20.5.17

Raamatud Marokost

Aprillikuus puhkasin Marokos. Enne reisi ja Marokos olles lugesin mitmeid raamatuid araabia kultuurist, Marokost ja Marokos elavatest inimestest.

Reisile minnes olin valmis selleks, et seal on vaid pealetükkivad kaubitsejad – jah, paljud araablased on osavad kauplejad ning eestlastele on selline kauplemisviis võõras ja tüütu. Aga seal olles mõistsin, et kui piirduda turismipiirkondade ja turgudega, võib jääda sealsetest inimestest vale mulje, sest nendes paikades ei paista välja, millised inimesed marokolased tavaelus tegelikult on. Õnneks ma liikusin rohkem ringi ja kohtasin mitmeid marokolasi, kes olid väga toredad ja sõbralikud. Lisaks oli mul ja mu reisikaaslasel rõõm tutvuda kohaliku lihtsa maroko perekonnaga. Nimelt alguses tutvusime selle pere pojaga, kes meid reisi lõpus endale külla kutsus. Need siirad ja südamlikud inimesed avasid meile oma kodu ukse ja pakkusid imehead lõunasööki.

Pärast reisi olin Maroko lummuses veel nädalaid, lugedes ikka ja jälle Marokost. Otsisin lugemisvarasse raamatuid, mis tekitaksid seda meeleolu, mida seal olles tundsin, aitaksid meenutada ilu, mida seal nägin, ja tuletaksid meelde lihtsa maroko inimese headust ja hingelaadi.

Järgnevalt mõned raamatud, mida soovitan lugeda neil, kellel on soov Marokoga tutvuda.


Kätlin Hommik-Mrabte „Minu Maroko, ehk, Maailma teistpidi vaatamise õpik” 

Enne reisi lugesin Kätlin Hommik-Mrabte „Minu Marokot”. See on kerge lugemine ja põhjalikku ülevaadet marokolastest ei anna, aga midagi siiski saab teada elust, mida tänapäeval Marokos elatakse ja mis tunne on inimesel, kes on Marokosse elama asunud väljaspoolt araabia kultuuri, olles valinud islami usu.






http://www.varrak.ee/files/2/2291
Antoine de Saint-Exupéry „Inimeste maa” 

Agadiris puhates lugesin Antoine de Saint-Exupéry autobiograafilist teost „Inimeste maa”. Antoine de Saint-Exupéry oli lendur. Postilennukiga Toulouse'i ja Dakari vahet lennates jäid talle teele Maroko linnad – Casablanca, Agadir jt –, külad ja kõikvõimas kõrb.

Selles raamatus on autor väga huvitavalt kirjutanud üle öise kõrbe lendamisest, kõrbes viibimisest nii kuumal päeval kui ka külmal ööl, piinavast janust ja lootust andva miraaži nägemisest. „Taamal paistab kõige ilusam linn maa peal. [---] Tean väga hästi, et see on miraaž. Mind juba ei peta! Aga kui mulle meeldib miraaži taga ajada? Kui mulle meeldib loota? Kui mulle meeldib armastada seda hambuliste müüridega linna päikesesäras? Kui mulle meeldib minna kiirete sammudega otse edasi, sest ma ei tunne enam väsimust, sest ma olen õnnelik...”


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/517/268/thumbnails/big/5db842fdf6f5cea6ff092d7c7134b8da0fad91ae/reisikirjad.jpg
Friedebert Tuglas „Reisikirjad” 

Pärast Maroko reisi lugesin katkendeid Friedebert Tuglase „Reisikirjadest”. Tuglase rännakust Põhja-Aafrikas lugedes meeldisid mulle väga kirjeldused Fesist ja Marrakechist.

