravad.

Soovitab Rita

12.9.10

Taavi Kangur "Kõigile saab kurikaga virutada"

Tänapäev, 2010

Kuna romaani "Kõigile saab kurikaga virutada" ilmumine langes kokku Tallinna "kurikamõrvari" tabamisega, tekitas see romaan minus teatud uudishimu ja pean tunnistama, et ei kahetse lugemisele "raisatud" aega.

Keskealine Kalle Marve on peale viieaastast suhet jäänud taas üksi. Et eluga edasi minna, kolib ta väikesest Tapa linnast pealinna, kus asub tööle baari turvamehena. Vaatamata algsetele ebameeldivustele näib kõik laabuvat, kuni toimub saatuslik baarikaklus. "Ükski heategu ei jää karistamata" ja nii satub Kalle pooljuhuslikult kuritegelikku maailma ja vaikse seaduskuuleka eluga võib hüvasti jätta....

Pärast lühijutuvõistlusel 2. ja 3. koha saavutamist, leidis Taavi Kangur (sünd 1974. a), et aeg on küps raamatu kirjutamiseks. Nii nägigi ilmavalgust käesolev romaan, mis saavutas kohe kirjastus Tänapäeva romaanivõistlusel II koha.

Autori varasemaid kirjutisi võite lugeda kvartaliajakirjast Algernon.

Soovitab Iivi Kask

6.9.10

Jean Sasson "Mayada, Iraagi tütar: ühe naise ellujäämise lugu Saddam Husseini valitsusajal"

Huvist Iraagi ja iraaklaste tegeliku eluolu vastu otsustas Jean Sasson külastada 1998. aasta suvel Iraaki. Iraagis soovis ta leida endale naistõlki, sest teadis, et araabia mehe kuuldes ei räägiks ükski araablanna temaga avameelselt. Nii ta kohtuski ta tõlgi Mayada al-ʻAskariga. Jeanist ja Mayadast said peagi sõbrad, kes pidasid tihedalt ühendust.

"Aasta pärast meie esimest kohtumist jäi Mayada kadunuks. Tema kodutelefon ei vastanud. Mu kirjadele ei tulnud vastust. Just siis, kui hakkasin meelt heitma, Mayada helistas. Ta oli kodus Bagdadis ja ütles, et oli olnud puuris, see tähendab vanglas. Targu ei hakanud ma lähemalt pärima. Alles pärast seda, kui ta oli Jordaaniasse põgenenud, sain teada tema vahistamise, piinamise ja põgenemise loo. Pärast Mayada arreteerimist alanud sündmusteahel sai selle raamatu kirjutamise tõukeks."

Iraagi ühe väärikama ja lugupeetuma perekonna liige Mayada al-ʻAskari kasvas luksuses ja käis läbi kuninglikust soost isikutega. Mayada sugupuu ulatus Osmanite impeeriumisse. Mayada isaisa Jaʻfar Paša al-ʻAskari oli erakordne mees, kes teenis Araabia regulaararmee komandörina ning võitles koos T. E. Lawrence´i ja prints Fayşaliga Osmanite impeeriumi vastu. Mayada emaisa Sāti’ al-Husrīd peeti kogu araabia maailmas geeniuseks ja araabia rahvusluse isaks. Ta oli esimesi õpetlasi, kes nõudis, et araabia maid valitseksid araablassed ise. Hoolimata Saddam Husseini valitsusest, mis läks iga aastaga aina türanlikumaks, elas Mayada Iraagis. Ta töötas Iraagis ajalehereporterina. Ta abiellus ja sünnitas kaks last Iraagis. Ta elas üle Iraani-Iraagi sõja. Ta elas üle Lahesõja. Ta elas üle sanktsioonid. Raskustest hoolimata uskus ta, et saab elada kogu elu Iraagis, maal, mida ta oli lapsepõlvest saadik armastanud. 1999. aasta 19. juuli hommikul kihutas Mayada al-ʻAskari tööle trükiärisse, mille ta aasta tagasi avanud. Vaevalt oli ta kontorisse jõudnud, kui uks lendas lahti ja sisenes kolm meest. Mehed otsisid kontori läbi, laadisid arvutid-printerid autole ja ka Mayada viidi kahe mehe vahel autosse. Auto kihutas läbi Bagdadi rahvarohkete tänavate. Mayada sai marsruudist niipalju aru, et ta viiakse Saddami salapolitsei peakorterisse Baladiyati, mis oli ühtlasi vanglakompleksi eest. Algab Mayada vangitus 52. kongi varjude seas.

2002. aastal otsustas president Bush, et iraaklased olid Saddam Husseini ajal piisavalt kannatanud ja 2003. aasta alguses kukutasid koalitsiooniväed Husseini võimult. Samal aastal otsustas Mayada, et ta tahab rääkida maailmale tõtt Iraagi elust inimese silme läbi, kes oli näinud Iraaki igast küljest, Saddami paleest ja Saddami piinakambritest.

Raamatu lisadeks on Iraagi riigipeade loend alates Iraagi asutamisest 1921. aastal, naaberriikide tutvustused, Iraagi kronoloogia ning lühike selgitav sõnastik raamatus esinevate isikunimede, kohtade ja märksõnade kohta.

Soovitab Evi Märs

Epp Petrone "Kas süda on ümmargune"

Epp Petrone on endale praeguseks nime teinud paljude raamatutega. Kõige tuntum on nendest "Minu Ameerika" I ja II osa, kuid ka lasteraamatud ja artiklid ajakirjades pole vähem olulised.

Suvel ilmus reisiraamatu "Kas süda on ümmargune" I osa. Selle romaani pealkiri võiks vabalt olla ka "Minu maailm", kuna ta rändab tõesti peaaegu kogu maailmas. Epp hüppab turvalisest elust täielikku tundmatusse ja läheb koos väga erilise ja imeliku inimesega, ehtekaupmehe, "metsjeesuse" Harryga laia maailma. Oma rännakutel koos Harryga kohtus ta väga paljude huvitavate inimestega, kes teda mõjutasid ja kujundasid. Kümme aastat hiljem läheb ta koos oma mehe ja kahe lapsega uuesti samadesse kohtadesse, kohtub samade inimestega, kes tema jaoks sel kaugel ajal olulised olid. Oma jutustustes on Petrone väga aus ja avameelne. "Pean olema aus ja rääkima ära selle loo, millest ükski mu varasem artikkel ei räägi. Miks ja kuidas ma neil reisidel käisin? Võib-olla suudan ma kirjutamise käigus leida vastused küsimustele, mis minevikus lahendamata jäid, lootsin ma."

Raamatus põimuvad reaalsus, mäletamine ja isiksuse muutumine ajas keeruliseks väga haaravaks tervikuks. Kindlasti on käesolev romaan Epp Petrone kõige parem tekst.

Soovitab Anne

1.9.10

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

Uus teos tuntud ulmekirjanikult Indrek Harglalt, kes on tuntud Frenchi ja Koulu lugudega. Seekord tegu esimese eesti gooti kriminaalromaaniga, mis viib meid keskaega ja iidsesse Tallinnasse, aastasse 1409, kus toimetavad ordumehed, raehärrad, dominikaani mungad ja linnadaamid ning veriseid kuritegusid uurib apteeker Melchior Wakenstede. Raamat on suhteliselt täpne ajalooliste faktide ja ehitiste osas, samas tegu ikkagi väljamõeldise ja klassikalise sünge ja õudsa kriminaalromaaniga. Tegu sarja esimese raamatuga. Tulevikus plaanib autor tuua peategelaseks Melchiori poja.

Soovitab Riina Griffel

31.8.10

Slash, Anthony Bozza "Slash"

Kaasakiskuv ja haarav elulooraamat, mille autoriteks on Slash (kodanikunimega Saul Hudson) koos kunagise Rolling Stone'i ajakirjaniku Anthony Bozzaga. See on lugu ühest maailma parimast kitarristist, tema elu alates lapsepõlvest, tema esimesest bändist Slash Snakepitist, jätkates raju ajaga koos Guns N'Rosesiga kuni Slashi uue bändini Velvet Revolverini. Andeka muusiku elu on kirjeldatud kerge eneseirooniaga, ausalt ja naljakalt. Kuigi selle rock'n'rolli legendi elu on olnud täis probleeme suhetega, narkootikumidega ja kohtuasjadega, on Slash tulnud alati kõigest edukalt välja ja selles raamatus jagab ta oma hullumeelset ja metsikut elu meiega.