Kõige enam aga vaimustas mind see, kuidas Tuglas kirjeldas Bahia paleed. Marrakechis olles oli mul nii kahju, et me sellest paleest lihtsalt läbi tormasime, oleksin tahtnud võtta seal olemiseks aega, jalutada rahulikult, imetleda seda uskumatut ilu. Hiljem oli mul aga suur rõõm lugeda, kuidas Tuglas on suutnud selle ilu sõnadesse seada. Ta on Bahia paleed kirjeldanud kui idamaise arhitektuuri viimset unistust, tuhande ja ühe öö fantastilist nägemust:
„Nagu enamasti ikka idamaa hiigelehitised, nii ei ärata temagi väljastpoolt mingit tähelepanu. Kuid kohe sisse astudes satutakse ta võlu võimusesse. [---] Lemmiknaise saal on maurikunsti kõrgeim näide. Uste maalid, seinte ornamendid ja värvilised aknad on teostuselt viimse võimaluseni peened ning diskreetsed. Sammudes ühest ruumist teise, võib imestleda kuldseid, siniseid, rohelisi ning punaseid ornamente, puunikerdiste peenust, kipsarabeskide ja portselanpaneelide värvirikkust ning valguse vaheldust fantastiliste akende kaudu. Kõigest kõneleb idamaa peen värvi- ja joonemeel. Kokkuvõttes mõjub see ilu rahustavalt, nagu muinasjutt, mille tõelisust ei tarvitse uskuda.”


https://www.raamatuvahetus.ee/et/img/9985660757.jpg
Leonora Peets „Maroko taeva all” 

Selleks, et saada aimu, kuidas mõtlesid ja elasid marokolased eelmise sajandi keskpaigas, millised olid nende kombed, milline oli nende hingelaad, kui suurt rolli nende elus mängis usk ja kuivõrd palju oli hirmu ja harimatuse tõttu nende ellu põimunud ebausk, tasub lugeda Leonora Peetsi raamatut „Maroko taeva all”.

Sellesse raamatusse on autor kokku kogunud erinevad lood Marrakechist 1930ndatest kuni 1970ndani. Leonora Peets nägi sel perioodil sündmusi, mis enamasti jäid eurooplaste silmade eest varjatuks, aga kuna tema abikaasa oli arst ja nad mõlemad valdasid vabalt araabia keelt, avanesid neile paljude marokolaste akendeta majade uksed, muldonnist kuni kuningalossini.

Huvitav oli lugeda, kuidas autor Marrakechis ja külades liikudes ümbritsevat ja inimesi vaatas, jälgis ja nägi. Ta imetles ruskeid ja hambulisi linnamüüre, lamedate katustega linnakärge. Ta tõdes, et araabia kodudes on eluvormid „teised ning tihti arusaamatud ja kus mõtted inimeste laupade taga tunduvad keerukad nagu joonised nende vaipadel või kipsist lõigatud arabeskid seinal.” Ta oli lagunevas lossis vastamisi lossidaamidega, kelle hinge oli „pugenud käärimine, rahulolematus endisega ja igatsus uue järele”. Ühes teises kaiidi lossis puutus Leonora kokku ühe orjatariga, kes temasse väga umbusklikult suhtus – orjatari kirjeldas autor väga kujundlikult, üks näide: „Orjatari nägu oli ilmetu nagu raudplekiga kaetud uks.”

Maroko kohta seni loetud raamatutest meeldis mulle Leonora Peetsi teos kõige enam. Olen nõus raamatu saatesõnas Rein Taagepera kirjutatud sõnadega: „Asjaliku sügavuse, etnograafilise täpsuse ja ühe võõra kultuuri seestpoolt mõistmise poolest pole [---] võrreldavat Nora Peetsi raamatule.”

1984. aastal anti Leonora Peetsile novellikogu „Maroko taeva all” eest Henrik Visnapuu kirjandusauhind.


Veel mõned raamatud, mida olen sirvinud ja katkendlikult lugenud:
  • „Maroko: Silmaringi reisijuht” 
  • Juune Holvandus „Arabesk, vesipiip ja umma” 
  • Margaret K. Nydell „Kuidas mõista araablasi: teejuht edukaks suhtlemiseks” 
  • Araabia muinasjutud „Tuhat üks ööd: valitud lugusid” (2 köidet) 
  • „Maroko muinasjutte”

18.5.17

Sara Zarr „Ühe tüdruku lugu”

Denna oli kolmteist, kui isa tabas ta Tommyga parklas seksimas. Kolm aastat oli Denna Lamberti elu nii koolis kui ka kodus olnud õudusunenägu. Toeks olid ainult sõbrad: Jason ja Lee, vend Darren ja venna elukaaslane.

Denna ja Jason on sõbrad, Denna kirjeldab oma sõprust Jasoniga nii:

Jason ja mina võisime rahulikult ka vaikida. Ma arvan, et just nii saabki tegelikult teada, kas võid kedagi usaldada; kui ei pea kogu aeg rääkima, et talle ikka kindlasti meeldida, või siis selleks, et näidata, kui huvitavaid asju sul öelda on. Ma võisin veeta temaga terve päeva sõnagi lausumata. Ta on tagasihoidlik. Ta on lojaalne. Ta saab aru. Tegelikult, ainus asi, mis Jasoniga valesti on, et ta juhtus olema mu parima sõbra Lee poiss.