Soovitab Riina Griffel

Sarah Forsyth "Orjaplika"

Tammerraamat, 2010

Raamat on tõsielust. Saraht kuritarvitati kodus ja ka lastekodus. Peale internatkooli püüab Sarah oma eluga järje peale saada. Ta astub kolledžisse, et saada diplom, mis annab õiguse töötada lasteaias. Elades pärast purunenud suhet ema juures, leiab Sarah ajalehest kuulutuse: "Pakutakse tööd kasvatajale lasteaias välismaal. Võimalik elamispind. telefoni nr" Ema küll ei usaldanud seda tööpakkumist. Sarah oli sel ajal 19. aastane ja tahtis ellu muutust. Ta helistab antud numbril ja saab töökoha Amsterdami. Kohtumine Sallyga toimub Schipholi lennujaamas. "Võib-olla varjutas äkiline kergendustunne teise silmapilkse reaktsiooni, mis mul peast läbi käis: see naine pole mingi lasteaiakasvataja! Taipasin seda esimesest pilgust. Sally kandis väga lühikest ja liibuvat musta seelikut, pika säärega musti nahksaapaid ja pikka musta nahkjopet. Lasteaiakasvatajad nii riides ei käi...

See, kuidas ta rääkis - väga kiiresti, nagu oleks ta ülierutatud või väga närviline - üksnes võimendas muljet. Kõik maandumisest peale minu kallal närinud vaistud, kuues meel ja tibatilluke "miski" minu peas ühinesid nüüd ja püüdsid minu peale karjuda: "Kao selle naise juurest minema - kohe!" Jumal küll, kuidas ma soovisin, et oleksin neid kuulda võtnud." Sally viis Sarah John Reece'i auto juurde. Ta surus tütarlapse auto tagaistmele, kus oli juba enne kolm tüdrukut. Autos sihtis John teda püstoliga paari tolli kaugusel näost ja nõudis passi. Ta viidi ühte räämas hotelli. Sally rääkis, mida Sarah järgmisel päeval tegema hakkab. Kui Sarah ütles, et ei taha seda teha, siis Sally ütles: "Sa teed seda, sest sind sunnitakse. Sul ei ole sõnaõigust. Pass on Johni käes, ma andsin selle talle autos. Sa oled nüüd tema oma ja ta teeb sinuga, mida ise heaks arvab. Täpselt samamoodi, nagu ta teeb kõigi teistega, nagu ta teeb minuga. Kui sa keeldud, siis ta lööb su maha - usu mind, sa poleks esimene prost, kes siin ära kaob. Kui sa ei teeni piisavalt raha, siis ta peksab sind. Kui sa proovid ära joosta, siis ta tapab su. Sellised on reeglid." Järgmisel päeval pandi ta tööle Amsterdami punaste laternate kvartalis. Ta oli ümbruskonna noorim, värskeim liha ja pidi teenindama vähemalt 10 klienti päevas. Umbes kuu aega oli Sarah Reece'i ori, siis andis Reece tüdruku võlgade katteks Gregorile.

Inimkaubanduse telgitagustest saad rohkem teada raamatust.

Veel samal teemal:
Victor Malarec "Natašad: inimkaubandus tänapäeval"
Wensley Clarkson "Orjatarid: orjusest 1990. aastatel", "Vaikijate hääled"

Soovitab: Evi Märs

19.8.10

Nele Siplane "Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus"

Tallinn : Eesti Ajalehed, 2010

Raamat annab üsnagi põhjaliku ülevaate egiptlaste igapäevaelust, nende traditsioonidest ja harjumustest. See kõik on kirja pandud sügava poolehoiuga selle meile kauge maa inimeste vastu.

Raamatu autor näitab, et elu moslemite hulgas ei olegi alati nii troostitu, kui üsna paljudest sellelaadsetest kirjutistest oleme lugenud. Ta ise ütleb raamatu kirjutamise eesmärgi kohta, et see on "lootus, et ühe tavalise inimese elukildude abil muutub meie kõigi ühine maailm ehk veidigi tolerantsemaks, mõistvamaks ning kummutab eelarvamused ja müüdid".

Autori sõnul on see "lugu ühe tavalise eesti tüdruku eneseotsinutest ja unistuste täitumisest, igapäevasest elust ja eluliselt olulisest, aga niisamuti on see lugu iga teise keskmise egiptlase, aga ka moslemi... elust".

Soovitan lugeda!

Aili

14.7.10

Schapelle Corby ja Kathryn Bonella "Elu ilma homseta"

Raamatu autor, Kathryn Bonella, puutus esimest korda Schapelle Corby juhtumiga kokku Austraalia uudistesaate "60 minutit" produtsendina. Raamatu kirjutamiseks elas Kathryn kümme kuud Balil. Nad veetsid koos pikki tunde Kerobokani külastusalal, vesteldes ja raamatu peatükke viimistledes. Schapelle pidas päevikut ja kirjutas sinna sellest, millest kõnelda oli liiga valus.

Raamat on tõsielust. Schapelle Corby läheb Austraaliast, pere ja sõpradega, õe sünnipäevale ja puhkusele Bali saarele. Kuna otselennu piletid olid kõik välja müüdud, pidid nad reisima ümberistumisega Sidneys. Äralennu hommikul nöökis ta veel sõbrannat, Katrinat, et ta oma pagasi lukustas.

Schapelle põrgu algab kui ta 2004. aasta 8. oktoobril Ngurah Rai lennujaamas lennukilt maha tuleb ja tollikontrolli läheb. Schapelle jättis tähele panemata hoiatavad märguanded oma lainelaua koti juures. Koti kanderihm oli katki lõigatud ja kaks lukukelku olid keskele veetud kuigi tema tõmbas need alati vasakusse serva.

"Mul ei tulnud hetkekski pähe, et keegi oleks võinud sinna midagi juurde panna. Oleksin võinud peatuda, kui nägin veidralt kinnitõmmatud tõmblukku, kuid asjad liikusid kiiresti edasi. Ja siis aeg peatus.Kui olin lainelauakoti lahti teinud, vapustas vaatepilt mind tõsiselt - seal oli midagi, mida mina sinna pannud ei olnud. Uhh! Lõin korraks vankuma ja mu süda jättis löögi vahele. Ma teadsin, mille moodi see välja paistis, kuid polnud kindel. Vaatasin tolliametnikule otsa - kas tema nägi sedasama, mis minagi? Ma ei suutnud midagi öelda, paanikatunne ja šokk tegid mu tummaks. Ninna lõi selgelt äratuntav kanepilehk. Mu käed hakkasid värisema, mattis hinge. Mis toimub? Ma teadsin, et pakk ei kuulu mulle, aga samuti seda, et nüüdsest on see minu probleem. Mulle torkas pähe, et see on nagu stseen filmist - halvast filmist."

Ja sellest hetkest algab Schapelle pikk kolgata tee. Kott kästi kontorisse viia. Algas asitõendite hävitamine.

"See oli kaos. Inimesed tormasid ruumist sisse ja välja, vaatasid, katsusid kotti, nuusutasid seda ja naersid. Ruum oli elektrit täis. Ametnikud rääkisid valjuhäälselt isekeskis ja mobiiltelefonidega, vaatasid mulle otsa ja naersid, vaatasid Jamesi ja naersid. Paljud astusid väikeste kilekotikestega ligi ja täitsid need kanepiga. Kõik see nägi välja nagu kaubamaja hulludel päevadel. Tuba oli täis valjuhäälset, elevil lobisemist ja oleks võinud arvata, et käib pidu. Nende inimeste jaoks oli see kindlasti väga õnnestunud õhtupoolik."

Teada on, et Indoneesias on karistusmäärad narkokuritegeude eest ühed karmimad maailmas. Schapelle vahistamisega tõusis suur meediakära üle maailma. Kuid sealne õigussüsteem lämmatas kõik katsed tõestada enda süütust. Kõik teenisid tema pealt: vanglaametnikud, ajakirjandus, meedia, advokaadid. Schapelle advokaat Lily oli algaja ja nõrk. Ta ei olnud varem tegelenud kriminaalasjadega.