Denna arvates Lee erineb teistest tüdrukutest, keda huvitas ainult see, kuidas nad välja näevad, ja kes oma sõbradest halvasti rääkisid. Lee oskas hästi kuulata, ta ei sildistanud inimesi välimuse ega kuulujuttude järgi. Kõigil on mingeid värke, mida nad tahaksid muuta, lohutas Lee Dennat.

Denna ja ta vend Darren valmistasid emale-isale pettumuse. Darren sellega, et ta nii noorelt lapse sai, rääkimata sellest, et ta kuueteistaastasena marihuaanaga vahele jäi ja pidi selle jubeda kohtu värgi läbi tegema. Denna sellega, et keegi ei taha, et tema tütar oleks üle kooli lits, mis tegelikult pole tõsi. Isa teadis, et ta võiks süüdistuse esitada, kuid algusest peale oli selge, et seda ei juhtu, sest see oleks tähendanud asjast rääkimist. Aga isa poleks iial sellest rääkinud. Isa ainult süüdistab, pere omavahel ei räägi. Isa ei taha oma lapsi mõista, ta ei oska andestada, lapse eest välja astuda.

Dennal on nii raske on end kaitsta. Pole ju võimalik minna kooliraadiosse ja hakata seda väidet ümber lükkama.

Raamatu lõpus taipab Denna, et nii palju, kui tema isa alt vedas, vedas ka isa teda alt ja isa peaks olema see, kes paremini teab, kuidas leppida, eluga edasi minna.

Mõnikord on need tõesti just imeväikesed asjad, mida saab teha selleks, et öelda: anna andeks, kõik on hästi, ma andestan sulle. Imeväikesed avaldused, mis asetuvud üksteise järel kihtidesse, kuni su jalge all moodusatub kindel pinnas. Ja siis…. Ja siis Kes teab?

Mõtlemapanev raamat ammustest vigadest ja andestamise jõust. Soovitan lugeda.

13.5.17

Shari Lapena „Teisel pool seina”

Abielupaar Anne ja Marco jätavad kuuekuuse beebi Cora üksi koju, et minna naabrite juurde sünnipäevapeole. Nad käivad iga poole tunni tagant kontrollimas, kas lapsega on kõik korras, kuid öösel koju jõudes ei ole tüdrukut enda voodis. Asja hakkab uurima politsei.

Raamatu edenedes tulevad ilmsiks mitmedki asjaolud, mida kuidagi ette aimata ei oskaks. Justkui hakkab tunduma, et lahendus pole enam kaugel, siis tuleb ootamatu pööre. Ja nii korduvalt. Kõigil on saladused, igaüks varjab midagi. Lõpp on seejuures ikkagi väga ootamatu.

Minule meeldis, et erinevalt paljudest krimiromaanidest ei olnud selles raamatus peaaegu mitte ühtegi laipa (üks siiski oli, kuid see polnud raamatu põhiteemaks). Selline lähenemine on minu jaoks värskendav ja ühtlasi tähendab seda, et raamat võiks sobida ka neile, kes põnevust otsivad, aga veristest mõrvadest väga lugeda ei taha.

11.5.17

Mathura „Jääminek” ja Sarah Winmani „Imeliste sündmuste aasta”

Vana mehe ja vana naise elu lõpp. Mõlemad elavad mere ääres teistest inimestest eraldi- topelt üksindus: elukaaslasi-lapsi pole, tühi ümbrus võimendab üksindustunnet, järk-järgulist ihulist nõrgenemist ja vaimset vaibumist.

Olme ja söömine muutub teisejärguliseks, elujõud lahkub vaikselt.

Mõlemad panevad küünlaid-üks mahajäetud kirikusse, teine mahajäetud surnuaiale, käivad paadiga merel ja satuvad peaaegu uppumisohtu, sest jõud pole enam endine.

Mõlemad on vaikivad ja valivad sõnu, rohkem tunnetavad kui sõnastavad.

Vanade inimeste abitus, kui järsku on jõud kadunud ja tugisüsteemi pole.

„Ja järgmiselgi päeval ei jaksanud ta ennast püsti ajada, isegi mitte nii palju, et kartuleid koorida või solgiämbrit välja viia. Suure hädaga käis ta ühe korra sauna taga kemmergus, õhtupoole tegi tule ahju, aga jäi magama, enne kui jõudis siibri kinni panna ning hommikuks oli tuba jahedust ja rõskust täis. Ainult kahe paksu teki all oli tal soe... Päev möödus kiiresti, ent kõigist teistest erinevalt. Manivald vaatas läbi väikese aknaruudu taevasse, nägi triivivaid pilvi ning tundis, et selleski päevas oli peidus võimalus. Pikk elu jooksis tal silme eest mööda, pikk elu oli korraga nagu üürike, peagi juba tähtsusetu viiv.”

„Marvellous jättis kõigega jumalaga. See võttis aega, sest ta tundis metsa ja jõge nagu oma taskut ega tahtnud midagi vahele jätta.. See olnuks ebaviisakas. Ta oli alustanud noortest pajudest. Marvellous tänas oma elu eest ning iga lille, puu ja põõsa eest, mis olid näinud tema noorust, keskiga, igatsust, keha, kahetsust, naeru, plaane, väsimust ja kogu tema saatust. Siin oli tema teatrilava... Naine istub veel viimast korda sildumiskivile. Tal napib hingeõhku. Aeg on otsa saamas. Lendavate kajakate roosakad sulestikud. Aeg seisab paigal. Marvellous teab, et selles hetkes on kõik koos, sest see on ta viimane eluhetk, küllusehetk- ja ta teab, et see hetk ongi armastus.”

Ilusad ja helged raamatud.

8.5.17

Katja Millay „Vaikuse meri”

Raamatu peategelased jutustavad oma lugusid, saame vihjeid nende eelnenud elude kohta.

Nastja Kašnikov on pere juurest lahkunud, ta pole juba 452 päeva ühelegi elavale hingelisele sõnagi lausunud. Ta kirjutab oma kolm ja pool lehekülge oma kaustiku ja ronib voodisse teadmisega, kui lähedal on ta võimalusele, et 453. päeva ei tulegi.

Me saame teada, et ta on olnud kunagi väga lootustandev klaveritüdruk, aga midagi on temaga juhtunud ja see ei ole midagi head, vaid hoopis midagi väga kurja…

Nastjal oli kogu aeg plaanis tõtt rääkida. Ta tahtis vaid, et talle antaks natuke aega. Võimalus leida õiged sõnad ja julgus need välja öelda. Ta ei andnud endale mingit vaikimisvannet. Ta ei jäänud ühtäkki tummaks. Nastjal polnud vajalikke sõnu. Ühel päeval ta leiab õiged sõnad.

Josh Bennetit on kaotanud oma pere. Koolis ei tule keegi tema lähedalegi. Ise ütleb ta, et teda ümbritseb „surmatsoon”. Drew ja Josh on parimad sõbrad. Kui Joshi pereliikmed surema hakkasid ja ülejäänud inimesed talle selja pöörasid, siis Drew ei teinud seda. Ta tuli alati tagasi, ka siis, kui Josh üritas temast lahti saada.

See raamat räägib teise võimaluse unistusest ja võimalikkusest, oskusesest andestada ja elu helget poolt näha.

Urve Tinnuri „Kaks ööd mahajäetud majas”

Neljateistkümneaastane Hede saab ootamatult teada, et tema ema ja isa ei olegi tema bioloogilised vanemad, vaid ta on lapsendatud. Tüdruk on pettunud, et vanemad ei ole talle sellest rääkinud. 

Hede põgeneb kodunt ja kohtub Kristeriga. 

„Vaata neid kruuse!” müksas Krister Hedet küünarnukiga. 
„Need oleme meie. Kaks katkist maailma, mõlemad omaette, aga siiski nii lähestikku.” - „Jah,” nõustus tüdruk mõtlikult. „Aga kuule, mis värk sinuga õieti on? Oled nagu mingi paipoisi musternäide, aga käid erikoolis. 

Hede arvas varem, et erikoolis on ju eriliselt pahad poisid, pätid, noh, kes muud ei tee kui ropendavad, joovad, kaklevad ja tõmbavad kanepit. Kuid ta arvamus muutus peale kohtumist Kristeriga. Ka erikoolis on võimalik eriline olla, heas mõttes. Eriliseks jääda on igal pool võimalik, kui vaid ise tahad. 