"Mõnikord istusin rahulikult oma kongis ja lugesin raamatut, kui kongi trügis kamp Indoneesia üliõpilasi, kes jõllitasid mind nagu imelooma. ... Kohalikud bussijuhid tõid kohale karjakaupa turiste. See oli enam kui veider. Tegemist oli kurikuulsa, range režiimiga vanglaga, kus kandsid karistust mõrvarid, pedofiilid ja terroristid, kuid Austraalia turistid tulid kohale rannarõivastes, väikesed lapsed kaasas. See oli vangla, mitte vaatamisväärsus turistidele! Kuid Kerobokanis aeti avatud uste poliitikat: kõik võisid tulla ja vaadata sealset kõige populaarsemat vahakuju. Valvurid teenisid ühe päevaga rohkem raha, kui oli nende aastapalk. Ruupiaid sadas nagu oavarrest."

Nädal enne kohtuotsuse väljakuulutamist koitis Schapelle`ile väike lootuskiir. Käimas oli politseijuurdlus Sidney rahvusvahelises lennujaamas töötavate pagasikäitlejate asjus, seoses nende abitegevusega uimastikaubanduses. Neid fakte ei võetud arvesse.

"Lisaks sellele uuris neli kuud pärast minu kohtuotsuse langetamist lennujaamade turvalisust Briti lennundusekspert sir John Wheeler, kes leidis et läbi [Austraalia] lennujaamade toimetati kanepit ning et uimastikaubandusega seotud kurjategijad veensid või ähvardasid lennujaamade töötajaid ja lennukipiloote."

Polnud kahtlustki, et võimud tahtsid avalikkuse huvi lennujaamu puudutanud kuritegevuse vastu summutada... Ilmselt seepärast ei tulnudki enam uudiseid kokaiinisündikaadiga seotud pagasikäitlejate kohta. Polnud kuulda, et ühtki pagasikäitlejat oleks süüdi mõistetud."

Palju kurja tegi talle, et vahetult enne tema lõplikku kohtuotsust, võeti Denpasari lennujaamas kinni üheksa austraallast. Nad olid sidunud heroiinipakid ümber reite.

"Olin kindel, et nende heroiinivedu, mis kuu aega pärast minu kohtuotsuse langetamist ilmsiks tuli, sai üheks põhjuseks, miks mulle kakskümmend aastat mõisteti. Uskusin, et kohtunik määras mulle nii karmi karistuse sellepärast, et need jultunud uimastismugeldajad olid Indoneesia seadustele vilistanud." (Kuulsin, et peakohtunik pole üheski viiesajas uimastitega seotud kohtuasjas, mida ta on juhtinud, veel kedagi õigeks mõistnud, kuid klammerdusin siiski lootuse külge.)

Raamat lõpeb sõnadega:

"Pole küsimustki, kas Schapelle on süütu. Pole põhjust kahelda. On häbiväärne, et ta on pidanud vangis veetma neli õudset aastat kellegi teise kuriteo eest. Iga päeva alustab ta lootusega, et õiglus pääseb võidule, ja kui seda ei juhtu, saab sellest loost üks Austraalia suuremaid häbiplekke. Kõigile lennureisijatele: see lugu oleks võinud samahästi olla ka teie lugu. Kathryn Bonella"

Soovitab Evi Märs

7.6.10

Lagle Parek "Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan"

Kunst, Tallinn, 2010

Lagle Parek alustab oma mälestuste raamatut ridadega: "Mul polnud mitte mõtteski kirjutada raamatut oma elust. Kuid ühel heal päeval tulid kirjastuse "Kunst" inimesed, et kas ma ei tahaks oma eulugu kirja panna. Ja lasksingi ennast nakatada. Minu sisemine rahu oli läinud ja ma jäin nõusse. Ilmselt ilmutas end ka minus peidus olev edevuse paharet. Aasta oli 2007." Tänu sellele saame me osa tema muljeterohkest elust. Raamatus on mälestusi lapsepõlvest, kooliajast, elust patareis, poliitvangide elust väikeses tsoonis, muudatuste ajast Eestis. Raamat lõpeb Lagle Pareki eluga Pirita kloostris. Et elu väikeses tsoonis oleks talutavam leiti väikseid asju, millest rõõmu tunda. Olgu see või kass Njurka.

Read raamatust: "Kahtlemata oli väga tähtis elanik meie tsoonis ka kass Njurka, kes oli seal istunud kauem kui meie, ta arvati olevat oma viisteist aastat vana, eluaegne istuja. Njurka oli meil majanduslikult kõige sõltumatum, tal oli alati võimalik oma toidulauda rikastada värske lihaga. Hiirte ja rottide puudust Baraševos polnud, traataiad tema jahiretki ei piiranud. Meie varudes aga oli alati puutumatu osa Njurkale, juhuks kui meil oli näljastreik."

Tunti rõõmu jõuludest. Varakult hakati selleks varuma toite saadetud pakkidest. Ei puudunud küünladki jõululaualt. "Sel sügisel leidsime ka mooduse, kuidas endale küünlaid valmistada. Galjal olid liigesed haiged ja ta sai sanitaarosakonnalt parafiini soojade kompresside tegemiseks. Kompressid tehtud ja parafiin vaba! Õmblustöökojas jäid meil üle niidirullide plastmassist südamikud ja nendest saidki meie küünalde vormid. Keskele niidist taht ja sulatatud parafiin sisse. Kõige keerulisem oli leida tahile paras paksus, et põleks samas tempos parafiini sulamisega. Aga katse ja eksituse metoodil jõudsime päris heade tulemusteni. Küünlavalgel lugesime, kui olid elektrikatkestused, liikusime pimedas majas ja muidugi pidutsesime."

Tsooni sai tellida Eesti ajalehti, muidugi oma raha eest. Oodatud olid kirjad, pakid ja kohtumised kodustega. "30. oktoobril pidas kogu laager ühepäevast näljastreiki tähistamaks poliitvangide päeva. Selle päeva eest said Tanja ja Ira 15 päeva kartsa, teistele jagus lihtsamaid karistusi, poe või kokkusaamise keelamist. Ja seletati selgelt: "Järgmine kord lähete kõik kartsa.""

Suvel korrastati vangla territooriumi ja augusti lõpus kõik õitses ja rohetas.

Siin veel üks katkend kirjast Lembitule:
"Pühapäev. Olen viimast päeva Tuhkatriinu. Praegu keeb supp ja on aega. Teeme praegusel aastaajal väga mõnusat suppi: saialilled (nii lehed kui õied), kressilehed, porgandi pealsed, nõgesed. Väga maitsev tuleb. Saime veidi eelmiste saadetistega puljongi kuubikuid, nüüd on supid väga head. Õhtuks hakin sama segu suure pesukausi täie toorelt, lisan veel võilille lehti. Segu maitsestame sidrunhappega, suhkru ja õliga. Väga maitsev, imelik ainult, et öösel veel ei inise! katsume suvel kroonutoitu mitte süüa."

Selle raamatu näol ei ole tegemist kergemat sorti lugemisvaraga. Tõsiselt hea ja mõtlemapanev raamat.

Samal teemal veel:
"Kõige taga oli hirm", 2010
Valentine Nõlvak "Ellujääja", 2007
Silvi Kuhi Teesalu "Sirelid õitsevad juunis : minu ema lugu", 2003
Aili Viitar "Siberi-raamat", 1990
Aleksandr Solženitsõn "Gulagi arhipelaag", 1990

Soovitab Evi

João Lopes Marques "Minu ilus eksiil Eestis"

AS Ajalehed ja João Marques, 2010

João Lopes Marques on vabakutseline ajakirjanik ja stsenarist ning teeb koostööd Portugali suuremate meediaväljaannete ja riigitelevisiooniga. Sündinud 1971. aasta augustis Lissabonis. Oma ajakirjanikukarjääri alustas ta 1995. aastal lühiuudistega Põhja-Iirimaast. Kolm aastat tagasi hakkas ta Eesti Ekspressi iganädalasi kolumne kirjutama. Enne Eestisse maandumist 2006. aastal oli Marques maailmarändur, kes reisis ringi Austraaliast Honduraseni, Brasiiliast Indiani, Guinea-Bissaust või Sansibarist rääkimata, kirjutades lugusid Portugali ajakirjadesse elust eri paikades talle omases pehmelt sarkastilis-humoristlikus võtmes.