„Mina tahaksin unustada kogu eelneva elu,” sõnas poiss vaikselt. „Sind häirib see, et su vanemad ei rääkinud sulle tõtt, aga nad kinkisid sulle ju ilusa ja turvalise lapsepõlve. Õnneliku. Õigus!” 

Raamat, mida soovitan lugeda nii vanadel kui noortel.

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?!”

Raamat algab sellega, et Heleni ema helistab Helenile kooli ja ütleb, et neil isaga on Helenile üks tähtis jutt. Mida nad nii tõsiselt rääkida tahavad? 

Äkki on ühel neist uus kallim? 
Äkki on ema rase! 
Äkki on ema raskelt haige! 
Tõde on hoopis teine. 

Miks nüüd? Miks pidi ema selle kõigega just nüüd välja tulema? Tema oli see, kes oli 13-aastane ja kelle elu on algamas ja kes peaks tegema uusi ja huvitavaid asju. Normaalsed emad saaksid sellest aru, et nad ei saa selliseid asju korraldada. Nemad on piisavalt vanad, et elada rahulikult. Aga ei, Jane ema ei võinud seda teha. Ja kui varem oli Janele meeldinud, et tema ema on kõike muud kui normaalne, ehk et temaga sai rääkida, muresid kurta ja õpetajate üle ilma karjumist kartmata viriseda, siis nüüd soovis ta igati, et ta ema oleks normaalne. 

Ema... tema ema on järsku nii võõras. Inimene, kellest ta ei tea midagi. Inimene, kes talle valetas. Inimene, kelle tõttu ta peab sõpradele valetama. 

Et sellest veel vähe oleks, hakkavad ka koolis juhtuma hirmsad asjad. Jane satub põlu alla, teda hakatakse jõhkralt kiusama, ta on jalgealust kaotamas… 

Selles raamatus on palju küsimusi, mis raamatu lõpus saavad vastuse… Raamatut lugedes saad teada, kuidas noor neiu leidis hingerahu ja oma eluga edasi läks.

Caleb Krisp "Ainult mitte Ivy Pocket"

Ivy Pocket on 12-aastane teenijatüdruk, kes on äärmiselt tähelepanuväärne isiksus. Ta on endast väga heal arvamusel ning see väljendub ka teiste inimestega suhtlemises. Ta on liigagi otsekohene ja käitub ilma mõtlemata, seega jooksevad kõik inimesed Ivy´st suure kaarega mööda. Igale uuele tuttavale jutustab Ivy oma päritolu kohta luiskeloo, mistõttu teavadki inimesed teda kui: kirstutegija tütar, postkontoriülema tütar, buda munk. mägismaa erak, rahusti mõju all olev lehm, arst vms. 
Krahvinna Carbunkle põgeneb Ivy juurest Lõuna-Ameerikasse ning jätab ta Pariisi maha. Ivyl pole ei raha ega ka kodu, kuhu minna.
Kuid siis kutsutakse Ivy Pocket Trinity hertsoginna surivoodile. 500-naelase tasu eest nõustub Ivy viima Inglismaale hertsoginna väärtuslikeima varanduse - Kellateemandi - ja panema selle Matilda Butterfieldile tema sünnipäeval kaela. 
Mida Ivy aga ei tea, on see, et Kellateemandit ihkavad paljud endale saada, seega satub Ivy omapärasesse ja kohati ka hirmutavasse olukordadesse, kust ei puudu kurjus, vägivald ega ka mõrv. 
Lugu on kaasahaarav ja põnev ning pakub lugemislusti nii keskmisele kui ka vanemale kooliaele, miks mitte ka täiskasvanutele.
Barbara Cantini humoorikate gooti stiilis illustratsioonidega raamatus „Ainult mitte Ivy Pocket” algab ühe tüdruku surmnaljakas teekond, mille kestel ta saab teada, kes ta tegelikult on.

28.4.17

Svetlana Aleksijevitš „Sõda ei ole naise nägu“

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/810/547/thumbnails/big/e73f8874733bc52a5024bef67097348fc9ee4f18/s%C3%B5da-ei-ole-naise-n%C3%A4gu.jpg
Jälle sattus kätte sõjaga seotud raamat. Esimest korda raamatu pealkirja nähes teadsin kohe, et selle loen ma läbi. Raamatus on kirjeldatud paljude nõukogude naiste kogemusi II maailmasõjas (nn Suur Isamaasõda). Oli naisi, kes ei suutnud/tahtnud/julgenud oma mälestustest rääkida, kuid oli ka väga avameelseid inimesi, kes leidsid, et enam karta ei ole midagi. Selles sõjaraamatus ei ole sõda kirjeldatud üldsõnaliste faktidena ega üleliia ülistatud suurt võitu. Väga palju on räägitud valust ja emotsioonidest. See on õudne, kuidas suur viha ja kättemaksuiha inimest käituma paneb. Tihti peeti võitlemist oma kodumaa eest tähtsamaks kui oma lähedaste heaolu. Nii mõneski mälestuses ohverdati  võidu nimel oma lapsi. Päris paljud loetud seigad panid ahhetama.  Isamaa-armastus oli ülimalt suur - noored tüdrukud laulsid patriootilisi laule, lasid oma pikad patsid maha lõigata ja haarasid pikemalt mõtlemata relvad. Sõdides oli neil väga raske oma naiselikkust maha jätta, näiteks unistati kleidi kandmisest. Sõjas viibiti paratamatult palju meeste seltskonnas ja tuli ette ka armumisi. Oli neid, kes ütlesid, et sõjategevuses mehed kaitsesid ja hoidsid neid ja vähemalt ühes mälestuses julges üks naisterahvas välja öelda ka selle, et tuli ette ka naiste väärkohtlemist meeste poolt. Võimalik, et paljud jätsid sellest rääkimata, kuna tuntakse häbi ja Suurt Isamaasõda ei kaunistaks see kuidagi.  Oli neid, kes ülistasid nõukogude võimu ja oli ka neid, kes julgesid juba kriitilised olla. Võiks arvata, et pärast sõda neid hinnati ja oldi nende naiste üle uhked, aga tegelikkuses oli rindetüdruk midagi häbiväärset ja tihti neid pigem mõnitati. Tundlikumatel inimestel ei soovita ma seda raamatut enne magama minekut lugeda.
"Juhtub, et kuulen muusikat... Või laulu... Naishääl... Ja sealt leian selle, mida ma tookord tundsin. Midagi sarnast... Aga vaatan sõjafilmi – see on vale, loen raamatut – vale. No ei ole see... Midagi muud tuleb välja. Hakkan ise rääkima – ka ei ole see. Ei ole nii hirmus ja ei ole nii ilus. Teate, kui ilus võib olla sõjas hommik? Enne lahingut... Sa vaatad ja tead, et see võib olla sul viimane. Maa on nii ilus... Ja õhk... Ja päike..."

25.4.17

Karl Martin Sinijärv „KMSX: kuidas öelda“

Luulet ilmub Eestis palju ja küllap ka igasugusele maitsele. Kuna ma end väga suureks luulelembiks ei pea, siis ilmuva hulgast enda loomulaadile sobivat leida ei olegi alati niisama lihtne. Tihti näib see mulle kas liiga morbiidne, depressiivne, küüniline, lausa rõve või üleliia sentimentaalne. Siis on eriti tore, kui leiad luulet lehitsedes positiivseid üllatusi ning see luulekogu oli kahtlemata üks suuremaid neist.  
„Seda, mida öelda, ei ole ju palju. Suur osa asjalikest asjadest on ammu ära öeldud. Seda olulisem aga näib, kuidas noid mõtteid aina ja üksnes uuesti ütelda,“ on autor luulekogu ja selle pealkirja valikut ise kommenteerinud.

Seega mis siin ikka rohkem öelda, kui ei tea, kuidas öelda – lugege ja nautige, see on seda väärt!

22.4.17

Frances Hardinge "Valede puu"