Oma eessõnas João Lopes Marquesi raamatule "Minu ilus eksiil Eestis" kirjutab Askur Alas: "Minu hinnangul on João lood meile vajalikud sellepärast, et nad pakuvad värskendava kõrvaltvaataja pilgu meie väiksele konnatiigile. Tema arutlused on justkui peegel, kust me näeme iseennast ja oma tegemisi - nii nagu me neid varem ei ole näinud. Seetõttu need artiklid ka ei aegu, vaid jäävad kroonikana pikemaks kestma. Ilmselt ka sellepärast hoiad sina, armas lugeja, seda raamatut praegu käes ja loed huviga.
João lugusid iseloomustab pehme huumor, tema iroonia pole ründav, puudub tigedus ja agressiivsus, mida tänapäeval kahjuks nii tihti näeb. Olgu tegu looga, milles analüüsitakse noorte eestlaste rändu Austraaliasse, eestlaste endi eksikujutlusi välismaalaste suhtes, või filosoofilise mõttekäiguga juhuste osast elu mõtte otsingul.
Siin raamatus on lugemisvara, mida saab mõnuga, jalad seinal, nautida."

Mõnusat lugemist!

Veel ilmumas samalt autorilt:
"Mees, kes tahtis olla Lindbergh"

Soovitab Evi

4.6.10

Signe Vesso, Kaupo Saue "Õnnelik meeskond"

Äripäev, 2008

Pikaajalise meeskondade koolitamise kogemusega autorid räägivad lihtsalt ja inimlikult meeskonnatöö olemusest, toovad näiteid erinevatest kriisidest ja annavad juhiseid, mida ühes või teises olukorras ette võtta.

Autorite koostöö väga paljude meeskondadega on näidanud, et saavutuste, edu ja õnnelikkuse võtmed on juhi käes. Kuna juhil on oma meeskonnaliikmete üle mõjujõud ehk võim, siis tema emotsionaalsed seisundid mõjutavad tugevalt meeskonda. Autorite tähelepanekul saavutavad tunduvalt paremaid tulemusi need juhid, kes väljendavad oma meeskonnaliikmete suhtes rohkem sooje tundeid ja hoolivust.

Enamasti teebki inimesi õnnetuks meeskonnajuhi käitumine – arusaamatu juhtimine ja külmad suhted. Samuti teevad õnnetuks halvad meeskonnasisesed suhted. Kui aga meeskonnas pöörata tähelepanu vaid suhete parandamisele, ei tee see veel inimesi õnnelikuks, pigem vähendab see õnnetust. Tõeliselt õnnelikuks teeb inimesi koosloomine, arenemine, eesmärkide saavutamine ning tunnustus nende eest.

Koosloomingu seisukohast jagavad autorid meeskondi koosmängivateks ja kooshädaldavateks meeskondadeks. Õnnetus meeskonnas on ohvrid, kes hädaldavad koos halva eilse ja tänase üle. Esiteks ei usuta positiivsemasse tulevikku ja teiseks pole energiat sinnapoole liikuda. Ohvrite meeskonda iseloomustab eelkõige suletud ruumi nähtus – olukord, kus info ei liigu ja puudub võimalus avameelseteks aruteludeks. Selle tagajärgedeks on tagarääkimiskultuuri vohamine, süüdlaste otsimine lahenduste leidmise asemel.

Autorid on aastaid katsetanud viise, mis soodustaksid meeskondade koostööd ja tulemustele orienteeritust samal ajal. See, mida nad arenguprogrammide raames ettevõtetes on teinud, ongi suures osas ruumi avamine ja seda saavad teha ka meeskonnajuhid ise. Avatud ruumis on igati soodustatud inimeste vahelised tähendusrikkad vestlused ning iga meeskonnaliige on teadlik enda rollist ja vastutusest positiivsete muutuste tekitamisel.

See raamat on üks parimaid meeskonnatöö alalt, mida võib soovitada nii juhtidele kui ka alluvatele.

Lada Siimon

3.6.10

Yasmina Khadra "Plahvatus"

Pegasus, 2010

Yasmina Khadra (tõlkes roheline jasmiin) on 1955. aastal sündinud Alžeeria kirjaniku Mohammed Moulessehouli kirjanikunimi. Endine Alžeeria sõjaväe ohvitser võttis endale pseudonüümiks oma naise nime, et vältida sõjaväelist tsensuuri. 2001. aastal läks ta erru ja asus elama Prantsusmaale. Tema romaanid räägivad sageli tema sünnimaad laastavast usulisest fanatismist ja võimuvõitlusest, samuti Lääne ja Ida suhetest.

See romaan uurib sellist julma kaasaegset nähtust nagu enesetapu-pommitajad. Raamatu peategelane ja loo jutustaja on Araabia päritolu doktor Amin Žaafari, kes on naturalisatsiooni korras saanud Iisraeli kodakondsuse ja töötab Tel-Avivi haiglas kirurgina. Kasvanud üles beduiini perekonna tagasihoidlikes tingimustes, igasuguste eelarvamuste kiuste lõpetanud kõrgkooli kursuse parimana ja saanud tunnustatud ja lugupeetud kirurgiks.

Lugu saab alguse terrorirünnakust ühes haigla läheduses olevas restoranis, milles toimunud plahvatuse tagajärjel saab surma ja haavata palju rahulikke elanikke. Haiglas on arstid sunnitud tunde ja tunde veetma operatsioonisaalides, et päästa õnnetuses kannatada saanuid. Aga doktor Amini jaoks muutub see päev lõputuks košmaariks, kuna selgub, et üks plahvatuse ohvritest on tema naine Sihem. Asi läheb veel hullemaks, kui politseikapten selgitab, et Amini naine ei olnud restoranis mitte juhuslik einestaja vaid kui pommivööd kandnud enesetaputerrorist. Amin keeldub seda uskumast, aga valus tõde jõuab lõpuks ka temani. Jääb vaid küsimus: miks? Miks läks seda teed naine, kes oli ilus, arukas ja kaasaegne, ümbruskonna poolt hinnatud ning oma mehe poolt hoitud ja hellitatud. Amin otsustab minna otsima oma küsimustele vastuseid Palestiinasse, kus asuvad tema naisega toimunu algpõhjused ja inimesed, kes olid sellega seotud. Seal nähtu, kogetu ja tema enda suhtes seal kasutatud vägivald vaid süvendavad tema veendumust, et tapmine ja häving ei ole lahendus.

Oma rännakul läbitud kadalipu tulemusel arvab Amin end aru saavat, mis tõukas naist sellele teole: "Sihem oli alati kandnud endas viha, juba ammu enne seda, kui ta minuga tutvus. Ta kasvas üles rõhutute poolel, olles vaeslaps ning araablanna maailmas, kus ei andestata ei ühele ega teisele. Vältimatult tuli tal laskuda väga madalale, samuti nagu minul, kuid selle vahega, et tal ei õnnestunud kunagi uuesti püsti tõusta. Mõnede järeleandmiste kandam on raskem, kui aastate koorem. See, et ta läks nii kaugele, et toppis end lõhkeainet täis ja marssis säärase veendumusega surma poole, tuli sellest, et ta kandis endas nii jõledat ja julma haava, et tal oli häbi seda mulle paljastada; ainus viis sellest vabaneda oli koos sellega hukkuda, nagu kurjast vaimust vaevatu, kes viskub alla kaljult, et võidutseda oma kaduvuse ja oma deemoni üle. Tõsi küll, ta varjas oma arme imetlusväärselt-võib-olla püüdis ta neid ära minkida, kuid edutult. Piisas ühest väikesest tõukest, et äratada ellu temas suikuv elajas."

"Plahvatus" on inimlik, võimas ja kurb romaan, mis pakub rikkalikult mõtlemisainet, maalib terrorismile näo, keha ja tunded, võimaldab lugejale suhteliselt masendava sissevaate Iisraeli-Palestiina konflikti tagamaadesse ja igapäeva. Autor viib lugeja kokku selle kriisi kõikvõimalike esindajatega, iisraellaste, palestiinlaste, korrakaitsjate, ohvrite, humanistide ja fanaatikutega. Selle raamatu näol ei ole tegemist just kergemat sorti lugemisvaraga, aga mõtlemapanevat on selles palju.

Soovitab Imbi Lumiste

20.5.10

"Kultaste saaga"

Tallinn : Tammerraamat, 2010

Sisaldab: Lembit Lauri intervjuu Nikolai Kultasega "Nikolai Kultase elujutustus", mis tehtud Eesti Raadio saatele "Kirjutamata memuaare" 1988. a ja ilmunud raamatuna 1991. a.

Nikolai Kultase tütre Kristi Kultas-Ilinsky elujutustuse "Nii nagu see oli", ilmunud algselt inglise keeles.

Tallinna esinduskohviku Kultas omaniku Nikolai Kultase ja tema tütre mälestused on ühe perekonna lugu, teekond läbi ränkade ja keeruliste aastate.

Nikolai Kultas sündis 1908. a Rakveres, kus tema isa pidas pagari ametit. Õppis Hans Kubu eragümnaasiumis, Tallinna Reaalkoolis, Brno Tehnikaülikoolis Tšehhimaal ja ühe aasta Tartu Ülikoolis, mis jäi aga majanduslikel põhjustel pooleli. 1932.-1936. oli Tartus kohviku, kino ja mitme muu ettevõtte omaniku Johannes Paabo juures ärijuhiks. 1937. a avas aga ise kohviku Tallinnas Vabaduse platsil. Kahjuks, sai ta selle omanik olla lühikest aega. Kohvik natsionaliseeriti nõukogude võimu poolt ja Kultaste pere küüditati.

Kristi Kultas-Ilinsky (sünd 1937) lugu on tema autobiograafia, nii nagu ta seda ise eessõnas nimetab. See on "minu elulugu. Lugu ellujäämisest nõukogude süsteemis... lugu saatuse keerdkäikudest ja õnnelikest kokkusattumustest, mis vormivad inimese elu ja muudavad vahel nii drastiliselt suunda, et on raske ette kujutadagi. Minul on neid palju olnud." Need on mälestused Siberi-aastatest, kohtumistest vangilaagrisse viidud isaga, õppimisest Moskvas, töötamisest nii Eestis kui Venemaal, kus algas tema teadlasekarjäär, ning edukatest aastatest koos abikaasaga Ameerika Ühendriikides.

Küsimusele, mis on see elutarkus või põhimõte, mis aitas rasketel aastatel vastu pidada, vastas Nikolai Kultas: "Inimene ei pea olema lihtsalt optimist. Sa pead olema reaalne optimist. Ei tohi ennast norgu lasta. Pead edasi tegutsema. Pead edasi mõtlema..."

Soovitab Aili

Ain Jürisson "Draamateatri raamat: teatrist ja teatriperest aegade voolus"

Tallinn, 2010

Eesti Draamateatri kauaaegne lavastusala juhataja (aastatel 1981-2005) ja näitleja (1958-1981) Ain Jürisson - mees, kes on mänginud ja lavakujundust ette valmistanud Ilmar Tammuri, Voldemar Panso, Mikk Mikiveri, Mati Undi, Evald Hermaküla, Priit Pedajase, Hendrik Toompere jpt lavastustele, teatrit teinud koos mitme näitlejate- ja teatrikunstnike põlvkonnaga, üle elanud kümme teatrijuhti, hääle andnud sadadele multifilmitegelastele – on kokku pannud ülevaatliku raamatu oma koduteatri ajaloost ja inimestest seal sees.

Eessõnas kirjutab autor: "See raamatuke ei pretendeeri absoluutsele ajaloolisele tõele, kuid faktid ja daatumid on võimalikult täpsed. ... Siinne on minu pilt, minu poole sajandi kogemustest vormitud pilt lava pealt ja lava tagant, tegelaste toast ja töökodadest. Kirjutatu ei kujuta endast otseselt Draamateatri ajalugu, kummatigi ei saa sellest mööda, meenutades inimesi, kes seda ajalugu teinud, kelle loomingu mõjuväli ulatub tänasesse päeva ja on alusmüüriks tänastele mõtlemistele ja tegudele."

Need inimesed, kes seda ajalugu teinud, pole mitte ainult näitlejad, kes lavalaudadel rambivalguses meile tuttavaks saanud, vaid ka nn lavatagused töötajad, ilma kelleta ei sünniks ükski teatrietendus. Ka nendest inimestest räägib Ain Jürisson.

Raamat jaotub viieks osaks: Maja raamat. Teatri raamat. Näitlejate raamat. Reiside raamat. Kunstnike raamat.

Raamatu lõpus on nimekiri kõigist näitlejatest, kelle õlgadel on Eesti Draamateater püsinud üheksa aastakümmet.

Soovitan lugeda.

Aili Höövelsoo

11.5.10

Margus Karu "Nullpunkt"

Pegasus, 2010

Margus Karu sündis 1984. aastal Tallinnas. Pärast õpinguid filmirežii erialal töötas ta peamiselt reklaami- ja filmiprodutsendina. 2008. aastal pakkis Margus oma asjad ja rändas kaks aastat mööda võõramaa radasid. Sellel retkel valmis tema esimene romaan "Nullpunkt".

Üle kõige on tegemist romaaniga tänapäeva koolinoorte elust. Raamat räägib koolipoiss Johannese probleemidest ja eelkõige tema probleemsest kodust. Peategelasel õnnestub end kuidagi sisse rääkida ühte Tallinna eliitkooli, kuid avastab peagi, et on sattunud klassikaaslaste põlu alla. Asjad lähevad ka kodus halvemaks ning varsti ei olegi enam mitte kuskile langeda. Raamatukangelane üritab hakata õnnetusest välja rabelema ning koostab kindla skeemi, kuidas asjad tagasi õigesse ritta seada.

Ideaalne raamat kõigile, kuid usun, et sihtgrupp on teismelised. Raamat säilitab kogu kestvuse ajal piisava keerukuse, kuid samas ei ole teda raske lugeda. Tõsiselt hea ja mõtlemapanev raamat.

Sarnased raamatud: Sass Henno "Mina olin siin".

Soovitab Siim Kask 11. klass

Vaata ka treilerit:
https://youtu.be/SmBPczjB6kQ

Simon Sebag Montefiore "Sašenka"

Varrak, 2010

Romaan käsitleb ühe rikka Peterburi juudi suguvõsa kolme põlvkonna lugu.

I osa. Peterburi, 1916

Aleksandra Samuilovna Zeitlina on 16 aastane Smolnõi Aadlineidude Instituudi õpilane. Oma veendumustelt on ta tõsiusklik bolševik. Onu Mendel, kes on asumiselt põgenenud, kasutab Sašat käskjala-sidemehena, lendlehtede levitajana. Noore neiu esimene arreteerimine lõppeb siiski tänu isa, parun Zeitlini, kasulikele tutvustele õnnelikult aga ei muuda Saša veendumusi.

II osas. Moskva, 1939

Saša on abielus kaasvõitleja Vanja Palitsõniga ja nende peres kasvab 2 last – kolme ja poole aastane poeg Carlo, õige nimega Karlmarx ja viie aastane tütar Volja, keda kutsutakse hellitavalt Lumehelbekeseks.

Venemaal valitseb olukord kus kedagi ei saa usaldada, parimast sõbrast võib saada alatu pealekaebaja. Ka Saša ja Vanja arreteeritakse, lapsed jõutakse siiski päästa ning saata kaugele lastekodusse, kus nad hiljem lapsendatakse.

III osa. Kaukaasia. London. Moskva, 1994

Londonis elav Roza Getman palkab noore ajaloolase uurima oma tegelikku päritolu. Ilmneb, et Roza on Sašakese tütar Volja, keda lapsendas üks rikas juudi perekond. Leitakse ka vend Karlmarx, kellest on saanud arst ning kes juhtumisi on selle noore ajaloolase isa.

Lõppsõnas kirjutab autor järgmist:

"Raamatus on mõni ajalooline tegelane – kõige tähtsamad neist Rasputin ja Stalin – ja neid olen kujutanud nii täpselt nagu sain. Selles romaanis tahtsin kirjutada sellest, kuidas tavaline perekond kahekümnenda sajandi Venemaa võitudes ja tragöödiates toime tuli. Mind lummas tuhandete mehe ja lapsed kaotanud naiste julgus ja visadus ja ma küsisin endalt: kuidas nad vastu pidasid? Ja kuidas oleks neil hirmsatel aegadel käitunud igaüks meist? Ennekõike on see raamat armastusest ja perekonnast, kuid ma tahtsin ka, et nood Venemaa ajaloo kummalised ja traagilised päevad oleksid huvitavad lugejale, kes võib-olla ajalooraamatuid ei loe..."

Meie raamatukogust leiate samalt autorilt veel:
Potjomkin : vürstide vürst Varrak, 2002
Stalin : punase tsaari õukond Varrak, 2005
101 ajaloo suurkuju Varrak, 2008
Noor Stalin Varrak, 2008
Koletised Varrak, 2009

4.5.10

Reet Made "Lapsepõlve radadel: 32 tähendusrikast kasvamise lugu"

Tallinn : Menu Kirjastus, 2010

Raamat sisaldab Eesti Raadio saate "Päevatee" rubriigis "Lapsepõlvelood" kõlanud lapsepõlvemeenutusi Eesti tuntud kirjanikelt, muusikutelt, näitlejatelt, sportlastelt, teadlastelt, poliitikutelt.