Raamat räägib põlu alla sattunud looduloo- ja kivististeuurija reverend Erasmus Sunderly väidetavast ootamatust enesetapust ning kuidas, tema tütar Faith üritas tõestada et, armastatud isa ei teinud seda. Tegevus toimus kuninganna Victoria aegsel Inglismaal Vane'i saarel. Perekonnale teadaolevalt lahkusid nad Kentist, kuna reverend kutsuti uurima Vane'i saare koobastest leitud fossiile. Tegelikult jõudis, aga loodusteadlaste ringkonnani teave, et paljud tema poolt leitud kivistised olid võltsingud. 
Viktoriaanlikul ajastul oli levinud arvamus, et mehed on naistest intelligentsemad, kuna nende aju suurem, seega ei olnud otse loomulikult naised üldse võimelised mõtlema ega tegutsema meeste tasemel, nad pidid meestele alluma, tegelema laste ja majapidamisega. Faith oli aga uudishimulik ja taibukas ning oma isa kõrvalt palju õppinud, kuid vaatamata sellele tuli tal oma tarkust varjata ja pigem hoolitseda ja õpetada oma 6-aastast venda Howardit, kes muidugi pidi isa elutöö kunagi üle võtma. Faith küll ühtepidi mõistis, mida ema ja ühiskond temalt ootasid, kuid ta keeldus elamast teisejärgulist elu. Faith uuris välja, et isa moonutas fossiile ning oli temas kohutavalt pettunud. Vahetult enne hukkumist võttis reverend Sunderly tütre kaasa ohtlikule paadisõidule ning siis sai Faith teada, mille nimel isa kõigega riskis. Kohaliku kogukonna arvates tegi reverend Sunderly suurest häbist enesetapu ja seega, keeldusid nad teda pühitsetud mulda matmast. Faithil ei jäänudki muud üle kui asuda isa mõrvalugu uurima, et perekonna au taastada. Faith kasutas valede puud manipuleerimaks inimestega ning jõudis vähehaaval keeruka kättemaksuskeemi jälile. 
Tegemist on noortele mõeldud teosega, kuid nauditav ka neile täiskasvanutele, kes armastavad lugeda ajaloolise taustaga romaane.
Raamatut on soovitanud ka Peeter Helme:
http://kultuur.err.ee/315682/peeter-helme-raamatusoovitus-frances-hardinge-valede-puu

11.4.17

Emma Cline "Tüdrukud"

Olen üsna järjestikku sattnunud lugema juba teist juhikultusest rääkivat raamatut (enne siis Peter Stjernströmi "Liblikapoiss").  Mõlemat lugu ühendab see, et karismaatilise liidri mõjuvõimu all olevad inimesed on võimelised korda saatma uskumatuid tegusid kahtlemata milleski. Kõige raskem oli lugeda Emma Cline romaani viimaseid peatükke, kuna kirjutatud on vägivallast, mis suunatud lapse vastu, samuti on läbivaks teemaks alaealiste manipuleerimine ja seksuaalne ärakasutamine laulja-laulukirjutaja ning sekti liidri Russelli poolt.
Emma Cline sai oma debüütromaani kirjutamiseks inspiratsiooni 60-ndate lõpul San Fransiscos ja Los Angeleses tegutsenud kultusliku rühmituse Family tegevusest ning nende liidri Charles Willis Mansoni kavandatud mõrvadest. Kirjastus pidas romaani niivõrd heaks, et talle maksti 2 miljonit dollarit ettemaksu.

60-ndate lõpp Californias- ikka veel rock'n'rolliseksi, narkootikumide ja vägivalla õitseaeg. 14-aastase Evie vanemad on äsja lahutanud, ta on riius oma sõbrannaga ning tunneb ennast üksildase, valesti mõistetuna ja kõrvalejäetuna. Pargis näeb ta tüdrukuid, kelle vaba ja muretu olek justkui hüpnotiseerib teda, eriti Suzanne. Suzanne viib Evie rantšosse, kohta, kus sektiliikmed koos elavad. Evie tunneb, et lõpuks pannakse teda tähele ja imetletakse ning see on kõik, mida ühele segaduses teismelisele vaja. Esmalt võtab Evie endale vaatleja rolli ning pendeldab kodu ja rantšo vahet, kuid Suzanne tähelepanu võitnuna satub ta juba täielikult võrku, millest pääsemine on lootusetu. 

7.4.17

Lauri Juursoo "Tähelepanekuid elust enesest: 500+ tähelepanekut"

Naljakuul soovitan raamatut, mis on ilmunud populaarse Facebooki lehekülje „Tähelepanekuid elust enesest” austajate nõudmisel, et päästa kuldaväärt ütlemisi unustusse vajumast ja jäädvustada need raamatu püsivate kaante vahel. Tähelepanekuid leidub kõikvõimalikel teemadel ja autoriteks on inimesed meie endi keskelt, kuigi mõned nendest ei ole just eriti tähendusrikkad, on enamik siiski äraütlemata andekad ja humoorikad.