Intervjueerija ja raamatu koostaja Reet Made kirjutab saatesõnas: "Lapsepõlv on me läte, tõeline aardelaegas ja pagas, kust saame tohutult palju vajalikku ja hindamatut kaasa oma eluteele. Nii on ka huvitav teada, kuidas kulges lapsepõlv tänapäeva tuntud ja tunnustatud inimestel... Mida väärtuslikku nemad oma vanematekodust, koolist, sõprade ringist ühes võtsid? Kuidas neid mõjutasid olulised sündmused ja suhted? Mida nad ammutasid oma lättest, et neist said just sellised, keda nüüd teame-tunneme, kelle tegevust hindame?"

Raamatus on oma lapsepõlve ja kooliaastaid meenutamas erinevas vanuses inimesed. Vanim neist Ferdinand Veike, noorim Liisi Koikson. Sinna vahele mahuvad veel 30 tuntud inimese mõtteretked lapsepõlveaastaisse. Mõned neist: Peeter Saul, Andres Tarand, Priit Aimla, Tõnis Mägi, Andrus Vaarik, Jaan Tätte, Andrus Kivirähk jpt.

Minu jaoks jäi nendest lugudest kõlama mõte, et ükskõik, millisel ajal ja millistes oludes on lapsepõlv möödunud, olgu kas või sõja jalust põgenedes, tunduvad lapsepõlveaastad ikkagi helge ja kaunina.

Ülo Tuulik ütleb: "Usun, et eriliselt õnnelikud on inimesed, kes suudavad lapsepõlve endaga kaasas tassida nii kaua kui võimalik, nii kaugele kui võimalik ja hoida seda aega endas kui Jumala või saatuse kingitust."

Eelmised valikud lapsepõlvelugusid on ilmunud kogumikes "Lapsepõlvest tuleme kõik" (2001) ja "Lapsepõlvelood" (2008).

Soovitab Aili Höövelsoo

23.4.10

Tõnn Sarv "Peksta ja kallistada: arvamuslugusid Eestist ja eestlastest"

Eesti Ajalehed 2010

Pealkiri ütleb täpselt ära, millise raamatuga on antud juhul tegemist. Näiteks mõned pealkirjad: Arglik rahvas; Joomahaigete maa; Eesti mainest jne...

Raamatu tagakaanel on kirjas: Tõnn Sarv ei ole tavaline eestlane. Võib-olla varem oli, aga pärast seda kui ta Taimaale elama sattus, näeb ta Eesti elu mõnevõrra teistmoodi. Kaugelt Taimaalt, kus - nagu ta ise tunnistab – inimesed suure osa ajast ei teegi suurt midagi, vaid tunnevad elust rõõmu, paistab eestlaste pidev sagimine-trügimine, materialismikultusele orienteeritus hoopis teistmoodi.

Autor peaks teadma, mida ta räägib, sest on elu vaadanud mitme nurga alt. Ta on olnud õpetaja, Muinsuskaitseliikumise aktivist ja avaliku elu tegelane, raamatukaupmees, ärimees... Lõpuks eemalseisja eluviis Taimaal.

Midagi head siinsest elust tal kirjutada ei ole. Paljud suhtumised, millega ise harjunud oleme, on tegelikult veidrad. Mõnikord ei tee paha elule laiemalt vaadata, mitte ainult enda kitsa mätta otsas püsida. Ettekujutuste purustamine on raske, aga mitte võimatu. Sellel teel on hea lugeda selliseid arendavaid mõtisklusi. Need pakuvad äratundmisrõõmu ja on isegi naljakad.

Margit Rossmann, raamatukoguhoidja

19.4.10

Tiina Rekand "Krimmi päevik: õpetajapreili juhtumused stepikülas"

Tänapäev, 2010

Autor on sündinud 11. märtsil 1985 Tartus.

Koolitee: Mooste põhikool (2000), Tartu Descartes’i lütseum (2003), Tallinna Ülikool 2006, jätkab magistriõppes.

Töötanud suvereporterina Postimehes; 2006–2007 vabatahtlikuna Rootsis; 2007–2008 Postimehe reporter; 2008 septembrist eesti keele õpetaja Krimmis.

EALLi noore ajakirjaniku preemia 2007. a eest. Keeled: inglise (heal tasemel), rootsi, vene (kesktase), prantsuse, hispaania, saksa, soome (algtase).

Harrastus: tegevus noorteorganisatsioonides, ujumine, jalgrattasõit, käsitöö, fotograafia.

Ise on ta ennast kirjeldanud järgmiselt: olen salapärane, kohusetundlik, veider, romantiku hingega tegelane, vahel ka naljakas ning haledalt kohmakas.

Mulle meeldib: ploomimahl, sügise ja talve vaheline aastaaeg, sinine värv, lugeda, jutte kirjutada, käsitööd teha, pildistada, pannkoogid, karamelli-hapukoorekook, vaikne muusika, jalgrattaga sõita.

2008. aasta augustis sõitis Krimmi sisemaale Aleksandrovka Keskkooli eesti juurtega lastele eesti keelt õpetama ajalehe Postimees 23-aastane reporter Tiina Rekand. Elama asus ta Krasnodarka küla eesti seltsi esinaise Rita Kuusk-Kadilkina juurde. Kadilkina on Järvamaalt 1860. aastatel Krimmi rännanud eestlaste järeltulija ehk krimmieestlane, nagu ta enda kohta ütleb.

"Krimmi päevik" on humoorikas jutustus sealsest külaelust, kommetest.

Juba lennujaamast väljudes on nahk täitsa higine sellest õhust, mis lennukiuksel pahvakana uimastades näkku lööb. Õhtu küll, aga higi voolab pisikeste niredena üle nina ning suure seljakoti (kuradi keeruline on kogu vajalik maine vara 20 kilo sisse mahutada) selgavedamine ei mõju ka just külmetava kogemusena - nii kirjeldab Tiina oma saabumist Krasnodarka külla.

Kõik tundub siin harjumatu ja algeline. Iial ei tea kas kraanist vett tuleb, aeg-ajalt on ka gaas läinud. Naljakalt ebameeldiv on ka nn auk-maas-tüüpi WC.

Koolikorraldus tuletab meile meelde nõuka aega, kus enne suuri külalisi vuntsiti kõik kenasti üles, istutati värske lilled ning ka stendid-loosungid said kapist välja otsitud. Siiani on uhkelt püsti ka V. I. Lenini kujud.

Pühadega on samuti omad lood. Kui prasdnik (püha) langeb nädalavahetusele, siis on reede või esmaspäev vaba.

"8. märts on selles riigis küll nagu mingi püha lehm - tähistatakse vaata et kolm päeva ette ja sama palju pärast ka," selgitab pidutsemise kommet Irina Jegorovna.

Vaatamata algsele võõrastusele koduneb Tiina Ukraina külaeluga niivõrd, et otsustab veel üheks aastaks jääda.

Loe veel:
http://www.postimees.ee/?id=138252
http://teadus.err.ee/arhiiv?cat=26&id=1159
http://www.tartuekspress.eu/index.php?page=1&id=33&type=2
http://www.maakodu.ee/index.php?page&grupp=artikkel&artikkel=16126

13.4.10

Deborah Schneebeli-Morrell "Aiaviljad pisipinnal: kottides, pottides, ämbrites, kastides ja kaussides"

Maalehe Raamat 2010, raamat on ilmunud sarjas "Rõõm ise teha".

Aed pakub toitu kõigile meeltele. Eri värvid, lõhnad, vormid, muld sõrmede all ja värske saagi mekkimine inspireerib, lõõgastab ja annab jõudu. Üha enam hakatakse huvi tundma, kust on pärit meie toit. Oleme mõistnud, et parem on süüa kohalikke köögivilju, kui neid, mis on jõudnud poelettidele läbides tuhandeid kilomeetreid.

Leidub palju neid, kes eelistavad elada loodussäästlikult ning loodussõbralikult. Seetõttu on mõttekas proovida ise kasvatada endale kasvõi veidi värsket, omamata selleks suuri pindalasid maad. Lõõgastav aialapp mahub isegi tillukesele rõdule. Seega, kui soovid kindel olla, et sinu saak on mürgivaba, kasvata ise. Lilleilu ja saagi oma kätega kasvatamine pakub õnnestumisrõõmu ja võimalust argiaskeldustset aeg maha võtta. Ilusad ja terved taimed, puhas elukeskkond ja loodusvara säästlik kasutamine on tänapäeva aiatrend. Taime kasvamine on looduslik protsess, sinu roll on vaid sellele kaasa aidata, luues sobivad tingimused. Maheaiapidamine on koostöö loodusega.

Paljusid köögivilju saab kasvatada väiksestes konteinerites. Kui kasvatad köögivilja kasvatusnõus, tuleb teada, et toida mulda, mitte taime. Taimevalik sõltub pottide asukohast. Lõunasse avatud kasvukoht sobib päiksepaistet armastatavatele taimedele ja põhjapoolsem kasvukohta vähem valgust nõudvatele taimedele. Söögitaimede valik on lai. Nii võib kasvatada maitsetaimi, ube, herneid, varajast kartulit ja juurvilja. Alustada võiks tuntumate maitsetaimede kasvatamisest. Basiilik on lausa kohustuslik maitsetaim. Mõned noored basiilikuistikud on ideaalne kingitus innukale kokkajale. Till, koriander ja piprarohi on samuti sobilikud potikultuurid. Proovi kasvatada amplitomatit, selline taim ehib uhkelt sinu rõdu või terrassi. Raamat innustab aiapidamisega alustajaid näppe mullaseks tegema, andes hulgaliselt nõuandeid algajale, kuid ka vilunud aednik leiab raamatust mõnegi näpunäite.

Soovitab raamatukoguhoidja Urve

12.4.10

Chapelle Corby, Kathryn Bonella "Elu ilma homseta"

Tammerraamat, 2010

Hea lugeja, see kõik oleks võinud juhtuda ka sinuga või sinu lähedastega.

Chapelle sõidab koos vennaga troopikasaarele, lootes seal kaks nädalat surfates lõõgastuda. Lennujaama pagasikontrollis avastatakse tema lainelaua kotist 4,2 kg kanepit. Riigis, kus narkokuritegude karistused on ühed karmimad, mõistetakse Chapellele 20 aastat vangistust. Mingit põhjalikku juurdlust ei toimu, arvestamata jäetakse kaasvangi tunnistused tegelike narkokullerite kohta. Chapelle ainuke süü seisneb selles, et ta ei lukustanud enne lendu oma pagasit, tehes sellega narkokullerite elu lihtsamaks. Mingil ajal, peale esmast pagasikontroll, sokutati kanep tema kotti. Kes ja millal seda tegi on siiani teadmata st. tegelik kurjategija siiani karistamata.

Vaatamata laiaulatuslikule meediakärale, ei ole keegi Chapellet lõpuni kuulanud. Nüüd kirjutabki ta selles raamatus oma loo, kuidas unelmate puhkusest saab košmaarne õudusunenägu ja seda 20 aastaks. Tänu perekonna toetusele on ta suutnud siiani vastu pidada aga kas kunagi õiglus ka võidule pääseb, pole teada.

Chapelle Corbyst võite lugeda veel:
http://www.postimees.ee/?id=18890
http://www.freeschapelle.com.au/
http://www.dailytelegraph.com.au/news/indepth/schapelle-corby
http://schapelle-corby-news.newslib.com/

9.4.10

Eesti helisalvestised 1939 / Estonian Sound Recordings 1939

304-leheküljeline eesti- ja inglise keeles, tavaformaadis, kõvas köites raamat, millega kaasas 12 CD.

1930ndate aastate teisel poolel tekkis Eestis huvi omamaise muusika kaasaaitamisele riiklikul tasemel. Saatkonnad soovisid omada heliplaate, mida mängida riiklikel tähtpäevadel ning ka jagada saatkondade kaudu eesti kultuurist huvitatutele. Kogumikus sisalduvat sooviti mängida nii oma- kui ka välismaistes raadiojaamades. Eesti Riigi Ringhääling korraldas suure heliplaadistusaktsiooni ja salvestamine leidis aset maikuus 1939, tehnilise poole eest vastutas suurkontsern Gramophone Company ning helisalvestusaparatuur ja tehnikud olid pärit Taanist. Kuu aja jooksul jõuti salvestada parim osa meie tolleaegsest muusikakultuurist, mis kahjuks jäi sõja puhkemise tõttu tootmisse minemata.

2004. aastal selgus, et Taani Rahvusraamatukogu heliarhiivis on säilinud Tallinnas tehtud eesti muusika helisalvestiste matriitsid ja sündis ühisprojekt, mille eesmärgiks need salvestised kuulajateni tuua.

Kogumiku "Eesti helisalvestised 1939" on koostanud prof Urve Lippus ja muusikateadlane Kadri Steinbach EMTA muusikateaduse osakonnast, kujundanud Tuuli Aule ning inglise keelde tõlkinud Anne Tihaste.

Kogumik toob esmakordselt kuulajate ette 169 muusikateost ning seitse Eesti Vabariigi riigimeeste sh Konstantin Pätsi ja Jaan Tõnissoni kõnet.

CD-de muusikavalik on žanriliselt mitmekesine: orkestri,- koori,- klaveri,- ja orelimuusika, kammermuusika, kammerlaulud ja laulud orkestriga, katkendid ooperitest ja operettidest, lööklaulud ja muusikat puhkpilliorkestritelt. 

Rita Tammetalu, raamatukoguhoidja

Carsten Gerlitz "Chor in der Schule: pop ballads"

Ballaadid oma hingestatuse ja meloodiliste tekstidega kuuluvad vaieldamatult popmuusikute lemmikute hulka. Ballaade on esitanud nii keskaegsed õuelaulikud kui tänapäeva staarid. Selles kogumikus sisaldub valik noorte heliloojate tuntuks lauldud ballaadidest, mis on seatud kolmehäälseks just koolikooride taset arvestades. Laulikus leidub ka info iga laulu ja selle looja kohta.

Kogumik sisaldab järgmiseid laule: "Just The Two Of Us", "Hey There Delilah", "Right Here Waiting For You", "Mad World", "Take My Breath Away". Kaasas on CD.

Rita Tammetalu, raamatukoguhoidja

"The Novello Primary Chorals: easy ABBA"

Koorimuusika on eestlaste hulgas ajast-aega populaarne olnud. Kui vahepeal kippuski koorilauljate seltskond liiga hallipäiseks muutuma, siis uue hoo kooritegevusele ja uute kollektiivide tekkimiselelgi andis ETV muusikaline meelelahutusmäng "Laululahing".

Esitatud laulude popmuusikalik kõla ning showelemendid on paljudes koorides elevust tekitanud ning sundinud koorijuhte senist repertuaarivalikut natukene muutma ja täiendama.

Valiku lihtsustamiseks on muusikatuppa jõudnud uus koorinootide kogumik: "The Novello Primary Chorals: Easy ABBA". Kogumik sisaldab koorile või ansamblile mõeldud, kahehäälses seades, populaarseid ABBA laule: "Dancing Queen", "I Have A Dream", "Mamma Mia", "Super Trouper", "Thank You For The Music", "Waterloo", "The Winner Takes It All". Kaasas on ka CD.

Rita Tammetalu, raamatukoguhoidja

25.3.10

M.M. Aronovich "Valge kassi maja"

Raamatu autor Pärnumaalt pärit Mara Maret Aronovich (1945) elab Ameerikas, kuhu ta jõudis Eestist Itaalia pagulaslaagri kaudu aastal 1982. Meil on temalt ilmunud 3 raamatut: "Õnnega koos" (1999), "Tagasikäiguga edasi" (2006) ja "Valge kassi maja" (2010).

Raamatu peategelane Laura on lapsepõlves vanematega Ameerikasse elama asunud. Nüüd, kahekümnendates eluaastates tundub aga elu olevat ummikusse jooksnud: õpingud ei vasta tema vajadustele ja ootustele, mistõttu ei suuda ta leida oma kohta elus ning armastatu jätab teda päevapealt maha ilma selgitusteta või õigemini väga segaste selgitustega. Nii otsustab neiu oma elus uue lehekülje pöörata ja teha seda Eestis, oma lapsepõlvemaal. Elu- ja töökoha leidmine läheb siin libedalt, isegi liiga libedalt. Kohe tekivad ka uued tutvused nii pereringist kui väljaspoolt. Sümpaatse tüübi Pärdiga ajalehe toimetusest tekib kohe hea klapp ja viimane kaasab ta oma kriminaalse taustaga uurimistesse.