Mõned tähelepanekud:
12. Meie aeg on piiratud, seega ära raiska seda kellegi teise elu elades.
27. Inimene on täiusele kõige lähemal siis, kui ta oma CV-d täidab.
39. Kohtle oma kallimat nagu oma nutitelefoni: puuduta teda hellalt ja sageli, vaata teda keskendunult ja pea teda enda elu tähtsaimaks varaks.
60. „Ma olen elust nii väga väsinud. Õpi ja õpi ja õpi. Nagu lollakas”. EDIK, 9-aastane.
64. Kui püüda kõikidele inimestele korraga meeldida, siis lõpus ei meeldi sa enam kellelegi. Kaasaarvatud iseendale.
72. Eksimine on inimlik. Mida rohkem eksid, seda inimlikum oled.
98. Eestis võib ju tööl käia, aga raha peab endal olema.
115. Inimest, kes kunagi ei naera, ei saa mitte kuidagi võtta tõsiselt.
145. Puhkepäevad on pärit justkui Hiinast, sest kestavad kuidagi liiga vähe.
181. Kui tahad eestlasest sõpra õnnelikuks teha, siis räägi talle, kui halvasti sul läheb.
193. Isegi arenenud huumorimeelega inimene ei soovi saada naeruväärset palka.
388. Pole mõtet hommikul silmi avada vaid selleks, et päev läbi vaeva näha.
389. Mõned inimesed on nagu pilved – kohe, kui nad on silmapiirilt kadunud, on päev palju säravam.

Raamatu võib kätte võtta nii kurbuse hetkedel kui ka seltskonnas ettelugemiseks ja hea tuju on kindlustatud.


17.3.17

Oliver Hilmes „Berliin 1936“

Kuigi pealkirja järgi võiks arvata, et tegu on spordiraamatuga, siis pigem on see ajalooraamat, sest sport on vaid üks teemadest, mida kuueteistkümne augustipäeva ajal luubi alla võetakse.
Berliinis toimuvate XI suveolümpiamängude ajaks on kogu maailma pilgud Saksamaa pealinnal ja natsionaalsotsialistlik partei soovib näidata, et tegemist on tõelise kosmopoliitilise metropoliga ning Saksamaa on tegelikult rahumeelne riik. Kõik, mis vähegi väliselt ilusat pilti rikkuda võiks, on peidetud:  näiteks mustlased on linnast välja kolitud, ajakirjandusele on antud selged käsud, kuidas teemasid käsitleda jne.
Raamatus põimuvad väga erinevate inimestele lood, olgu nad siis tavainimesed või kuulsused, sportlased, poliitikud või kunstiinimesed, kurjategijad või ohvrid.  Kirjelduste ja meenutuste (näiteks päevikukatkete) vahele on pikitud ka riikliku ilmateenistuse ilmaennustused, valitsuse pressikonverentsil antud igapäevased juhised, Berliini riikliku politseijaoskonna päevateated. Kõik kokku moodustab tõeliselt mõnusa ja ladusa lugemise. Soovitan!

16.3.17

Tiia Toomet "Vanaduse võlud"

Tiia Toomet kirjutas oma 70. sünnipäevaks raamatu „Vanaduse võlud”. Ehk suure numbri maagiast ülesaamiseks, teatud kokkuvõtete tegemiseks elatust.
Imelik, mis võlusid saab vanadusel olla. Keskealisena tööst väsinuna võib ju unistada : päevad läbi kodus, uued hobid, reisid, lugemine. Aga tegelikult? Kehvem nägemine, halvem mälu, aeglasem olek, tervisemured, üksindus. Sellest saan ma aru küll: vananedes jääb järjest vähemaks inimesi, kellega oma mälestusi jagada – kes mäletaks sind imikuna, koolilapsena, noorena jne.
Raamat on võrdlemisi õhuke ja hõre ja koosneb elu jooksul settinust: 1. elu kulgeb vananedes järjest kiiremini, 2. noored ei salli penskareid, kes võivad lihtsalt lulli lüüa, 3. kõik on juba nähtud, 4. kuhu panna kõik see kogutud kraam, 5. mälestused ei huvita noori, 6. lugemine ja raamatud ei huvita noori, 7. laste kaudu jõuame tulevikku, 8. mis juhtub peale surma.
Küll oleks hea, kui vananedes me liiga ei blaseeruks, vaid säilitaks oma uudishimu. „Kuni mõtted veel peas liiguvad, silmad löövad aeg-ajalt särama ja nali ajab naerma, on täiesti võimalik elatud aastate arvu vähemalt ajutiselt ignoreerida.”
Igatahes – tore mõtisklus elust ja elamisest üldse, kirjutaks kohe isegi midagi sellist.