Bussiga tööle ja koju sõites on teeääres Laura tähelepanu köitnud omamoodi maja, mille aknal peesitab vahel uhke valge kass. Maja erineb teistest niivõrd, et tekitab huvi selle kohta rohkem teada saada. Kompleksivaba ameerikas kasvanud neiu ei pea paljuks oma uudishimu rahuldamiseks uksele koputada ja omanikult ehitusmaterjali kohta järele küsida. Siit saab alguse järgmine tutvus, mis viib etteravamatute sündmusteni.

Kui raamatu alguses sööstab Laura täie keskendumisega ohtlikesse, lausa kriminaalsetesse seiklustesse, siis lõpuks saavutab suurema põnevuse hoopis paralleelselt jooksev perekonnalugu, mis küll kõikidele teistele asjaosalistele kogu aeg teada on olnud, kuid mida Laural alles nüüd on määratud avastada.

Valge Kassi maja on hea ajaviitekirjandus, mille tegevusest leiab põnevust ja ootamatuid pöördeid, kuid mitte sügavaid tundeid, kui mitte arvestada peategelase pidevaid eneseidentiteedi paineid rahvuslikul pinnal ja vaagimisi selle üle ja ümber igal võimalikul juhul. Segaseks jäävad mõnede kõrvalliinide sissetoomine, mis lõpuks kuhugi välja ei vii, kuid egas elus peagi kõik intsidendid ja kohtumised alati millekski arenema.

Raamatu on välja andnud kirjastus Varrak.

25.2.10

Eha Fjodorova ja Kati Murutar "Egiptuse eha"

Reisiraamatu "Egiptuse eha" I osas on: Kati 2008. aasta lastega mahe-reisi-päevik ja Eha ja Kati Egiptuse-reis jaanuaris 2009. Reisikirja II osas on võetud luubi alla egiptuse naised, lapsed, mehed, usk, turism, pettus, kultuur.

Seda raamatut ei saa lugeda nagu tavalist jutukat. Raamatut tuleb seedida. Igal päeval natuke nagu piiblit. Iga reisipäeva vahele on pikitud katkendeid Antiigileksikonist. Austusest Egiptuse araablaste vastu on Kati Murutar selles raamatus ohtrasti ja väestatult Koraani lugenud-kasutanud.

Murutar kirjutab: "Tõsi küll, iga inimene ei pea olema raamatuinimene. Vaatamata lugemusele oleme kõik ühesuguste hirmude käes. Loetu söövitub küll alateadvusse, ent läheb ausalt öeldes segamini ja meelest ära. Kes palju on lugenud, teab, millest ma räägin. Ahmid ja talletad, lükkad tagumistesse kihtidesse ja unustad. Uskumatu, aga on nii. Ükskõik, kui puudutav ja huvitav teave on – ikka unustad ta operatiivmälu pinnalt ära, kuhugi lattu."
"Kuitahes täiuslikudki raamatud ja filmid ei too lastele maid ja rahvaid nii tegelikult ja ehedalt ligi kui nende rahvaste tõeline külastamine. Teistes riikides tekib silmside sealsete inimestega. See asendab eelarvamuslikud klišeed elulisusega veel enne, kui need tekkida jõuavad."

Egiptid on terase vaistu ja intuiivpsühholoogiaga. Nad tunnevad hiilgavalt kehakeelt ja pisikesi märke, mille pealt lugeda ja mille abil kunde sisse mässida. Seda märkas ka Kati tütar Brigita kui ta emale soovitas: "Ära ütle neile oma nime! Minni oma kohe eriti mitte. Siis sa annad meid neile kätte."

Kati Murutar kirjutab värvikalt Dr Saftyst, kes on pärit Aleksandriast. Safty on Kairo ülikooli teaduste doktor, kes töötab nii ülikoolis kui ka korraldab Punasel merel allveelaevareise ja snorgeldamisi korallriffide juures.

Saame osa Kati reisimuljetest beduiinikülla, džiipide ja atv-de safarist ning ratsaretkest kõrbe, mida korraldab heasüdamlik ja lahke Ahmed. Ahmed on kahe kõrgharidusega – usuteaduse ja hispaania filoologia alal.

Veel märgib Murutar, et naised, kes reisivad Egiptuses ilma mehe ja lasteta, on egipti meestele potensiaalne saak. Murutar on seda oma raamatus värvikalt kujutanud: "... meile tundub Eestis seebiseriaalide naiivsesse maailma piiludes, et need primitiiv-loomalikud kired on lapsikult lihtsustatud ja inimesi intellektist lahutavad. Egiptuses näed, et selline maailm on täiesti olemas. Mis haridus, karjäär ja oskused – oled üksi, naisterahvas, kõik jupid olemas, järelikult oled saadaval. Maksa – ja anna kätte ka. Mis sa siia muidu tulid? Miks sa muidu üksi oled? Saadaval!"

Egiptuses kõik maksab. Tahad kaamelit silitada - maksa, pildistada – maksa, kaamelit politseinikuga pildistada – maksa rohkem.

Kuurortidest võite suveniiridena ehtsa alabastri pähe saada odavkivimitest vaase ja kujukesi. Nende kultuuris pole sedasorti kelmus patt.

Lapsed hakkavad tööle juba varakult. Kes müüb suveniire, kes kerjab.
"Kuidas sa jätad kerjamata, kui sajad ja tuhanded turistid voorivad iga päev su tanumast mööda- aga otseselt vaja pole midagi. Kodu on. Hulk vendi on. Kool? Mis kool? Miks?..." Kõrbes peredes televiisorit ei ole ja lapsed ei ole reklaamidega ära rikutud. Nad ei oska teistsugust elu tahtagi.
"Ära haletse teadmatusest. Tänavalapsed ja külavaesed, kõrberändurid ja orjalikud tööloomad ei tea ise, et nad võiksid õnnetud olla – nad ei muretse ega tingi saatusega. Sama kehtib ka tühirikaste kohta."
"Aegadel, mil see raamat tänulike lugejateni jõuab, lendavad Egiptusesse nagu ka Taisse-Malaisiasse-Kanaaridele viimase perioodi turistid. Järjekordne tsivilisatasioon on lõpule jõudmas. Egiptuse järjekordne eha näitab selle elulaadi, olemisviisi ja kultuuri hääbumist eriti ehedalt ja õpetlikult. Kadusid vaaraod. Nüüd on koos Veevalaja ajastusse saabumise ja suubumisega kadumas ka turistide ränne ja Maad tarbivate mõnunomaadide laastamistööd. Pesuvahendist vahutav maailmameri on saanud korallide ühishauaks. Kõrb on mattunud prahi alla, mägedes voolavad lõhedes kile- ja plekikosed. See on lõpp. Piir on ületatud. Kaugemale enam ei saa."

Raamatu lõpust leiate nende Egiptuse reisikorraldajate nimed, telefoninumbrid ja e-aadressid, kelle teenuseid Kati kasutas ja julgeb soovitada.

Reisikiri sisaldab palju illustreerivat pildimaterjali.

Reisikirja kohta saate veel lugeda http://www.horsemarket.ee/ vasakult poolt valides artiklite alt "Egiptuse eha – Luxori lõksud."

Soovitab Evi

1.2.10

Kersti Rea "Delirio Amoroso"

Lunaris, 2009

Sisustussalongi omaniku, 12 aastat joogaga tegelenud Kersti Rea esimene üllitis on imekaunis ja südant soojendav kogumik suvemeenutusi, mis on kirjutatud külmal talveajal igatsusest suvesooja ja päikese järele. See on justkui suvemeditatsioon, mis aitab pikal ja pimedal ajal ellu jääda.

Et olla õnnelik, peame elama harmoonilist ja tasakaalus elu. Vahelduseks kiirele tööajale peame leidma võimaluse enese laadimiseks. Autor on otsinud ja leidnud selleks endale maakodu, kus suvisel ajal lõõgastuda ning tunda rõõmu looduse ja elu ilust. Imetlusväärne on tema oskus tähele panna pisidetaile ning lihtsalt ja lakooniliselt luua ehedaid kujutluspilte imelisest Eestimaa suvest ja igapäevastest töödest-tegemistest. Lummavat ja teraapilist teksti täiendavad Aavo Ermeli ainulaadne kujundus ning autori lemmikretseptid.

Õnneks on tegelikult nii vähe vaja – tuleb vaid üles leida rõõmuraasukesed, mis meil kõigil meie ümber olemas on: loodus, ilu, kodu, kallid inimesed, pisikesed tähtsusetud, kuid armsad asjad ja tegemised...

Soovitab Lada Siimon